Kuulsin sõnu - „Vaata seda teist – temal on kõik hästi – tema on positiivne. Võrdle ennast selle teisega – Sinul on kõik negatiivne – vaata enese teekonda – lugusid, millest vestad – kõik see on negatiivne. Räägi, millestki muust ja tee, midagi muud – otsi endale abi – ära ole negatiivne - Sinuga on halb koos olla !”
See positiivne tegelane tõsteti esile ka kolmanda ja neljanda sõnade kaudu – tema olevat nii tore ja sõbralik ning kõikide lemmik. Ka positiivne ise tõstis ennast esile ja märkis ära, enesega võrdlemise, tulemuse – „Sinu elus peab ikka, midagi väga valesti olema, kui Sa selline – negatiivne oled – mina ei vali Sinuga koos olla – Sina oled allapoole igasugust arvestust – mina ei vali ennast, Sinuga koos olles, vähendada!”
Tegelikkuses mäletan läbi elu hetki, mil minu sõnad ja järjekindlus muutsid koos olemisi ja minusse suhtumist – jäin välja ja eraldi ning kogesin osutamist – negatiivsust minu suunas – positiivsed väljendasid ennast negatiivsete ja vähendajatena. Kes see tahakski olla negatiivne kangelane – see, kellest lahti öeldakse ja kellega koos ei valita olla – kellele osutatakse, kui kõige vale põhjustajale ning kõikide vigade eest vastutajale – seda ei taha justkui keegi – ei taha seda minagi – tegelikult mina ei olegi – ma ei ole negatiivne – mina räägin asjadest nii nagu need on.
See on inimese teadlik ja tahtlik valik liigitada negatiivseks see, millest ei soovita rääkida – mille olemas olemist ei soovita tunnistada tõeks - inimene, kes ei ole valmis tunnistama, iseendale ja teistele, tõtt – nimetab negatiivseks selle, kui asjadest räägitakse nii nagu need on – ei ole varjamist ega ilustamist ega vaigistamist - olemas olnust ja olemas olevast räägitakse ausalt - sügavaima põhjani välja.
On olemas perekonnad ja suguvõsad ja, mis iganes erinevad inimkooslused, kus ei räägita tõtt – kus läbi aja kulgeb vaikimine, vaigistamine ja valeks nimetamine – ei valita olla aus, sest enese ja ühise lugudes on asju, mida ei tunnistata enese ega ühise omadeks/ on hirme, mis sunnivad peituma ja vaikima/ ei olda nõus võtma vastust, enese osa eest, kõikides enesega seotud lugudes/ on lugusid, millest on räägitud teisiti, kui need olid ja on/ on olemas eesmärgid, mis ei kannata päevavalgust – enne ollakse valmis kaotama ja kannatama, kuid ausalt ei räägita ja tõele otsa ei vaadata.
Igal ajal on olemas olnud inimesed, kes on valinud rääkida asjadest nii nagu need olid ja on – need on suguvõsade ja perekondade nn mustad lambad – süüdlased – nad ei ole samad ega vali samal moel – nemad soovivad/ teostavad muutust – nad ei saa teisiti – kui nad ei vali enese teed, siis nad müüvad ennast – kustutavad ja kaotavad ära – kui nad valivad enda, siis nad langevad põlu alla – neid ei valita tunnustada ja õigeks inimeseks tunnistada.
See on perekonna/ suguvõsa/ rahvuse südametunnistus, mis koputab ustele, et talle avataks ja inimesed avaneksid, kuid selle asemel seatakse talle peegel ette – vaata ja näe ise ennast! See, kellel on omad eesmärgid ja omandatud harjumus vaikida/ valetada, ei soovi valgust enese loole – tema suunab tähelepanu süüdlaseks nimetatud isikule – tolles on viga, sest too on vale – too on vigane fail ja nõrgim lüli - seda serveeritakse nii nagu tõtt rääkiv inimene oleks negatiivne, kes vähendab kõike ja kõiki.
Negatiivsus, kui vale väljendus – räägime positiivsest ja oleme positiivsed – vaikime enese jaoks segasest ja häirivast – vale(de)st meie eludes – ärme ava ise ennast – las hämarus magab varjudes – ei taheta ega olda valmis nägema ise ennast – seda iseennast, kelle tunded, teod, valikud muutsid/ muudavad ja määrasid/ määravad, kuidas ja mil moel oli, on ja olema saab – enese elu ja sammud sellel teel – see kõik mõjutab ka kõiki teisi.
Tõe valgus on häiriv – selles ei ole kohta, kuhu varjuda – kõik on peopesal ja nähtaval – tõde valiva inimesega ei ole mugav – tema ei jäta kohta enese pettusele ega illusioonidele ega valetamisele. Näib olevat positiivsete õigus negatiivne eneste hulgast välja arvata, kui tema vaigistamine ei õnnestu või tegude lõpetama sundimine ei tule välja.
Vaimne ja füüsiline vägivald ei ole lubatud – kuid ärme räägime häirivast ega lahenda – vaikime ja katame – räägime ja oleme nii nagu seda ei olekski - kui ei näe, siis ei tunnista tõeks selle olemas olemist - oleme ebateadlikud edasi – ei vastuta tegude ja valikute eest – tunded ja vajadused juhivad – kui me ei tea ega näe enese tegude ja valikute tegelikke põhjusi, siis ei ole neid olemas ja ei ole, kellelgi, õigust neid meile avada.
Kuigi on halb ja saaks teisiti – see ei ole enesele valitud teekond. Olgu Sinul halb, kui Sina tahad – me ei toeta ega lahenda – meie ei ole Sinu tugevus, sest meie ei taha seda kogemust ega enese avamist ja sisse vaatamist – näha, et saanuks teisiti – tõdeda, et saab teisiti – ei taha vastu võtta teadmist, et ise on valitud ja ise on oldud ja ise on tehtud – kõiges ja kõigest on ise osa saadud ja osa oldud.
Teadlikus ja vastutuse võtmine – ausus. Kumbki pool ei taha endast lahti lasta – ühed mängust, teised elust – ütle ise endast lahti – mitte, et ei saaks teisiti – saab küll, kuid ei valita, sest ausus ja lahendamine muudaksid jäävalt - mäng saaks läbi – enesepettus tuleks lõpetada – kogu Maailm muutuks.
Elatakse maailmades, kus inimesel ei ole võimalik muutuda – teda ei nähta ega tunnistata muutununa/ muutumis võimelisena – talle ei anta infot, et ta saaks olla eelnevast parem – tema infot ei küsita ega kuulata – ta ei saa luba ega toetust muutusele, sest siis peaksid teised muutuma – nad ei saa olla enam need, kes nad teisele antud rolli toetusel olla saavad.
Süüdlased jäävad süüdlaseks – negatiivsed negatiivseteks – valed valedeks, kui nad ei vali mänguga ühineda ja selles õigel moel osaleda – nõustuda ühise joonega ja enesele antud rolliga.
Enese kaotus – elu keskkonnas ja inimestega ühes, kus ja kellega koos ei ole võimalik kogeda ise ennast iseendana – ümbrus ei toeta seda. Olemist ja väljendumist nähakse, tõlgendatakse ja näidatakse läbi tunnete ja sõltuvuste prisma. See ei ole aus ega adekvaatne peegeldus, vaid moonutatud ja eesmärgipärane info – inimene on määratud rolli – kõik esile toodu kinnitab selle rolliga samastamist.
Inimene ei taha olla vale – ta tahab vabadust, toetust ja tunnustust enesena väljendumisele – ühist tähelepanu – ollakse kõigi poolt vastu võetud väärtus. Ajas on võimalikud mitmed variandid - minnakse vooluga kaasa ja usutakse peegleid ja nende jutte – nähakse ennast rollis olevana.
On võimalik, et protestitakse ja hakatakse enese õigust nõudma. Minnakse seda teed, et õigustada ja jääda tõestama – milline tegelikult oldi/ ollakse ja milline mitte. Kaob enese selgus ja teadlikkus – on hirmud ja kahtlemine – vaja on olulise teise, iseendana olema kinnitavat, tähelepanu – kuid, millise iseenda – kas ausa ja eheda või mänguga ühinenu.
Selle asemel, et jonnida ja väidelda, on oluline küsida, huvitaval kombel tõlgendajalt, või, kui see ei ole võimalik, siis, ise, loo põhjani välja vaadata – Miks Sina valid mind sellisena näha, tõlgendada ja esitleda – millise võimaluse see Sinule annab? Mida Sina ei saa, kuidas Sina ei saa ja millisena Sina olla ei saa, kui mina olen, meid ühendavas, olemas tegeliku iseendana?
Kui muutus ei ole võimalik, kui muutumisi ei tunnistata, kui inimest ei nähta inimesena, siis selles seltskonnas/ keskkonnas ei ole temale kohta – võib küll olla olemas ruum, kuid, kui see on teda, kui inimest vähendav ja moonutav, siis see on ühine mängulaud ja tema sellele asetatud nupp. Teadliku valiku tegemise koht - ei ütlemine mängule ja mänguritele, kuid ei Inimestele.
Marianne
20.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar