Inimene ei jää häbenema enese abitust ja mähkmetesse tegemisi – kõik mõistavad ja aktsepteerivad, et see oli normaalne – ealised iseärasused. Inimene jääb häbenema ise ennast ja enesega seonduvat, kui tema tegevust/ väljendust/ välimust/ oskusi, millega teda samastatakse, on nimetatud ebanormaalseks – selles keskkonnas vastuvõetamatuks. Ta on teinud midagi/ olnud kuidagi ja seda ei nähta temast eraldi olevana, vaid teda, kui tervikut, häbi ja valena – teda on vaadatud ja esitletud valena ja häbina – ta on selle info tõesena vastu võtnud.
Inimene tunneb häbi, sest tema ei taha ennast sellise iseendana näha ega kogeda. Häbiga nimetatud inimene tunneb ennast vähemana, halvemana – tema on ebanormaalne – tema on vale, sest teised samal moel ei tee ega ole. Teda on avalikult võrreldud ja teistest erinevalt koheldud. Ennast häbina kogev inimene usub seda, et teised teavad tema valena olemist ja mõistavad teda hukka – kinnitavad seda sellega, kuidas teda koheldakse – teda on õigus karistada, halvustavalt nimetada ja eemale tõugata.
Häbistatud inimene, kes on sellisest kogemusest saanud trauma, ei ole oma möödunut avanud – ta on omaks võtnud „diagnoosi”, kuid ta ei ole enesesse peidetud looga ja tunnetega tegelenud. Ta ei ole saanud seda teha, sest talle ei ole õigustust – tema on oma teo teoks teinud. Tal ei ole olnud kaitsjat ega õigust rehabilitatsioonile ja rehabiliteerimisele – tema lugu on hoitud elavana.
Tavaliselt ununevad, süüdistajal, kuid ka häbistatul endal, tegija kaitseks rääkivad faktid – teo tegemise ea oskused ja mõistmine – oluline on ka teo motiiv – mida inimene muidu ei saavutanud, kuidas muidu ei olnud, mida see tegu talle võimaldas. Oluline on konkreetsele teole käivitama sundinud impulss – vajadused ja instinktid määrasid lahendava väljenduse – ärritus oli kestnud pikaajaliselt - enam ei olnud võimalik ennast/ endas tunnet taluda.
Kui inimene ei väärtusta ise ennast inimesena, siis ta ei väärtusta ka teist inimest – ollakse vahendid saamaks/ tagamaks enesele või kellelegi vajalik – sel moel kaob inimsus – see on põlvest põlve edasi antav info – seda, kes on olemas, kasutatakse, kui vahendit – tal ei ole enese määramise õigust ja teda koheldakse vähemana, sest temas on olemas väärtus siis, kui temast on kasu – siis ta saab kogeda privileegi, mida talle ollakse sel moel nõus andma.
Privileegiks on nimetatud täiesti loomuliku vajaduse ja seotusest tuleneva kohustuse täitmist – turvatunnet, armastust, riideid, toitu, kodus elamist, arenguks vajalikke vahendeid/ mänguasju ning, mis peamine – teda tunnustavat tähelepanu talle õigel ja mõistetaval moel edastatuna ning ka teistele nähtvana.
Inimene, kes on kogenud avalikku häbistamist sellepärast, et tema ise pidas ennast olulisemaks, kui kedagi teist ja see oli kõigile näha ning teada – kasutas lahendust, milles tema enese huvid kaalusid üles, kellegi teise omad. Lahendus, mida ta kasutas, ei arvestanud teist – see vähendas toda. Too pidi kogema enese jaoks ebaõiglast ja mitte ea-/ rollikohast - füüsilist/ vaimset rünnakut/ kohtlemist. Häbina esitleti olulisuse järjekorda ja väärtushinnangute puudulikkust/ erinevust.
Väikesed lapsed kasutavad enese aitamiseks neile käepäraseid vahendeid – iseennast, asju ja neid teisi, keda nad oskavad/ saavad enesele allutada – enese huvides – enese vajaduste rahuldamiseks/ tunnete lahendamiseks/ tunnete lahustamiseks/ eneses toimuva välja näitamiseks.
Laps valib endale jõukohase lahenduse siis, kui talle oluline/ olulisi täiskasvanuid ei ole tema jaoks olemas – ta ei leia ära kuulamist, mõistmist ja toetust iseendaga seonduvatele teemadele sel moel, et neist oleks päriselt abi – teda ei väärtustata eraldi seisva inimesena ega peeta, tema iseendana olemist ja vaimset/ füüsilist tervist, oluliseks - teda ei kuulata ega nähta.
Inimesel on häbi, kui ta kasutab ennast ümbritsevas keskkonnas seal keelatut/ sinna sobimatut lahendust. Haiges keskkonnas ei õpetata ennast mõistma ja teistsugust lahendust otsima – selle asemel karistatakse iseseisva lahenduse otsimise või pealtnähtud lahenduse kasutamise pärast, et inimene mõistaks oma teo tagajärgi.
Teda karistatakse, sest ta on toonud kaasa häbi – ta ei ole vastanud ootustele. Karistus seisneb selles, et inimest häbistatakse avalikult selleks, et ta näeks ja kogeks – kui halb/ vale/ häbi teis(t)el teda kogeda on – eesmärgiks on, et ta kogeks ennast nende nimetustena olevana.
Nn eksinud inimesele ei anta tööriista, kuidas enesega seotud olukorda vajadusepõhiselt, autonoomselt ja säästvalt lahendada. Talle öeldakse, mida ja kuidas ei tohi ning, mis saab siis, kui ta ikkagi teeb. Kuid ei öelda ega näidata ette – enese tunded on lubatud – need on normaalsed – see on lihtsalt info enese vajaduste kohta. Kui on olemas info, siis leiab aktsepteeritud ja inimesele jõukohase lahenduse ning vajadusel tema tugevusena seisva teise toetuse.
Häbistavalt koheldud inimene ei leia toetust ega mõistmist – ta seisab eraldi teiste pilkude all. Sellel inimesel on olemas lahendamata vajadus – temal on olemas selle jaoks lahendus ja kui vajadus kasvab ületamatuks, siis ta kasutab seda. Ka suureks kasvanud inimene teeb seda – see on instinktiivne käitumine – selles hetkes avaldub seesama vanus, mil ta selle lahenduse lahendust esimesel korral koges, kuid seda teostab palju suurema jõu ja võimalustega täiskasvanu.
See inimene teab, et ta on paha, kui ta sellist lahendust kasutab – ta teab, et ta on häbi ja määritud, kui ta nõrgaks osutub – see on hetk, mil ta kogeb enese väärtusetust – tema ei ole armastust väärt. Seega ta häbeneb ja varjab enese tumedat poolt – ta kardab enese avalikuks tulemist, kuid samas ta vajab enese avalikuks tulemist – tähelepanu vajadus ja tähelepanu vältimine – ta ei taha kogeda enese lahenduse tagajärgi/ ta on väsinud ennast peitmast – ta tahab, et teda lõplikult karistataks, sest siis ta enam ei pea vanal moel tegema/ ta vajab mõistmist ja armastust. Ta ei mõista, et ta on teadlik inimene, kui ta on endast teadlik - siis ta ei käivitu nii nagu elaksid tema sees mustad jõud, kes sunnivad teda halbadele tegudele.
Suurte inimeste Maailmas kordub sama nagu laste omaski – inimest häbistatakse ja karistatakse, kuid ei aidata leida põhjust ja teistsugust lahendust – ei toetata teekonda enese mõistmiseks. Ta on suur, kes tuleb ise toime ja vastutab enesega seonduva eest, kuid tema aju ühendusteedes on sõlm sees - ta kogeb selles hetkes möödunut - see, kelle ülesanne oli toetada ja aidata, hülgas teda ja jättis avalikult üksinda – nimetas väärtusetuks ja ennast häbistavaks.
Ei ole vahet, millises vanuses inimest, kui ühist häbi, karistatatakse - see tähendab üksindust – mine mõtle oma elu üle järgi – laps ei mõtle välja teistsugust lahendust, kui seesama, mis temale jõukohane ja töötava lahendusega olemas oli/ on. Sel moel jätkab inimene samas mustris – kuni ta vastu peab on okey, kui saabub lühis, siis kordub lugu uuesti.
Konkreetse ea lahendamata sõlmed – selle vanuse traumaatilise kogemuse, kus veel ei olnud sõnu ega ka füüsilist vabadust enesega seonduva kirjeldamiseks/ mõistmiseks/ edastamiseks – lahendused väljenduvad seksuaalsel teel – vajadus on rahulduse järele, millegi X abil, mis aitab, millelgi nimetul vallanduda – ennast rahustada ja pingest vabastada – jääda ellu. Teine inimene/ asi on oluline, sest selles vanuses inimene ise ei saanud ennast aidata – teda toetav/ mõistev/ lahendav lahendus tuli olulise teise läbi.
Siis, kui ei olnud veel vajalikke sõnu ja mõistmist, kuid oli võimalik ennast füüsiliselt väljendada, siis kasutas laps füüsilist lahendust – ta väljendas ennast reaalselt – füüsiline reageerimine, kellegi või millegi vastu – löömine, lõhkumine, näpistamine, peitumine, ära jooksmine jne. Mingil ajahetkel oli väljenduse vormiks hääl, sõnade ja nende tähenduste lisandudes, kasutas laps juba häält ja sõnu, lisades ka füüsilise võimekuse.
Need erinevad lahendused lõdvestasid lapse ja lõdvestavad enesest mitte teadliku täiskasvanu sõlmi enese sees – samas on häbi, hirm, vastikus enese vastu ja pärast – nõrkus, väärtusetus. Samas on viha, raev ja kadedus - Maailm ei mõista - Maailm elab nii nagu inimesega seonduv ei oleks oluline. See on suletud ring – inimene ei kasva inimesena – vajadus/ tegu/ karistus – vajadus/ tegu/ karistus. Kui enam ei häbistata ega karistata olulise teise poolt, siis teeb inimene seda ise – kuni vajadus on alles, on tarvis töötavat lahendust.
Eneses väärtuse nägemine – lahendust saab muuta – vana lahendust ei ole enam vaja, kui on mõistetud, miks seda möödunus vajati. Hirm ja häbi olid katnud oma tunded – teatud tundeid on peetud valeks ja häbiks. Kuid tunded ei määra inimest – tema kasutuses olevad tööriistad on laiemad – ring ei ole piiratud. Maailma sees on olemas teistsugused võimalused/ õppinud inimesed – on võimalik küsida toetust, teejuht, õpetaja. Esimene samm on tunnistada – minul on teema – minus on teema – mina vajan harutamist – mina vajan mõistmist – mina vajan armastust – mina soovin iseendana vastuvõtmist ja olemas olemist - mina soovin enesele väärtust.
Selle olulise, kuid haige keskkonna, kus kunagi toimus, madal energia on olnud takistus enama loomiseks. Ohver häbistab – Sina oled Süüdlane, sest Sina valisid selle lahenduse! – see on igavene süüdi jäämine – seda infot hoitakse alles ja nähtaval, sest möödunut ei saa olematuks teha.
Ohver ei näe ega tunnista enese osa loos – sai võimalikuks, kuna tema oli olemas ja sel hetkel samas. Küsimus, miks hoitakse alles enese Ohvri rolli, on väärtuse teema – Ohver ei näe ega koge ennast väärtusena - kuid Ohver, inimesena, ei ole väärtusetu, et teda sel moel kasutati – see oli ellujäämise küsimus – kasutati käepärast lahendust enese oskuste ja võimaluste järgi.
Ohver ei näe võimalust muutuseks, sest see ei muuda tegu olematuks – Ohver tahab, et tema ei oleks pidanud kogema, kuid Ohver vajab, et tegu oleks meeles, sest siis saab tema oma rollinime kanda – ta ei taha vahetut mälestust mäletada, kuid tema ise ei lase sellest lahti – ta ei astu sammu, et näha toimunus ühte oma elu kogemust, mille mõtestamine on tema võimuses.
Inimene, kes defineerib ja esiteleb ennast Ohvrina, kannab ja annab enese lugu, sel moel, elavana edasi. Tema ise ei lase Süüdlast vabaks, sest oma rollinimest on temale kasu – see on tema jõud ja tugevus, sest ta häbeneb ennast näidata ja näha vähemana – Ohvrina tõestab ta enese väärtust – talle tuleb korvata st tasuda kogemuse eest.
See, kui üks inimene tegi, ei määra seda, et ta on – tema ei ole see, kellena keegi teine valib teda näha ja esitleda – Rollide Maailmas ei ole Inimesele kohta. See on kindlal põhjusel valitud lava ja etendus – seal ja selles teisi lugusid ei mängita. Loo lõpetamiseks on oluline, et vähemalt üks osapool – talle määratud/ enesele valitud - rolliga samastamise lõpetaks. Seni, kuni ta tõestab, et ta ei ole, ta näeb end olevat rolliga kokkuliidetud. Seni, kuni ta tõestab enda õigust rollile, ta näeb ennast rolli kandjana.
Õpitud enese kontroll ja enese varjamise mehhanismid – teatud tunded on häbi – nende tunnete avalikuks tulemine on häbi. See uskumus takistab avanemist ja lahenemist – kõik, mis ja kuidas endaga toimub, on okey – see on info – sellele leidub lahendus.
Inimene, kes kunagi tegi – teab seda, et tema tegu oli enese info väljendus – see oli tolle hetke parim lahendus – tema teisiti ei osanud/ ei saanud valida. Ta on mõistnud, miks tema, sel moel, endaga seonduva olukorra lahendas – ta teab, et ta ei vali seda lahendust korrata – mitte sellepärast, et ta kardaks tagajärgi ega hirmu pärast, et ta kardaks iseenda, häbina määratletud tegudele sundivat, teadmatust.
Inimene ei vali lahendust, mida ta enam ei vaja – ta oskab end teisiti väljendada ja lahendada. Ta julgeb öelda välja enese info, seista enese eest ja võtta vastu otsus ning tegutseda sel moel, et see ei vähenda kedagi teist. Vajadusel küsib ta toetust ja abi selle käest, kes on võimeline ja valmis teda aitama. Oluline on, et tema ise ei kasuta enam ennast vahendina ega luba seda ka kellelgi teisel teha.
Kui, teisega koos olles, kogetakse enese/ eneses tunnete reaktsioon – siis on tarvis, teadlikult, eraldada ennast teisest – vaadata enese sisse – minu tunded/ teise tunded - minu info/ teise info - tegeleda iseenda infoga iseendale. Enese reaktsioonile antav hinnang - olen halb/ olen vale – on justkui enese ära keelamine – selle asemel on oluline mõistmine – miks ja mille pärast. Miks toimus – mis eelnes – mida ja kuidas vajati/ vajatakse - kuidas enese ja ümbritseva jaoks ennast ohutult ja hoidvalt väljendada – olulise info edastus ja kommunikatsioon – ka iseendaga – eluterve lahenduse otsimine ja selle teostamine.
Marianne
26.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar