Mõnikord tundub inimesele, et ta ei saa Maailma asjadest just täpselt aru – elu ja olu ei ole selline nagu see väidetakse või näib olevat. Üsna mõnigi kord suudetakse inimene panna uskuma, et see, mida ja kuidas tema vajab või kogeda soovib, on ebanormaalne – see on vale. Enese soovid ja vajadused on isekus, kui need puudutavad teisi, kes ei ole huvitatud inimese poolt seatud või temaga seotud tingimustele vastama ja neid täitma.
Nii mõnigi kord õpetatakse inimesele täiesti tõsiselt selgeks, et ta ei ole väärt saama toetust loos, mida ja kuidas on temal üksinda raske kanda. Selline õppetund kogetakse elu täies eheduses. On olemas lähedased – on olemas lähedal asuvad - kuid sellisel hetkel nad on ära - just sellisel hetkel nad lähevad ära - nad „ei kuule ega näe” toimuvat.
Kui öelda/ näidata/ küsida – siis ei mõisteta soovi – siis ei kuulata sõnade sisu – siis süüdistatakse inimest – nimetatakse ta valeks – leitakse pidavad põhjused, miks abi ja toetuse ootamine ning isegi kohale jäämise soovimine, on täiesti ebaõiglane ja vale.
Elu on valus – selline on tõdemus, kui jäädakse üksi, sest lähedased on keeranud selja või läinud ära. Olid olemas olnud ootused, et kui ... , siis ... - ootuse täitumata jäämine tähendas pettumust – olev jäi enese kanda – ka see olev, mis oli enesele üle jõu kanda. Ühes oleks olnud kergem ja säästvam – inimesega kaasnenud, justkui süütud osapooled, ei oleks pidanud kogema rohkem – neid oli olnud võimalus säästa, kuid ka see ei olnud argument.
Kõlavad süüdistused enesele/ teisele – on olemas segased tunded, sest ei mõisteta toimunu põhjust. Usutakse, et ei olda väärt ega olda toetust välja teeninud – ju sel moel pidigi olema saama, kuigi ei mõisteta miks. Kammitakse teemas, sest kusagil peab olema, midagi, mis seletab loo ära – oldigi vale ja ei olnudki, midagi oodata – oldi õige, kuid toetus jäi saamata. See on vastutuse jagamise soov – enese/ teise osa välja selgitamise katse ja ootus, et on olemas see teine, kes võtab oma osa, selles loos, kanda.
Ilma toetuseta jäämine – raskel hetkel hülgamine nende poolt, keda peeti/ nähti/ oli esitletud enese tugevusena – tähendas, et osalised ei olnud mõistnud iseennast – oli oldud koos nii nagu oleks olnud olemas ühine maja kõigile. Tegelikkuses oli ühine maja illusioon – olemas olid selle elemendid, kuid need ei teinud kokku kindlat, turvalist ja ühisele ehitatud maja. Reaalne ehitamine - ühine tegevus ja sellesse iseenda panustamine - olid jäänud olemata. Kui üks või teine ka nägi ja midagi teostas, siis üksinda ei saanud luua seda, mida ei olnud päriselt olemas.
Ühist tugevust ei olnud olemas, sest ühine ei olnud kõigile samasuguse tähendusega termin – erinevuse ilmnemine tähendas, et oli olemas keegi, kes nägi ühist, kindla ja turvalise majana, kõigile neile, kes ühises olemas olid – kuid see tähendas ka seda, et oli olemas keegi, kes osales eesmärgipärases/ pealesunnitud/ kohusetundest kantud suhtluses – tegelikkuses oli tolle isiklik maja kusagil mujal – see olid iseendale või enese poolt väljavalitu(te)le ehitatud individuaalelamu.
Ühise põhjaga suhte olemas olemist näitab see, kui ollakse inimese kõrval siis, kui temale on seda vaja ja toeks sel moel nagu temale on seda vaja. Pelgalt suhtlemise olemas olemist näitab see, kui küsitavaks nimetatakse ja arvustatakse selgelt ilmnenud või küsitud toetuse vajadust. Suhtleja toetab teist siis, kui on ise valinud selleks aja ja selle, millisel moel ja milles ta on ise seda teha otsustanud – sel moel võib ja saab olla, et seda pole saajal tegelikkuses vajagi.
Suhtes antakse teisele kinnitus, et tugi temale on olemas, sest teise olemas olemine on alus ja ühes olemise põhjus – ollakse lisa tugevus vajalikul hetkel ja vajalikus kohas. Suhtlemise korral nimetatakse vajalikul hetkel küsitud/ saadud toetus võlaks, sest see on pealesunnitud ja enese arvelt ära andmine – sellega ei olda arvestatud ja selleks ei oldud ettevalmistatud – iseendale ei olnud seda andmist vaja.
Suhtlemisele viitab tõsiasi, et, kui kõne alla võetakse ühes olemise kvaliteet või suhte selgitamise teekond, siis toimub võla meelde tuletamine ja sellele, kui ohverdusele, rõhutamine - see on justkui enese vabaks ostmine – see peaks tasandama ebaõigluse – põhjendama ja lubama halva käitumise – ülekohtuse kohtlemise.
Võlga ei kustuta, sest see kogus, midagi, anti sinna, mis ei olnud enesele vajalik – seda ei saa ise kasutada/ kontrollida/ käsutada – võlglane on võlgu, kui ta ei allu – võlga ei tuletata talle meelde, kui ta allub.
Inimesele tegelik vajaminev nimetatakse ja seda näidatakse nõudmisena ja tingimuste esitamisena – see on kohustav – vägivaldne – vabadust ära võttev. See ei taga soovitud tähelepanu – ei ole võimalik esineda publikule ega olla keskpunktis – tähelepanu on saajal – tema jaoks tuleb olemas olla ja „tööd” teha – tuleb olla tema isetu tugevus.
Kuid esinemine on suhtlejale oluline – enesele saadav tähelepanu tõestab talle ja kõigile teistele tema väärtust, olulisust, vajalikkust – saajal tuleb olla avalikult ja õigel moel tänulik, alandlik, kiita ja mäletada, et talle on antud – justkui oleks ta ära ostetud.
On olemas hetki, mil on võimalus valida, kas võtta abi/ toetus/ kingitus vastu või mitte, kuid on olemas konkreetseid hetki, mil toe andmata jätmine tähendab inimese tõelistesse raskustesse jätmist – temale ja temaga seonduvale Ei ütlemist. Tegelikkuses ei ole vahet, mis ja kuidas temaga on või olema saab – vaadaku ise ja leidku lahendus ise.
Sellisel hetkel selgub, milles ja kelles on inimese tugevus. Selgub, et suhe, lähedasega, tähendas tegelikkuses suhtlust inimesega, kes oli rolli kaudu seotud, kuid ei tahtnud ega valinud seda ühendust siis, kui tema selle enese jaoks nii otsustas. See oli teadlik suhtluse raamidesse pidama jäämine - hoiduti lähedusest – keelduti ühte sidumast, et saaks koheselt lahkuda, kui see osutub vajalikuks – keelduti andmast ennast lõksu – andmast võimalust kasutada end valel ajal ja valel moel.
Väljend - Sina oled mind ära kasutanud! – tähendab mõtet, et selle väljendi kasutaja kohal olemist oli ära kasutatud valel moel ja eesmärgil – mitte selleks ei oldud kokku saadud ega oldud koos – see ei olnud selline lähedus – see ei olnud suhe, mida hoida alles, sest selles on enese tugevus ja põhi – see oli suhtlus, milles kogeda enesele vajalikku tähelepanu – kui vajalikku ja õiget tähelepanu ei osutatud ja/ või nõuti/ kohustati andma enesele kuuluv tähelepanu teisele osapoolele, kes samas või kui vaadati hoopis teistsuguse pilguga ja infoga, siis sellest suhtlusest ja sellest inimesest sai lahti öelda – see oli vale – see ei täitnud eesmärki.
Inimene ise oli süüdi, kui uskus sõnu ja väiteid - suhtluse sülelus oli olnud aus - selles ei olnud põhja ega lähedust - see oli lihtsalt tähelepanu saamise ja jagamise võimalus. Inimesed olid valetanud - valetas see, kes uskus selle suhteks ja valetas see, kes väitis selle suhte olevat.
Marianne
17.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar