Edastades teisele inimesele enese info – minul on teema – meis on teema – lahendame/ teeme muudatuse, sest mina ei saa/ ei soovi enam vanal moel jätkata. Teine on tõstatatud teemas osaline – tema valikud, väljendused, tegevused, otsused, tunded – on olnud vähendavad – ühist lugu tasakaalust välja viivad. Esitlus saab ja võib-olla vähe vildakas – teisele tähelepanu suunamine toob teda teravamalt esile. Loob aluse võrdluseks – ühte justkui süüdistatakse samas, kus teist ohvrina näidatakse.
Mis õigusega Sina mulle sellist iseennast näitad! - Mis õigusega Sina ennast süüst puhtaks pesed! – Vaata ennast ja imetle - ise oled seda ja teist – ise oled selline ja teistsugune! Lüüakse lauale kaardid, mis alles hoitud – tuuakse välja argumendid, mis tallele pandud – säh Sulle, säh Sulle, Säh Sulle – ёб твою мать - sel moel teen šahh ja matt Sinule!
Ega niisama lihtsalt alla ei anta – lajatatakse välja, ära tõestatud ja jalust nõrgaks võttev, argument – Agaaaa, Mina juuu – andsin Sinule, tänamatule, peavarju, toidu, riided, taskuraha – mida Sul veel on vaja – Sina oled saanud kõik – Sina ei ole mitte millestki ilma jäänud!!!! Sina oled minult ära võtnud minu elu!!!
Ega olegi midagi vastu öelda – on saadud ja on ära kasutatud. Seda teadmist, enese süüna kogedes, nähakse ennast ära kasutaja ja võlglasena – selle aja eest ei ole mitte midagi vastu anda ja ühine möödunu oli järelikult väärtusetu – seega ollakse võlgu kogu enese lugu ja teekond.
See on tahtlik manipulatsioon – enese vastutuse, kui talumatult raske kohustuse, teise inimese õlgadele panemine. See on tähelepanu suunamine, enese poolt antu suurusele ja olulisusele rõhudes, selle ära viimine sellelt, mida ise vaadata ja tunnistada ei taheta – enese teod ja olemised ja tunded ja otsused ja valikud, mida ei ole hea kogeda olnud ja, mis ei ole õiglased olnud – oma Ema oma Lapsele nii ei tohi teha - tal ei olnud selleks õigust ega olnud talle luba antud.
Söök ja toit ja peavari ja taskuraha on materiaalne ja nähtav Maailm – kõik selle saab anda ka keegi teine ja inimene ka ise, mingist ajahetkest alates. Ise ei saa anda endale inimlikku kontakti – austavat ja hoidvat sidet – armastavat ja turvalist - teise inimesega ühes olemist. Selle jaoks on sellist inimest enese kõrvale vaja.
Ühise elu valinud inimesed ei saa kokku materiaalsetel põhjustel (kuigi kindlasti on ka erandeid), vaid soovist koos olla – koos olemist kogeda – häid tundeid kasvatada ja jagada. Mees valib Naise ja Naine valib Mehe, et oma elud koos elada. Ema valib Lapse, et olla Ema oma Lapsele. Isa valib Naise, et olla Isa tema Lapsele. Jne.
Ära kasutatud privileegide nimekirja kuulates ja selle olulisusele rõhutamist ning vajadust, millegi muu ja enama järele, mõistmast keeldujaga koos olles, tõuseb küsimus – kas see inimene tõesti tahab, et minul oleks temaga koos halb olla. Kas minu Ema/ Mees/ Naine/ Isa tahabki, et minul oleks temaga halb koos olla – miks mina ei ole, tema arust, enamat väärt – miks ta keelab minule selle, mis on minule vajalik – et, kuulates minu jaoks olulist infot, lõpetaks ta, minu jaoks, valena olemise ja kohtlemise?
Ega sellest, kui vaigistatud inimene vaikib ja jätab, enese ja ühise kohta käiva, tõe välja rääkimata, midagi ei muutu – olemas olev jääb ikkagi alles. Inimese vajadused on endiselt alles – ennast väärtusena kogev inimene ei vaiki neid olematuks ega valeta neid tühiseks – Mina olen enesele oluline - Mina ise seisan enese kõrval ja eest!
Seni, kuni inimene veel loodab ja püüab – ta edastab enese jaoks olulist infot – ta tahab hoida alles seda, mis tal on, kuid ta tahab seda kogeda teistsugusel – enese jaoks paremal moel. Meie peame saama rääkida meist – ausalt ja avameelselt – ühine turvatunne ühes olles – minuga on arvestatud – mind on kuulatud ja mõistetud – Meie teema ei ole minu eraasi, vaid tõsine ja ühine teema.
Elus tuleb ette, et enesest ei piisa - püüded, teiseni ulatuda, jäävad tulemuseta – need jäetakse õhku rippuma, sest ühist, pidavat pinda, jalge all ei ole. Ühes edasi elades, tuleb, ühise sees, leida enesele lahendus – lahendada ühist kahe eest või teha seda nii nagu oldaks üksinda - kuid see ei ole aus ja ehe üksindus, vaid vaikimisele alistudes, pealesunnitud olukord – ellujäämine kohas, kus ollakse, kuid ei saa enesega seonduvat parandada, sest teist ei ole kõrval seismas ja kaasa astumas – ta on samas ja justkui on, kuid see on välditud ja peidetud ning moonutatud koos olemine – inimesed teostavad suhet suheldes – ennast ei ole teisega ühendatud – enese trummeldavad tunded seisavad vahel ja ees.
Marianne
29.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar