Inimesi takistavad harmoonilisi, ehk tasakaalustatuid, suhteid loomast ja hoidmast nende erinevad väärtushinnangud ehk nende isiklik maailmapilt ning tunnetega tegelemiseks loodud tehnikad ja valitud lahendused. Inimene vajab erinevaid töökindlaid tehnikaid, et tulla toime tunnetega, mida ta tunda ei taha – ei tohi – ei oska. Inimene vajab tehnikaid siis, kui ta ei oska oma tundeid ära tunda ja läbi tunnetada – neid lahustada.
See, millest inimene, teadlikult, lahti ei vali/ ei oska lasta, see jääb alles - neist tunnetest saab inimese osa – inimene ei saa ise ennast ära kaotada. See tähendabki, et selle enese osa, mis justkui elab iseseisvat ja inimese kontrollile allumatut elu, käsitlemiseks vajab inimene lahendusi. Inimesi on palju ja nad on loovad ning leidlikud – nende lahendused tõestavad seda. Inimeste vaheliste arusaamatuste klaarimine on keeruline, kuna inimestel on kasutuses erinevad lahendused ning see, mis ja kuidas on ühele okey, ei ole seda teisele mitte.
Just need, erinevad lahendused, saavad ületamatuteks takistusteks, sest inimesed keelduvad neid ausalt ja nende põhjani vaatamast ning nende tagajärgede eest vastutuse võtmisest – nad ei nõustu ausa infoga, mis toob välja, mille jaoks ja kuidas nad on valinud – nad keelduvad enese jaoks olulistest abivahenditest ja ventiilidest lahti laskmast, justkui oleks tegemist iseenda maailma lõpuga, mis omal moel ju ongi tõsi – neil tuleb iseendaga seonduv läbi vaadata ja iseenda jaoks uued, teiste ja ühisega arvestavad, lahendused leida.
Üks olulisim teemavaldkond, milles üsna tavapärase inimese harituse tase on madal, on enese tunnetega tegelemise tavad ja vaatenurgad. Tunded on normaalsed – kõik inimese tunded on normaalsed ja aktsepteeritud, sest need on inimese sõnum iseendale ja teda ümbritsevale maailmale. Tunnetega antakse edasi - kogetud puudutusega seonduv, alateadvuses peituv, uskumuste ja teadmiste järeldused ja tõlgendused, toimuva ja nähtu kirjeldamine, vajaduste ilmnemine ja meeleolu kohta käiv oluline teave. See on enese suunamine, kuidas reageerida - tee, midagi – tunne, midagi – sest ... ja inimene teebki ja tunnebki – midagi ja kuidagi.
See, mis tõukab inimest kõrvale, tasakaalu hoidmisest ja, mida seetõttu võib nimetada ebanormaalsuseks, tuleb mängu siis, kui inimese poolt valitud tunnete ja iseenda käistlemise tehnika mõjutab teda ennast ja ümbritsevaid vähendavalt.
Pilkamine, karjumine, löömine, alkoholi ületarbimine, ülesöömine, manipuleerimine, depressioon, enese lõikumine, suitsetamine, valetamine, liigne masturbeerimine, suhtlemisest keeldumine, nina nokkimine, küünte närimine, vägistamine, ähvardamine, meelitamine, dieedi pidamine, jonnimine, ülbitsemine, olulisest vaikimine, raevu pursked jne – need kõik on erinevad tehnikad, kuidas inimene valib oma tunnetega tegeleda ja toime tulla – ellu jääda ja elamusi pakkuda.
Need tunduvad olevat autonoomsed lahendused – inimese isiklik õigus iseendale - nagu hingamine ja ihule lähedal olev särk – inimene on nende töökindlust testinud ja ta vajab neid – tema on neist sõltuv. Kuid isiklikust tundehügieenist saab teis(t)e inimes(t)e teema siis, kui teda/neid kasutatakse abivahendi(te)na ja see ei ole inimese privaatsust, tundeid ega isikut austav kogemus – tunnetega tegeleja tehnika valik ja selle kasutamine tähendab, et teise inimese osaks saab teda ebameeldivalt häiriv, ülekohtuselt puudutav ja vähendav kogemus.
Kõik tunnetega tegelemiseks kasutatavad tehnikad võtavad lõivu ja on võlgu elamine – need jätavad jälgi ja on asendustegevused siis, kui nad ei ava ega lahenda põhjust. Teistsugust lahendust ei otsita ega vajata/ ei nähta, sest enese tehnika kasutamine, iseenda tundest vabastamiseks ehk tundena vallandamiseks, on vajalik – see on enese tagasihoidmise, ehk valena väljendumise takistamise, ja vajalikust erineva kogemuse tulemus – enese piiratuse kogemine – peab seda, mida ja kuidas ise ei taha ja valinud ei ole – on ilma vabaduseta ehk pealesunnitud olukorra, on see, siis tõeline või sel moel usutakse, kogemine. Tuleb tõeks tunnistada, et üsna sageli on nii, et kunagi inimene tõesti pidi, kuid enam ta ei pea - tal on õigus, võimalus ja ressursid, et ise valida.
Ühises toimuva tunnete väljaelamise raskemini talutavaim osa leiab aset siis, kui tundeväljendus erineb tunnetega rahus olija väidetust ja väljendatust – viha, solvumine, löömine, eiramine ja ka tegelikkust paljastava tõe ilmutamine - seisavad kaugel sellest, mida tähendavad ühes olla soovimine, teineteise hoidmine, turvatunne, meeldimine, armastus, toetus.
Tunde välja elamise hetkel jääb inimene kõigest sellest ilma, sest seesama teine, kes väitis ja lubas, on muutunud ja muutnud oma väljendust ja enesega seonduvat kogemust – ta ei hoia ega armasta – temaga koos ei ole turvaline olla – teine on oma tundele kanali leidnud teadvustamata või ka tahtlik väljendus.
Peale nn puhastusprotseduuri ja rahu taastumist, öeldakse – ah juhtus/ see ei olnud see, mida kogesid/ ära nüüd liialda/ ise olid selle ära teeninud/ pidin, sest ise sundisid tegema/ ise tahtsid ju – ära nüüd valeta/ teisiti ei saanud/ unustame ära/ kui kellelegi räägid, siis juhtub Sinuga ühte ja teist/ vaikitakse ja ei reageerita soovile arutada/ harutada teemat.
Pead taluma, sest see käib ühiselu juurde ja enese väljendusele, st tunnete välja elamisele, on teistega ühes elaval inimesel õigus – mitte kellelgi ei ole õigust seda õigust ära keelata – kõlab vastus, kui püüda näidata, et sellise – omade inimeste ja ühist vähendavate lahenduste kasutamisega kaasnev ei ole hea ega õiglane kogemus. Puuduliku tundehügieeniga inimene väidab täiesti tõsiselt – Mis õigusega Sina minu isiklikule territooriumile tungid ja seal mind käsutad – mina ise tean, mida ja kuidas mina tunnen ja teen!
See tähendab, et selline inimene elab oma tunde välja, kuid ei kasuta wc-d ega vali koristada enese tagajärgi – ta teeb hunniku avaliku ja ka kõikide teiste kasutuses oleva ruumi põrandale ja läheb selle juurest minema nii nagu seda ei olekski ja see ei puudutaks teda. Seal keskkonnas, kus inimene saab sellisel moel oma tundeid välja elada, on selline lahendus normaalsus – sellega võidakse mitte leppida, kuid sellega elatakse ühes, sest ollakse seotud ja teistmoodi ei osata või ka ei taheta.
Seega saab, ajas, selliseid erinevas astmes läbiseeditud ja läbiseedimata jäänud/ jäetud tunnetega hunnikuid palju, sest ka teiste omad on samasse jäetud – see on ühine miiniväli, mille peale astudes ja vahel laveerides, püütakse tavalist elu elada – teha nägu, et ei ole ega lõhna, kuigi kõik teavad, näevad ja tunnevad, et on ja haiseb. Just sellepärast teravalt ning ennast päästvalt vastu reageeritaksegi ja lahku minnaksegi ja ühisest ära põgenetaksegi ja ennast tundetuks tegevaid lahendusi kasutataksegi – ei taheta vastutust võtta ega suudeta/ saada kõikide jäetud jälgi ise ära koristada.
Tegemist on kaassõltlastega - ühises ruumis toimuv on kõigi asi – kõik on sellest mõjutatud, sest kõik saavad puudutatud - kõik on sellesse oma osa andnud. Need on haiged keskkonnad, kus enese ebateadlikkus on normaalne – elatakse ühest tundepurskest ja tundeväljendusest järgmiseni. Kartes teiste, kuid ka enese omi, kuid vajades võimalusi, mida ühiselu pakub – ära on unustatud ühes olemise ja elamise tegelik eesmärk – kasvada parema iseendani – selle asemel kogetakse ja teostatakse iseenda ja teiste vähendamist – iseenda ja ühise energia madaldamist.
Ollakse, kui lapsed liivakastis, kes ei ole õppinud enese eest vastutama ja omaenda teemasid ise lahendama. Tunnetega seonduvasse haridusse/ haritusse ei ole panustatud. Tunde olemas olemine ei tähenda, et peab tundena väljenduma või selle võimatuse/ võimaluse puududes selle teisega asendama – tunne ei ole häbi ega hirm – tundel on õigus ilmneda - tunnet ei ole vaja alles ja alal hoida, kui enese sõnumit iseendale on mõistetud.
Kaugele tagasi ulatuvad katkised, katkiste ja kibestunud inimeste, põlvkonnad – negatiivsete ja ennast lõhkuvate tunnete aktsepteeritud väljendamise vajaduse kättesaamatus tõi kaasa nende mingigi väljaelamise vajaduse - seda teostati ja teostatakse võimaluste ja enesele lubatu piirides - sellise tegevuse jäljed on näha enese põlvkonnas ja järeltulevate jäetud jälgedes.
Kuna ei ole õpitud ega õpetatud, sest on tegeletud ellujäämise ja argipäevas elamisega, siis puudub oskus, kuidas seda elutervelt, autonoomselt ja säästvalt teha. Ennast ei austata - teisi ka mitte, ennast ei avata, ennast ei mõisteta, ennast ei osata lugeda, teisi ammugi mitte, kuigi vahel tundub, et teisest ollakse teadlikumad, sest too on enesest olulisem.
Inimene on see loom, kellel ei lubata/ kes ise ei luba – kõiki oma tundeid kogeda, kuid ta ei saa neist vabaneda, sest just need – valed, häbistavad ja ebamugavad – on tema või teiste külge kleepunud ja kipuvad välja ning pahandust tegema. Inimesed eitavad iseendeid – nad ei tunnista oma nn valede tunnete olemas olemist – ära hüüa hunti, kui ei taha temaga kokku saada.
Olemas olevaid ja ennast, aegajalt, ilmutavaid tundeid on vaja avatult ja teadlikult kogeda, et neid ära tunda ja nimetada – nende vastu ei ole vaja võidelda, vaid need tuleb vastu võtta – Minuga toimuv on normaalne – mina reageerin/ mina reageerisin. Küsimus on selles - Miks minule seda tunnet vaja oli/ on – millise võimaluse see minule annab – millise võimaluse minu tunne minule annab – millise info minu tunne, minu enda kohta, minule annab?
Ebanormaalseteks nimetatud tunnetega tegelemiseks kasutusel olevad tehnikad on lapsepõlves ja sealt välja kasvamise ajal omandatud/ ülevõetud/ selgeks õpetatud tehnikad. Nende eesmärgiks on enese jaoks valest ja mõistmatust eemale hoidmine ning ennast häirivast enesest vabastamine. Lapsel ei ole pidurdus ega toimuvat ülevaatlikult mõista aitavaid mehhanisme – temal on vajadus kohese lahenduse järele – ta teostab selle, võimaluse ilmnedes või seda endale andes, käepäraseid vahendeid kasutades.
Last tõsisemalt ja tugevamalt häirivad tunded ilmnevad teiste inimestega suheldes ja sellepärast proovib ta neid lahendada teistele inimestele märku andes ja nende toetust küsides, kuid ka neid, kui abivahendeid, kasutades. Oluline Teine on lapse jaoks oluline – see on tema laiendatud Mina – toetus, teadmised, oskused, ressursid, head ja lubatud tunded – vajadusel võimalus kasutada.
Enese jaoks olulisena olnud Olulise Teise kvaliteedi, kasutamise võimaluse ja toetuse tegelikkuse vahe, suhtes reaalse vajadusega, toob kaasa tõsised tagajärjed – lapse kasvamise teekond saab takistatud – loomulik kulg moondub, sest laps otsib vajaminevat, asendab vajamineva, jääb puudust kogema. Ennekõike väljendub see tema väärtushinnangutes, uskumustes ja loomulikult tundehügieenis.
Lapsele liiga rasked tundekogemused ja talumised toovad kaasa selle, et ta omandab, lähtuvalt oma traumast, erineva tehnika - ta suunab on tunded teise inimese pihta – ta suunab oma tunded enese pihta – tema tunded väljenduvad kontrollimatult – tema tunded on allasurutud. Kui suur inimene neid lahendusi kasutab, siis see tähendab, et tegelikkuses seisab seal Laps, kelle jaoks iseenda sees kogetav tunne on – vale, ülekohtune, üleelusuurus, kellegi teise oma, teadvustamata tegevus ja enese veenmine – minul ei ole tunnet st mina ei tunne.
Teise pihta suunatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond - Lapsel on teadmine – teine on minu tundes osaline, kuid see teine ei osale, ei nõustu osalema või osaleb lapse jaoks valel moel. Teine tegi – mina tundsin – teine on minu tunde autor - teine on süüdi – võtku vastu ja vastutagu – lahendagu ära – andku parem tunne vastu.
Laps teostab ülekohtu vastase protesti ja teist inimest õigesti käituma sundiva valiku füüsilise ja vaimse avalikku või halvasti varjatud väljendumist kasutades – vägivald/ allutamine/ hävitamine sõnade ja tegudega – teise tähtsuse ja suuruse vähendamine enesele jõukohaseks – enese Mina pildist vähemaks. Teine ei ole talle autoriteet, vaid samasugune laps, kes võistleb vajamineva pärast – kui teine saab, siis Laps jääb ilma.
Lapse täis kasvamise toetamiseks on Täiskasvanu ülesanne seista paigal ja öelda vajadusel välja EI – kehtestada reeglid ja hoida neid üleval – Sinu tunne on Sinu teema – seda välja elades ei tohi teise inimese isiklikke piire ületada. Inimese isiklikuks täis kasvamiseks on vaja mõista – minu tunne on minu teema. See, miks mina oma tundega tegeleda ei tahtnud/ ei osanud/ selleks põhjust ei näinud – on selles, et mina ei olnud osanud eraldada kogu loost ainult enese osa – tervik ei olnud minu – see oli Meie – selles loos jagunes vastutus osadeks – minu kanda oli eakohane ja tolleaja teadlikkuse järgi arvestatud vastutus.
Enese pihta suunatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – Lapsel on teadmine – teine on minu tundes osaline, kuid see teine ei osale, ei nõustu osalema või osaleb lapse jaoks valel moel. Lapsel on tunne, mida ei aktsepteerita selles keskkonnas, kuid sellega tegelemise jaoks ei ole seda olulist teist tema jaoks olemas – laps on füüsiliselt ja vaimselt üksinda – ei ole ühtegi teist, kellega tunde lahendamise kontakt oleks võimalik – ta on üksinda või ta on teis(t)e kõrval olles ühisest välja jäetud – teda eiratakse, temale vastatakse vaikusega, teda peletatakse sõnade ja vägivallaga eemale.
Lapsel, kes vajab mõistmist, hoidmist ja tunde kogemise luba/ toetust, ei ole teist võimalust, sest tema Maailmas ei ole teistsugust lahendust – ainus käepärane lahendus on tema ise – mitte keegi teine ei pööra temale tähelepanu ega ole tema jaoks olemas – see on traumaatiline kogemus - teda ei nähta temana/ ta ei ole oluline – tal ei ole luba ega võimalust oma tundega kohtumiseks. Tema tegevus väljendub enese lõikumisena, enese põletamisena, enese tätoveerimisena, enese augustamisena, enese müümisena, anoreksiana, buliimiana, depressioonina, narkootiliste ainete kasutamisena, adrenaliinilaksu vajamisena jne.
See on teise inimese tähelepanu vajadus – enese valu jagamise võimaluse vajadus. Laps on justkui tundetu – nii sügav on tema šokk sellest, et tema jaoks oluline inimene ütles temast lahti, kuigi on temaga ühe ja sama Maailma sees endiselt olemas. Laps ei taju reaalsust – ta proovib ennast hävitada ja katki teha selleks, et kestvas olukorras edasi olla/ sellest välja astuda/ väljapääsu leida. Justkui oleks käimas kihlvedu - kui sügavale on ta valmis end hävitama.
Enese sõnum iseendale – teise inimese valik/ tegu/ sõnad ei kaota mind ära – mina ei sure ega pea ära surema, sest mina ise ei pea ennast ära kaotama - mina olen olemas ka siis, kui teine mind ei näe. Enese ülesanne iseendale - ärkan üles – minule ei ole teist inimest vaja – teise inimese olemas olemisest/ kvaliteedist/ tegevusest ei sõltu minu elu ega elus olemine. Mina olen olemas – mina ise elan enda pärast ja jaoks – mina olen tugev ja mina leian lahenduse – mina olen enesele oluline – mina olen väärtus – mina, kui enese olemas olemise põhi, pean.
Kontrollimatult väljenduvad tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – Lapsel ei ole enese ega teise mõistet veel olemas – tal ei ole enese teadlikkust – ta kogeb seletamatut ja tema seest lihtsalt vallandub miskit – ta ei tea, kust hääl tuleb või kes liigutuse ja miks teostas – reaktsioon on automaatne ja tahtmatu.
Enese ülesanne – tuleb ühendada ennast oma tegudega ja väljendustega – see olen mina – olen enesest teadlik – minul on vajadus - minus on tunne – mina otsin lahenduse – mina tegelen enese mõistmise ja mõtestamisega.
Vaigistatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – näib, et tundeid ei ole – näib, et on tundevaba seisund. Lapsel on hirm enese jõu ja väljenduse ees – ta nägi enese tunnet/ ta koges ennast/ ta nägi enese tunde vallandumise tagajärgi – ta sulges ennast – keelas endal olemast iseenda ja vabana väljenduvana.
Sellise vaatenurga valinu tunnetega tegelemise tehnika väljendub manipuleerimisena, Hea Lapsena, sügava depresioonina, skisofreeniana, alkoholismina, õgardlusena, äärmiselt tasakaalukana, rahu vajavana, enesest teise inimese ehitamisena – talle on vaja keskkonda, kus ei ole vaja tundeid kasutada, kus saab meeldivaid tundeid kasutades vajamineva, kus ei kasutata tugevaid tundeid ja kus teiste negatiivsed tunded ei avaldu - kontrollitud olukorrad.
Info enesele – kõik minu tunded on lubatud – need ei ole häbi ega vale – minul on õigus olla kõiki oma tundeid tundev inimene. Kunagine trauma tuleb uuesti lahti võtta ja selles sisalduv info läbi töötada – minu tundele vastu reageering ei olnud minu/ ei olnud minu aus peegeldus – minu tunne oli minule vajalik, sest see aitas mind – minu tunded on minule vajalikud, sest need on minule vajalik info minu enese kohta.
Inimesel on vastutus enese ees ja enesega seonduva eest kanda. Tunnete olemas olemine ei tähenda õigust kasutada iseennast, teist inimest või ühist selle jaoks, et elada ennast, teadvustamata ja tunnistamata, miks ta seda teeb või ka täie tahtega, teise pihta/ ühise sisse välja. Inimesel on ülesanne kasvada täis – lahendada ise enesega seonduvad jamad ja teemad – see tähendab tööd iseendaga – ümber tuleb töötada tehnikad, lahendused, väljendused, mis ei ole hoidvad ega head – ükskõik, kui tõhusalt need teda ka aitasid või aitaksid.
Täis kasvanud inimese elu lahendused ja tunnete lahendamise tehnikad ei ole Lapse kasutuses olnud piiratud/ teisele kuulunud varasalvest pärit. Täis kasvanud inimese enese teadlikkus lähtub reaalsusest – olemas olevast tegelikkusest. Ennast häiriv tunne on info selles reaalsuses toimuva kohta - inimese sõnad iseendale.
Marianne
31.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar