kolmapäev, 28. august 2024

Torm enese mudelis

 


Mida kauem kulgeb inimene lapsepõlve udude uimas, seda rohkem on tal kaasas kordategemist vajavaid lugusid ja inimesi. Ajas on need jäänud seljataha, kuid nad püsivad tema meeles – tammuvad tühjadel lavadel, ootamas oma võimalust – kõikide osaliste kohal olemist ja ühist tähelepanu, et ühine korda teha. Sealt minna ühes või eraldi edasi, kuid minna rahus – lapse elule ohutult.

Laps peab ootama ja otsima võimalust, kuidas õigeks muutmine teostada – tema ei saa/ ei taha elada, enese jaoks, ohtlikuks nimetatud Maailmas/ inimes(t)ega koos. Inimene, kes on Vaenlase rolli nimetatud, ei ole ega saa olla, tema jaoks, Sõber või mõnes muus toredas ja ohutus rollis kaaslane. Enese jaoks valet tuleb enese pärast muuta/ muutma tõugata, sest niisama ei muutu ega juhtu, midagi – laps ei muuda oma otsust enne, kui tema saab seda inimest muutununa kogeda ja päriselt näha, alles siis saab laps ennast kindlalt ja turvaliselt lubada tunda – tema rollipartner on, lõpuks ometi, Ohutu ja Sõber.

Väikese lapse elu traagika seisneb selles, et temaga seotud oluliste inimeste arv on piiratud – mida vähem neid on seda olulisem on nende kvaliteet. Mida vähem neid on seda olulisem on nende alles jäämine – lapsega ühes olemine. Lapsele on neid vaja – laps kardab neid kaotada – vajaliku ja olulise inimese kaotus seab tema elu ohtu – temale jääb alles vähem võimalusi.

Enese elu on, iseendale, olulisim ja sellepärast ei saa laps lasta lahti ka neist, kes ei ole temaga head ning keda ei ole hea ja turvaline kogeda – laps näeb ja kogeb enese piiratust – ta vajab vale muutust/ muutumist lapse jaoks õigeks. Ta teab, et vale võib ja saab olla hea ning õige – ta on seda kogenud, ta on seda pealt näinud, talle on seda lubatud – kuid see ei jäänud püsima – kuid see ei saanud tema osaks.

Mitte ühegi inimese kaotus, peale enese, ei ole elu ohtu seadev ega ka ohtlik – ainult enese kaotus lõpetab enese elu. Loomulikult avalduvad, millegi/ kellegi olulise kaotuse tagajärjel, harjumuspärase ära jäämisest tingitud sõltuvusnähud, ilmnevad erinevad tunded ja tuleb olla iseenda jaoks olemas ka seal ja selles, mis ja kuidas oli varem teisiti. Kuid see ei võrdu sellega, et elu oleks ohus. Inimene tuleb toime ilma ühe või teise inimeseta – ükskõik, kui lähedase astmega need seotused ka oleks olnud – tema jääb ellu ja elab senikaua, kuni talle päevi on antud.

Kui üks inimene otsustab, et tema, teise inimesega, enam ei soovi suhet/ suhelda, siis see ei ole teise inimese ebaõnnestumine, viga ja häbi – see ei näita ega jäta teda valena olema – lihtsalt see on, ühe inimese, mingil põhjusel tehtud otsus – see on tema isiklik teema, mis puudutab ka teist – endaga seotud tagajärjed on mõlema isiklik teema. Kuid lõpetatava ühise eest võetava vastutuse õiglaselt ära jagamine on mõlema teha ja vastutada.

Need inimesed, kes soovivad teist inimest endaga ühes ja enda jaoks alles hoida – keda, sellepärast, nimetatakse klammerdujateks, ahistajateks, koormaks - on need inimesed, kes soovivad reaalselt ja ehedalt ning ära tõestatult kogeda turvatunnet ja kindlustunnet – teadmist, et suhte/ suhtluse partner hoiab seda, mis on ühine – too teeb selle nimel tööd endaga ja panustab endast, sest peab seda ühendust oluliseks.

See on turvatunde küsimus – selle taga on teadvustamata hirm ja elu alal hoidev soov. Sageli toob see kaasa selle, et inimene ei tee vahet suhtel ja suhtlusel – ta ei tea erinevate võimaluste olemas olemist selles kohas, kus tegemist on tema vajadusega – suhe/ suhtlus annab, midagi sellist, millest on olnud möödunus või on endiselt puudu olevas. Möödunust mõistmata jäänud vajadus on ehe ja täitmist ootav vajadus olevas.

Selline inimene on suurenenud kontrolli ja turvatunde vajadusega – ta soovib selgust, konkreetsust, ausust ja suhtekohast infot õigel, muutmist võimaldaval, ajahetkel ja enesega seonduvate otsuste vastuvõtmiseks, sellekohase vajaduse ilmnemisel. See on jälg sellest, et tema on olnud seotud inimesega, kes esitles suhtlust suhtena, kuid tegelikult oli selle ühenduse omanik – tema oli see, kes, ühepoolselt, dikteeris ja valis kontakti alustamise ja lõpetamise ning selle läheduse ja sisu.

Seda kogenu ei saanud enesega seonduvat muuta ega selle seest ära minna – selline kogemus kestis ja seda esitleti normaalsusena. Inimene oli seotud kokku inimesega, kes oli tema oma, kuid oli tema jaoks Vale ja kohtles teda valel moel, kuid näitas seda, kui ainsat võimalikku lahendust ja ootas selle eest veel tänu ning nimetas tänamatuks, kui kuulis, et tema endaga, tema valikute ja otsustega ning tema väljendusviisidega ei oldud rahul.

Sellest ühendusest paistsid välja traagelniidid – oldi koos, kuid tegelikkuses oleks valitud teisiti, kui see oleks olnud võimalik – sellel hetkel, selles kohas, jäi lapsele üle lahendus – olemas olevat tuli muuta enese jaoks ohutuks ja õigeks – see tähendas, et ka iseennast tuli muuta, teise pärast ja jaoks, õigeks ja sobivaks.

Info olulisus – hirm valena olemise ja vale kogemise ees. Karistuste kogemine selle eest, et ei olnud olulise teise jaoks õige. Tegelikkuses puudus info, mille alusel oleks osanud teise valiku valida – kättesaadav info oli moonutatud – tegelikest motiividest vaikiti, kuid need avaldusid kõnes, kehakeeles, otsustes, energias. Lapse infot ei kuulatud ega mõistetud - seda ei aidatud ka tema enese jaoks loetavaks tõlkida. Täiskasvanu nimetas põhjused, miks teda ja temaga seonduvat nimetati ebanormaalseks - ta ei olnud Õige Laps - tema oli Häbi.

Laps teadis selle tõe olemas olemist, mida tema mõistus tõrkus vastu võtmast – see oli enese loo põhjani mõistmine – oldi, elati ja tegutseti koos, kuid tegelikkuses lõhuti ühes olemist selle poolt, kes oli ise lapse tuleku valinud ja väitis, et oli lapse jaoks ja pärast olemas. Kuid tegelikkuses ta ei hoidnud ega ehitanud ühist teed ega olnud tugevus – ta tegi seda, mida pidi, senikaua, kuni pidi.

Lapse jaoks oli selline tõde mõistetamatu ja elu alal hoidvat lahendust mitte võimaldav olukord. Sellpärast muutis ta enese jaoks tõde – võttis üle selle väite, mida selles keskkonnas edastati – tema ise oli põhjus, miks tema teistsugust kohtlemist ja koos olemist väärt ei olnud. Tema kogemused olid tema valede tegude ja olemiste tagajärg. 

Laps tahtis olla õige - ta vajas õigena olemist - siis ei saaks tema hirmsaim hirm tõeks - oluline teine teeb oma vajaduse teoks - ta ütleb lapsest lahti. Lapsele oli seda teist vaja - ta tahtis ellu jääda - ta tahtis kogeda pidavat põhja jalge all - ta ei tahtnud, enese pärast, hirmu kogeda - ta vajas armastust ja hoidmist - ta teadis, et seal seda ei ole - see, mis ja kuidas oli, see ei täitnud vajadust ega kustutanud hirmu.

Enese väärtuse kaotanud inimese mõistmine – põhjus, miks temas väärtust ei ole – ükskõik, mida ta teeks ja kuidas valiks olla – Mina ei teinud, midagi sellist, et olevikus saaks minevikule tagasi vaadata uhkusega – see, mil moel oskasin/ valisin seal ja siis olla, see oli vale ja vähem. Uskumus, tõena, tähendab, et minevik jätkub – see kestab olevikus edasi.

Häbi tehtu ja olemise pärast - hirm avalikuks tulemise ja karistuse ees - naelutavad inimese maailma paigale – ta ei vali muuta ega muutuda – ta keeldub vastuvõtmast infot, mis näitab teisi võimalusi – tema ei taha neid näha – need näivad teda nimetavat pahaks ja valeks – ta ei valinud neid siis, kui see oleks vältinud mineviku tõeks saamist ja ära hoidnud oleviku tagajärjed. 

Inimese kasvamist, inimesena, näitab tema võime, oskus ja vastutus, kasutades erinevaid teadmisi ja kogemusi, valida teistsugune lahendus – parema ja paremana olema saamise nimel - kvaliteetsema tulemuse nimel.

Inimene areneb loomulikus rütmis ega pöördu tagasi sinna aega, kus ta oli piiratud – ta õpib keerama, roomama, istuma, seisma, kõndima ja jooksma ning kasutama erinevaid, liikumist tõhusamalt teostada aitavaid, vahendeid. 

Tema õpib kõiki neid oskusi kasutama ja teeb seda senikaua, kuni tema füüsis seda lubab, kuid ta mõistab, et poris roomamine, lombis istumine, sütetel seismine, õhukesel jääl kõndimine ja autode vahel jooksmine ei ole parimateks lahendusteks ja võimalusteks – kõigil neil on mingisugused tagajärjed. Tema võimuses on valida, mida ja miks tema, kus ja mille jaoks teeb.

Täis kasvanud inimene ei vali, teadlikult, seda, mille teostus ja tagajärjed toovad kaasa vähema, tragöödia, tasumist ootavad arved, ülekohtu, valu ja vere – ta on võtnud õppust – ta on vastu võtnud vastutuse enese osa eest enesega seonduvas - ta hoiab olemas olevas tasakaalu - ka iseendas - ta teeb seda sel moel, et see ei sünni, kellegi teise arvelt - ka enese arvelt ja iseenda kaotamise hinnaga. Kui inimene ei ole enese jaoks ja pärast olemas, siis ei ole olemas kedagi, kes seda, tema asemel, sel moel teeks.


Marianne

28.08.2024.


Kommentaare ei ole: