Kui toimub püüd anda teada oluline enesest, enesega seonduvast ja ühisest ning siis, selle vastu, kostub vaikus – teine keerab end ära, varjub ilmetu näo taha, ei tee kuulma ega nägemagi, tegeleb millegi muuga - siis see on avalik vaigistamise katse – tahe, sellise tegevusega, anda õpetus – lõpeta teema, lahenda ise, tee nägu, et midagi ei ole ega ole olnudki.
Inimene, kellel on olemas oluline, püüab jõuda vaikijani – ta vajab elusat kontakti – mida rohkem ta püüab, seda kindlamalt teine vaikib – inimene ei ulatu teiseni ja ta ei saavuta teistsugust reaktsiooni – ta ei saa enesele olulisele teemale tähelepanu. See võib puudutada ka teist ja ühist, kuid teine ei vali seda lugu enese osaks teha. Tema edastab sõnumi – kui jätkad, siis oled üksinda – kui end vaigistad, siis olen nõus koos olema.
Vajadus, mis ületab piirid – püüdlejal käivituvad hirmust ja ehk ka valust, mida ta tundis aegu tagasi, erinevad tunded, millega ta püüab vaikusemüüri lõhkuda – viha ja valu jõul - karjumine/ löömine/ asjade lõhkumine/ enese vigastamine/ situatsiooni keskkonnast kohese väljumise teostamine/ selle katse (ka enese elu ohtu seades).
Vaikust tundub võimatu taluda olevat, sest inimese ajas on olnud hetk, mil ta koges, midagi halba, enese jaoks valet ja ületamatut – teine oli olemas, inimene edastas talle oma info, kuid teine ei reageerinud sellele. Vaikust kohates on inimene tagasi seal, kus tema ise ei saanud ja teine ei tulnud – taaskord ta vajab, et teine tuleks kohale ja oleks temaga ühes – päästaks ta ära.
Kasutusele tuleb selle hetke lahendus – põgenemine, et mitte näha teist, kes ei reageeri või kohale jäämine ja edasi üritamine, et enda eest seista või kohale jäämine ja enese sisse pöördumine – enese vaigistamine, et ellu jääda – teisega kontakt taastada. Võimsad tunded ei jäta kohta selgusele ja iseendale – on vajadus päästa ja säästa ise ennast enese tunnete trummeldusest.
Vaikimise valinu on meister oma tegevuses – ta on seda kunsti harjutanud – tema teab, et siis, kui ta kaob enese vaikuse sisse – teine ei saa teda kätte ja tema ei pea mitte midagi tegema – ta ei vali enesele osalust, enese jaoks vales. Ta teab, et teine üritab ja proovib, kuid ta on omandanud enesele jõukohase tehnika – teine väsib, leiab teistsuguse lahenduse, vahetab oma tähelepanu suunamise eesmärki – hakkab eneses kahtlema ja enese seest ning küljest vigu otsima. Tõestab, et teine on talle vajalik – proovib meelepärane olla, et saavutada mingigi kontakt. Justkui ei teinud midagi, kuid torm, veeklaasis, vaibus – see, mis jäi pinna alla peitu, ei loe – see ei paista välja.
Lapsepõlve udude uimas enese päästmise poole püüdleja kogeb vaikust, kui enese elu ohtu seadvat sündmust ja enese väärtusetust – tema ei ole oluline, temaga seonduv ei ole oluline. Siis, kui ta mõistab, et tema ise on väärtus, mida teine ei määra olema ega saa ära võtta ning, et tema elu ei ole ohus, kui teine ei vali temaga kontakti vastu võtta – tema ise on olemas ja sellest piisab.
Tema jääb alles ka siis, kui teist ei ole või ei ole tema jaoks olemas. Teine võib valida vaikuse, kuid enam see ei käivita – inimesel on olemas oma Maailm, mis jääb alles ja kestma – seda ei pea ühendama teise omaga. Tõde on, et kui teine ei valigi kõrval seista, siis ei ole olemas ka seda ühist, mille sees endale vajaminevaid muutusi teostada/ saavutada. Inimene elab ise oma elu edasi – temast endast piisab.
Marianne
29.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar