Ärevus, agressiivsus ja enese vaigistamine tähendavad hirmu olemas olemist – inimene tunneb hirmu puudutust. Hirm tähendab, et on teadmatus – olemas on potentsiaalne või ka vahetult reaalne oht iseendale. Hirmuga ühes olemine tähendab, et enese vabadus, iseendana olla, on takistatud.
Ärevus, ehmatus ja agressiivsus on lubatud väljenduse viisid siis, kui inimene tunneb hirmu. Need näivad ohututena, hoidvatena ja hoiatavatena ning annavad võimaluse hirmu väljendada selle sisse sukeldumata. Neist saavad automaatsed reaktsioonid – enese filtreerimine, et oma elus ja enese sees toimuvaga toime tulla.
Kuid selline, läbi aegade kestev, seisund tähendab, et inimese kehas ja meeles on temale teadvustamata hirm. Enesele osaks saava teadvustamata tõlgendus väljendub agressioonis – inimene väljendub agressiivselt – ta püüab toimuvat situatsiooni lõpetada/ ta proovib midagi takistada/ ta tahab ennast suuremaks kasvatada ja võimsamana näidata. Selleks kasutab ta häält, kehakeelt, füüsilist jõudu ja sõnu – aktiivne ja nähtav reageering vastu.
Ehmatus ja ärevus toovad kaasa nn kiired lahendused - ärme siis tee/ lõpetame ära/ jätame pooleli/ lähen minema/ nõustun/ jään vait. Tõtatakse kiiresti midagi ja kuidagi tegema, sekeldama ja lobisema, käsi haarab joogi/ söögi/ suitsu/ telefoni/ telekapuldi/ näperdamist võimaldava asja järele – täidetakse ruumi iseenda ja tegevusega.
Sel moel filtreeritakse ennast ajal, mil oht ei ole möödas, kuid tundub, et kohe võib ja saab midagi juhtuda – tegevus on kui tugikepp, millele toetuda ja anda endale signaal, et ei olda üksinda. Liikumises püsides näib, et tehakse midagi – võetakse ette ega lihtsalt oodata vältimatut. Sel moel tegutsedes loodetakse, et ehk suudetakse oht ära hoida ja siis ei pea kohtuma tagajärgedega. Või, et kui piisavalt püüda, siis lõppeb hirmutekitav situatsioon ära – ärevus vaibub/ ehmatus annab järele.
See, mida inimene kardab on tema sisse hästi ära peidetud – ta näeb, et temal ei oleks nagu midagi karta – Maailm tundub ohutuna, kuid temas on valmisolek agressiivsetele reageeringutele, ta ehmatab kergesti ja seletamatu ärevus püsib. Hirmu püsimine tagataustal tähendab, et tegemist ei ole oleva ajaga, vaid mingi teise koha ja vanusega möödunust – tolle aja hirmud olid teisel põhjusel sündinud ennast takistama.
Kui inimesel tuleb arvestada teisega/ päästa kedagi teist, siis temal ei ole võimalust ega luba olla olemas enese jaoks – teine tuleb ju enne teda. Teise tunnetega kohtudes ei seisa ta iseendana – et sel moel minuga ei käituta/ see ei ole minu valik ega minule õige/ see ei ole eluohtlik/ see ei ole mina ega minu ja sellepärast mina ei ole vastutav – selle asemel proovib ta teha nii, et teine ei tunneks enesele raskeks osutuvaid tundeid või lõpetaks väljendumise.
See tähendas, et inimene reageeris teisele vastu olles või tema poolt olles või siis keelas enesele mingigi reageeringu– mina ei tohi/ praegu ei ole minu kord. Sellest tõusis ja kasvas viha inimese sees – vimm enese vastu ja viha kogu olukorra vastu – keegi peab selle loo korda tegema - Mina ei pea ega tohi kannatada!
See ei ole minu otsus, et sel moel pean käituma/ valima/ kogema – keegi teine on vastutav! Mina ei ole süüdi! - kuid Mina pean! - st, et inimene käivitub automaatse reageeringuga – see on otsus möödunust – ta ei teadvusta enese tegu – olevas ei oleks vaja samal moel – olevas on võimalik teisiti – kuid ta ei kasuta neid teisi variante, sest ta ei näe neid. Neid ei olnud olemas selles vanuses, millises olevana ta reageerib.
Kui olukord on kuidagi lahendatud/ mingil moel lahenenud, siis ärkab inimene justkui üles ja kahetseb - et miks ma küll nii tegin/ olin, kuid miks mitte teisiti – miks teine sai ja tegi sel moel, kuid ei teisiti. Oleksin ju osanud, kui vaid oleksin mõistnud – kui saaksin uue võimaluse, et korrata, siis muudaksin Maailma.
Inimene tunneb kahetsust ja kogeb süüd – mina ise ei suutnud ennast kaitsta - see teine, kes oli minust olulisem, ei teinud seda – tema oleks pidanud mind kaitsma, tema enda eest, sest mina seisin tema eest.
On soov minna tagasi ja teha teoks kordus, et siis ei seisa samasugust eksamit ees ega pea uuesti – siis oleks see juba läbitud. Kuid see oleks samal moel ebaõnnestunud, sest seal oleks teda ees oodanud sama – ta oleks ju taaskord oodanud, et teine oleks valinud teda – olnud olemas tema jaoks – tema oleks olnud esimene ja olulisim.
See on soov saada kogemus – oluline teine kaitseb mind, enese eest - kaitseb, et tema ise ei saaks teha minule liiga. Tolles ajas inimene, kui Laps, ei saanud seda ise teha – ta ei olnud selleks ette valmistunud, et tema Ema/ Isa teeb temale, kui oma Lapsele, haiget. Emal / Isal oleks tulnud valida Laps ja hoida tema poole.
Selline trauma toob kaasa tagajärje – inimene ise ei saa ennast kaitsta enesele olulise inimese eest – see oluline inimene peab teda kaitsma ja päästma – vajadusel ka siis, kui on ise see, kes teeb haiget. Traumaga inimene on sellistes olukordades kaitsetu – ta justkui lülitub välja – kui see oluline inimene teda ei kaitse, siis ei ole olemas mitte kedagi, kes seda saaks teha/ peaks tegema. Inimesel ei ole võimalusi, et ise ennast päästa ja säästa – panused on teisel.
Ega elu sellise traumaga inimesi hellita – ikka ja jälle võib ja saab tulla ette olukord, kus omaks nimetatu või sellisena kogetu teeb haiget, kuid ei hoia. Enesele kasutu inimene proovib oma eluga toime tulla – ta loodab ja panustab selle peale, et kui teine ei tee, siis tema ei pea kogema ega endale ise enda olemas olemist tõestama. Seega otsib ta võimalusi, kuidas teist teisel moel valima panna. Okey, ühe räägib ta ära - teine valib võib-olla ise, kuid teisi ju mitte – ikka võib ja saab tulla ette olukord, kus on valida – mina ise või teine – kumb on olulisem – kes seisab, kelle eest.
Trauma – fakt, et ei ole ega saa enam sel moel nagu oli – midagi olulist on muutunud. Kriis kestab seni, kuni püsib lootus, et möödunu on muudetav ja ei pea valima – kas olla enese poolt või olla oma, kui iseenda, vastu. Hirm tagajärgede ees, kui öelda välja enese tõde ja teha teoks enese otsus – teine ei ole minu Mina. Kuidas siis Maailm välja näeb ja mida selles enam ei ole?
Hirm tagataustal tähendab, et olemas on paanika kogeda uuesti st avada suletud fail – see koht, kus kogemine aset leidis ja kogeda seda olukorda enese sees - vahetult. Hirmu aktiveerumine tähendab, et selles hetkes võib ja saab kaotada selle, mida usuti end omavat, kuid siis selgub, samuti nagu möödunus, et seda ei olnud olemas – inimene oli panustanud nii nagu see olnuks olemas – ta oli olnud nii nagu see olnuks temal olemas.
Valedele alustele oli ta oma kindluse ehitanud – põhi murenes – selle peale ehitatu oli kreenis. Kriis kestis, sest vastuvõetud otsused – ellujäämis mehhanismid olid olukorraga toime tulemiseks leitud lahendused, kuid ei edasi astumiseks tehtud sammud ega infoga arvestamine. Inimene ei olnud ehitanud iseendale põhja, vaid käitunud/ valinud ennast petvalt – siludes pealispinda – püüdis ta ehitada üle möödunu silda, kuid see ei kaotanud ära sügavikku tema ja teise vahelt.
Mina, kui Laps, kaotasin selle, mis ja kuidas ei olnud mina – see ei saanudki olla minu tugevus ega püsima jääda. Minu, kui Lapse, Maailma lõhkuv maavärin toimus siis, kui minu ja minu omaks nimetatu/ peetu vahe ilmus nähtavale - me seisime ja toimisime eraldi. Teine ei olnud minu põhi – seega ei olnud ta seda ka kunagi olnud ja ei saanudki minu jaoks valida siis, kui meie otsused ja vajadused, iseenda kohta, erinesid ja nende saamine või vältimine puudutas teist.
Marianne
28.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar