Kui, midagi närib ja häirib – teise tegu või sõnad ei ole head ega hoidvad – enese tunded ei ole head kogeda – siis, tahtes muutust, läheb inimene teise juurde ja ütleb – sellepärast, et Sina – Sinu samm ei meeldi ega sobi minule! See on ette näitamine, et teises on põhjus, miks inimene valib tunda, kogeda, teha – kui teine ei oleks teinud/ valinud, siis ei oleks ega peaks. Inimene ei ole nõus teise valiku tagajärjega – ennast vähendatuna kogeva ja tundeid tundva iseendaga.
Kuidas teisiti – miks teisiti - Mina ei ole sellega nõus!!! – protesteerisin iseenda sees siis, kui tegin iseendale ettepaneku – kui valiksin edaspidi, selle asemel, et näidata põhjusena - teise osa ja tehtut - alustada sellest, mida ja kuidas mina ise valin edaspidi ja/ või millise moel aitaks teise poolne info edastus mind/ meid.
Varasem tegutsemise viis – hinnanguna/ otsusena/ peegeldusena tagasiside teise käitumisele – minu tunnete värvid – ootamine, et mida ja kuidas teine ennast muudab – uskudes, et siis mina enam ei tunne/ ei koge. Uus lahendusekäik – proovida aru saada - mida teine tahab öelda/ väljendada – iseenda kuulamine/ mõistmine - mida mina tahan/ kuidas olen nõus – seejärel ütlen välja enda sõnumi - teine otsustab ise oma edasise valiku üle.
Protesti tõusmise põhjus – kuidas ei näita ega räägi faktidest/ enese kannatustest – infost/ enese tunnetest. Millega ja kuidas ma siis väljendaksin enese kogetu põhjust ja seisundit? Kuidas siis teine mõistab, mida mina tundsin, kui kohtusin teise väljendusega, kuid tegelikkuses oma tundega?
Sel moel toimus enese lukku löömine ja loo ainult enda kanda võtmisest keeldumine – põhjendused ja tõestused on olnud ennast kaitsvaks lahenduseks. See on olnud viivitamine, et hoida muutumise/ muutuse protsessi selles faasis, kus tegeletakse süüdlase otsimise/ nimetamisega, keeldutakse vastutuse võtmisest, soovitakse vastutuse jagamist, tegeletakse oma seisukoha, kui loaga teha, tunda ja mitte teha tõestamise/ õigustamisega – lennutatakse näiteid/ väiteid, et kes, miks, mida ja kuidas tegi ega teinud.
Enese kaitsmise vajadus on tulenenud kaotusehirmust – selle, mida mina ei soovi, kuidas mina ei vali, millega mina ei nõustu - otsekohene väljaütlemine avab võimaluse kuulda vastuseks EI. Vastusest selgub, kas, kuidas ja milles koostööd tehakse. Vastu reageeringust selgub, kas ja kuidas ollakse valmis suhet hoidma.
Selle teada saanuna, tahtes enese jaoks muudatust, tuleb otsustada ära järgmine enese samm – on hirm - teha see teoks enne, kui teine on oma astunud – on hirm, sest on teadmata enese sammu tagajärjed - kuidas ja mil moel teine neid tõlgendab. Protsessi pidurdamise taga on soov sundida teist oma sammu tegema, et alles siis, selle põhjal, otsutada/ valida enese oma. Just see mäng toob suhte sisse kaasa valed.
Enese Ei väljaütlemine ja enese jaoks vajalike muutuste soovimine/ ootamine on hirmutav ettevõtmine, kui kunagised samalaadsed kogemused on olnud haiget tegevad, vähendavad, midagi olulist kaotavad. Olin välja öelnud enese Mina – sest enne seda/ siis peale seda - ei võetud mängu, ei oldud ühes, eirati, heideti sõnu järgi, vahetati pilke, räägiti seljataga, kasutati füüsilist vägivalda, keelduti kuuldut tõena võtmast, tehtu nimetati õigeks ja eesmärgipäraseks, justkui võeti kuulda, kuid siis tehti uuesti jne.
Olles, jätkuvalt samas keskkonnas, samade inimestega koos, kogesin eraldatust ning võimetust, sest ei saanud mitte midagi enese jaoks paremaks muuta. Sellise kogemuse vältimiseks on inimene valmis ennast müüma – valetama iseendale. See - kui enesele on mahamüüdud mõte, et enese jaoks vale on enese jaoks õige st vajalik - on suurim müügi ime – sest siis, kui on võimalik valest lahti öelda, keeldub inimene seda tegu endale lubamast – eluohtlik valik – on selle ukse peale kirjutatud. Käsi, mis sirutub, et valest välja astuda, saab kui elektrilöögi – ära tule, ära vali – selle ukse valinuna kaotad selle, mida ei ole kunagi omanud – Sa ei jäta endale alles võimalust, et äkki ikkagi see õnnestub.
Tahaks ja vajaks muutust, kuid ei saa! – see on lapse ajast sisse jäänud korduva kogemuse tagajärjel loodud, ainsat valikut määrav, uskumus - seega kõlas ka täiskasvanud minus - Mina ei saa. Need sõnad tähistavad väljapääsmatut olukorda – see on kestev frustratsioon – üha korduv pinge kasva(ta)mine, et lõhkuda vale, kuid taas enese sisse vaibumine/ enese vaigistamine – ja siis endale lohutuse ja lootuse andmine – ehk siis, kui ... - kui olen sellisena, teen sel moel, valin nõnda, ootan – siis teeb teine oma sammu ja ma näen, et minul ei ole vaja uksest välja astuda.
Tegelikkuses olin ammu teisel pool ust – ma ei saanud sisse – uks ei avanenud – seda ei avatud – minule ei olnud seal ja selles kohta. Mina ise olin juba ammu sellest uksest välja astunud, kuid ei olnud seda teadvustanud – ma olin kogenud selle tagajärgi, kuid keeldusin neid tõeks tunnistamast – teisel on õigus mind mitte armastada, teisel on õigus mind mitte valida – teisel on õigus oma valik teoks teha ja see välja öelda - minul tuleb selle infoga arvestada.
Mina olin näinud end ühes olevana - olin otsinud ja kogunud julgust, et mul on õigus teada anda sellest, kuidas mina ennast teis(t)ega koos olles tunnen. Olin otsinud möödunule, tegudele ja osalejatele põhjuseid ja selgust. Olin otsinud ja vajanud koostööpartnereid. Olin otsinud, möödunust, teed välja ja edasi, sest olin kogenud väga pikka aega kestnud kaotusevalu, sest olin tegelenud selle eitamisega/ kustutamisega/ sellest üle hüppamisega sinna, milles toimuv teeks selle olematuks/ põhjendamatuks. Ei olnud nõustunud vastu võtma teadmist, et minule saab EI öelda ja see tehti teoks – mitte üks, vaid mitmeid kordi ja mitte ühe, vaid mitme inimese poolt.
Ma ei suutnud mõista, kuidas - öeldes ühte, kuid tehes teist - saab minule valetada – tuli tõdeda, et sai, kuna mina ise lasin sel sündida – kuna mina ise olin sellega nõustunud/ seda nõudnud – mina ei olnud tahtnud vastu võtta seda, et inimestel/ lähedastel on õigust mind mitte armastada – on õigus minuga koos olemisele Ei öelda.
Mina ise olin jäänud kohale ja hoidnud kõvasti näilisest kinni, et säiliks mingigi kontakt – olin uskunud, et olin andnud võimaluse muutuseks – olin uskunud, et sel moel andsin endale võimaluse tulevikus osaks saavale õige ja vajaliku kogemiseks. Olin ennast päästnud, kuid tegelikkuses, kogu see aeg, teiste tunnete löögi alla seadnud – ei mina ega teised tahtnud seda, mida pidime – kuni valisin kohal olla ja keeldusin tõest – elasime ja kogesime valet.
Mul on olnud endast kahju – on olnud kahju, sest olen see, kellele saab selline kogemus osaliseks – sai osaks – ise pikendasin enese kannatusi. Oli loomulik, et minul oli halb olla – oli tõeliselt halb olla, sest toimus pidev kogemine, et minu inimesed ei ole minu omad – ma ei olnud mitte kusagilt puudu, sest mind ei olnud nende elude sisse valitud ega oodatud.
Me võisime küll mingil, meid ühendaval põhjusel või elu „juhuse” tahtel kohtuda, kuid need ei olnud head loovad kohtumised – sel moel see ei olnud keskkond ega inimesed, keda mina, elutervetel ennast hoidvatel põhjustel, oleksin nõus valima/ kellega ühes olema – vana aja energia elustus ning inimesed alustasid agressiivsete ja passiivsete Ohvrite ja Päästjate mängu – esitleti ennast, võideldi rollide nimel, viskuti ohvrite kaitsele, keelduti vastutuse võtmisest ja osutati enese elus toimunu/ enese poolt kogetu tunnete põhjustajale, kui süüdlasele – kasutati võimalust oksendada enesele mitte kuuluvaid tundeid välja – kasutati teist inimest, kui prügikasti.
Istudes, natukene rohkem, kui aasta tagasi, oma ema peielauas – olin ma kurb ja tundisn end õrnana, sest minu sees oli selgeks saanud otsus – need olid sugulased, kuid ei oma inimesed – ma ei olnud enam nõus mängima ega osalema vales – minu tee kulges juba ammu mujal. Teadlik mina oli teinud otsuse ja selle vastu võtnud – tundeid tundev mina hakkas selle otsuse poole kõndima – astusin läbi kõige selle, mis mina, samade inimestega ja suguvõsast osa olles, teistega ühes olin loonud olema.
Minu enese poolt loodud vale, iseendale, oli olnud nii suur ja tugev, et see vajas nelja inimese kestvat EI-d. Ma ei ole tänases enam laps, kes peab jääma selle sisse ega kokku, mis ja kuidas on enese jaoks vale - nüüd saan ja nüüd on võimalik teha muutus – teen teoks enese otsuse – on loomulik, et olema said tagajärjed, kuid need ei ole eluohtlikud – vales jätkamine oleks.
Täna vaatasin peeglisse ja tõdesin - Mina ei ole Ohver, sest mina saan muuta seda, mis ja kuidas minuga on – minul on võimalik leida lahendused, minul on olemas ressursid ja oskused, mina olen orienteeritud lahenduste otsimisele ja enese sees selguse loomisele – minu enese tee tõestab kõige selle olemas olemist - mina ise olen parim, mis minule osaks saab saada. Vajades oma ellu muutust - mina astun ja valin - mina ise olen see, kes otsustab, muutuse toimumise jaoks, vajaliku valiku ja sammu teoks teha.
Marianne
11.06.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar