Kindlasti on iga inimene kogenud pettumust ja kaotuse valu, solvumist ja isegi viha, kui ta juba on kohas/ kogemas või ta on spetsiaalselt läinud ja valinud endale koha/ kogemuse, kuid see ei ole tema ega temale – see ja selles on, midagi ja kuidagi valesti – see ei ole selline, millisena ta ootas või miks ta valis või mille ta pidi saama või lootis saada või talle lubati või alguses näis.
Pettumus, solvumine, viha, hirm, kaotuse valu - tähendab, et inimene, kes kaotas midagi enese jaoks olulist või kellel tuleb toime tulla, millegagi, millega ta ei ole arvestanud, sest see võtab/ vajab lisa ressursse, kogeb ennast segavaid ja lugu segaseks muutvaid tundeid. Tema peab reaalsusega toime tulema, sest ta on selle sees ja ta kogeb seda.
Kui ümbritsevas keskkonnas jääb puudu sellest, mida inimene vajab, et ennast hästi tunda, siis - mida ta teeb ja kuidas ta käitub, kui enesele/ enesel jääb puudu – kui ta peab kohal olema, kuid kõike ja vajamineval moel kompenseerida/ asendada ei saa – tema ise ei saa muuta kogemust selliselt, et seda oleks võimalik kogeda positiivselt/ täitvalt/ õigena/ sobivana ja ka inimesena.
Siis inimene kritiseerib – ta osutab, kellegi teise sammudele/ tegudele/ valikutele, kui vigadele ja nimetab need vead valeks – inimene on kannataja, sest temale on ülekohut tehtud – keegi teine peab selle, temale, kompenseerima. Siis inimene viriseb – ta näitab endale selle vale, millega ta toime peab tulema, ületamatut suurust ja raskust – see on ebameeldiv ja ülekohtune – inimene vajab päästmist – tema ise ei saa, midagi teha. Siis inimene targutab – seda tuleb/ seda saab muuta – kui tema oleks saanud ise valida ja teha, siis tema oleks küll teisiti ja teistsugusel moel teinud – ta näitab teed ja loetleb üles võimalusi, kuidas konkreetne kogemus oleks jäänud olemata või tulevikus ei korduks.
Kohanemise raskused – kaotuse ehk ilmajäämise paine ja reaalne, kuid valeks osutunud kogemus – inimene maadleb, enese sees ja loos, tasakaalu otsimisega - minu aeg, minu raha, minu olemas olemine, minu panus - need on väärtuslikud. Inimene kaalub ja võrdleb ning vaatleb asjaolusid – rolle, ühendust, sisu – olemas olev ja osaks olemine ja osa saamine – kogemus on vahetus.
Enesele osaks saavat vähemana ja valena nähes – inimene reageerib - "Mind ei väärtustata/ ei tunnustata/ ei hoita kinni – mina ei ole oluline. Minu pärast ei muudeta – mind ei kuulata – mind ei võeta tõsiselt." Inimene kogeb enese piiratust ja jõuetust – temast endast ei piisa – ta on üksinda - tema ei suuda enese jaoks vajaminevat muutust/ muudatust - konkreetses kohas/ konkreetsel hetkel/ kindla inimesega ühes - ellu viia.
Inimene ei mõista, et tegemist on kahe erineva looga – ta reageerib, reaalsusele, möödunust jäänud mälestusele toetudes – tegemist on pikaajalise või väga järsu ja ootamatu traumaatilise kogemuse jäljega – vale olev jäi kestma – inimene oli ja sai osa – ta soovis muutust – seda ei võimaldatud – sellest soovist vaadati mööda – see nimetati valeks - kuid, tema jaoks, muutus oli (siis näis olevat) eluliselt olulisena.
See tähendab, et enese jaoks valet reaalsust kogedes ja mõistes, et füüsiliselt ei ole võimalik, midagi muuta – avaneb traumaatiline seisund – inimene kogeb, et tema elu on ohus, vabadust ei ole, valiku võimalust ei ole, peab läbi ajama ja toime tulema selles, kus ja kellega ning millisel moel ollakse.
Just sellepärast kasutab inimene alateadlikult – kritiseerimist/ virisemist/ targutamist – need on võimalused, kuidas ta saab ennast filtreerida – midagi ja kuidagi ette võtta – anda endale ja ka ümbritsevale Maailmale signaal – mina tegelen asjaga/ mina seisan iseenda eest/ mina väljendan oma seisukohta ja arvamust/ minul on lahendus olemas.
See on ohutuim lahendus, mida ta saab, peale vaikimise ja nõustumise, enesele anda – see on hambutu enese väljendus, kuigi sõnad võivad ja saavad haiget teha – kuid see ei ole tegelik akt – füüsiliselt muudatuse/ muutuse ellu viimine. Reaalne kogemus kestab edasi – inimene ei vali seda lõpetada ega sellest välja astuda.
Inimene ei ole seda õppinud tegema – traumaatiline kogemus tähendabki, et ta pidi kohanema enese jaoks valega - st ellu jääma enese jaoks vales – ta pidi olema ja elama selles keskkonnas ja selle inimesega ühes, kes valis ja teostas, kuid ei arvestanud – ta pidi olema ja elama nii nagu vale oleks olnud normaalne – kuid see ei olnud seda - mitte keegi teine ei pidanud seda ebanormaalseks või kui pidaski, siis ei võtnud midagi ette, et muuta.
Inimene ei õppinud, selgelt ja enesekindlalt, Ei ütlema ja selle sõnaga kaasnevat teoks tegema. Traumaatilise kogemusega inimese Maailm on piiratud – ta võis jonnida või enese sees Ei öelda, kuid ta ei saanud seda teostada ja seda ei tunnustatud - tema ei olnud võrdne – teda ei kuulatud, teda karistati, ta naerdi välja – teda takistas hirm – oluline teine/ keskkond on eluliselt oluline – ta ei saa sellele EI öelda – ta võib seda teha, kuid ta ei saa üksinda hakkama.
See toob kaasa selle, et EI ütlemine, valele, muudab inimese elu raskeks – tema ees näib olevat ikka ja ainult kaks valikut – kas ta jääb paigale, teades, et olev on jääv või läheb ära ja enam ei ole seda, mis ja kuidas oli olemas – mõlemat ühes ei saa.
Olevat, valeks nimetanuna, ja selle ees ukse sulgenuna tema tagasi minna ei saa – teda ei võeta tagasi ega vastu, kuigi EI oli öeldud käitumisele/ valikutele, mida oli võimalik muuta - seda EI-d oli võetud isiklikult – keskkonda/ olulist teist olemas olemast keelavalt.
See vaatenurk käivitas võitluse ja jõu positsiooni kasutamise – kes, kellele allub – kes, kelle eest arveid maksab – kes, kellest sõltub – kes on, oma olemas olemise eest võlgu, see peab alluma, tasuma ja olema kuulekas – taluma kõike, mis ja kuidas osaks saab. Sellest ka inimese reaalne kogemus – tema info ei ole oluline – tema ei ole väärtus - tema on vähem ja jõuetu.
Enese hindamine – inimese väärtus ei ole sõltuvuses sellest, millisena väline väljendub/ ilmneb. Oluline on selge enese teadlikkus – milline on miinimum - kui palju peab olema/ saab välises olla enesele vajalikku, et on võimalik, enesele liiga tegemata, ennast ikkagi hästi tunda. Oluline on, et enesele on selgeks tehtud see, millega ei nõustuta/ mida ja kui palju välisele lubatakse – ning ollakse võimeline ja valmis see info teatavaks tegema ning selle tagajärgedega kohtuma.
Reaalsed õppetunnid toovad kaasa kogemused - ümbritsevad ei nõustu muudatusega – nad ei tule selle mõttega kaasa/ neile ei ole seda vaja – see on ainult inimese isiklik teema – temal on vajadus/ temas on vajadused. Sellest saab alguse võitlus enesele kuuluva eest – kriitika/ virisemine/ targutamine – see on ka otsimine, et, kelle kanda on vastutus – mille eest ja kui palju on inimesele õiglane osa.
Kogetakse piiratust ja kaotust – maha visatud aeg/ ära kulutatud raha – seda ei saa tagasi. Ollakse juba kohal – ei taheta ära minna – kuid muudatuse jaoks/ enesega kooskõlas olemise jaoks tuleb ära minna – kuid, siis tuleks ju uuesti valida ja otsida ning kohal olla ja kogeda. See võib taas valeks osutuda – taas tuleb uues kohaneda.
Otsustamatus, ärevus ja ahistatus – inimene tahaks minna, et kogeda ühte, kuid ta ei taha minna, sest ei taha kogeda teist – kumb tahe jääb peale. Inimene ei saa nautida seda, mida tema tahab, sest see, mida ja kuidas tema ei taha kogeda, on liiga ebamugav ja häiriv – inimene ei ole avatud, vaba ega lõõgastunud.
Kui kõrge on enese nõuete tase ja millisena nähakse seda kogemust, kui sellised asjad, mis on enesele olulised, ei ole täidetud? Kas öelda välisele Ei, sest ei saa kogeda enesele vajamineval moel - kas öelda Ei iseendale, sest ei saa kogeda enesele vajamineval moel – öeldes Ei välisele, siis tuleb arvestada, et tuleb lahkuda – öeldes Ei iseendale, tuleb arvestada, et tuleb jääda ja kogeda.
Kas ollakse nõus enese otsusega – kas toetatakse ise ennast või tegeletakse enese sabotaažiga – kumb kaotus on valusam taluda? Kui nähakse ennast väärtusetuna - kui kogetakse ennast piiratuna - kui teine on eluliselt oluline - siis jäädakse ja öeldakse enesele Ei - ja käiku läheb tuttav kolmik - kritiseerimine/ virisemine/ targutamine - nende tegevuste kasutamine näitab, et elatakse ja toimitakse keskkonnas, kus ei saa olla iseendana ega saada enesele vajalikku, kus ei ole vabadust ja, kust ei saa ära minna.
Kas inimene valib, sest teist valikut ei ole (ei näe/ ei tunnista selle olemas olemist) või ta valib, sest soovib just seda valikut kogeda. Reaalne kogemus on hind, mis tuleb reaalselt maksta. Inimene ei saa muuta reaalsust, kuid ta saab muuta oma kogemist – vaatenurk, suhtumine, rõhu asetus – reaalsus ei ole vabaduse kaotus, vaid üks hetk – see ei määra inimest ega tema Mina - kogemine ei tähenda iseenda kaotust.
Iseenda vastutus, enese ees, on julgus ise valida ja oma EI välja öelda – EI ei tähenda väljas olemist ega välja jäetust – see on infot kandev sõna. Teadlik ja kindel EI - ei ole põgenemine ja kaotuste tee, vaid kogemuste teekond iseendani – olemise vabadus ja valiku võimalused.
Elu ja iseenda kogemine on vahetu reaalsus - kogemus on kogemise mõtestamine. Inimesel tuleb võtta oma kogemise kogemuse vastu - kogemuse loomine ja esitlemine näitab inimese küpsust - see on tema kasvamise teekond.
Marianne
19.08.2024.a
Ps - pildil on Hämeenlinnas asuva Häme linnuse kogusse kuuluv vana telliskivi, mille sisse, kuivamise ajal, on jäänud sellele toetunud lapse jala jälg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar