Huvitavaim uskumus, mida inimene võib ja saab uskuda, on see, et tema on süüdi – tema on kõiges süüdi – just tema pärast ja tema tõttu ju. See tähendab, et ta näeb ennast kõiges ja kõiki temaga seonduvas osalisena/ osalistena. See tähendab, et ta oleks nagu kõikvõimas, kes suudab kõike mõjutada ja muuta – põhjustada - kuid ometi ta ei näe seda enese jõuna, vaid ennast vähendavana – häbina. Ta kogeb ennast häbina, sest tema on eksinud – tema üle on kohut mõistetud ja talle ei ole muutust võimaldatud – tema on jäänud/ jäetud, millegi kindla, kuid ka nimetu eest, süüdi.
See – enese sees häbi tundmine ja enese süüna kogemine - on kunagise kasvatuskatla tagajärg – seal ja selles jagati ühine/ isiklik vastutus kätte ebaõiglaselt või jäeti üldse jagamata – seal leiti lihtsam lahendus - määrati süüdlane. Oli olemas keegi, kes põhjustas ja kellest sai pidav põhjus, miks teis(t)el ei olnud ega saanud olema hea – iseennast ja enese tundeid ei olnud hea kogeda teise pärast.
Oldi olemas ja olemas oli vabadus ja võrdsus – olemas olev on enesele ja enese jaoks – mitte ära kasutamiseks ja vähendamiseks, vaid võimalus, kuidas olla, luua ja kogeda paremini ja paremana. Ajas selgus, et kõik ei olnudki oma, kõike ei tohtinud kasutada, kõike ei tohtinud enda omaks pidada, luba tuli küsida ja õigesti pidi kasutama – teisele kuuluv ei tohtinud kuluda ega väheneda ega valel hetkel kasutuses olla – selle eest, mida oli saadud/ oli võetud, tuli, millegagi, maksta ja kindlasti tänada – teisele sobivalt ja teda tõstvalt – teise väärtust kinnitavalt ja temale tänulikkust ilmutades. Info – teine on, selles kohas ja sellistel asjaoludel, olulisem iseendast.
Maailma ja selle sisu täpsustuvad piirid ei selgunud rahus, vaid ikka tagantjärele ja vihaste pursete ning salvavate nähvamistena, seljataguste juttude ja kaude vihjamistena, halvustavate nimetamiste ja jäätunud vaikimisega, kuid ka vahetult - käest ära kiskumistena ja olulisele Ei ütlemisena – oli ebakindlus ja oli selgusetus – oli hirm ja ärevus olla vale ja eksida – piirid püsisid ähmastena – taas oli midagi, mida tehti valesti – taas oli kuidagi, mis oli olnud valesti – teisele liiga tegevalt, temalt vähemaks võtvalt ja teisele võlgu jäädes – tasakaalu ei olnud võimalik luua ega saavutada, sest vastu antud tasu ei olnud kunagi õige ega piisav - olemas olemine ei olnud väärtus – ühes olemine oli kohustus, mida taluti seni, kuni puudus väljapääs - teine oli, endaga seonduvas ühises, alles ja olemas.
Süüdlase nimetanu ei näidanud enese osa loos – olid sõnad ja teod, mis olid jäänud puudu – olid sõnad ja teod, mis olid lubanud ja näidanud ühte, kuid teisal väitnud ja teostanud vastupidist – kõik oli tehtud süüdlase poole pealt. Süüdlasele osutaja ei võtnud vastutust, et tema ise mängis enese mängu ja vajas sellesse osalist – ta oli enesele valinud ja enese jaoks teoks teinud, kuid ta ei olnud valmis maksma hinda, mida see kogemus tähendas – ta tahtis enese valiku eest vastutajat ja kahjutasu maksjat – ka tagantjärele. Välja valitud Laps sobis selleks hästi.
Inimese valu, enese ja enesele, kaotatu pärast. Kui ta oleks teisti teinud, siis ta ei oleks pidanud – kui vaid oleks ... – kuid oli teadmine, et enese lugu tagasi pöörata ega ümber teha ei olnud võimalik – olev oli reaalsus. Selle valeks nimetatud reaalsuse sees ta ei talunud, et, tema kõrval ja temaga ühes, oldi olemas ja vajati endale – enesele sobival ja vajamineval moel – justkui nõudes ja olles isekas – nii ta selle nimetas.
Tema pidi andma teisele ja olema olemas teise jaoks – ühises oldi ja tehti, kuid mitte keegi ei mõelnud sellele, mida ja kuidas, saajaga seonduv, andjale maksma läks. Keegi ei maksnud midagi tagasi ega kinni. Temale jäi alati vähem – tema elu ei täitnud teda.
Ema oli kade, solvunud ja vihane oma Lapse peale. Miks mina ei saa – miks mina pean – kes annab minule võimaluse kogeda ja saada seda, siis ja sel moel nagu vajan mina? Täiskasvanu teadvustamata tunnete põhjus oli tema enese möödunus - Miks mina ei saanud – miks mina pidin – kes andis minule võimaluse kogeda ja saada sel moel nagu vajasin mina? Vastus oli – mitte keegi.
Süüdi olemine ja Häbi tunne olid karistus olemas olemise eest – karistus, selle eest, et Ema pidi pealt nägema, kuidas on võimalik sel moel, kui enesel ei ole/ ei olnud ja tema ise ei saa/ ei saanud – inimene ei mõistnud ise ennast ega tegelenud enese tunnetega – ta soovis enese tunnete kustutamist ja vajas teise kogemuste muutmist – teise allutamist ja kuulekaks tegemist – ainult siis ja sel moel, kui tema ise oli valmis andma ja tema ise tahtis olla olemas – muidu mitte. Kuid elu tahtis elamist ja see ei tulnud sel moel välja ega õnnestunud täpselt, sest Laps vajas siis, kui temal oli vaja või ta nägi võimalust ja soovis kogeda.
Räägime asjadest nii nagu see on – Laps ütles, et temal on/ oli halb seal, kus ta olema pidi – ta vajas toetust ja Emaga ühes olemist – kogemust, et tema, kui Inimese, kõrval seistakse ja teda ei jäeta eraldi/ välja – tema teod ja olemine ei määra seda, kus ta saab/ tohib olla ega kustuta ära seda, mis ja kuidas oli temal olemas olnud – ning olulisim - olevat on võimalik parandada.
Elust välja võetud väide - Mina ei saanud teisiti – mina pidin sel moel otsustama – Sinu süda oli haige - põhjus oli ju Sinus. Väljaütlemata jäänud sõnad – Mina mõtlesin välja ja ütlesin, et Sina oled haige ja see andis minule põhjuse Sind viieks aastaks ära saata – leidus keegi, kes kinnitas väite üle ja aitas selle teostada. Laps kuulis ja nägi sõnade taha – Ema valis vale ja viis oma otsuse täide – Ema teadis, mida ja miks ta tegi – Lapse süda ei olnud haige ega Laps olnud põhjus. Seal ja siis oli mõistmatus ja valu – Ema karistas, sest Laps oli süüdi – ta oli olemas.
See on manipulatsiooni kõrgeim pilotaaž - inimene tahab, sest ta vajab endale - midagi/ kuidagi – temal/ temas on millegi järele vajadus, sest reaalsus on vale – see annab ja loob valed kogemused – ta peab, enese arvelt, saamata enesele vastu – ta ei saa ennast soovitul moel kogeda ega näha.
Inimene teeb nii, et ta saab selle, mida ta vajab – ta leiab põhjuse ja viisi, kuidas seda saavutada – ta loob olukorra, jagab näilise info ja jätab jagamata olulise info – ta näitab ja näitleb vajalikul moel ja suunas ning sunnib käituma valel (st vajalikul) moel – see tagab pidava põhjuse – teine ei jäta teist võimalust ega valikut – otsus tuleb teha, tegu tuleb teoks teha – tahtmine on saavutatud – hinge ei piina ja süda on rahul – teise pärast ja/ või jaoks ju. Teine ise on kõiges süüdi.
Selline on sõltlastest koosnev ja/ või sõltlasele alluv keskkond, kus õpetatakse süüdi olema – iseenda ja ka teise eest/ kogu loo eest - vastutust enese õlgadel nägema. Ise oled süüdi, et Sinul on halb olla – teistmoodi ei ole võimalik Sinuga käituda ega olla – Sinu võib ilma ja välja jätta – Sina oled vale – Sinus puudub väärtus – Sinu soovid on ülekohtused vajadused – need võtavad teiselt vähemaks – need teevad teisele liiga.
Mida teeb Laps, kes on oma Emale koorem – ta tunneb häbi, ta kogeb enese väärtusetust, tema vajadused ei ole olulised, ta peab suutma olla vajalik/ kasulik/ õige Olulise Teise jaoks. Ta otsib võimalust, kuidas vältida ja mil moel kustutada ära oma reaalsus – tema ema ei ole tema jaoks Ema ega ka Inimene – ta on väsinud, tunnetega kimpus, haiget saanud inimene, kelle elus on rohkem raskusi, kui ta taluda oskab – ta on ise valinud, kuid ta ei taha tagajärgi enda kanda võtta – laps sai olema, lapsega seonduv ei ole hea – laps on selles süüdi.
Inimene eraldab ennast, enese jaoks, valest - ta ei ole valega Meie – ei ole, et meie ühes tegime ja olime ning meie ühes lahendame – vaid on üks, kes jäetakse eraldi – ollakse näiliselt ühes, kuid seda ühte koheldakse erinevalt – kõigile nähtavalt ja kõiki informeeritult on see teada. Kõik suunavad ühise ja samasisulise tähelepanu - tunne ennast süüdi ja häbene – vaata nüüd, milline Sina oled – vaata ka ise, mida ja kuidas Sina tegid – ole kuulekas ja allu – unusta ennast ära – häbene ennast – enese vajadused ja soovid on häbi.
Sõltlaste Maailm on koht, kus kellegi teise kanda on jäetud vastutus ühises ja teises toimuva eest – tuleb teha, kellegi teise maailm korda, hoida valel moel toimuv ära – enese olemas olemine ja teisega ühes olemine tuleb kinni maksta – enesele ei kuulu mitte midagi, sest olemine tuleb teise arvelt – kasutades teise oma ära tähendab see, et enesele õigust ei ole – ollakse võlgu.
See tähendab, et tegelikult ei räägita asjadest/ lugudest/ ühes olemise reeglitest nii nagu need olid ja on. Ei õpetata enese osa nägema, eraldama ja ainult selle eest vastutust võtma – see tähendab, et ühes elavad ja koos kasvavad need, kes kogevad süüdi olemist ja ihkavad süüst pääsemist.
Hambad kisuvad tühjust – on tahe alles hoida – rippuda küljes ja hoida enesele – minu oma. Minu Ema tugevus - minu Isa tugevus - puudub - hammast ei ole vaja. Puuduv hammas tähendab, et ei saa st ei soovita hammustada elu – võtta vastu reaalsust sellisena nagu see on – inimesi sellistena nagu nad on – see ei ole mina ega minu – mina ei ole minu Ema ega ole ma minu Isa - mina ei teinud neid ega olnud nendega toimunus süüdi - nemad on nemad – nemad vastutavad enese teekonna eest ise – elu nendega/ ilma nendeta oli minu kogemus - see ja selline oli/ on minu elu.
Marianne
12.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar