Inimene ei taha oma reaalsust vastu võtta – see tähendab – sellega nõustuda/ seda olema lubada – sest talle enesele on midagi olulist vaja – talle on pidet/ lubadust vaja – teadmist, et enam ei tehta/ ei toimu/ ei juhtu – on mõistetud teo tagajärgi - looga kaasnenut – tema üle elamisi on nähtud ja need on asjakohaseks tunnistatud – need oleksid pidanud jääma olemata – oli võimalus, et jäävad, kuid seda võimalust ei kasutatud – tema peale ei mõeldud, temaga ei arvestatud – tema ei olnud oluline.
Inimene nõustuks looga, kui talle antakse tagasi kindluse tunne – on välja öeldud lubadus, reeglid ja piirid, millest peetakse kinni – inimene saab uskuda, et tema Maailm on turvaline – see säilib samades piirides ja samasuguse sisuga ja kui, midagi muudetaksegi, siis see sünnib temaga kooskõlas – see on teadmine, et tema ei jää ilma sellest - mis, mida, millisel moel ja kuidas on temal/ tema jaoks olemas. Olemas on Oluline Teine, kes lubab, tagab, arvestab, hoiab ja kindlustab, et sel moel saab olema.
Väline peab vastama tingimustele, Oluline Teine peab mõistma tehtut ja lubama – esimese asjana tuleb korda ja õigeks teha väline ning leida see Oluline Teine, kes võtab vastutuse ja näeb lugu samasuguse poole pealt - alles siis saab, enese sees, ennast turvaliselt tunda.
Selleks, et mitte astuda edasi ja oodata näiteid ning kuulda lubadusi, et enam ei tehta – inimene solvub, vaidleb vastu ja jonnib, paigal seistes – ta protsessib – ta nõuab toimunu üle ja ümber vaatamist – enesega arvestamist - ta kogeb, et tema kanda ja vastutada on jäänud/ jäetud temale mitte jõukohane ja/ või ebaproportsionaalne osa loost.
Omal moel on see oma tunnete kanaldamine tuttava ja liikumist võimaldava tegevuse sisse – sisemist segadust ja ärevust tekitanud tunded avalduvad kaude ja nimetatakse ohutuks ning enese eest võitlevaks tegevuseks. Jonnimine on õngitsemine – kellegi teise otsimine, kes võtaks vastutuse kogu loo või sellest osa eest endale ja/ või aitaks soovimatu/ tundmatu, kuid olemist häiriva, tunde ümber teha – teise vastu vahetada.
Selle loo juured ulatuvad enese aja algusesse – enese ees saladuseks jäänud ja iseennast hirmutavate tunnetega tegelemise haridustee algusesse. Jonnimine ja vaidlemine – mis on tegelikult üks ja seesama – avalik füüsiline jonnimine kandub üle vaimseks vaidlemiseks, mida rohkem õpitakse kasutama ja väljendama sõnu, mõisteid ja enese soove – enese kohta infot jagama ja enese eest seisma.
Iseendale ja enese vajadustele tähelepanu tõmbamine on olnud selle loo alguse eesmärk. Lapseea jonnimine ja vaidlemine ei tähendanud konstruktiivsust ega koostöö tegemist ja iseenda vaatamist/ vaatlemist/ kuulamist ning mõistmist, vaid tähelepanu juhtimist sellele, et suur inimene, kes muutis lapsega seonduvat ja kogetavat, ei võtnud oma osa eest vastutust ja ei arvestanud lapse huvidega. Lugu oli tasakaalust väljas – laps ei olnud suure inimesega võrdne – tema ei saanud ise oma elu, tagasi või teiseks, muuta – enesele õigeks kohendada ja sobivaks kohandada.
Vaidlemine kandus kaasa, kui elus tuli ette, et enesele kaitset otsivale lapsele ei lubatud, füüsiliselt väljendudes, jonnida või temal ei olnudki võimalik seda teha – ei olnud kedagi, kellega oleks saanud jonnida või suruti jonn jõu/ vägivalla/ mingil moel vähendamisega maha või harjus, laps, seda kasutama, sest muidu talle õiget ja vajaminevat tähelepanu ei osutatud.
Kaude jonnival lapsel oli vaja enese eest seista ja oma info esitada, et temaga seonduvas arvestataks temaga, kuid see tegevus nimetati valeks – kõik pidi osaks saamagi, sest ta ise oli süüdi või ei nähtud toimuvas midagi valet ja muutmist vajavat. Lapse kohustuseks oli vaikida, leppida, taluda, head nägu teha – kohaneda.
Selles keskkonnas nimetati, Olulise Teis(t)e poolt, enese eest seismist valeks ja selle teostajat probleemide tekitajaks. Seda ka siis, kui Olulise Teise poolt tehtud muudatus vähendas ja muutis kordades seda, mis seni oli lapsel olemas olnud, lapsele osaks saanud. Toimunu ei olnud eksitus ega ajutine hetk, vaid pöördeline muutus – oli aeg enne ja sai olema aeg pärast - lapsel ei olnud ressursse, et seda muudatust ja oma vähenemist ise endale kompenseerida.
Infoga manipuleerimise ja suurema ning tugevama jõuga kohtudes, toimus pöördeline muutus, lugu jõudis sinnamaale, et laps nõustus Olulise Teise/ ümbritsevas keskkonnas kasutusel oleva valega – laps oli vale/ laps oli halb ja isekas, kui seisis iseenda eest siis, kui temal oli selleks vajadus ja ei olnud olemas kedagi teist, kes seda oleks teinud ega nõustunud enesele sobivaks nimetama seda, mis ja kuidas seda ei olnud.
Sellest valest sai osa enesest – eksitavad arvamused enese kohta – Mina ei vaja tuge - tegelikult tähendas see uskumust, et mina ei saa õigel moel minule vajaminevat tuge, sest minul ei ole õigust toetusele – tõdemus, et mind ei aidata. Mina saan hakkama/ Mina tulen toime/ Mina olen tugev ja ise – tegelikult tähendas see uskumust, et mina ei ole väärt toetust ega minusse panustamist – tõdemus, et mina pean ise ka siis, kui ma ka veel ei oska, veel ei saa, veel ei julge või see ei ole minu jaoks võimalik ja see teeb minule liiga ning haiget ning ka siis, kui olen põhjendatult abi küsinud sellelt, kes on lubanud seda anda või kelle kohta on teada antud, et too on selle vastutuse enese peale võtnud.
Mina talun kõike – tegelikult tähendas see uskumust, et minuga ei pea arvestama – minul tuleb ära taluda ja selle kohtlemisega, mille osaks saan, toime tulla – minu väljendatud soovile – kogeda mõistmist ja käitumise muutmist/ muutumist – ei reageeritud vajalikul moel, tehti sihilikult ja räigemalt edasi ning nimetati, see soov, teise vastaseks ülekohtuks – teadmine - peab leppima, vaikima, alluma, otsima enese jaoks lahenduse, kuidas toimuvaga toime tulla ja teostama seda.
Mina kohanen kiiresti – olen paindlik ja arvestav ning kohandun olemas olevaga – tegelikult oli tegemist kohustusega ellu jääda st toime tulla selles konkreetses keskkonnas/ teatud inimes(t)ega ühes olles. See tähendas, et mul oli oskus sisse elada – vahetada nahka ja teha ruum enda omaks, näha teiste vajadusi ja meeleolu, vajadusel ennetada ja päästa ning jagada või anda ära enesele kuuluv.
See tähendas, et olin kaotanud iseenda – olin ise ennast ülekirjutanud ja alla surunud – tegelikult olen väga tundlik ja õrn ning tajun selgelt, kui minu piire ületatakse – teise tegevus vähendab mind ja minuga seonduvat, kuid ta ei arvesta sellega ega otsi tasakaalu või kompenseerimise võimalusi – selle asemel ta nimetab selle õigeks ja õigustatuks,
Tegelikkuses ma ei kohane kohe – ma ei ole sekundi ega ka minuti pealt ja vahel ka päeva või enama järel võimeline reaalsusega nõustuma – see nõuab tööd iseendaga ja enese jaoks turvalist kohta – on vajadus ja põhja loov soov, et vahetus ümbruses oleksid piirid ja reeglid selged ja paigas – oleks olemas põhi, mis jääb püsima – Maailm ei muutu ega seda muudeta vaikiva/ sõnalise kokkuleppe vastaseks.
Enese elu valusad kogemused - tõde osutuks valeks – see, kes lubas, pani paika ja näitas välja piirid, millega ja mille sees olevaga oli võimalik arvestada – seal ja selles oli minule koht, muutis neid ühepoolselt. Seejärel tõotas, et olev on jääv, kuid siis valetas uuesti, sest muutis uuesti. Arupärimise peale selgitas, et midagi ei olnud muudetud – mina ei mõistvat ega nägevat. Siis väitis, et mina ise rikkusin piire – kuid sellistest ei olnud juttugi olnud ja mina ei teadnud nende olemas olemisest. Jne. Jne.
Ebakindlus, hirm, ärevus, turvatunde puudus – mitte miski ei olnud kindel ega tõeline – üksinda ei olnud võimalik leida lahendust, sest ei olnud kedagi teist, kelle käest enese jaoks tuge saada ja õigust mõista – loo teine pool koostööd ei teinud – tema ennast ei muutnud ega vajadust selleks näinud ning vaikis sellest, et tegemist ei olnudki võrdsete ja ühes olijate suhtega, mida hoida ja paremaks muuta, vaid suhtlusega, siis ja seal, millal ja milles ise valis – kuid, kui ei saanud valida, sest pidi, siis mängis tunnetel ja väljendas tunnetega oma vastumeelsuse ja pahameele välja.
Olen vastu võtnud tõe, et mina olen väga tundlik ja õrn – minule on vaja oma ruumi, kuhu ei siseneta vägivaldselt – minule on vaja oma paika, mis on vaba teise, minu piire ületavast/ negatiivsest/ tumedast, energiast. Minule on vaja vahe tegemist - minule oluline ja vajalik on minu hoida ja jaoks - see ei kuulu vaidlustamisele ega arvustamisele, vaid püsib tõena ja kohustab järgima.
Mina ei pea olema kohe valmis teist/ muutust vastu võtma ega nõustuma minule võimalikuna olnud kvaliteedi langusega või vajaminevast loobumisega. Minul on õigus öelda EI ja öelda seda ka sellele, kes või mis, enamuse meelest, näib olevat väga tore ja hea ja ilus, kui selle paradiisi sees on jooned ja teod, mis ei sobi minuga ega kokku sellega, mida selles kohas lubatakse või näidatakse võimaldavat.
Mis ja kuidas ei sobi minuga, seda ei pea mina valima. Kui, teisi mitte vähendav, muutus, ei ole võimalik, siis otsin sobiva koha mujal. Enese jaoks valega jäädes ja nõustudes müüksin ise ennast – sunniksin ise ennast olema seal ja selles, mis ja kuidas ei ole hea – sellised on inimesed, kes tõstavad ennast teis(t)e arvelt, kes vähendavad ühte, et saada ise või anda, kellegi teisele, kes valetavad ja moonutavad olemas olevat, tehtavat ja olulist infot enese kohta – selline on keskkond, mis kiidab sellise käitumise heaks ning, kus ühine ei ole ühine - kellegi jaoks keegi vale jäetakse sellest välja või selle sees eraldi - tehakse, kuid ei tunnistata seda. Ja siis öeldakse, et meie hoolime ja oleme head inimesed.
Mina toimetasin aastaid keskkonnas ja olin ning elasin koos inimestega, kes pidasid normaalseks/ õigustatuks sellist käitumist, mis oli minuga ja minu väärtushinnangutega vastuolus – minu jaoks ebanormaalne väideti normaalseks ja seda ei olnud, seal ja nende inimestega ühes, võimalik muuta.
Sõltlaste poolt mängitavast – Ohver/ Agressor/ Päästja mudelimängust välja astumine ja iseendana elamise elu tulebki harjutada – ajus tulebki uued ühenduse teed luua – enese lugu tulebki mitmeid kordi lahti võtta ja uuesti kokku panna – iseendal tulebki ennast proovile panna ja erinevaid kogemusi kogeda, et leida ise ennast üles - tulebki julgeda astuda ja olemast olevast ning võimalikuna olevast osa saada - iseennast tulebki uuesti kokku panna, sest enese ajalugu oli kirjutatud teiste poolt edastatud ja moonutatud info alusel ning enese tõde salates ja enese osa mitte teades.
Kuna olin aastaid uskunud teiste öeldut, siis on see teekond enese avastamine – ah, ma ei olegi selline - oo, mina olen hoopis selline – jah, mina olengi selline ning see on okey – mina meeldin iseendale iseendana – see on aus enese nägemine.
Mina ei ebaõnnestunud mitte üheski minuga seotud loos – mina ei lasknud jalga ega andnud alla – mina seisin teise kõrval ja olin olemas. Mina nägin ühist olemist ja teadsin ühist teekonda – mina ei soovinud ega proovinud seda olematuks muuta või ära kustutada – see ei olnud minu jaoks vale. Vale oli see, kuidas inimesed valisid, käitusid ja valet tõena esitlesid. Ühise loo/ teekonna tulemus on kahe või enama osalise tegevuse tagajärg. Sellest kõigest olen mina ja on minu ainult ja täpselt see osa, mis ja kuidas oli/ on/ saab olema – mina ja minu.
Keskkonna ja inimesega ühes olemise, suhtluse ja suhte vahel valimise ning ühisesse panustamise jaoks, on vajalik teostada info kogumine, töötlemine ja selle olulisuse ning väärtuse hindamine – kui palju tuleb, seal ja selles, pingutada ja endast anda, et enesele vajaminev saada/ tagada/ alles hoida.
Kas minu olemas olemine on tunnustatud ühes olemine – kas on võimalik parandada ühes olemise kvaliteeti – kas mina saan selles, inimesena, kasvada – kas teine toetab minu kasvu – kas ta näeb mind, minuna, või ainult enese rollile vajamineva partnerina? Kas minu soov, muuta või vahetada suunda, kohtab toetust või ükskõiksust ja protesti? Kas minu väärtusi hinnatakse ja tugevusi tunnustatakse ja neid on võimalik avalikult väljendada?
Kui mind ei valita minuna ega hoita ühes olema ega minuga koos tehtavaid samme ei soovita teha, siis see ei ole minu koht ega minu inimene. Ei ole mõtet jääda kohale ning õigusi nõuda ega tegema katseid muuta ehk lõhkuda, kui teisel ei ole selleks soovi – olev on reaalsus – olemas on mitmeid reaalsusi – lapsel ei olnud – temal ei olnud valikut – temal oli olemas piiratus – mina ei ole enam laps – mina olen täiskasvanu – mina saan valida – minu Maailm ei ole piiratud ega pärsitud - lapseaja liivakast on seljataha jäetud.
Marianne
14.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar