Lapsed mängivad käepärasega - nad loovad sellest, enesele, vajamineva – samal moel loovad nad endale ema/ isa, kui olemas olevad täidavad oma rolli puudustega või neid ei olegi – see tähendab, et lapsed teevad vahet sellel, mida ja kuidas nad on Lapsena ja mida ja kuidas nad on Vanemana – erinevad ülesanded, kohustused, võimalused ja iseolemise vabadus.
Kui päris elus endale sobivat/ vajaminevat/ õiget vanemat ei ole, siis täidab laps vanema koha – asendab teda teades, et see on ajutine ja ülekohtune – temal on vaja, teisiti ei saa – tema teeb seda senikaua, kuni peab. Sel moel kannab ta enda õlgadel Vanema vastutust, kuid samal ajal tahab olla Laps, kes on vaba sellistest kohustustest ja ülesannetest – tema ise ei ole veel nendeni kasvanud, et olla vastutava iseenda ja/ või kellegi teise eest – kuid ta peab, sest ei ole ja ta peab, kuni ei ole.
Sellises inimsuhtes, kus tõuseb teemaks – teise jaoks ja pärast olemas olemine/ andmine/ tegemine ning toimub tähelepanu jagunemine ja selle fookuse muutumine ning oodatakse reaalset kohal olemist ja ühes olemise rollist tuleneva ülesande täitmist – hoida ühist ja arvestada teise inimesega – tallutakse Lapse varvastel – rollipartner vahetub – enam ei ole kohal, mis iganes rolli nime kandev partner, vaid Laps suure algustähega.
See Laps kogeb, et selles kohas ja sellel hetkel, tema, kui Lapse jaoks, ei ole olemas seda lapsevanemat, kes hoolitseks ja seisaks tema eest – tema peab olema ise enese jaoks tugevus, sest temal - kui Lapsel - tuleb, ootamatult ja ülekohtuselt, - vastutada/ täita ülesannet/ olla kohustatud – tegelema sellega, mis kuulub Vanema valdkonda – ta teab, et ära andes - jääb/ võib jääda - temal puudu iseendale kuuluv ressurss – Mina Ise – kuid see Mina Ise on olulisim ja tähtsaim.
See tähendab, et Laps ei sea ennast esikohale Inimesena – ta ei ole veel sinnamaani kasvanud – esikohal on ellujäämine, segased ja autorita tunded ning enese vajadused – on hirm enese pärast – enesele kuuluva pärast – Kellelgi teisel ei ole õigust minule kuuluvale – Minule!!! Mina pean olemas olema iseenda jaoks ja pärast, sest minul ei ole vanemat, kes seda minu eest ja pärast teeks!
Laps jagab ennast ja enesele kuuluvat, kui olulist ja armast mänguasja - sellega, kellele ta tahab meeldida/ kellega tahab mängida/ kellega tahab vahetuskaupa teha – kuid ka siis, kui teda selleks, reeglite/ manipuleerimisega/ manipuleerimise jaoks, kohustatakse ja/ või kästakse seda teha – tema saab valida v. ei saa ise valida – tema on vaba v. tema peab alluma.
Laps, kes on kogenud ühte ja teist, tahab otsustada ise, mis ja kuidas temaga on ja toimub – tema ise on see, kes kogeb, vahetult, iseendaga seonduvat – tema tahab ise kontrollida olukorda, sest teiste valikud ei pea alati tema huve ja hüvesid silmas. Endiselt Lapsena olemist märgib see, et mänguasja olemas olemise, korras oleku ja asendamise ning mängimise tagajärgede eest peab vastutama keegi teine – sellesse rolli nimetatud täiskasvanu.
On selge, et olles suuremaks kasvanud, kuid endiselt Laps, ei taha selline inimene alluda ega ennast allutada – tema ülesanne on ennast lahti ühendada, et enese piirid selgeks saada ja üheselt, ka enesega seotutele, selgeks teha – seega ta lõhub teiste poolt seatud piire ja keeldub nende sees, kui lõksus olemast – tema ei vali suhet, vaid suhtleb – ka suhtes/ suhetes olles.
Kuni ta ei ole täis kasvanud ega ise ennast, Inimesena, vastu võtnud - vajab ta selget ja füüsilist/ materiaalset/ vaimset vahet – tema ise näeb, milles ja, kus tema on – tema kontrollib endaga seonduvat ja ta saab vajamineval hetkel ennast eemale ja välja tõmmata ning ära minna – ta ei hoia olemas olevat – ta ei ole selle tugevus – kõik tulevad/ peavad tulema ilma temata toime ja elavad ise edasi – ta ei ole tegelikkuses, mitte kellegi tugevus ega põhi, sest ta ei ole, mitte kellegi teise jaoks olemas siis, kui ta on taas Laps, kellel on vähem ja kellele jääb vähem ja kellel tuleb enese elu eest võidelda.
See Suur Laps, kes on endiselt Mina Ise – teda ei ahista enam Lapse piiratus ega võimaluste puudus – teda ei kontrollita ega allutata – ta on Laps, kes teostab enese vabadust, enesele sobival moel – tal on raha, et osta mänguasju ja komme ning enesele meeldivat – tal on õigus minna magama siis, kui tema tahab ja valida sõpru/ mängukaaslasi, keda tema tahab – tema otsustab ise enese elu ja olu üle.
Tema ja temaga seotute traagika seisneb selles, et ta ei mõista erinevate rollide sisu ja neist tulenevaid ülesandeid – ta võib neid omada ja neis väljenduda, kuid ta ei saa aru sellest, et temal on erinevatest rollidest tulenevad kohustused ja vastutus ja piirid – ta ei ole enam Laps. Teise saavad petetud ja alt veetud, kui on näinud temas ja toetunud temale, kui enesest teadlikule täiskasvanud inimesele.
Tema ise ei usu end lapsena olevat, sest ta näeb ja kogeb ennast Suure Inimesena – Täiskasvanuna – teda nähakse sellisena ja tal on olemas sellele rollile vastavad kohustused ja ülesanded ja sellest tulenevad rollid, mida ta täidab – tema otsustab ja vastutab ise enda eest. Kuid siis, kui jutuks tuleb piiride ületamine, kindla rolli vastutus ja teise inimesega arvestamine – ilmneb, et - Mina Ise, kui Suur Laps - avaldub uutes mõõtmetes – inimene on tegelikkuses seesama Laps – uus Mina, ehk roll nimega Täiskasvanu, on tema muutlik väline nägu ja väljendus.
Aastaid ja kümneid elatakse nii, et ei saada sellest aru – ei mõisteta ise ennast ega lavade ja rollide vahetust, mis toimuvad automaatselt ja, mis juhivad otsuseid, väljendusi, valikuid, tegusid – kõik tundub olevat loomulik – inimesel on iseloomu ja harjumused on lihtsalt sellised. Eks ta ole - põhjuse leiab alati, kui selleks on vajadus - ja vajadus on olemas – selline inimene ei ole täis kasvanud – ta ei ole mõistnud enese olulisust ja tegelikku väärtust ega vastutust enesega seonduvate tagajärgede eest – tema, Inimesena, ei ole enese ega kellegi teise tugevus ega kindel põhi.
Ta ei ole pidanud seda tegema – tal on lastud olla Laps – ta on elanud ja toimetanud keskkonnas, kus tal lastakse olla, üle pea ja käte kasvanud, Laps – sealsetel teistel on teda, kas sellisena või mingil muul põhjusel, vaja ja vastutasuks kinnitatakse, et ta on õige ja tal on õigus enese valikutele ja väljendusele teisi ja nende rolle ja isiklikke piire arvestamata – see on põhi, kus ta saab sellele õigusele kinnitust.
See on keskkond, kus ühed lapsed on valinud, eneste hulgast, ennast esindama kindla Lapse – too täidab nende vajadusi ja seisab nende, kui iseenda eest – kaitseb vaenlase eest, kaitseb valede kogemuste eest, kaitseb vastutuse võtmise kohustuse eest. Too Laps on parim, võimekaim, tal on raha, julgust ja positsiooni, ta saab muuta Maailma ja ära hoida vale ning soovimatu – täis kasvamise teekonna ja enese tunnetega kohtumise.
Too Laps asendab teistele Lastele Vanemaid, keda neil ei olnud ja tahab ise kogeda sama – ta saab selle kogemuse asenduse, kui teda vaadatakse/ nähakse/ esitletakse – Päästjana ja Ohvrina – see on tähelepanu, mis näib korvavat korvamatut – Laps igatseb ja vajab Vanema kohustustest vabaks saamist – kuid, kuni tal on Päästetavaid, tema ise ei saa olla Laps – kuid, kuni ta on Ohver, tal ei ole Vanemaid. Mõlemad variandid tagavad selle, et ta ei ole vastutav ega pea jääma paigale, kui see talle ei sobi – keegi teine kannab vastutuse koormat ja süüd.
Loomulikult süüd – Süüdlane on see, kes tahab Lapsele kuuluvat Ohvri/ Päästja rolli endale saada, kuid tegelikkuses lugu/ suhet korrastada – igal ühel on kanda tema tegelik roll - selles suhtes ja reaalse aja vanusega – inimene on teadlik iseendast ja iseendaga seonduvast – ta mõistab toimuvat ja ise ennast – ta ei mängi ega juhi mänge varjude sees ja seest ega varju asjasse mitte puutuvate rollide/ sõnade/ tegude taha.
Senikaua, kuni Suur Laps ei tunnista enese tegelikke motiive – maksab ta, päris elus, kinni oma mängukaaslased, keda tema ise, enda jaoks, välja valib ja senikauaks, kuni see temale endale sobib või vajalik on – ta võtab teise enesega ühte siis, kui tahab ja võtab selle, kelle tahab – mis siis, et sealsamas on veel keegi, kes on võetuga võrdne – nende rolliseotus on Suure Lapsega sama – Suur Laps teeb vahet samal moel, kui lapsed seda teevad – tema valib enesele sobiva – maha jääjaga/ jäetuga tegelegu tolle lapse vanem.
Mängukaaslane ei ole temaga võrdne – tollega saab mängida senikaua, kuni huvitav on – mängukaaslane tagab, Lapsele, sobilikud rollid ja neis väljendumise võimaluse. Suur Laps valib kohal olla, kuni ta saab olla enesele vajalikul moel, kuid kui toimub muutus – vaja on muudatust - siis ta ei tee koostööd – ta ei vali kasvada koos, ühise ja parema koos olemise nimel – ta nimetab teise, enese jaoks, valeks ja läheb ära ega tule tagasi enne,kui saab selle, mida tahab. Ka vaikimine on ära minemine, kuid veel raskemini talutav, sest ollakse olemas, kuid, seletamatul põhjusel, ei nähta ega kuulda inimest, kes püüab elavat kontakti luua.
Käib mäng hirmu ja tähelepanuga – hülgamine, privileegide kaotus, valeks ja väärtusetuks nimetamine - manipuleerimine tõega - asju, inimesi ja tegusid näidatakse/ tõlgendatakse enesele sobival moel - kasutatakse vaimset ja füüsilist vägivalda, et teist allutada ja mõlemale/ kõigile nähtavalt teda, kui väärtust, vähendada.
Selline Suur Laps ei mõista, et kui tema on Tädi, siis tema ei ole, selles rollide paaris, Laps – temal on vastutus selle ees, kes on päriselt, selles loos, Laps – tema on täiskasvanu, kellel tuleks arvestada sellega, et tema teod ja valikud ei tee lapsele haiget ega vähenda tolle enesehinnangut. Kuid tema kogeb ennast lapsena ja ka teist lapsena ning ei mõista, miks peaks tema vastutama teise lapse vaimse tervisega seonduva eest – sellel lapsel on ju oma vanem olemas – too teeb selle töö ära – tema ainult mängib, lahutab meelt ja valib koos olla, kui teda nähakse ja võetakse vastu Hea Tädina/ Toreda Inimesena/ Päästjana.
Selline Suur Laps ei saa aru, et tema ise peaks midagi muutma – tema ei ole ju mitte midagi valesti teinud ega käitunud – tal oli ja on õigus iseendale – iseenda väljendamisele ja isiklikele tahtmistele – tema ise maksis ja maksab enese soovid kinni ega sõltu kellesti teisest – teised sõltuvad temast ja tahavad temalt – teised vajavad teda ja temalt – see ja selline on mäng, mille alusel ta on valmis teisega/ teistega koos olema – teda vajav on kuulekas ja kontrollile allutatult õige – temale vajalik tähelepanu on ainult temale suunatud ja vale välditud.
Selline Suur laps ei saa aru, et tema enese valikud ja sammude tagajärjed põhjustavad ülekohut ja vähendamist. Tema ei ole Laps, kellele on kõik lubatud – tema on täiskasvanu, kes vastutab enese poolt astutud sammude tagajärgede eest – kui ta lõhub, siis temal tuleb lugu terveks teha, kui tema, kedagi, vähendab, siis see tuleb lõpetada – tal tuleb õppida koos olema - elama ja toimima parimal võimalikul moel - mitte seda lõhkuma ja/ või seda enese kontrollile allutama – tal tuleb õppida teist, kui Inimest, austama ja väärtustama – tema on teisega võrdne – ei üle ega parem, kuid ega ka halvem ja vähem – temal tuleb õppida ise ennast väärtusena nägema ja kogema.
Olen hea – olen halb/ olen vale – olen õige/ olen väärtuslik – olen väärtusetu - see on pendel, millel kiigub Suur Laps, kes on kogenud enese väärtusetust ja vähemana olemist – tema Ema/ Isa ei valinud teda või ei olnud, tema jaoks, olemas vajalikul moel – tema põhjendas/ talle põhjendati, et see oli tingitud tema väärtusetusest ja vähemana/ valena olemisest – selle alusel loodi/ võeti üle uskumus, et kui tema ise oleks olnud teisiti, siis oleks, temaga seonduv, saanud olema teistsugusel moel – olnud parem, olnud õigem – tema oleks saanud olla Laps - enesele vajalikul viisil. Tema ema/ isa võisid talle vihjata/ otse öeldes kinnitada üle, et see uskumus on tõde.
Asjaolusid ja ülekohut arvestades – tema oli Laps, kes oleks pidanud olema Ohver, keda oleks tulnud päästa – kuid, kuna tema elu oli selline nagu see oli, siis temale jäi pitser - Süüdlane/ Vale - see oli põhjus, miks teda, talle osaks saanud kogemistest, ära ei päästetud – ta ei saanud olla Laps.
Kuna ta ei ole seda uskumust ümber vaadanud – ta ei ole enese traumaatilis(t)e kogemus(t)ega tegelenud ja iseenda suletud/ salatud tunnete sisse astunud – need ei ole tema omad – nende eest vastutab see, kes need põhjustas - siis ta on endiselt Laps, kellele on vajalik Oluline Teine.
Tema ei saa ise, sest tema ei pea ise - ta vajab tõestust, et tema on, Olulisele Teisele, kui enese Vanemale, väärtuslik ja oluline – senikaua, kuni ta ootab enese väärtuse tõestust oma Emalt/ Isalt/ nendega asendatult - tema tegeleb, iseendale ja teistele, enese väärtuse tõestamisega - tema päästab teisi, et kogeda enese olulisust - ta päästab ohvreid, et need näeksid teda Ohvrina – ta nimetab valeks need, kes ei sobi tema mängu ega vali temaga õigel moel mängida st teda näha/ näidata õigena ega ta jää kohale, kui tuleb enese eest vastutava Täiskasvanu rolliga tegeleda/ sellisena väljenduda.
Teised Suured Lapsed mängivad temaga kaasa – neile on vaja Vanema arhetüüpi, kes seisab tugevana ja iseseisvana, kes annab selle, mida ja siis, kui on Lapsele vaja – kes on enese tugevus, siis, kui ise ei oska/ ei saa – tegelikkuses ise ei vali/ ei taha. Need lapsed nõustuvad kaasa mängima – alateadlikult/ teadlikumalt – nad saavad enese jaoks vajaliku ja seega on nad nõus nägema teises Päästjat/ Head Inimest – teises on enese tugevus – teine on enese põhi ja piir – selleks, et oleks olemas koht ja keegi, kellega ühes olla nõrk, abitu, eksinu, valutav – haiget saanud ja hirmu tundev laps.
Marianne
21.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar