Siis, kui kahe inimese vaheline suhe jõuab sellesse punkti, kus teemaks tõuseb – õigesti olemine/ õigel moel tegemine/ õigel moel väljendumine – ja see kohtab protesti – Siis, kui see ja sel moel Sinule ei sobi, siis Mina ei tee üldse! - tähendab see, et õigesti olemast/ tegemast/ väljendumast keelduja on kogenud enese vajaduste/ soovide eiramist ja on üsna tõenäoline, et see on kestnud väga pikka aega.
Kuidas inimene ei tea, et temas/ temal on olemas vajadused/ soovid ja miks ta neid välja ei ütle, kui ta teab nende olemas olemisest ja miks ta enese eest ei seisa? Sageli on põhjus selles, et tegemist on teadvustamatute/ kätte saamatute/ enesele keelatute/ välja ütlemata jäetud soovide ja vajadustega. Tegemist võib-olla möödunud aja vajadustega – mingi muu vanuse ja teise olulise rolli vajadusega. Tegemist saab olla omandatud uskumusega ja loomulikult erinevate tunnetega ning neist tulenevate takistustega.
Kõrvalt vaadates on omal moel naljakas, kuid tegelikult tõeliselt kurb, sest tegemist on vägivallaga ja vägivaldse kogemusega – kui suhte üks osapool teab, kuidas ja mil moel tema vajab ja ka seda, millega ta nõus on/ ei ole ( see ei tee liiga ega ülekohut teisele) - ta ütleb oma info välja – kuid loo teine osapool keeldub selle teabega arvestamast – ta nimetab selle valeks ja ülekohtuseks ning seab tingimuseks – Kas nii või ei kuidagi! - põhjenduseks kõlab - Sinul ei ole õigust tingimusi esitada – Sina pead tänulik olema selle eest, mis ja kuidas Sinule osaks saab! Kui mina ei sobi, siis mine ära/ siis saadan Su ära!
Info kohtab infot – on olemas oluline teave algallikast ja sellega arvestamine peaks olema ühise edu võti, kuid loo ajab teravaks see, et mõlemad osapooled kogevad vägivalda enese vastu. Esimene osapool edastab oma info reaalsele kogemusele tuginedes – teine oli/ teine tegi – see ei olnud hea ega sobiv – info, teise käitumine ei olnud õige, on võimalus, mille alusel parandada edastatava/ panustatava kvaliteeti.
Selle ülesande täitmine peaks olema oluline, sest koos olemise alus on soov ühes olla ja sel moel ennast hästi tunda. See tähendab tõeks peetavat eeldust - on oluline, et teisel, enese kõrval, on hea olla – selle tõestus sõnades ja tegudes – annan oma parima, et see saaks olema – see tähendab, et ei torpedeerita ühist laeva ega eirata/ keelata teise reaalseid vajadusi ja soove – kui on enese võimuses, siis täidetakse/ otsitakse neile lahendust.
Ka loo teine osapool kogeb vägivalda, sest tema seisab vastamisi dilemmaga – esimesel, pretensioone esitades, oleks justkui õigus temale – kuid ainult temal endal on õigus iseendale, kui ressursile – iseenda kasutamisele ja iseenda kasutamise kogemisele – iseendale vajamineva tagamiseks – kuid, kui too teine tuleb asetada esiplaanile, siis see näeb välja nagu oleks, selles kohas, too teine olulisem ja tähtsam – teise vajaduse täitmine tuleks siis ju enese arvelt – see ei ole õiglane, sest teisele juurde andmine vähendab iseennast ja iseendale kuuluvat.
Sel moel toimuvat tõlgendades, kogeb loo teine osapool, et ohus on tema õigus iseenda õigele kogemisele – tema ei ole seal selleks, et tegeleda, kellegi teise tööga/ ülesandega – tema ei ole vastutav teisega seonduva eest.
Õigus olla õigesti koheldud tähendab, selles loos, võitlust erinevatel tasanditel – loo mõlemad osapooled soovivad enesele seda, mida nad selles suhtes on õigustatud saama – õige tähelepanu õigel moel – kuid selle koha ja seotuse, kus nad ühes on, defineerivad nad enesele erinevalt – üks kogeb suhet, milles mõlemal on vastutus iseenda vajaduste ja ühise hoidmise/ kvaliteedi ees – oluline on koostöö ja teisega arvestamine.
Teine ei koge ühes olemist, kui suhet, vaid suhtlust, milles tema osaleb, sest mingil põhjusel tema peab selles osalema – kuna tema peab, siis ta ei panusta sinna ja sellesse rohkem, kui enesele vajalik/ võimalik/ kasulik ja niipalju, kui ta on kohustatud – see suhe ei ole tema Mina ega Minu – tema ise ei ole seda enesele valinud - seda isegi siis, kui ta ka valis selle.
Inimest takistab enese vajadusi täitmast/ välja ütlemast ja teise vajadustega, iseendaga võrdselt, arvestamast – lapse tasand. See on uskumus – Mina ise ei saa! - see tähendab, et - Mina ei taha, kuna mina ise ei pea – Minu vajaduste/ soovide täitmine on vanema privileeg ja kohustus ja vastutus!
Teine oluline tõde - Laps ei pea oma vanema vajaduste ja soovide täitmise eest hea seisma – Vanem on täiskasvanu, kes saab ja on ise – tema on täiskasvanu, kes peab lapse vajadusi täitma – see on nende rollisuhte sisu. Kolmas tõde - Laps ei pea teise Lapse eest vastutama ega tema vajadusi ja soove täitma - selleks on tollel, kusagil, oma vanem(ad) olemas. Teise lapse jaoks ja pärast olemas olemine ei ole selle rollisuhte sisu.
Laps ei ole ega ela igavesti oma vanemaga koos – kui ta kasvab suureks ja saab/ tahab minna eraldi, siis ta astub selle sammu – see tähendab, et kui suhtlus, teisega, ei ole enese jaoks sobiv ja sealt ei saa enese vajaduste täitmist, siis - kui Laps ei ole veel valmis eraldi elama minema ja iseenda eest vastutust võtma - Laps vajab rollide üle kinnitamist ja nendega seonduvate ülesannete/ kohustuste „õiglast” jagunemist.
See tähendab, et siis käitub inimene nii nagu laps, et rõhutada, kes on selles suhtes Laps, kes Vanem ja, et anda Vanemale oma vajaduste ja soovide olulisusest teada. Kui Vanem ei ole korduvalt "õige", siis Laps kasvab „suureks”, see tähendab, et ta ütleb enese jaoks valest lahti ja otsib enese jaoks teise suhtlemise koha, kus ta saab olla enesele vajaminevas rollis või, kus Lapse roll ei aktiveeru.
Senikaua, kuni inimesed ei mõista oma erinevaid tasandeid ja seda, kelle vajadused peavad saama täidetud – on ühes olemine takistuste rada ja katastroofide rida – Laps seisab enese õiguste eest – see tähendab erineval moel väljenduvat agressiooni, kui protesti toimuva vastu - vägivalda/ allutamist/ jonnimist/ vaidlemist/ virisemist/ isiklikult võtmist/ teise kontakti võtmisele vaikusega vastamist/ olulisest vaikimist/ koostööst, aruteludest ja kompromissidest keeldumist/ iseenda tegeliku osa ja tegevuse nägemisest mööda vaatamist.
Kuid see tähendab ka seda, et andes teise, kui Lapse, kasutuses olnud manipulatsioonidele järgi või uskudes enese väärtusetust, vähemana ja võlgu olemist – tegeleb loo teine osapool enese vähendamisega/ vaigistamisega/ enesele vajaliku keelamisega/ asendamistega – ta vaikib vajadustest ega anna ka endale võimalust neid ausalt ja avalikult välja öelda ja täita.
Loomulikult on küsimus tähelepanus – see, kes soovib suhte hoidmist ja iseendaga arvestamist - kogeda enesele sobivat/ õiget kohtlemist – ei taha kogeda seda tähelepanu, mis nimetab täiesti loogilise ja mõistetava soovi isekuseks ja ülekohtuks ning teda ennast seda mitte väärivaks – see tähelepanu asetus näitab, et tema ise, inimesena, ei ole oluline – teine ei vali teda, kui tema ei ole tolle jaoks õige - õiges rollis.
See, kes keeldub, teise jaoks, õigel ja vajalikul moel käitumast/ tegemast - ehk tõlgenduse järgi - teise jaoks õigel moel olemas olemast - tahab kogeda enesele vajalikku tähelepanu – teda kindlasse rolli kinnitavat tähelepanu – vigadele/ parandamist vajavale, tähelepanu juhtimine ja nende õigeks/ õigena tegemise kohustus, kaotab tema rolli – ta ei saa olla Suur Laps, kes on Mina Ise, sest teise tähelepanu ja tahe näitab, et on ta väike ja abitu Laps, kes allub teise kontrollile – seega see suhe ei ole Mina ega Minu – see peaks olema suhtlus tema, kui Lapse, vajaduste täitmiseks – ei teise omade jaoks.
See mäng, erinevate rollidega, toob esile koos olemise vale – näiliselt ollakse koos mingites teistes rollides, kuid tegelikult on loo jõujooned Lapse ja Vanema või mõnes muus Lapsega seonduva(te)s rollides – kisa tõuseb ja tüli tekitatakse siis, kui Laps ei saa seda, mida tema tahab ja vajab – olla selles suhtes ainus Laps, kelle vajadused on esikohal ja täidetud, kuid ei mitte üheski teises, temalt vabadust ja võimalusi ära võtvas ning teisega või ühises toimuva eest vastutama sundivas, rollis.
Jah, selle loo juured on suureks kasvanud inimese lapsepõlves – seal puudus selgus ja konkreetsus – selle asemel oli rollide ja nende ülesannete segadus ja vastuolud – Vanem oli ja väljendus Lapse ja/või mõnes muus rollis olevana/ Vanem nägi, kohtles ja esitles Last, kellegi teise rollis olevana/ Laps pidi täitma vanema kohustusi/ Vanema poolt antav ei olnud kvaliteetne – lapse, kui Lapse, vajadusi keelduti täitmast, neid ei aktsepteeritud, ei tunnistatud Lapse õiguseks/ Laps pidi olema, kellelegi teisele( nooremale, kuid võis ka olla, et endast vanemale, õele või vennale või ka enese emale/ isale) Vanema eest.
Enese teadlikkuse ja selguse puudus tähendab, et inimene ei ole enesega tööd teinud ega teadvustanud – selgeks mõtestanud ja üheselt ning kindlalt väljendunud – kelle rollis, millises vanuses ja millised ülesanded temal selles suhtes, milles teema on tõusunud, lisaks kohustusele hoida suhet ja vastusele enese, kui täiskasvanud inimese eest, on.
Marianne
21.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar