Enese ankur VII – Iseenda valimine

 

Kogemuslugudevestja traagika seisneb selles, et ega ma muidu oma lugusid lendu lasta ei saaks, kui kogemusi ei oleks olnud - kõik on ehedalt enda peal läbi elatud. Traagilisemaks teeb loob - see naer läbi pisarate, et mõistes ennast ja teisi, ei muuda see seda, mis ja kuidas on - muutub minu vaatenurk ja enese sees olev - kuid see, kuidas teised valisid, selle jaoks, et kogemus saaks olema, jääb samaks - sellele ei järgne muutuvat sammu.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et nendes kohtades, kus ma pidin lapsena elama ja sõimes/ lasteaias/ koolis käima, minul ei olnud ühtegi kohta, mida oleksin saanud enda omaks nimetada ega inimest, kes oleks olnud oma – valinud mind ja jäänud minuga oma vaba tahte alusel. Turvalist kohta ja lõpuni turvalist inimest ei olnud olemas.

Elu keskkondades, mida mina ei saanud enesele sobivaks muuta, oli kestva kriisi põhjuseks. Elu ühes inimestega, kes ei teinud tööd enesega ega ka koostööd, et saaks olema parem minule ja ka neile endale, tähendas seda, et puudus turvatunne ja kindlus – seega oli rõhk sellel, mida ja keda sai üles lugeda ja nimetada enese omaks – kelles/ milles oli enese tugevus – enese ankrud väljaspool mind. Neid ei olnud just palju – ma ei valinud inimesi, sest inimesed valetasid – minule oli võimaluste kohane omada asju – raamatuid ja hiljem ka lilli.

Kriis kestis, sest ma ei saanud ennast muuta keskkonnas, milles elasin ja nende inimestega ühes, keda nimetasin omaks. Hoolimata oma teekonnast ja valikutest sellel, mind ei valitud näha minuna, vaid sellise Kuvandina, mis oli teiste eesmärkide ja tunnete jaoks sobilik. Minu elust ja tegudest nopiti välja see, mis kinnitas nende vaatenurga õigsust - õigust tunnetele, millega ei tegeletud ja otsustele, mida muuta ei valitud.

Mind ei tunnustatud ega tõstetud siira tähelepanuga, vaid headele tegudele ja õnnestumistele ning tähistamist väärivatele sündmustele jäeti tunnete varju pitser – tegelikud tundmised jäid varju, kuid need aimdusid ja salvasid. Need ei pühitsenud, vaid vähendasid, sest neid kogeti enesega võrrelduna ja neid nimetati tühisteks. Ja oli neid, kellele ei olnud olulinegi olla kohal ja saada osa. 

Jah, osaks sai toetust ja saatmist, kuid sellele lisati juurde – tänamatu ja ära kasutamine siis, kui soovisin muutust, väljendasin rahulolematust, tahtsin teist moodi, ei olnud kõigega nõus - lähedus tegi haiget ja inimene ei valinud muuta oma käitumist ega suhtumist suhte hoidmisesse. Ta oli, kuid ta ei tahtnud olla.

Minu teekonda on varjutanud minu kunagised teod lapsena – valitud on olla ja väljenduda nii nagu need oleksid sündinud kõikides aegades peale tegelikku sündmust – nii nagu need olnuks tehtud just äsja ja vahetult - täie teadlikkuse juures ja meelega tehtutena. Minule ei ole leidunud mitte kunagi ühtegi mõistvat ega toetavat sõna ja seda infot, et need teod ei määra mind - see kõik on alles hoitud ja seda kõike on valitud põhjenduseks, miks mind ei saa õigeks mõista - kui minul on olnud halb, siis on möödunu toodud põhjuseks, miks ei peagi teisiti olema - kestev karistus ja süüdi olemine.  

Neis kohtades, kus ma valisin enese aitamiseks enesele võimaliku oleva lahenduse, mina ei olnud halb – minul oli halb olla – mina olin oodanud ja vajanud tuge ja soovinud mõistmist sellelt, kelle sammude tagajärjel oli minul halb olla – kuid vastutuse võtnud täiskasvanut ei olnud minu jaoks olemas. Mina olin proovinud ise ennast aidata. 

Täiskasvanu silmadest oli vaadanud vastu kõrvetavalt külm põlgus, et temal selline laps on – mind saadeti silmade alt ära. Olin vajanud enese jaoks õiget tähelepanu - mõistmist ja toetust, kuid selle asemel vaatas vastu hukkamõist ja leidis aset eemale lükkamine. Mind samastati teoga. Ei lahendatud ühist lugu ega tunnistatud põhjust - selle asemel eemaldati keskkonnast segav faktor, kelle kohal olemine osutas sügavamate teemade olemas olemisele. 

Ei ole probleemi, kui ei ole kohal seda, kellele toimuv ja osaks saav ei ole sobiv. Omal moel tehti teoks see, mida valiks täiskasvanu, kes teadvustab, et konkreetses keskkonnas ja inimestega ühes koos lahendust ei otsita - ühe teema ei ole teema teistele. Inimene, kes näeb ja kogeb sellist olukorda ning soovib enesele head - läheb ise ära, sest ta mõistab, et see ei ole tema koht ega tema inimesed. Kuid siis olin ma laps ei täiskasvanu - minu maailmas ei olnud teist kohta, kuhu minna ega inimesi, kellega koos olla.

Olles ise valinud teise enesest tähtsamaks ja olulisemaks olin vaadanud ja näinud teise tundeid ja seda, millisena ta ennast esitlenud oli ja kuidas ta oma tegusid ning andmisi nimetanud oli. Võrrelnud ennast sellega ja näinud vähemana, sest teine, minu tehtut ja antut, samal moel ei nimetanud ega mind näinud. Selles suhteseoses olin tõestatult vähem ja väärtusetum.

Kõik need, kes olid minule osutavate erinevate lugudega seotud, olid olnud nendes lugudes osalised – ei ainult see üks - mina - kellele otsustati osutada ja koorem kanda anda. Igaüks saab enese osa enesega seotud loost – see on tema vastutus, et sai olema ja on osa sellest, et kõigi lugu jäeti ühe kanda. Minu kanda on ainult see osa, mis ja kuidas olid minu sammud seal ja siis, tolles vanuses, ei tänases ajas ja tänase aja mõõdupuuga – neis aegades seal ei olnud tänane mina - minu kasutuses olid oskused, võimalused ja teadmised, mis minul sealses vanuses ja hetkes oli võimalik - ma ei olnud rohkem ega osanud paremini. 

Maailm ei kuku kokku ja ei lõhene, kui mina selle välja ütlen – see on tõde – olemas olid ja on omad, kes ei hoolinud ega hooli sellest, kuidas mina ennast eilses tundsin või tänases tunnen. Lapsele oli see mõistmine ehmatav avastus – minu valinu/ minule valitud omad ei olegi minu omad – need omad asusid liiga lähedal, võrreldes sellega, mil moel nad valisid käituda ja väljenduda – ma olin neilt oodanud ja vajanud enamat, kui nad valisid anda.

Vaatenurga vahetus – sugulased ei pea olema omad – suguvõsas olevad inimesed on need, kellega olen puutunud kokku asjaolude tõttu – need on inimesed, kes olid minu valinud ja, kelle jaoks olin mina see, kellele neid valiti või kellega mind jagati või kes olid minuga samasugusel positsioonil – mina, iseendana, ei olnud nende vaba valik ega neilt nõusolekut küsitud valik. Seega ongi võimalik, et on sugulasi, kes ei kinnita seda valikut sellele enese nõusolekut andes, vaid ütlevad, kellegi teise poolt tehtud valikust lahti ega vali mind, minuna, enese kõrvale ja ellu.

Päästjate-Ohvrite-Agressorite-Süüdlaste maailm, mis ei valinud muutuda, edastas mulle oma sõnumi - „Mine ära ja ela oma elu mujal – meist eraldi – meie ei pea Sinuga ühes olema – meie ei vali Sind hoida ega toetada – Sina ei ole oma, sest Sinule, sellisena, ei ole Meie süsteemis kohta!”

Mina ei pea osalema mängudes ega olema koos inimestega, kes ei vali muuta ega muutuda, kuna nad ei soovi muutust enese loos – sel moel püsivad nad nendena, kellena nad ennast samastavad – elavad rollides, mis märgib neile nende maailma piire ja sisu. Mina olen täiskasvanu – mina ei pea olema ühes ega koos – kasutan seda õigust, et minul on õigus öelda EI sellele, mis ja kes ei vali mind inimesena – mina olen vaba.

Mina ei ole võlgu selle eest, et olen olemas – see, mida ja kuidas on keegi teine valinud anda, on tema otsus ja vastutus – olen osaline, kuid ei süüdlane ega ära kasutaja ega vereimeja. Kui teine ei näinud minus ega minuga seonduvas, midagi väärtuslikku enese jaoks, siis ta ei valinud või ei osanud seda vaadata/ kogeda – mina ei saanud talle anda seda, mida ta ei valinud vastu võtta.

Mööda läinud ajas olin kuulanud ja näinud teist - võtnud omaks kollektiivi tõlgenduse minust ja vaatenurga  minule - ma ei olnud vaadanud enese samme tunnustust väärivatena ja ennast ühist hoidvana ning enamat luua soovijana. Astudes, teiste varjust välja, on seda kõike näitavad sammud olemas ja päriselt astutud - ma ei ole tahtnud vähendada, vaid olen andnud võimalusi ja olnud enese kohal parima võimalikuna. Olen loonud ja hoidnud seda, mida ja kuidas mina sain anda. 

Vaatasin oma hirmule otsa - miks ma nii meeleheitlikult vajasin, et nn omad oleksid päriselt omad. See oli lapse ahastav jahmatus ajal, mis Maailm koosneski ainult neist inimestest - nende juurde pidin tagasi minema ning nendega pidin koos olema ja elama - nemad olid määranud ja otsustanud, kus ja kuidas ma elasin - nad olid määranud elama keskkondades, kus ei olnud hea olla - ma elasin ühes vaenlasega - too tahtis, et minul oleks halb olla ja nõudis, et oleksin selle eest tänulik.

Ma vajasin, et mind tahetaks - kui oma ei vali - kui enese algus ei vali - kes siis üldse valib - kas on üldse kedagi, kes valib mind minuna. Maailm ei piirdu kokkupanduga - seal ja siis ei olnud teist võimalust - tänases on ja selle valimine ei ole vale. Mina valin koos olla inimesega, kes valib mind - ma tean, kui inimene valetab ja näib olevat, kuid tegelikkuses käib ta teist teed. 

Hirmu olemas olemine, et võin kaotada enese jaoks olulise inimese ja temaga koos olemise, tähendas, et tegelikkuses olin selle kõik juba kaotanud. Hirmu püsimine tagataustal tähendas, et ma ei olnud seda teadmist, kui elule ohtlikku olukorda, vastu võtnud. Ma eitasin senikaua, kuni oli võimalik - tegin seda enese arvelt. Olin lootnud, et see info osutub valeks ja/ või edasi kasvanuna on võimalik see ümber teha. Ei olnud - info tuli teadlikult vastu võtta ja maailma sellekohaselt vaatama hakata - see on minu elu sellisena.

Mina olen ise oma teekonna ja kogemused valinud, sest soovisin seda, mida ei olnud võimalik nende inimestega ja nendes keskkondades luua - olin andnud neile koha liiga lähedal sellele, mis oli minule oluline ja väärtuslik - iseendale ja endale olulisele - ka nemad olid seda olnud, kuigi olemas olev info andis teada, et nemad samal moel ei valinud ega soovinud. Mina ei olnud öelnud EI enese jaoks valele ja ka nemad ei olnud öelnud EI enese jaoks valele. Mina kartsin kuulda Ei-d endale ega julgenud välja öelda Ei-d sellele, mis ja kuidas ei olnud hea minule. Sama nendega. Milleski ja midagi me ikkagi valetasime, kui olime naeratanud. 

Omad inimesed on need, kellega koos tunnen ja näen, et olemas ja koos ollakse päriselt – olemas on ühised rõõmud, ühine teekond, tunnustus, toetus, sõnade ja tegude tagapõhi läheb kokku – need on koos olemised, mille eest ei tule maksta enese kaotusega – mina olen enese elus esikohal ja see on okey – mind ei jäeta sellepärast, et seisan enese eest ja ütlen välja ausa info enese kohta. Selle inimese jaoks, kes valib mind, on see vabadus ja võimalus, et olla ühes vabad ja loovad – luua enesele ja koos olemise jaoks enamat.

Marianne

29.06.2024.a

Enese ankur VI – Enese filtreerimine

 

Ärevus, agressiivsus ja enese vaigistamine tähendavad hirmu olemas olemist – inimene tunneb hirmu puudutust. Hirm tähendab, et on teadmatus – olemas on potentsiaalne või ka vahetult reaalne oht iseendale. Hirmuga ühes olemine tähendab, et enese vabadus, iseendana olla, on takistatud.

Ärevus, ehmatus ja agressiivsus on lubatud väljenduse viisid siis, kui inimene tunneb hirmu. Need näivad ohututena, hoidvatena ja hoiatavatena ning annavad võimaluse hirmu väljendada selle sisse sukeldumata. Neist saavad automaatsed reaktsioonid – enese filtreerimine, et oma elus ja enese sees toimuvaga toime tulla.

Kuid selline, läbi aegade kestev, seisund tähendab, et inimese kehas ja meeles on temale teadvustamata hirm. Enesele osaks saava teadvustamata tõlgendus väljendub agressioonis – inimene väljendub agressiivselt – ta püüab toimuvat situatsiooni lõpetada/ ta proovib midagi takistada/ ta tahab ennast suuremaks kasvatada ja võimsamana näidata. Selleks kasutab ta häält, kehakeelt, füüsilist jõudu ja sõnu – aktiivne ja nähtav reageering vastu.

Ehmatus ja ärevus toovad kaasa nn kiired lahendused - ärme siis tee/ lõpetame ära/ jätame pooleli/ lähen minema/ nõustun/ jään vait. Tõtatakse kiiresti midagi ja kuidagi tegema, sekeldama ja lobisema, käsi haarab joogi/ söögi/ suitsu/ telefoni/ telekapuldi/ näperdamist võimaldava asja järele – täidetakse ruumi iseenda ja tegevusega.

Sel moel filtreeritakse ennast ajal, mil oht ei ole möödas, kuid tundub, et kohe võib ja saab midagi juhtuda – tegevus on kui tugikepp, millele toetuda ja anda endale signaal, et ei olda üksinda. Liikumises püsides näib, et tehakse midagi – võetakse ette ega lihtsalt oodata vältimatut. Sel moel tegutsedes loodetakse, et ehk suudetakse oht ära hoida ja siis ei pea kohtuma tagajärgedega. Või, et kui piisavalt püüda, siis lõppeb hirmutekitav situatsioon ära – ärevus vaibub/ ehmatus annab järele.

See, mida inimene kardab on tema sisse hästi ära peidetud – ta näeb, et temal ei oleks nagu midagi karta – Maailm tundub ohutuna, kuid temas on valmisolek agressiivsetele reageeringutele, ta ehmatab kergesti ja seletamatu ärevus püsib. Hirmu püsimine tagataustal tähendab, et tegemist ei ole oleva ajaga, vaid mingi teise koha ja vanusega möödunust – tolle aja hirmud olid teisel põhjusel sündinud ennast takistama.

Kui inimesel tuleb arvestada teisega/ päästa kedagi teist, siis temal ei ole võimalust ega luba olla olemas enese jaoks – teine tuleb ju enne teda. Teise tunnetega kohtudes ei seisa ta iseendana – et sel moel minuga ei käituta/ see ei ole minu valik ega minule õige/ see ei ole eluohtlik/ see ei ole mina ega minu ja sellepärast mina ei ole vastutav – selle asemel proovib ta teha nii, et teine ei tunneks enesele raskeks osutuvaid tundeid või lõpetaks väljendumise.

See tähendas, et inimene reageeris teisele vastu olles või tema poolt olles või siis keelas enesele mingigi reageeringu– mina ei tohi/ praegu ei ole minu kord. Sellest tõusis ja kasvas viha inimese sees – vimm enese vastu ja viha kogu olukorra vastu – keegi peab selle loo korda tegema - Mina ei pea ega tohi kannatada!

See ei ole minu otsus, et sel moel pean käituma/ valima/ kogema – keegi teine on vastutav! Mina ei ole süüdi! - kuid Mina pean! - st, et inimene käivitub automaatse reageeringuga – see on otsus möödunust – ta ei teadvusta enese tegu – olevas ei oleks vaja samal moel – olevas on võimalik teisiti – kuid ta ei kasuta neid teisi variante, sest ta ei näe neid. Neid ei olnud olemas selles vanuses, millises olevana ta reageerib.

Kui olukord on kuidagi lahendatud/ mingil moel lahenenud, siis ärkab inimene justkui üles ja kahetseb - et miks ma küll nii tegin/ olin, kuid miks mitte teisiti – miks teine sai ja tegi sel moel, kuid ei teisiti. Oleksin ju osanud, kui vaid oleksin mõistnud – kui saaksin uue võimaluse, et korrata, siis muudaksin Maailma.

Inimene tunneb kahetsust ja kogeb süüd – mina ise ei suutnud ennast kaitsta - see teine, kes oli minust olulisem, ei teinud seda – tema oleks pidanud mind kaitsma, tema enda eest, sest mina seisin tema eest.

On soov minna tagasi ja teha teoks kordus, et siis ei seisa samasugust eksamit ees ega pea uuesti – siis oleks see juba läbitud. Kuid see oleks samal moel ebaõnnestunud, sest seal oleks teda ees oodanud sama – ta oleks ju taaskord oodanud, et teine oleks valinud teda – olnud olemas tema jaoks – tema oleks olnud esimene ja olulisim.

See on soov saada kogemus – oluline teine kaitseb mind, enese eest - kaitseb, et tema ise ei saaks teha minule liiga. Tolles ajas inimene, kui Laps, ei saanud seda ise teha – ta ei olnud selleks ette valmistunud, et tema Ema/ Isa teeb temale, kui oma Lapsele, haiget. Emal / Isal oleks tulnud valida Laps ja hoida tema poole.

Selline trauma toob kaasa tagajärje – inimene ise ei saa ennast kaitsta enesele olulise inimese eest – see oluline inimene peab teda kaitsma ja päästma – vajadusel ka siis, kui on ise see, kes teeb haiget. Traumaga inimene on sellistes olukordades kaitsetu – ta justkui lülitub välja – kui see oluline inimene teda ei kaitse, siis ei ole olemas mitte kedagi, kes seda saaks teha/ peaks tegema. Inimesel ei ole võimalusi, et ise ennast päästa ja säästa – panused on teisel.

Ega elu sellise traumaga inimesi hellita – ikka ja jälle võib ja saab tulla ette olukord, kus omaks nimetatu või sellisena kogetu teeb haiget, kuid ei hoia. Enesele kasutu inimene proovib oma eluga toime tulla – ta loodab ja panustab selle peale, et kui teine ei tee, siis tema ei pea kogema ega endale ise enda olemas olemist tõestama. Seega otsib ta võimalusi, kuidas teist teisel moel valima panna. Okey, ühe räägib ta ära - teine valib võib-olla ise, kuid teisi ju mitte – ikka võib ja saab tulla ette olukord, kus on valida – mina ise või teine – kumb on olulisem – kes seisab, kelle eest.

Trauma – fakt, et ei ole ega saa enam sel moel nagu oli – midagi olulist on muutunud. Kriis kestab seni, kuni püsib lootus, et möödunu on muudetav ja ei pea valima – kas olla enese poolt või olla oma, kui iseenda, vastu. Hirm tagajärgede ees, kui öelda välja enese tõde ja teha teoks enese otsus – teine ei ole minu Mina. Kuidas siis Maailm välja näeb ja mida selles enam ei ole?

Hirm tagataustal tähendab, et olemas on paanika kogeda uuesti st avada suletud fail – see koht, kus kogemine aset leidis ja kogeda seda olukorda enese sees - vahetult. Hirmu aktiveerumine tähendab, et selles hetkes võib ja saab kaotada selle, mida usuti end omavat, kuid siis selgub, samuti nagu möödunus, et seda ei olnud olemas – inimene oli panustanud nii nagu see olnuks olemas – ta oli olnud nii nagu see olnuks temal olemas.

Valedele alustele oli ta oma kindluse ehitanud – põhi murenes – selle peale ehitatu oli kreenis. Kriis kestis, sest vastuvõetud otsused – ellujäämis mehhanismid olid olukorraga toime tulemiseks leitud lahendused, kuid ei edasi astumiseks tehtud sammud ega infoga arvestamine. Inimene ei olnud ehitanud iseendale põhja, vaid käitunud/ valinud ennast petvalt – siludes pealispinda – püüdis ta ehitada üle möödunu silda, kuid see ei kaotanud ära sügavikku tema ja teise vahelt.

Mina, kui Laps, kaotasin selle, mis ja kuidas ei olnud mina – see ei saanudki olla minu tugevus ega püsima jääda. Minu, kui Lapse, Maailma lõhkuv maavärin toimus siis, kui minu ja minu omaks nimetatu/ peetu vahe ilmus nähtavale - me seisime ja toimisime eraldi. Teine ei olnud minu põhi – seega ei olnud ta seda ka kunagi olnud ja ei saanudki minu jaoks valida siis, kui meie otsused ja vajadused, iseenda kohta, erinesid ja nende saamine või vältimine puudutas teist.

Marianne

28.06.2024.a

Enese ankur V – Elu oli pühendatud teisele

 

Kui Hinged tulevad tagasi ja saavad taaskord kokku, siis elustub vana etendus – jah, rollinimed on vahetunud, välimus teine ja näib, et sisu ka – kuid peamine on sama – tuleb lahendada ülesanne – jõuda sinna maani, kuhu eelmisel korral ei jõutud.

Kohtudes näib, et kuna ollakse teises ajas ja kohas ning ehk ka teadlikumad, siis saavutatakse loole teine lahendus – see, millest ilma jäädi, mille poole püüeldi, mis kaotati – see saadakse nüüd kätte – just seda õnnestub kogeda.

Eip – nii see ei lähe – tulemus, kui Hinged uut kokkulepet ei tee, saab olema sama – sest mitte selles, et saada muudetud lõpp ja nn vale kogemus jäänuks ära, ei ole olnud küsimus – vaid enese vaatenurgas ja isiklikus valikus on kogu see aeg olnud teema.

Mina vajasin teist – olin olnud olemas teise jaoks ja pärast – valisin teise – olin temale võimalus, saamaks seda, mida ta ilma minuta ei oleks saanud. Andsin vajamineva ja sel hetkel osutusin üleliigseks. Selles elus, siin, ei ole samal moel saanud seda teist ega temaga ühes olla/ kõrval seista.

Ise kannatasin ja kaotasin enese, sest teine oli esikohal – seal ja siis ei olnud valinud enesele elu, vaid lahkumise, sest olin oodanud koos olemist, kuid seda võimalust ei antud – seal ja siis ei olnud valinud enese elu, vaid jäänud teisega ja sellepärast kaotanud oma elu – nüüd ja siin ei olnud valinud enese elu, vaid oodanud koos olemise võimalust, kuid jäänud sellest ilma, sest teine ei valinud mind, vaid seda, mida ainult mina olin valmis ja võimeline looma.

Nüüd on aeg ja on võimalus valida ise ennast – pidada ennast teisest olulisemaks. Teine ei ole päris – teine on kehastunud möödunu. Lasen temast lahti ja astun enese teele – astun sellel teel enese sammud – selles ei ole teist ega see kuulu teisele ega sellel pea konkureerima teisega – see on minu tee, mis on minu enese oma.

Marianne

28.06.2024.a

Enese ankur IV – Mina ei olnud Mina - Konstellatsioon

 

Ise ennast ei näe – teised näevad ja teised saavad öelda, milline inimene väljastpoolt vaadatuna on ja kogeda tundub. Teised on teinud ja teevad seda, suure entusiasmiga, edasi ja inimene ise on sellele kaasa aidanud – ta on nendega nõustunud ja võtnud nende poolt valitud näiteid ja väiteid tõena ning lisaks sellele kujutanud nende silmi enda kõrvale ka siis, kui neid ei ole vahetus läheduses või kui ongi, siis ei ole sel moel vaatamas – sel moel on saanud olema Mina, kelles on inimest, kuid Kes ei ole tema mina.

Enese sees tõeks usutavad väited - Ah, tema ütles seda ja teist, st mina olengi selline! – Ah, tema ütles nii ja naa, st mina ei olegi seesugune! - Ah, tema vaatas sel ja teisel moel, st mina olengi naasugune! - Ah, tema vaatas mind sellise pilguga, st mina ei olegi soovitu! Sel moel saab joonistatud enese sisse enesest loodud kuvand – kui mina tõlgin teist, siis mina olen selline.

Teise poolt lausutu - Ah, Sina oled selline! Ah, Sina teed sel moel! Sina alati! Sina kogu aeg! Sina jälle! Sina mitte kunagi! Sellepärast, et Sina oled selline!!!!! – sellise sellisena olemine tähendab karistust enese pärast, enese kaotust, iseenda hülgamist.

Vahel on sõnad nagu pihta käivad löögid ja tõuked – Sina oled selline! – Sina ei ole selline! – Mina ei taha Sind sellisena! – Mina ei vali Sind sellisena! – Mina ei näe ega vaata Sind sellisena, et mina tahaksin/ saaksin Sinuga koos olla. Ma ei õpeta ega näita, et Sina saad ja kuidas Sina saad valida, et mitte olla sellisena nagu minule ei sobi, sest siis mina ei saa öelda Sinule EI!

Vahel on inimes(t)el olemas kindel eesmärk – kellestki teisest luuakse kuvand, et saada enesele midagi lisaks – selle nn pupe autoril on isiklikud tunded/ vajadused/ eesmärgid, mille nimel ta oma töö ette võtab. Ta manipuleerib tähelepanuga – ta soovib/ vajab enese jaoks muutust või tahab vältida muutuse ellu viimist enesega seotud keskkonnas – ta tahab säilitada/ vältida/ saada enesele positsiooni ja tähelepanu – kindla rolli kindla tunde kogemiseks – võrdlus, enda poolt loodud teisega, peab selle tagama.

Näited ja väited tõestavad olemas olemist – neid jäädakse uskuma ja neile lisatakse juurde – kasvatakse suuremaks ja elusaks – pupe samastatakse inimesega ja temale osutatakse tähelepanu nii nagu ta oleks see, kes ta ei ole või on ainult osa temast osavalt näidatuna. Enese teisikusse jäädakse uskuma ja kinni – on raske näha ja tunda ennast iseendana, kui vahetus keskkonnas osaks saav kinnitab enese teisiku päriselt olemas olemist.

Tõeline väljakutse on selliste inimestega ühes luua ja väljenduda ennast iseendana – ei sellena, keda teised kõnetavad ja näevad, vaid sellisena, mis ja kuidas on enese ehe looming. Pikaajaline ning lähedaste ja vältimatutes keskkondades ühes olnute poolt teostatud eesmärgipärane nimetamine ja elavana ette kujutamine saavad harjumuseks ja võivad kujuneda uskumuseks – tõeks enese kohta.

Selle pupega on üks huvitav lugu – see ei muutu, sest seda ei muudeta – sellele lisatakse juurde, et veelgi võimendada ja täpsemalt nähtavaks luua seda – mida/ millisena/ kuidas soovitakse näidata. Selles töös ei ole vahet mööda läinud ajast ega teekonnast, mida ja kuidas inimene on käinud – seda nagu ei olekski olnud – tegelikkus ja pupe on ühel ja samal ajal ühes ja samas kohas, kuid nad ei ole samad.

Inimene võib ja saab iseenda käest küsida, et miks ta ei liigu edasi ega oska näha enese teed – kuvand temast on püsinud paigas – tema on selle iseendaga samastanud – see ei ole muutunud – tema ise ei ole seda muutnud. Inimene on oodanud, et teised muudaksid teda – seda teda, keda nad näevad ja näitavad – siis alles saab tema olla see muutunu - ehk ka lähedasem enesele tuttavamale iseendale.

Kuvandi vajajad ei anna võimalust muuta ega muutuda – nad ei taha ennast muuta ega muutuda – see, teisest loodud Kuvand, on koht, kust nad saavad ammutada enese jaoks energiat – kasvatada ennast selle teise arvelt – see on olulise tähelepanu nautimise/ tagamise võimalus.

Kuvandina kujutatule ja temaga seotutele ei anta infot, tema enda kohta, ausalt ja ehedalt – seda ei valita näha ega näidata, sest tunded ja vajadused segavad. Talle ei anta ka seda infot, et ta saaks valida, kuidas ja mil moel teistega ühes olles nendega arvestada. Selle asemel reageeritakse nii nagu tal oleks see teadmine olemas olnud ja seeläbi meelega olnud/ teinud – olnud vale.

Kuvandi loomise põhiline eesmärk on sõnum - „Sina, iseendana, ei ole väärt minu kõrval seisma – mina ise ja minu teod, Sinuga võrreldes, on paremad/ õigemad. Ma ei taha, et Sind nähtaks Sinuna/ Inimesena, sest kui Sina saad endale parema kohtlemise/ tulemuse - siis see on ebaõiglane – mina näen pealt, kuidas olen vähem ja väärtusetu või halb ja vale.” See on rollide maailma võitlus kindla rolli nimel ja pärast – rolli ja sellega seonduva enesele kindlustamise võimalus.

***

Konstellatsioon

Mina ei ole see, kellena mind näidati/ näidatakse/ usun enda nähtavat – olen see, kellena ja millisena mina olen. Küsimus, miks minuga ühes olles ei valita näha ja näidata mind minuna, ei peitu selles, kes ja milline olen, vaid teise valikus enese jaoks. See Kuvand seal ei ole minu väärtus inimesena, vaid tolle teise vajadused, tunded, eesmärgid – millegi nimel ja millegi jaoks.

Kuvand on eksami koht – näe ise ennast – ära vaata ega mõõda ennast välises osaks saava tähelepanu järgi – näe enese sees ise ennast ja enese teed – tea ise, kes ja milline oled.

Vali, ennast esindama, ennast kujutavad kivid/ esemed/ värvid – loovust, liikumist ja vabadust väljendavad vormid. Vähemalt 4-5, kuid võib ka rohkem, kui pihku mahub. Vali mingi ese/ kivi/ värv esindama Kuvandit – seda teiste ja Sinu enda ühist loomingut Sinust.

Hoia iseenda esindajaid oma vasakus käes – vaata lähedalt, milline Sa oled – liiguta neid ja pane tähele liikumist ja muutumist. Sa võid võtta ja mõne kõrvale tõsta ja mõne juurde lisada – muutused on võimalikud – miski ei seisa paigal ega ole täpselt sama. Iga liigutus muudab asendit ja varjundit. Sa oled elav ja Sina ise valid – kuidas ja mil moel Sina olemas oled.

Pane Kuvand maha või millegi peale – Sa näed selle hallust ja paigal seismist – see seal ei ole Sina. Parema käega, üks haaval, tõsta Kuvandi juurde nende inimeste esindajad, kes kunagi ammu või ehk ka tänases ajas on kirjeldanud/ näidanud/ tõestanud/ nimetanud millisena Sina oled nende tõlgenduses ja etenduses.

Tõsta, järgemööda, Kuvandi kõrvale kõik need – erinevas astmes sugulased, kaaslased lasteaiast/ koolist/ õuest/ ringidest, õpetajad, toredad täiskasvanud, kes on valinud Sind näha ja näidata sellisena, kes Sa tegelikult ei ole. Kes on teinud seda eesmärgipäraselt, et tagada enesele vajaminev Sinu arvelt. Kes näitasid, et on olemas selline Sina nagu Kuvand seda on olnud – nende tunnete, vajaduste, eesmärkide, sihtmärkide põhjus.

Nimeta inimene, vali talle esindaja ja tõsta ta Kuvandi juurde - anna talle sellest tagasi see osa, mille tema lõi olema. Ütle – See ja see – võta tagasi see, mis ei ole Mina ega Minu – mina annan Sinule tagasi Sinu loomingu.

Vali järgmised inimesed ja nende esindajaid seni, kuni oled enese jaoks olulised ära nimetanud. Seejärel tõsta Kuvandi juurde ka mingi hulk nimetuid – mälestustesse kadunuid, kes ka said anda oma osa selle Kuvandi sündimiseks.

Seejärel seisa avatud akna ees või mine õue ja puhu parema käe peopesalt lendu nimeliselt teele saates – see ... on Sinu osa Sinule – see ... on Sinu osa Sinule jne. Tee seda senikaua, kuni nimed otsa saavad.

Konstellatsiooni ajal tunneta ja vaata ennast, liiguta enese esindajaid oma peos – ütle ja näita enesele – see olen Mina – mina muutun ja olen muutuv, vahelduv ja valikuid tegev – mina õpin oma kogemustest ja sünnin uues hetkes – ma olen see ja selline, kes ja milline ma olin ja ei ole olnud.

***

Konstellatsiooni lõppedes astu vana koha pealt ära. On hea, kui helistad tiibeti kellasid või kasutad muud heli tekitavat vahendit ja liigud, heli tekitades, enese puhastamiseks nö mööda iseennast alt üles ja alla ning ka esindajate ja välja kohal. Võid nad jätta veel mõneks ajaks paigale. Pese käed voolava vee all. Joo vett või teed. Võid Kuvandi ära visata või sellega midagi muud teha, kui võimalik põletada, kuid näiteks ka seda muuta - värvidega värvida või sellele, midagi juurde kleepida/ sellest midagi muud meisterdada. Leia endale tegevus/ anna endale võimalus väljenduda iseendana ja näha iseenda loomingut. Kõneta ennast peeglis iseendale silma vaadates - kohtu eheda iseendaga.

Marianne

27.06.2024.a

Enese ankur III – Ühise mängu ruum

 

Aega, loetuna edasi sellest punktist, mil inimesed mahtusid ühe laua taha istuma ja teine teisele silma vaatama, on möödunud üle kümne aasta. See, mida keegi ei valinud parandada, iseenesest ära ei paranenud. Seda, mida ühiselt alles ei hoitud, seda edasi ei viidud. Olid viimased korrad, mida enam ei korratud. Kunagine aeg sai ümber – selle eest ja seest põgeneti ära või astuti välja.

Oli hetk, milles minule aitas – ma ei tahtnud enam vanal moel olla ega kohtuda sellega, kuidas mind valiti kohelda – minu kodu uksed, mis seni olid avatud, said teatud inimeste ees suletud. Nad olid olnud oodatud, kuid nad ei kasutanud seda võimalust olevat toetavalt, vaid vähendavalt – nad tulid oma tujude ja tunnetega ühes ning laotasid neid laiali või lasid neil aimduda ja salvata.

Nendega koos ei olnud siis hea olla – oleksin neil lasknud olla nii nagu nad valisid ja läinud ise ära, kuid see oli see koht, kust mina ei pidanud ära minema – minul ei olnud mujale minna – see oli ainus koht maailmas, mis oli minu ja minul oli õigus sellele, et selles kohas oli minu jaoks olemas rahu. Seega pidid teatud teised lahkuma.

Ega nemad ja ega mina maailmast ära ei kadunud – mujal oli võimalus kohtuda ja koos olla, kui me oleksime seda soovinud. Meist keegi ei avaldanud soovi. Kui me tavalises päevas ei kohtunud ega kuulmisi vahetanud, siis see ei tähendanud, et kõik ühendav oleks olnud lõpetatud – minu jaoks oli põhi, mis pidi alles jääma, alguse perekonna ja suguvõsaga seonduv – selle kohase olulise info edastamine esimesel võimalusel.

Minu jaoks kukkus maailm kokku siis, kui mulle selgus, et ma ei olnud kusagilt puudu – alguse perekond ei pidanud mind meeles ega oluliseks siis, kui suri mees, kes oli sünnitunnistusel kirjas, kuid ei olnud kunagi minu ega meist kellegi teise elus, peale ema, osalenud. Täiskasvanute valikud ei olnud arvestanud lastega.

Mina olin osa võtnud sellest protsessist, et teda üles otsida, kuid ma ei läinud teda vaatama – ta ei oodanud ega kutsunud – ta oli vana mees, kes, sel hetkel, elas oma viimast aastat vanadekodus. Teised tutvusid tema perekonnaga – mina jäin ka sellest kõrvale. Tema surmast ei teatanud mulle ei minu ema, õde ega vend – alles päevi hiljem valis tädi seda teha. Tema nägi selles olukorras valet.

See oli uskumatult valus kaotus – mul ei olnud olemas seda, mida ma arvasin, et olemas on – vastukäimistest ja erimeelsustest hoolimata sellise tähtsusega info edastatakse esimesel võimalusel. See ei olnud eksitus – see oli nende inimeste vaba valik – nemad ei näinud mind endaga ühes olevana.

Selle ja nii mõnegi samasuguse hetke läbielamata jätmine tähendas, et tunded jäid läbi töötamata. See oli enesekaitse – mina nägin, et olen puudu sealt, kus olid ühes need, kes olid ka minu – vajasin teadmist, et mind oodatakse ja vajatakse ühte – nad ei ole tervik, kui mind ei ole. Minus oli kurbus leevendamas üksindust – olen puudu – mind ei ole ühes.

Ma kartsin, et siis, kui tuleb ema aeg minna, ei leidu neist kedagi, kes sellest minule teada annab – kartsin, et ka see põhi ei pea ja ka see info jäetakse edastamata – see oli täiesti tõenäoline. Ma olin hoitud – selle koha peal olin ma hoitud – õde ei olnud telefoniga kättesaadav ja see sõnum edastati minu tütrele, kes andis selle edasi minule ja minust liikus see järgnevatele. See seik näitas, et ma seisan oma kohal ja mul on suguvõsa toetus – küll lahkunte näol, kuid mul on see olemas, hoolimata sellest, mis ja kuidas sünnib maa peal.

Ka selle, möödunusse jäänud, loo avamise aeg jõudis kätte - mina ei ole puudu sealt, kuhu mind ei ole kutsutud ega ole oodatud – see on valik, mitte eksitus või takistus – seal ja selles, nende inimeste kõrval, ei ole minule kohta antud – nemad on tervik ilma minuta.

Ma ei ole enam laps, kes võetakse kaasa, sest keegi peab tema järele vaatama ega ole ka laps, kelle elus on kindlalt olemas need inimesed, kes teda on valinud ja kellega teda jagatakse – aeg, mil olin laps – minul on ... - on möödas - tänases olen täiskasvanu, kes ise valib, kellega ja kuidas. Laps pidi – täiskavanu mitte – kui see ei sobi iseendaga.

Enese sees ja iseenda maailmas korda ja selgust luues soovisin jõuda rahuni – kvaliteetsema suhtluseni – ilma tunnetesõdateta rahuni inimeste vahel. Teele minnes ma veel ei mõistnud, kuid hiljem sain aru, et tegemist oli protsessiga – olemas oleva info vastu võtmisega ja selle alusel, teadlikult, suhete sisu ja inimeste vahelise maa paika panemine.

See oli töö, mille olin jätnud tegemata ja just selle tõttu tundsin ennast halvasti, sest nägin teisi enesele liiga lähedal olevat – nägin meid ühes ruumis olevatena ja seda, kuidas mind eirati. Just sellepärast olingi ennast tunnetega kõrvetatult kogenud – see, mida nägin, ei läinud kokku tegelikkusega – me ei olnud ühes ega ma saanud parandada enese positsiooni ega tõusta perekonna väärtuste hierarhias. Teisi oli koos rohkem – seega olid nemad perekond, mille sisse ei olnud minul luba.

Tõstsin tormi, kui ütlesin, et mina tahan ja vajan teistmoodi. Pidav vastus kõlas esimestel meetritel – võta meid meid nii nagu me oleme – läbirääkimisi ei sünni - kõik jätkub vanal moel või ei üldse. Vanal moel mina ei valinud, sest see ei olnud vabade inimeste maailm, vaid Agressorite-Ohvrite-Päästjate-Süüdlaste mängus osalejate rollidele sobivaks timmitud keskkond.

Oh, ega nad siis ju halvad ei ole – nad ju tahtsid ja soovisid head. Nad olid valmis seda kinnitama pühade ja sünnipäevade õnnitlustega – heade sõnade ja soovidega – neile nähtavate aktidega sellest, kui head ja väga head nad on.

Ma ei valinud seda valede maailma, sest teod ei kinnitanud sõnu ja kaardile kirjutatud head sõnad erinesid suu kaudu välja öeldutest ja teistele räägitutest ja teistesse kohtadesse kirjutatutest. Toonis ja mõtetes oli vahe sees – äärmusest äärmuseni. Ütlesin neile välja, et meie vaheline suhe ei sisalda sellist lähedust, kui isiklik sünnipäev ja tähtpäevad - nemad jäävad palju kaugemale sellisest lähedusest.

Selle kuu alguses olid minu jaoks enese sisse vaatamise hetked – kaugeks osutunud lähisugulaste sünnipäevad. Kuigi olin enese jaoks otsuse teinud, siis kriipis sees, et kuidas ma ikka ei vali ega saada sõnu teele – tegemist oli emotsionaalne harjumuse hoiatusega - täht ja püha päevadel on võimalik teostada kohal oleku kontrolli – et Kes on need, kes Mind meeles peavad – kas nad täidavad oma kohust ja ilmutavad end.

Need on päevad, mil pööratakse tähelepanu – loetakse üles ja vaadatakse järgi ning jagatakse teistele - kes täidab kohustuse saab +, kes mitte see saab -. Kuidas ma ei tee ega vali – ohtu kuulutav teadmine - kui ei jäta + märki maha, siis saab minu peale vaadata viltu ja mõelda vähendavalt – teis(t)e arvatavad tunded kajasid minus. 

Justkui seisnuksin samas ja näinud pealt, kuidas teine näeb ja näitab teistele, et olen seal samas, kuid keeran ära ega tee välja – olen ebaviisakas ega taha teisele head soovida. Sellise teo tagajärjed võivad olla traagilised – kõik vaatavad halvustavalt ja mind ei valita ühte.

Oot, aga kuhu ühte, kui koos olemine esineb ainult minu elavas ettekujutlusvõimes. Oot, aga, miks peaksin õnnitlema – kas ainult kohusetundest ja möödunu kajast, sest miks ma peaksin valima inimest, kes ei vali mind - seda inimest ei ole minu igapäeva elus olemas ja tema konkreetne ning kindel valik on olla eemal ja mitte kontaktis - tema  ise ei vali suhtlemist ja koos olemist mitte ühelgi päeval.

Mõte – sellel päeval teen ma seda - oli harjumus, millele möödunus järgnes loomulik samm. Mõte tänases ei tähendanud sammu – sõnumi, kui selleks oli soov, sai saata teele mõtetes.

Marianne

27.06.2024.a

Enese ankur II – ..., sest mina ei olnud esimene

 

Lapseaja kriiside läbimiseks või nendesse kinnijäämise kohapealt on oluline see, milline on lapse positsioon enesega seotud keskkondades ja enese jaoks oluliste inimestega ühes ning ka ise enda jaoks olemas olles – mitmes ta väärtuste hierarhias on/ oli – kes on/ olid ja mitu on/ oli neid, kes tuleb/ tulid enne teda – ja ka see, kas temani üldse järjekord jõudis ja, kui jõudis, kas see, mis talle osaks sai, oli kvaliteetne ja tema vajadustest lähtuv ning kui palju tal selle saamise eest maksta tuli – mil moel ja milliste tunnetega talle vajaminev anti.

Enne mind on keegi teine – see on keegi teine, kes on minust olulisem – see on olnud enese peal kogetud elu tõde, millest sai sügav harjumus – võtsin selle omaks, nõustusin selle, kui normaalusega ja lõpuks sai olema ka nii, et otsisin ise üles need, kes olid minust olulisemad või andsin, kellelegi teisele, enda elus, sellise võimaluse – koha enne mind.

Enne ennast tuli keegi teine – tuli see, kes oli olulisem ja tähtsam, kellel oli raskem ega ta pidanudki ega osanudki ehk ma ei olnud ise väärtki ehk mäletan möödunut valesti – ma ei tohi ju olla tänamatu/ sellel moel teisest mõelda – on olnud olemas väited ja näited, mis tõestasid, et mina ei olnud tähtis ega oluline ja selle tõttu ei olnud minu vajadused olulised ja teine/ teised ei pidanud nendega arvestama.

Selle asemel, et vaadata enese sisse ja otsa kõigele sellele, mis tuli ja kuidas valiti teiste poolt või valisin ise enese arvelt – kui palju ja milles ning millega mina ise olin nõustunud, et ikka ja jälle oli olemas keegi teine, kes oli minust olulisem. Selle asemel, et näha selles muutmist vajavat vaatenurka - mina ise jätkasin sel moel, sest olid olemas teised, kes kinnitasid selle üle – keegi teine tuleb ja peab saama enne mind.

On aeg tunnistada, iseendale, ausalt üles - millal, milles, mida ja mil moel, minu jaoks, vajalikku ei olnud – mis oli see, millest jäin ilma – mis oli see, mis oli võetud minult ära, mille andmine lõpetati, mida ei saanudki kogeda – mida pidin taluma – kelle eest ja kuidas pidin hoolitsema/ vastust andma, kuigi see ei olnud minu teekond – kust ja kelle, enese poolt valeks tunnistatu, juurest ei saanud ära minna - sest olin jäänud ootama, kuna teine oli lubanud vajaminevat ja, midagi paremat, kui senine - ei saanud ära minna, sest olin ise lubanud teise enese jaoks olulise sisse ja enesele liiga lähedale.

See on väga pikk ja ka korduvate nimedega rida teisi, kes olid olnud ja saanud minu arvelt – nemad olid olulisemad/ nendega seonduv oli olulisem – väidete ja näidete järgi olin mina põhjustanud nendega toimuva ja sellepärast pidid nemad saama ja olemas olema enne mind – ka minu enese käest. Uskusin, et olin võlglane, et teiste elu ei olnud neile sobiv ega õige – minu olemas olemine ja teod olid, näidatud ja väidetud, selle põhjuseks.

Kuid mina ise tean täna ja teadsin ka siis, kuidas ja mis oli minu jaoks oluline – mida ja kuidas vajasin mina päriselt – mida ja kuidas mina ise ei saanud enese piiratuse tõttu – minu maailm ei muutunud, teistega ühes olles, paremaks – seda ei muudetud paremaks – see maailm muutus üha halvemaks – seal ja selles jäi, minu jaoks, järjest vähemaks – seal minuga ei arvestatud, sest keegi teine oli ees pool ja neid teisi lisandus ajas juurde. 

Kuid minul ei olnud teist kohta, kust midagi saada ega soovida, sest see, kes ise oli valinud endale teekonna, esitles ennast Ohvrina, sest mina, kui tema laps, tegin oma olemas olemisega temale liiga ja võtsin, tema arvelt, vähemaks ega suutnud anda tagasi, et luua tasakaal meie vahelises suhtes.

Ma ei saanud olla, enese jaoks parem, sest minul endal ei olnud. Mina ei saanud olla, enese jaoks parem, sest mina ise ei olnud. Mina pidin ootama, sest minul endal ei olnud võimalusi ega vahendeid. Mina pidin kogema, sest keegi teine valis ja otsustas minu eest. Mina jäin enesele kuuluvast ilma, sest oli olemas keegi teine, kes vajas seda, mis ja kuidas oli minul, endale.

Keegi teine - väga mitmed teised - olid olnud minu loo peategelaseks – mina ise olin jätnud ennast kõrvale. Vaadates seda, mida minul ei olnud - kogedes tundeid, sellepärast, kuidas oli ja mida pidin – nägin, kuidas teise käes oli võim ja jõud. Mina kahanesin selle kõrval - minu väärtus vähenes - see sõltus teisest ja tema eesmärkidest.

Mina ei vaadanud enese teed – mida ja kuidas olin ise olnud ja teinud. Selle asemel olin pahane ja solvunud ega näidanud välja uhkust iseenda pärast ega tunnustanud iseendana olemist, sest olid olemas teised, kes olid minust olulisemad ja, kes ei näidanud seda välja - mina ise kordasin nende vaatenurka. 

Olin olnud tähelepanust sõltuvuses – kui keegi teine jagas, nõustus, toetas minu teekonda – siis oli minul selleks luba ja võimalus. Kuid, kui sellist tähelepanu ei osutatud, siis see ei olnud õige olemine, valik ega teekond - teine teadis, mis ja kuidas oli tema jaoks hea ja õige. 

See kõik toimus ja kestis läbi erinevate elude - see oli veel läbimata õppetund – minul tuleb elada ise oma elu - väärtustada ise ennast ja valida ise oma tee ning oma inimesed enese kõrvale.

Marianne

26.06.2024.a

Enese ankur I - Minule kuuluv Mina

 

Laps, kes on üle elanud trauma – ehmatava kaotuse/ muutuse tema jaoks turvaliseks peetud keskkonnas – vajab seda, mis ja kes on oma. Lapse turvatunne lähtub sellest, mis on see, mida ta omab – mida ta saab enda omaks nimetada ja mis ka päriselt tema jaoks olemas on – ta tohib seda kasutada enesele sobival hetkel ja vajalikul moel/ see kohandub temaga/ see käib temaga kaasas/ see ei kao ära ega muutu. See on miski või keegi, mida või keda ta näeb ja kogeb välises maailmas – ta saab seda reaalselt puudutada ja enesega koos näha – minu = mina.

Mida kvaliteetsem see miski või keegi on, seda vähem on koguseliselt vaja seda, mis on turvaline ja oma. Mida ebakvaliteetsem on see miski või keegi, mida enese turvaliselt hoidmiseks on vaja ja mida vähem seda on või, mida muutlikum see on, seda rohkem vajab laps midagi või kedagi asemele ja juurde, et anda endale teadmine - ta on hoitud ja ta püsib alles.

Lapse turvatunne, kui enese olemas olemise ankur, kaob, kui puudub oma või see, mida on peetud enesele kuuluvaks, võetakse ära, seda muudetakse või see on alles, kuid tema ei saa seda enam kasutada/ sellest osa. Ta võib näha selle olemas olemist, kuid ta ei pääse sellele ligi - Minu Mina ei ole minu oma.

Lapsed, kes veedavad, kasvades, suurema osa ajast keskkondades, kus ei ole seda, mis on oma – kõike tuleb jagada, kõige jaoks on reeglid, kõik kuulub, kellelegi teisele ja seda ei saa kaasa võtta ega enese tahtmise järgi seada ning karistus jätab ilma sellest, mis, kes ja kuidas on oluline – vajavad kindlust – seda, miskit, mis jääb nende jaoks alles ja seda, et vajadusel on võimalik läbi viia muutus – kohandada välist sel moel, et see sobiks lapsele. Kuid sellistes kohtadeks on tavaks, et muutuma peab laps, sest ümbrus on paigas või seal olevad teised ei vali ennast sobitada ega võta üldse kuuldagi, et midagi või kuidagi oleks teistmoodi vaja teha ja olla.

Enese tugevuse nimetamisest ja üle lugemist saab, oma moel, justkui mantra kordamine – minul on ... - minul on kõik see, mis ja kes minul on olemas. See, asjade/ inimeste hulk, annab võimaluse rahustada ennast ja lisada kindluse tunnet – see kõik on minul olemas - järelikult minul on ja mina saan – on olemas see, kes seisab seljataga/ kellele saab toetuda/ kellelt saab hoidmise/ kes annab vajamineva – siis ei pea muretsema ega otsima lahendust – saab olla laps, kes ei pea vastutama eneses/ enesega toimuva pärast – kõik see, mis või kes on oma – tagab vajamineva ja alles hoidva.

Sel moel enese eest vastuse võtnud laps on üle elanud trauma – tema algus ja ühendus ei ole tema omad – tema algus ja ühendus on teda hüljanud/ tema vastu valed olnud – just selle inimese/ nende inimeste teod on olnud need, mis tähendasid turvatunde kaotust – laps oli liiga lähedal sellele, kes tegi haiget. See oli ja jäi väljapääsuta olukorraks – ainus/ ainsad, kes sai/ said olla ja anda olulise ning vajamineva, seda/ neid ei saanud lugeda omaks – sellele/ neile tuli leida lisa ja/ või asendus selles samas kohas, kus nad olid alles.

Selleks, et vintti peale keerata ja elu veel rohkem väljakutseid pakkuvamaks muuta, saab lapse jaoks oluline inimene tõestada, et laps, ise, ei ole enese oma – ta kuulub ja allub oma vanemale/ kasvatajale – too saab määrata ja keelata, otsustada ja ilma jätta, kogema sundida ja ümber nimetada. „Sina oled minu oma! Sina ise ei ole miski! Sina ise ei ole midagi väärt! See kõik, mis ja kuidas Sinul on – see on minu antud ja tehtud – Sinul endal ei ole mitte midagi – Sina ise ei saa mitte midagi – mina võin Sind kõigest ilma jätta!”

Laps võib ja saab avaldada oma tahet, kuid see ei loe, kui sellega ei arvestata. Laps on see, kellel on olemas see, mida teised on talle/ tema jaoks valinud ja temaga ühes on need, kes teda on valinud või kellega teda jagatakse. Laps ei saa keelduda ega ära minna sellest, mis on tema jaoks vale, kui see ongi see koht, kus ja see keegi, kellega koos ta olema/ elama peab.

Täiskasvanu tasand on teadmine, et tema ise on see, kes valib iseendale selle, millega ta nõustub ja mille ta saab endale võimaldada. Lapse tasand on teadmine – olemas on inimesed, kes tema eest hoolitsevad ja, kellega ühes ta peab olema ning on kohad, kus tema peab elama/ käima – minu oma = minu valinud/ minule valitud. Tema peab nõustuma ka sellega ja vastuvõtma ka selle, mis ja kuidas on tema jaoks vale. See on maailm, milles kehtib sõna PEAB – laps peab seda, mida ja kuidas keegi teine peab õigeks.

Loomulikult on selle jaoks olemas selgitus – keegi teine on olulisem, keegi teine tuleb enne teda – tema peab ootama head tuju, järjekorras, võimalust, enese paremaks tunnistamist või seda, et tema ise leiab vajamineva mujalt või saab alles siis, kui ta on suureks kasvanud. See on teadmine, et alles peale midagi või kedagi, kuid mitte siis ja sellel hetkel ning selles kohas, kui/ kuidas/ kuhu tema ise seda vajab – temal tuleb oodata ja/ või leida ise lahendus. 

Kellegi teise järele ootamine tähendab, et olukord ei ole leidnud lahendust – enesega/ eneses toimuv on ootele pandud. Lahendamatus tähendab, et vaja on seda teist, kes on Minu Oma - teda on vaja kohe ja õigel moel - laps upub, kuid päästjat ei ole, sest tema päästja päästab kedagi teist või ei olegi ta päästmist väärt.  

Marianne

25.06.2024.a

Enne oma järgnevat sammu

 

Vahel, kui ollakse, midagi tegemas ja kuidagi olemas, siis saab ja võib juhtuda nii, et korraga öeldakse välja piir – pannakse Ei edasisele ette – antakse infot, et oleks teada, mida järgmine samm kaasa võib tuua või eelmine tähendas. On käes hetk - enne järgmist sammu peatu ja mõtle järele!

Minu mälestustes on seisnud alles kaks sellist olulist hetke, millega alles nüüd tegeleda mõistsin ja valisin – läbi töötasin. Mõlemad peatused toimusid ühes ja samas kandis ning ühe ja sama inimese poolt edastatuna. Paar aastakümmet tagasi olime sugulastel maal külas – oli Jaanipäev – lapsed, üks väiksem ja teine suurem – väiksem minu oma ja suurem sugulase oma, tahtsid minna kiikuma. Olin sellega nõus – minge. Selle peale ütles suurema lapse ema - „Sina tahad saata oma lapse teise lapsega – teine, kui suurem, ei pea võtma, väiksema eest, vastutust enese kanda. Sinul, kui emal, tuleb seda ise teha – tahad, et lapsel oleks ohutu ja turvaline, siis jälgi ja taga talle selline keskkond.” Läksin lastega kaasa.

Kuulsin osutamist - Sina tahtsid praegu sel moel teha/ Sa olid valmis sel moel tegema – see ei ole okey! - see oli katte pealt tõmbamine ja tõele osutamine – jah, sel moel oleksin mina lasknud asjadel sündida. Need sõnad panid mind häbenema iseennast – kõik nägid ja vaatasid, milline inimene ma olen. Oli ahastus – oli häbi – miks teine nii tegi – miks tema mind sellisena näitas. Oot, aga, millise sellisena – ta ei iseloomustanud ega halvustanud. Teine ainult ütles, mis ja kuidas ei ole okey – tema pani piiri ette.

Mina olin see, kel oli võimalus valida, kuidas ja mil moel edasi. Alguses oli jahmatus – mina ei tohigi ega saa kõike. Oli ärevus – mida ja millal mulle veel võidakse öelda, mida ja kuidas ma veel ei tohi. Oli hirm – millised on tagajärjed – milline on peatuste/ keeldude hind – mis on see, mida ma kaotan. Äkki mind ei võeta enam ühte – arvatakse, et kuna olin valmis tegema, siis olen selline ja teistsugune – et kui olingi, siis jäängi – ei muutu – seega – halvustavat/ kritiseerivat/ näitavat tähelepanu ei muudeta.

Tõlgendasin olukorra ebameeldivaks ja ütleja ohtlikuks inimeseks – solvusin ja tahtsin teda enesest kaugemale hoida. Ennast kaitsev protest tähendas, et olin ennast lühisesse lasknud – selgust ja enesena seismast takistas sumu, mis ähmastas ja pehmendas. Enese sisse peitu pugemine tähendas, et ma ei tahtnud vastutada – vältisin ausana, kuid kaitsetuna, seismist, sest kartsin tagajärgedega kohtumist – kuulda ja näha otsust iseenda kohta – halvustavat nimetamist ja eemale lükkamist.

Enese sees kaitsesin ise ennast - mina ju ei tahtnud halba – tahtsin endale seda, mis ja kuidas oli võimalik – vastutusest vaba aega ja koos olemist täiskasvanutega – ma ei ole ju sellepärast halb. Jah, ma ei mõelnud ega hinnanud olukorda sel moel, et see oli hetk, milles minu valik osutas minu valikule, mis ei hoidnud tasakaalu ega arvestanud teis(t)ega.

Seisan - jalad maas – on täiskasvanu vastutus – ilma varjudeta – mina tahtsin saada teise arvelt – see on tõsi. Järelikult oli teise info toetanud mind – uuesti valinuna, ma ei teinud ülekohut ega loonud vähemat. Sellest oli minule kasu – aitäh, et andsid märku ja takistasid loomast vähemat.

Teine hetk leidis aset umbes 6 aastat tagasi. Seisime sugulaste talu õuel ja seesama inimene ütles -”Omade (laste)lastega tema sel moel ei mängi/ naljata/ suhtle – võõrastega küll!” Need sõnad kõlasid selle peale, kui minu vanaisa vennapoeg suhtles/ naljatas/ mängis minu, sel hetkel, 5 aastase pojaga. Sel samal moel oli ta kunagi ka minuga olnud ja aega veetnud.

Ma ei saanud aru, et milleks selline tähelepanu suunamine – teine ise ju valis ja otsustas – enese põhjustel. Ma ei mõistnud, miks ütleja tahtis, et ma ennast halvasti tunneksin – ennast halvana vaataksin – justkui saanuks minu poeg, kellegi teise arvelt ja võtaks tollelt vähemaks. Oli solvumine, hirm ja nõutus – miks mind/ minu poega valena näidatakse.

Ei näidatud valena – anti teada, et osalen – minu ja minu lapse olemas olemine aitas tuua erinevuse välja – see andis võimaluse võrdlemiseks – oli olemas keegi, kes nägi pealt seda, mis ja kuidas oli võimalik, kuid, mis ei olnud kõigile sama.

Täiskasvanu vastus - Aitäh, et andsid märku – mul on kahju, et lood sel moel on – kuid mina ei võta vastutust, et teie lugu korda teha, enese kanda – põhjus ei ole minus ega minu lapses. Mina ei võtnud vähemaks, sest minule/ minu pojale pühendatud tähelepanu ei olnud olema saanud sellepärast, et kellelegi teisele kohta kätte näidata ja negatiivsust tekitada – see oli minu tähelepanu – sel moel kohtuti ja vaadati mind/ minu poega, sest sel moel olin mina/ minu poeg teise jaoks olemas.

Laps ei võta vastutust täiskasvanu tegude eest ega teise lapsega toimuva eest. Kui ta on saanud teadlikuks ja mõistab vahe tegemist ning näeb teise tundeid, siis ta on osaline ja saab anda oma osa – andes teada tagajärgedest tegijale ja anda oma toe tunnete kogejale – toetades mõlemat toetab ta ühist.

Ega ma siis ja seal sel moel osanud reageerida ega vastata. Alles tänases, kui need kaks lugu on põimunud minu enese lugudega ja selgitavad minule endale ühte koma teist ära – oskan ma vaadelda neid mitmel tasapinnal. Minu ema jättis, väga paljudes asjades, vastutuse minust 10 aastat noorema venna eest minule. Ema ei palunud tuge ega selgitanud, miks tema ise ei saa või näidanud, kuidas vajas abi – see oli lihtsalt kohustus, mida tuli täita – vanade aegade elukorralduse meelde tuletamine kinnitas, et nii peab olema.

Kord oli, vist nelja-viiene, vend kaasas ehitusobjektil, kus me teiste lastega maid avastasime. Igaüks vaatas enese samme ja otsis ise tegevust. Mingil moel kukkus vend armatuuri otsa nii, et otsa ette tuli auk, mis õmmeldi kinni. Viisin venna koju – ema vaatas mulle otsa ja ütles – Mida Sina minu lapsega tegid!!!! Toon ei olnud tore, pilk ei olnud hea - tagajärjed olid huvitavad. 

Ma ei olnud õnnelik ega teinud meelega - kuid olin osaline, sest mina viisin venna sinna, kuhu tahtsin minna ega vaadanud seal tema järele nii, et oleksin õnnetuse ära hoidnud. Vend ei olnud ega ole minu laps, kuid tollel ajal ja sealt edasi kasvas minus rollisegadus - ma täitsin neid ülesandeid, mida ema pidi täitma - vahel mind peetigi ja nimetati oma venna emaks - sel moel arvati siis, kui olin 17 aastane. Aastaid kandsin kohusetundega vastutust, mis ei olnud minu oma - ma ei olnud vaba - mina ei näinud ennast vabana - mina pidin seda, mida mina ise ei olnud valinud

Eelmisel aastal ütlesin sugulastele välja, et see, kuidas nad minu lastel ja ka minu enda puhul teevad vahet, ei ole hea ega õige – kõigile on näha, kuidas valitakse kellega käituda – see loob vähemat ja sel moel ei tohi enam teha. Piir sai ette, kuid vastutust ei võetud – keegi ei neist ei olnud nõus möönma, et nende teod ei olnud head ega ka senist käitumist muutma – teistsugusel moel meie ei vali – oli nende vastus. Ei võetud tõeselt ja tõsiselt kuulda ka seda, kes seni oli sobinud, kuid siis enam mitte, kui oli asetunud seisma venna ja ema kõrvale ega nõustunud osalema vähema loomises.

Eks see ole – kogeb see, kellele õppetunnid on vajalikud. See lugu ootas juba eelmisest nädalast, et millal jõuab kätte tema kord – nii nagu palju kordi ennemgi, et kui on aeg, siis alles läheb lendu. Sain uue võimaluse loo tagatausta vaadata laupäeval, kui olime linnale kuuluvas saunas käimas ja mina tulin järvest välja. Astusin kai peale ja nägin seal siniseid plätusid – mehe omad, too ujub teise redeli juures, viin need sinna, temal on lähem võtta – selline oli minu mõttekäik. Võtsin plätud näppu ja viisin 3m edasi.

Kaks inimest olid kai peal ja keegi veest kõnetas neid – nii näis see minule. Ma ei pööranud tähelepanu – silma nurgast ainult kaudselt salvestus. Nende vahel toimus mingi arusaamatus – lõpuks jõudis mulle kohale, et vees olija mõtles mind ja rääkis minuga, kuid teised olid arvanud, et nendega – pöörasin tema poole ja siis selgus, et need plätud olid tema omad. Võtsin ja viisin tagasi – vabandasin ja selgitasin olukorda. Tema ei öelnud, et mõistab ega naeratanud vastu – oli lihtsalt tõsine ja tühi leht. Välja tulles kommenteeris, et on jah samasugused, kui avastasime, et mehe jalanõud olid kai alguses.

Läksin sauna ja istusin lava peale ning otsustasin enese sisse vaadata – segaduse ja sumu kaotada. Oli kogemata tehtud tegu. Oli hirm ja ärevus, et mis see teine minust mõtleb – mina ju ei tahtnud/ ei mõelnud halba ega soovinud varastada. Mõistsin, et lugu püsis paigal, sest puudu oli jäänud teise poolne õige ega minu jaoks vajaliku tähelepanu andmine – minus oli tähelepanuvajadus, et teine vaataks mind ja minu lugu mõistvalt ning toetavalt. See andnuks kinnituse ja kindluse, et ma ei ole see, kellena endale teise mõtteid või ise ennast, kõrvalt vaadates, ette kujutasin. See, et tähelepanu ei osutatud, andis aluse kahtluseks, et teine näeb mind negatiivsena ja ohtlikuna – mina ei saa ise ennast muuta, kui tema ei näita mind muudetuna.

Vaatasin enese tunnetest mööda - pühendasin tähelepanu sellele, mil moel ja kuidas ma toimisin siis, kui minule edastati info - kuidas ja millisena ma reageerisin vahetult – olin lahendanud olukorra rahulikult ja vabandanud – minu sees oli olnud rahu ja mõistmine. See, iseenda nägemine, kui vaatenurk loole, võttis pinge maha – mina ise tean, kes ma olen, miks tegin ja millisena valisin olla – olin parim võimalik.

Olin pööranud oma pilgu tagasi - ennast õigustama ja tegu põhjendama ning teise poolt valitud loo lõpetamist, kui pooleli olevat lugu vaatama - olin jäänud tagasi põikama, sest minu poolne loo tõlgendus ja tehtud otsus vajasid ümber vaatamist ja ümber tegemist – olin teinud teisest enese loo kangelase – olin andnud temale jõu ja võimu otsustada minu üle – olin uskunud, et tema otsus oli õigem - sest, kui tema jäi mind vaatama - minu tõlgenduses, negatiivsena, siis nägin, et sellise iseendana jäingi olema ja pidingi olema jääma. 

Õigustused ja tõestused ning teise teos vigade otsimine olid enese kaitse vajadusest tingitud tegevus - tahtsin, et lugu vaadataks üle ja teine teeks teistsuguse otsuse. Lugu ja lood tulid tagasi, et mina ise vaataksin ennast teise pilguga ja teaksin enese sees tõeks tunnistada seda iseennast, kes ja milline ma olen. Möödunu taaskordne üle vaatamine tähendas, et mina ise olin enese loo kangelane - olin valinud olla toetav, lahendav, mõistev, vajadusel vabandav ja enese eest vastutuse võtnu - olin õnnestunud - mind ei olnud vaja ümber teha - valisin muutuse ja muutuda, kui see oli vajalik ja olemas olev info andis selleks põhjuse.

Marianne

24.06.2024.a

Vaeslapse veri II - needustega saadetud Ohvrid

 

Vaeslapsed on need Lapsed, keda on hüljatud ja petetud – nad ei ole saanud seda, mis ja kuidas neile oli määratud – neil jäid puudu neile lubatud/ tõotatud kogemused – selle asemel said osaks teistsugused – need ei korvanud seda, mida ja kuidas ei saanud olema. Lapsed, kes on vaesed – nad on haletsemise osaks saanud - näevad end eraldi ja üksinda olevatena – puudu on ühendav lüli – nad ei ole ühendatud sellega, kus ja milles oli see, mis oli neile määratud – see ühendus on lõhutud/ vale/ määritud/ kadunud.

Selline Laps, ka täiskasvanuna, peab ise andma endale selle, millest temal jäi puudu, sest ei ole kedagi teist – tema peab korvama selle, millest tema jäi ilma – parandama ära teiste tehtud vead. Ta näeb ja kogeb ennast Ohvrina, sest tal ei ole olnud seda, mida ja kuidas tema vajas möödunus.

Ohver on enese Päästja, kes ostab enesele ja/ või maksab kinni ja/ või võtab, infoga manipuleerides ja jõudu kasutades, endale tagasi ja/või vajamineva lapsepõlve/ kogemuse/ toetuse/ perekonna/ armastuse – ta vajab sealt ja sellest, mitte seda, mis ja kuidas on olevas, vaid seda, mida ta vajas möödunus – lohutust/ hoidmist/ armastust/ kuulumist/ turvatunnet – iseennast õigena – see on õige tähelepanu vajadus temale, kui Lapsele.

Päästja annab/ tahab anda endale tagasi selle, mis temalt ära varastati – lapsepõlve, kogemused, omamised, tunded – ta näeb sellist iseennast, kellel see olemas on, kuid ta teab ja tunneb, et ta ei ulatu sellise iseendani. Tema möödunu on kui käest lastud võimalused – sealt ja sellest oleks alguse saanud teistsugune teekond – see kõik ollakse talle võlgu jäänud – kellelgi tuleb selle eest maksta.

Vaeslapse, enesele kinnitatud, tõde - muidu tal ei oleks, kui tema ise ei oleks endale andnud – ilma ostmiseta/ kinni maksmiseta/ manipuleerimiseta/ jõudu kasutamata ei anna temale keegi midagi ega kedagi/ midagi jää alles. Enesele kaitse ja turvatunde tagamine - siis, kui on kinni makstud ja on oma, siis on selle olemas olemine kontrollitud ja tagatud – kellelgi ei ole õigust seda ära võtta ega teda ilma jätta.

Ohver, kes on olnud enese Päästja, muutub Agressoriks siis, kui ta näeb, et temale kuuluv ei allu talle ega taga talle vajalikke tundeid-kogemusi/ kui tema omandit tahetakse ära võtta/ kui temale vajaminevat on, kellegi teise poolt, kasutatud/ kui ta ei ole enese poolt antule vastu saanud seda, mida ta vastu ootas või, mis tõestaks, et tema on selles kohas/ suhtes Ohver-Päästja.

Ohver, kes on ostnud/ võtnud/ omandanud endale midagi/ millegi/ kellegi, näeb teises enesele kuuluvat, alluvat, loomingut ja ennekõike enese vajaduste täitjat – omandi väärtus seisneb panustatud ja vastu saadu tasakaalus - mõõdetuna peidetud ja salatud tunnete skaalal.

See ongi põhjus, miks inimene, Ema/ Isa rollis olles, võib ja saab astuda oma Lapse vastu – ta ei kohtu ega koge last Lapsena, vaid Agressorina, kes tahab talle halba teha – võtta ära selle tunde/ tähelepanu/ kogemuse, mida temale endale on just selles hetkes vaja. Sel hetkel võib avalduda, kunagise, kuid suureks kasvanud, Lapse valu - „Mina ei taha, et Sa olemas oleksid – mina tahan, et Sa haiget saaksid – kogeksid minu tundeid – siis Sa teaksid, mida Sina minule tegid!!!” 

Just seda mõtet – Koge minu tundeid! - kutsutaksegi needmiseks – teisele soovitud kindlate kogemustega teekonnaks. Kuid inimene, kes need sõnad lausub, ei näe iseenda ees enese Last, vaid seda või neid, kes kunagi temale liiga tegid - need on saanud näo ja keha ning nüüd on tema suurem ja tal on võimu - ta saab soovida ning väljenduda enesele vajamineval moel - seista iseenda eest.

„Vaata, mida Sina oled saanud – oled tänamatu!” - selle lause mõte on selles, et see tähendab kahe võrdluse tulemust – Ema, kui kunagise Lapse ja tema Lapse vahel – ema, Lapsena, näeb ja kogeb, mida temal ei olnud ja, kuidas tema ei saanud – tema Lapsel on see olemas. Selle fakti pealtnägemine toob kaasa mahasurutud või varjus püsinud tunnete avanemise ja ebaõigluse kogemise – kunagine kaotus süveneb – laps on selles süüdi.

Ema ei mõista seda hinda, mis tema lapsel tuleb selle saamise, mida tähendab elu oma Emaga, eest maksta – laps on Laps, kelle ema on Ohver ja, kes ei seisa Ema koha peal – laps tunneb ennast ema ohvrina – hüljatuna – ta ei ole ühendatud sellega, millest ta on osa. Ta ei mõista, miks tema Ema ei armasta teda ega taha talle anda armastust ja hoidmist ilma tasuta – kingitusena. Ta ei mõista, miks ta on oma Emale koormaks ja on see, kellega Ema ei taha ühes olla.

Tegemist on konkureerimisega ühele ja samale rollile ning selle kaudu saadavale/ selles omatavale – Ema, kui Lapse, poolt, enesele puudujääva osade ja enesele kompenseerimiseks loodud teiste kasutamine teise Lapse jaoks ja pärast – Ohver andis ära selle, mis oli tema oma – temale jäi alles vähem. Ema ei ole teadlik enesest ega vaata otsa oma tegudele ja nende tagajärgedele – ta ei seisa omil jalgeil – ta ei ole võtnud vastutust enese eest vastu – tema on Laps, kelle ema/ isa on Ohver/ Ohvrid.

See on vana valu kordus, mis ilmneb siis - kui teda, kui Last, temale mõistetaval ja vajamineval moel, ei hoita, kaitsta ega armastata – kui ta peab olema suurem ja tugevam sellest Lapsest, kes ta oli siis, kui tema enam ei saanud/ kui ta pidi seda, mis ja kuidas ei olnud tema teekond. Kui ta jääb ilma endale kuuluvast tähelepanust ega taha anda ise sama sellele, kel on olemas see, mida temal kunagi ei olnud ja, kes ei ole selle eest tänulik/ kuulekas/ ennast vaigistav - siis ta ei pea, sest ta ei saa – ta ei taha – siis saab teine kogeda seda, mida tema tundis – ja tema ei ole see, kes sel moel endas tundma peab - teine kogeb tema asemel.

See on võitlus ellujäämise nimel – vajamineva saamine sel hetkel, kui selleks on vajadus. Vanemate patud nuheldakse laste kaela – ei olnud ühel, ei pea olema ka teisel. On puudu jäämised ja on kaotused – kuidas nendega toime tulla. Ei ole tänamatuid ega hüljatud Lapsi - oli see, mis olemas oli, kuid määravaks sai see, mida ei olnud ja kuidas olemas olev oli olemas ja, mida võimaldas – läbi elamata kriiside ja traumade olemas olemine näitab kätte selle, millest oli puudus. Seda ei pea korvama ega tasuma – sellega tuleb tegeleda – tuleb mõista enese teekonda ja sellel osalejaid - tuleb eraldada enese lugu teise omast ja avada oma tunded ning kõndida neist läbi.

Hinged kohtuvad üle aegade ja toovad, Elu mängulavadele, tagasi teisi, kui nad on jäänud seotuks sellega, kes näeb neid või keda näevad nemad võlglastena – Sina võtsid endale selle, mis või kes oli Minu! Inimesed lahkuvad tahtega - peab jääma ühendatuks, et saada seda, mida ja kuidas ja keda endale vajati – kindla tunde kogemine, kindla rolli kogemine, kindla tähelepanu kogemine.

Nad tulevad ja saavadki kokku, kuid ei selleks, et saada see, millest ilma jäädi, vaid enese teekonna jätkamiseks - iseenda valimiseks - iseendana kasvamiseks - iseendani kasvamiseks - selleks, et olla ise ja selleks, et oleks endal, ei pea olema teisi - iseendana olemas olemine on piisav.

Ohvri, Päästja, Agressori ja Süüdlase rollidest koosnev mängumaailm ongi hüljatud ja üksinda oleva Lapse poolt enesele ja enese sisse loodud teised. Tema valib enesele rolli ja mängib enesele vajalikus etenduses. Tema valib, kellelegi rolli ja nimetab tolle sellesse rolli ning mängib nii nagu oleks tegemist päris eluga. Laps on Ohver – Päästja on tema Ema/ Isa õigena – Agressor on see, kes peab lahingut ja võitleb - Süüdlane on vaenlane, kes on süüdi toimunus ja kellele saab kätte maksta või, kellelt nõuda kahjutasu kunagiste üleelamiste ning tunnete/ kogemuste/ vajaduste täitmata jätmise eest.

Oma ema ja isa Ohvritena nägemine tähendab teadmist, et neid ei ole Lapse rollile partneriteks, nende peale ei saa loota, neid tuleb päästa, nende eest tuleb kätte maksta – sellised vanemad ei saa ega suuda oma last päästa/ aidata, sest nad ei ole tugevad ega täiskasvanud – laps on üksinda – vanemad on teda hüljanud - nad ei ole teda aegade teega ühendanud.

Isa vastutus/ Ema vastutus/ Lapse vastutus – mina olin seal ja siis laps, kelle ema koges ennast ning nägi oma vanemaid ohvri(te)na ja, kelle isa ei olnud oma kohale astunud. Nende poolt valitud teekonnad ja kogemused ei tee neist Ohvreid - nemad on inimesed, kes valisid enese saatuse parimal võimalikul moel - sama tegid ka nende vanemad ja neile eelnenud põlvkonnad - kõik nad kõndisid oma teekonna algusest lõpuni ise ja tänu neile oli olemas ja hoitud see, mis anti edasi neile, millele nemad lisasid juurde ja andsid omakorda edasi - see tulemus väärib tunnustust.

Mina valisin lahendused enese võimaluste piirides - mina astusin enese sammud – ei teiste omasid ega nende omadel. See, mille olen loonud, see on loodud. See, mille olen andnud, see on antud. See, mille olen saanud, seda olen kasutanud parimal võimalikul moel. Miski ei ole jäänud paigale – kõik on liikumises. Möödunu on seljataha jäänud – uus ja järgmine on juurde ja peale tulnud – tühjust ega auku ei ole ega ole kunagi olnud.

Olen tervik – kujutan ette energia ringluse, mis järgib minu piirjooni – see kulgeb ka läbi sõrmede/ varvaste. Minul on olemas möödunu toetus – olen ühendatud aegade teega - need, kes olid, on huvitatud sellest, et oleksin alles ja kõnniksin edasi – nende jõud ja teadmised ning tugi jõuab minuni ja toetab minu teekonda. Võtan selle vastu, hoian alles ja loon juurde ja annan edasi.

Marianne

21.06.2024.a

Vaeslapse veri I – haletsetud Lapsed

Sinul vaesekesel ei ole – kõlasid sõnad ja heideti pilgud – sellest järeldasin, et minul pidanuks olemas olema see, millepärast haletseti ja vähemana näidati – kui haletseti, siis järelikult oli neil endil ja teistel see miski olemas - tõdesin, et minul ei ole, kuna teised ju teavad ja näevad, et seda ei ole. Vaatasin pealt, kuidas ja mil moel teistel oli olemas ja nemad said – nägin olemas olevat võimalusi, kuidas on veel võimalik ja, mida mina ise kogeda ei saanud. Haletsesin ise ennast – minul ei ole ja mina ei saa.

Kuna mind haletseti, siis järeldasin, et just mina olin ilma jäänud või jäetud – järelikult oli olemas põhjus, miks minul ei olnud – sellest tulenes täiesti loogiline järeldus - süü pidi peituma minus - kui mina oleksin olnud teistsugune, siis oleks olemas olnud see, mis ja kuidas – teatud kindlal moel - pidi minul, kui Lapsel, olemas olema.

Kui oleks, siis minul oleks – seda, mis ja kuidas oli teistel, kuid mida minul ei olnud - vajasin seda puudujäävat. Laps, kes tahab, et temal oleks ka, leiab lahenduse – temal tuleb ise olla – olla olemas selle eest ja tolle eest – mängida ise teis(t)e inimes(t)e rolli/ rolle. Olla keegi teine, iseenda sees, iseenda jaoks – see on iseenda jagamine – enesest, kui tervikust, osa(de) eraldamine. Enese energia jagamine, et tagada enesele vajaminev – et mina ise, õige Emana/ Isana/ .. / ... , annaksin endale, kui Lapsele, vajamineva.

See samm viis tähelepanu iseendalt, kui tervikult – mina olen Mina – ära. Alguse vahe tegemine - olen Mina ja on teine/ teised – muutus teist asendades - Mina olen teine – mida rohkem oli teisi, keda tuli asendada, kuid ka välja vahetada, seda rohkem sai eneses olema, kedagi teist. See oli enese sisse segaduse loomine ja iseenda ning oma rollidega konflikti minemine – polnud selge, kes sellest kupatusest kõige olulisem, vajalikum ja tegelikum oli.

Enese sees said loodud uskumused ja kogemised, milline see teine peaks olema ja, kuidas teda peaks kogeda saama. Välise maailma teine/ teised ei ühtinud sellega, mis ja kuidas oli enese sees. Kahte maailma ei olnud võimalik üheks luua – väljas pool olev teine käitus, hoolimata temale esitatud „tingimustest”, täiesti vastupidiselt või neid teistmoodi tõlgendavalt ja/ või keeldus lähedasest kontaktist üldse. See kõik kasvatas puudust ja see suurendas veel rohkem vajadust jõuda eesmärgini – mina olen õige alles siis, kui minul on olemas see, mis ja kuidas peab minul olemas olema - kuid ma ei saa seda, sest ma ei ole õige - väljapääsuta olukord.

Püüdlemine vajamineva poole võttis eneselt jõu ära – kui minul ei ole, siis mina ise ei saa kogeda ega enesele anda seda, mis ja kuidas peab Lapsel olema. Vajaka jäämise nägemine tähendas puuduse loomist iseendasse – ei saa olla tervik, sest osa energiat on teise nimeliseks nimetatud ega saa olla täidetud, sest enesest osa on puudu – väline teine ja sisemine teine olid omavahel konfliktis – väline tähelepanu ja sealt saadav ei olnud see, mis ja kuidas oli Minu – minule kuuluv ja vajaminev. See kinnitas üle - mina ei saa, sest minul ei ole – mina ei ole õige.

Minul ei ole ja mina ei ole, sest mina ei ole teine. Mina ei ole ega saa olla teise eest – ka iseenda jaoks ei saa olla. Olen mina – järelikult mina ei saa anda endale seda, kes ma ei ole ega seda, mida minul ei ole – teist ja teise poolt antavat. Kui ma ei saa, siis see tähendab, et ma tean, et mul ei ole seda, mida ja kuidas ma ei saa, kuid vajan, et olla õige/ normaalne Laps. 

Selle uskumuse rajal kõndides oli minu tähelepanu suunatud sellele, mida ja kuidas ei saanud olema – tähelepanu suurendas puudujääva kogust veelgi. Olemas olev ei lugenud, sest see ei olnud õige - see tähendas, et olin sulgenud ennast neile, kes olid olemas sellistena nagu nad olid – enese uskumuse/ otsuse tõttu ma ei saanud neilt enesele edastatut – mina ei võtnud seda vastu.

Mina ise olin loonud takistuse – valed vanemad ei olnud valed – nemad olid sellised nagu nad olid – mina olin see, kes vajas ettekujutatult ja ka tegelike vajaduste järgi teistsugusel moel ja midagi rohkem või kuidagi vähem. Olin tahtnud saada, õigel moel vajaliku, selle asemel, et vaadata, mis ja kuidas on olemas ja siis, iseennast ümber nimetamata, ise, endale vajaminev anda – puudus võib kaduda või väheneda, kui ei eelda, et peab olemas olema ja peab saama seda, mida „õige ja normaalne” Laps saab. On olemas võimaluste piires ja, ise, enda eest vastutust võttes.

Vanemate valeks nimetamine/ pidamine tähendas uste sulgemist möödunule, olevikule ja ka tulevikule – see tähendas energia vaba liikumise takistamist, sest vanemad on need, kes annavad edasi selle, mis neile hoida anti ja mida nemad hoidsid ning edasi anda soovisid.

Vanemates, nii nagu igas inimeses, on mitu tasapinda – pealmine ei pruukinud meeldida ega sobida – seal olid tunded ja vajadused ning uskumused ja ellujäämiseks loodud mehhanismid – see oli nende viis, kuidas nemad oma energiat nimetasid ja mille jaoks kasutasid. 

Teise looming ei ole mina ega minu vastutus – takistades enese jaoks valet, protesteerides selle vastu ja tahtes/ oodates selle muutumist enese vajaduste/ tõekspidamiste järgi, ei olnud ma avatud ega lubanud energial enesest läbi voolata, sest olin selle nimetanud valeks/ võõraks/ ülekohtuseks/ haiget tegevaks.

Energia, iseenesest, ei ole halb ega vale st puudusi loov ja vastasseise tekitav – see on inimene ise, kes, oma tundevajaduste ja kogeda tahtmistega, loob reaalse illusiooni ja, tundeid kogedes või nende eest põgenedes, peab õigeks või valeks seda, kuidas on või ei ole – inimene nimetab ja näitab energial olevad omadused, mille järgi siis nagu saaks temaga/ temal olema ning kuidas ja milleks on seda võimalik kasutada või mitte.

Vaba ja voolav energia liigub läbi erinevate aegade – möödunusse jäänute ja olevas olevate ja olema saavate – see toob ja viib. Seda ei pea peatama ega nimetama ega selle vastu olema – reageerima – see on nagu vereringe kehas – voolab, sest ollakse elus – voolamine annab võimaluse elada – vaba ja tugev vool toetab head ja tervena elamist.

Marianne

21.06.2024.a