Hilised neljakümnendad, täied viiekümnendad ja varased kuuekümnendad – see on vanus, kus enese eest enam ära ei põgene ja mänguaega enam piiramatult juurde anda ega võtta ei ole. Möödunus valitu ja tehtu tulemused on näha ja tagajärjed käes. Selgub, et mööda läinud aeg oli oluline ja hinnaline – sealne oli olnud määrava tähtsusega, kuidas ja mil moel olevikus on ja tulevikus olema saab.
Palju on seda, mis on mööda läinud ja, mida enam ei ole ega tagasi või kättegi ei saa. Muutused on toimunud igal elu elamise alal. Aja jäljed on näha kehal ja tunda kehas – enese valikute tagajärjed võtavad lõivu – muutunud välimus, haigused, piiratuse ilmnemine, vähenenud suutlikus ja aeglustunud taastumine. Elu iseendana, elu Lapsena, ühine elu, elu mehena/naisena, elu inimesena, elu kodanikuna, elu lastega, tööelu, elu sõbrana, vabal ajal väljenduv elu, elu sportlasena jne – kõigis on toimunud muudatused, sest midagi on muutunud/ muudetud, kuid enamuses neis on ka paigad, mis on paigale tardunud – seal ei ole muutust võimaldatud/ võimalikuna nähtud.
Sel ajavahemikul saab üks suur periood läbi – harjunud moel ei saa ise enam laps olla – enam ei ole vanem lapse tugevus, kes lahendab ja kaitseb ning vähendab muresid - osad on justkui vahetunud, sest vanemad vajavad enamat. Enese lapsed on suureks kasvanud ja saavad hakkama ise – enam nad ei taha ega vaja harjunud moel – nad elavad oma elu mujal ja ei pruugi seda vanema omaga ühendada. Töökohaga seoses võib tulla ette häiritust – enam ei vastata ise teiste või teised iseenda nõuetele. Jne. Jne.
See kõik kokku tähendab enese jaoks eluliselt olulise tähelepanu kaotust – selle kvaliteet ja suurus muutuvad kardinaalselt. See tähendab tõeliselt suurt muudatust – iseenda teistmoodi vaatamist ja hindamist ning sama ka teiste inimeste poolt. See on enese väärtuse hindamise koht – kui mina ei ole enam laps, mees/ naine, isa/ ema, töötaja jne vanal moel ja viisil – milles seisneb siis iseenda väärtus – kuidas seda näha ja tunnetada ning, mis veel olulisem – kuidas seda teistele näidata/ tõestada, et olla nende jaoks oma väärtusega vajalik.
Milles üldse seisneb enese väärtus – kes seda hindab, kuidas seda välja näidata, kes selle ära kinnitab – kuidas seda enesele hankida, kui enese väärtus on olnud vahetuskaup. Senine väärtus, mis tagatud ümbritsevate silmadega, on aktsiate languse üle elanud – ei vajata endisel moel, ei anta olla osa endisel viisil, ei ole võimalik olla olemas ära olnud ajas olnuna. Väärtuse ja väärtusetuse kaalukausid näitavad „tõde” – iseenda tõde ja uskumused enese kohta versus välisest saadav tõestus ja seal leiduvad/ kättesaadavad/ tasu toovad võimalused.
Naisel ei ole enam võimalik last sünnitada, et enesele uus olevik kindlustada ja kiiresti pöörlevast Maailmast eemale astuda. Mehe, senini lõbusad ja töised, eluviisid saavad takistusteks ja lahknevate teede põhjuseks. Lapsed enam ei vaja ja, kui lapselapsi ei ole või elavad need kaugel, siis puudub võimalus Emana/ Isana avalduda. Töökohas võivad oskused olla nn eelmisel sajandil omandatud ja noorematele jalgu jääda. Jne. Jne.
See on murranguline aeg ka sellepärast, et siis, kui enam ei pea ja enam ei saa, siis tulevad välja varjatud valed – inimesed asetuvad, üksteisest, sellele kaugusele ja täidavad ühenduse sisu sellega, millisena nemad ise - selle, olevas ajas, endale valivad ning teistele jääb üle see, mis ja kuidas neile võimalik on.
Sageli selgub, et vana enam ei kehti siis, kui enam ei ole vaja koos olla/ koos elada/ koos toimetada. Siis saab avalikult välja näidata iseenda, sest enam ei ole kaotus ületamatu ja teiste tunded takistuseks. Valus on tõde näha ja veel valusam mõista, et see oli olemas, kuid seda varjati – mitte sellepärast, et see, kellega koos oldi, oleks inimesena oluline ja väärtuslik olnud, vaid isiklike huvide ja hirmude tõttu – kardeti kaotada enesele olulist ressurssi või enesele vajalikku iseennast, kui rolli.
Kui nüüd teha muutus, siis see ei ole kerge – see ei ole enam nii lihtne ja ladus, sest seljataha jäetud sammude rida on, kui saba, mis lookleb kaasa. Võib lüüa käega ja jätta asi sinnapaika, et las ta olla – see rong on juba läinud – kuid seni, kuni ei ole saavutatud mäetippe ja läbitud kuristikke, mis tähendab enese täis kasvamise teekonda – enese sees enesega rahu tegemise teekonda – kuni möödunu haavad ja häbi ei kahanda enam enese väärtust ega sunni ennast vähendavatele tegudele - pole eneses väärtust nähtud ja enese väärtusele põhja alla laotud - see on põhi, millel Inimsena kasvada.
Inimestele on antud võimalus – sündida uuesti – anda ise oma elule mõte ja valida enesele vajalik/ võimalik - meestel ja naistel kasvavad kõhukesed – stress, erinevad hormoonid ja sümptomid teevad elamise keeruliseks – inimene on valmis looma uut iseennast – välised muutused ja sisemise nähud näitavad selle protsessi toimumist ja pikaajalist kestmist – lapsukese kasvatamine ja sünnitamine on keeruline – enese väärtuse hindamine ja paika panemine, sõltumata sellest, kuidas keegi teine seda hindab ja selle eest tasub, on keeruline, kui inimene ei mõista enesele antud ülesannet ning ootab vajalikku ja õiget tähelepanu – õiget ja väärtuslikku iseennast välisest.
Keskeakriis, kui vaheetapp ja üleminekuaeg, tähendab, et käes aeg, mil enese väärtus langeb kõvasti ja erinevad vaatenurgad muutuvad kardinaalselt – inimene ei pea enam kõigega tegelema ja ega ta ka saa kõigega tegeleda – tema väärtus ei näi kasvavat, vaid ajas kahanevat, kui ta ei ole tõestatult väärtuslik tähtsamatele/ suuremale hulgale inimestele – see privileeg kuulub vähestele. Või tal ei ole raha, tutvusi, et osta/ tagada endale seda, mis annab talle väärtust juurde.
Töötaja saab palka tulemuse eest, lapsed vajavad seni, kuni hindavad ja vajavad saadavat – see on väärtus läbi teiste – kui ei ole enam konkreetset vahetuskaupa anda ja sellele vastuvõtjat, siis on olemas valmis olek ja katse ennast teostada, kuid realiseerimine jääb puudulikuks, kui puudub reaalne tunnustus ja vabana voolamiseks olemas sobiv voolusäng.
Aeg iseendale – elu iseendale – kes seda väärtustab. Kui mees ja naine on elanud oma elusid kõrvu ja argipäevast argipäeva spurtinud, siis korraga saab tuttav tee otsa – enam ei saa, enam ei pea, enam ei ole. Korraga ollakse tühjusesse astunud ja üksteise otsa hunnikusse kukutud. Ilmneb tegelikkus – saab selgeks, kuidas, kellena ja mil moel oldi Mehena/ Naisena/ Abikaasana/ Emana/ Isana/ Inimesena – mis ja kuidas on järgi, kui senini vajalikku olnud asendavat ja kompenseerivat armastust/ tähelepanu sai sealt, mida ja kuidas enam ei ole - kuidas on hoitud olemas olnut – kes me ole oleme – mida me koos teeme – miks me koos oleme?
Ühe inimese justkui sama väärtuse vahe – enese väärtuse kinnituse hind Maailmas – selle eest makstava hinna suurus. Maailm näitab vananeva inimese väärtusetust - vana vajab rohkem ravi, tugiteenuseid, abivahendeid, pensioni – see on kallis lõbu. Noor jõuab tagasi maksta ja ega temal pole veel vajagi, kuid vanema inimese puhul on teadmata, kui kaua ja sügavale ta väärtusetu on selles keskkonnas, kus elamise aja pikkust ei väärtustata. Kuidas sel moel näha ja mõista enese väärtust ja lubada endal sündida – enesele valitud „toredad” haigused on loodud seda sündi takistama – miks ma sünnin, kui minul ja minus väärtust ei ole ja ümbritsev seda vastu ei anna.
On tõde, et kõike enam ei saa ja ega ei taha ega ei vaja ka. Oluliseks saab see, millised olulised õppetunnid on läbitud ja millise verstapostini kõnnitud on. Oluline on see, millised enese jaoks vajalikud muudatused on võimalik ellu viia – kas ollakse ise enese eest vastutuse võtnud ja valmis edasi kõndima ning, kas ümbritsev keskkond toetab enese kasvu. Või ei nähta, millelgi mõtet – kõik on läbi ja tulemas head ei ole – see on degenereerumise käivitamine – iseenda võimekuse ja potentsiaali vähendamine ning sellega nõustumine, kui see saab osaks teiste poolt teostatuna.
Vanema arengut takistavaks teguriks on see, kui lapsed ei ole valmis oma lapsepõlvega tööd tegema – vanema kvaliteet on kehvaks nimetatud ja laps jonnib – tema tegeleb enese eluga. Sel moel ei toimu kasvu – inimestena. Vanem proovib oma kvaliteeti parandada ehk tõestada enese väärtust tagantjärgi – ta pühendab oma elu lastele/ lastelastele – või rõhub tänamatusele ja enese ära kasutamisele ning hülgamisele – sel moel nõuab ta tähelepanu endale kui Emale/ Isale suure algustähega. See on lapse allutamine ja temaga manipuleerimine – laps on vanema oma ja peab tolle vajadusi täitma – teda õigel moel vaatama ja vajama.
Enese arengu komistuskiviks saab enese, kui vanema, kvaliteet hindaja kogemuste järgi – vähem tähtis, möödunu tervikust, on see, mida saab raha eest osta ja eluks vajalik argine elu. Mõõtmisel saab oluliseks vanema tähelepanu suunatus ja kvaliteet – kuidas ja milles oli vanem päriselt kohal – milline oli vahetu kontakti läheduse aste ja selle sisu. Tähelepanu on rollil, kuid ei sellel inimesel, kes selles rollis oli.
Enese arengu komistuskiviks saab enese, kui Lapsele, osaks saanud kaotus – see, mida enam kunagi ei saa – ei saagi olla laps, kes saanuks vajalikul moel armastust, tuge, hoidmist – see on enesest lahti laskmine – see on enese vastu võtmine – see olin/ olen mina – see oli/ on minu elu.
Loomulikult jäävad osad inimesed mängima oma rolle, rollide taga – ei valita muutuda, sest ei nähta selleks võimalust ega ka vajadust – inimesel, enese silmis, puudub väärtus. Sellised inimesed usuvad, et nende väärtus on täpselt selline nagu neid ümbritsev kasvu-/ elukeskkond neile annab – kui, kellelgi, on võimalik neid otstarbepäraselt kasutada, siis nad on järelikult väärtuslikud – neid vajatakse. See ongi põhjus, miks inimesed jäävad vägivaldsetesse suhetesse kinni – teine on olulisem iseendast – teine saab anda seda, mida ja kuidas ise ei saa.
Vägivald sünnitab vägivalda – see on ühendatud anumate seadus – ka väärtusetud tahavad ja vajavad, ennast ümbritsevas, õigust enesele ja väärtusena nähtuks tulemist – nad tahavad, et neid peetaks väärtuslikuks, sest nad on olemas, mitte sellpärast, millist kasu nad toovad – asjad hinnatakse ümber ja osaks saav muutub koheselt, kui ilmneb soov muutusteks – väärtuslikuks nimetaja/ väärtuse andja keeldub teisega võrdne olemast – see tähendaks, et tema jääb sel juhul oma väärtusest ilma – tema jääb enesele vajalikust - teda väärtuslikuna näitavast ja väärtusena tõestavast - tähelepanust ilma.
Sigade ette pärleid ei visata – nood ei oska pärlite väärtust hinnata – see ei ole nende toit ega meelelahutus. Kuid see aeg, mis on antud arenguhüppeks, sunnib inimesi erinevail viisidel tagant – ühed ei saa enam, sest teised ei taha enam – käimas on revolutsioon, kuid inimesed, inimeste ja inimsuse väärtust maha talludes, takistavad pöörde tegemist. Vana keeldub muutumast, muutmast ja muutust lubamast, sest siis tuleks kõigil osalistel, enesele, kui inimesele ja oma osale loos, ausalt otsa vaadata.
Meie ühiselt tegime – selle peale kõlab protest – kuidas saab see tõsi olla, kui oli nii või teine tegi naa, kui oldi või ei oldud, mina ise ei teinud ega olnud – hoopis teises oli küsimus. Iga osaline on ühiselt keedetud supi koostisosa – see supp on vaja ühiselt ära süüa – st läbi töötada nii, et igaüks näeks, seal ja selles, ise ennast. Lahendamata jäävas st oma osa eest vastutust mitte võtjate loos/ süüdlast otsijate/ vajajate loos - hoitakse muudatustest ja arengutest eemale – pestakse oma käed pidavate põhjendustega puhtaks. Kuid see ei õnnestu, sest valedevesi ei ole puhas.
Üleminekuaeg tähendab üles äratusi ja äratavaid ehmatusi – vaata, mida ja kuidas Sa teed – mida ja mil moel valid. On aeg teha tööd iseendaga – näha eneses väärtust, julgedes, seda Maailmale näidata, olla sõltumatu tähelepanust ja anda/ määrata enesele uus eesmärk – mina elan, iseendana, seda enese elu - mille mina ise olen endale valinud ja loonud.
Marianne
24.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar