Rohkem, kui üks ja enam, kui tuhanded, kuid tegelikult täied miljonid, on elavad sõltlased - need on inimesed, kelle väärtus - määratakse/ saab olema/ võetakse ära - läbi Olulise Teise – see teine võib olla, mis ja kes iganes – teisest inimest, tunnetest, reeglitest, usust, toidust, joogist, ravimitest, materiaalsest, kuni enese peegelpildini.
Sõltlane on inimene, kes saab kogeda oma väärtust läbi olulise teise – inimeses ja inimesel on väärtus siis, kui see on läbi teise silmade nähtavaks tehtud. Väärtus ilmneb läbi kasulikkuse, kasumlikkuse, nimetamise, teo, asjade, võimaluste, ameti, kuulumise, välimuse, oskuste – väärtuse suurus ja olemas olemine kinnitatakse osaks saava tähelepanu alusel.
Just sellepärast on väärtus kerge kaduma ja kahanema – võta ära nähtav kinnitus või pööra see ümber ja enam seda ei olegi – see nüke teebki inimese, olulisest teisest, sõltuvaks. Teise inimese õige tähelepanu on väärtuslikum kullast – see on võimsaim võluvägi, mis suudab tõsta kõrgele ja heita sügavale põhja välja – lubab särada ja sunnib põrmuks pudenema. See ongi põhjus, miks inimene sõltub uskumusest, et teine on olulisem, st väärtuslikum, iseendast – väline Maailm puudutab ja mõjutab.
Inimeste Maailm on erinevate rollidega paika pandud maa ja ilm – see annab selge teadmise, mille alusel ja kes väärtuse annab ning mille alusel ja kes inimeselt väärtuse ära võtab. Uups, roll ei ole ju inimene – ei ole küll, kuid kui vaadata enese ümber ringi, siis on näha, et igal inimesel on olemas vähemalt üks roll, millega ta on samastatud.
See roll kohustub olema ka see, kes ja milline ei olda päriselt ning see roll, keelab või kustutab ära need enese osad, mis ei tohi selles rollis ilmneda või selle juurde kuuluda. See roll kohustab inimest ise ennast muutma – sageli see ei tähenda kasvamist inimesena, vaid vastupidi – enese kahandamist ja enese hülgamist.
Rollide maailmast väljaspool peaks olemas olema Inimeste maailma – see on koht, kus on luba ja võimalus olla iseendana – olla ja väljenduda ilma kohustuseta olla rollis. Kuid tuleb tõdeda, et ka Inimesest on saanud roll – ka sellele olemisele on esitatud tingimused, sest selles maailmas ilmnevad tunded, mis on tingitud segadusest enese sees – inimene peab olema see, kes ja milline ta ei tea/ ei usalda ennast olevat – ta ei oska ennast ilma olulise teiseta näha, tunnustada ja olemas olla. Ta vajab enesele rollipartnerit – teine annab täienduse, tähendab lisa, on olemas olemise põhjus – võimalus väljenduda ja ennast kogeda - jätkuv sõltuvus teisest.
Inimese ette on asetatud suurepärane ülesanne – ole Inimene – sellepärast antakse talle võimalus kõndida, iseendani, keskkonnas, kus ja milles saadakse kokku rollides olevatena. Need on rollid, mis keelavad või varjavad inimese ning tagavad, et ollakse sõltuvad - ollakse sõltlased. Ei olda iseendana, vaid teise loominguna, et vastata teise vajadustele/ tingimustele – ei õpita ise ennast tundma, vaid teisele inimesele õigesti ja täpselt vastama/ vastu reageerima.
Sõltlaste keskkonnas ei ole kõik võrdsed – on üks, kes on teis(t)est üle – tema otsus määrab, mis ja kuidas toimub ning osaks saab ja tema suudab allutada ning kontrolliga osutada, keda ja kuidas ta „armastab” või karistab. See tagab, et käib varjatud või avalik lahing vajamineva nimel – üleolija saab kogeda väärtuse tunnet, kui tema soosingu ja tähelepanu nimel võideldakse – tema poole püüeldakse ja tema soove täidetakse. Tema poolt väljavalitule saab osaks sama, et kogeda kaude või loota samale.
Ei ole nii, et inimesel ei oleks võimalik kasvada iseendani kohtades ja inimestega ühes, kes ei näe ega kohtle teda inimese ja väärtusena – see on võimalik, kuid kordades raskem teekond, sest inimene õpib ja mõistab välises toimuva järgi – väline kinnitab üle selle, kuidas ja mida ta tunneb ja millisena väljendub – väline proovib ja vaatleb kogemust ning siis annab teada tulemuse. Väline maailm paneb hinde ning tunnustab ja soosib või keelab ja karistab.
Inimesele on oluline see keskkond ja see teine – kus teda nähakse ja kes näeb teda väärtusena – inimene vajab kohta, kus ta saab iseendana olemist reaalselt kogeda ja näha. Tunda ennast vabana ja kogeda võimalusena – teed ei lõppe otsa ega karistused/ nimed jää püsima. Kui ja kuna ideaalset ei ole pakkuda, siis valib inimene aseaine – sõltuvusse kinni jäämise – koha, kus mingil tingimusel ja mingitel kordadel oli või peaks olema võimalik kogeda ennast hästi ja vajamineval moel.
Inimesele on omane lojaalsus ja koha truudus, kuid ka soov panustada – luua enamat. Soov kasvada ja kogeda ühes – koos on võimalik saavutada enam, kui üksinda. Perekond/ suguvõsa on keskkond, milles on inimese algus ja ühendus ning, mis näib olevat enese jaoks olemas olev võimalus ning samas kohustab olema osa. Osa möödunust, olevast ja tulevast.
Kinnistunud mustrid ja mängitavad joonised – sünnitakse nende sisse ja soovitakse olla mina ise, kuid õpitakse olema, elama ja väljenduma rollis – kaugenetakse iseendast – ühiselt tehakse tööd, et jõuda iseendani – kõik selleks, et öelda Ei sellele iseendale, kes oldi, sellele keskkonnale, kus oldi ja neile, kellega ühes mängiti - valida ise ennast hinnaga, kui palju, selles kohas ja nende teistega ühes, see maksma läheb
Selleks, et toimuks muutus vanas – tuleb muuta ja muutuda – tuleb lõhkuda edasi antud mustrid, et ehitada suhtlus ja suhted üles uuel moel. Kuid sõltlased hoiavad kinni vanast – nad ei lõhu oma Maailma, nad allutavad ja nimetavad ümber osalisi sel moel, et mäng jätkub samade reeglite ja jooniste alusel. Näiliselt saavad nad vabaduse väljaspool enese algust, kuid ka sinna kandub kõik enesega seonduv kaasa – mujal lihtsalt on sellel rohkem võimalusi varjuda ja varjus püsida.
Mina tahan olla mina ise – mina otsin teed iseendani. Sõltuvusest vabaks pürgival ei ole sõltlasega ühist eesmärki – sõltlase prügikastil/ teenindajal ei ole õigust enese vabadusele – isiksuse kasvule ja enese määramise õigust. Oma sõltuvusest kinnihoidva inimesega ei ole olemas ühist teed – iseendal tuleb õppida ujuma ja enese teel kõndida. Sõltlast ei saa ära päästa ega säästa – sõltuvuse ja sõltlaseks olemise põhjused on tema enese sees ja tema enda poolt valitud ja sellega seonduv tema enda vastutada.
Sõltlaste keskkond ei taha vabaks anda seda, keda nad vajavad enese mängus. Inimene ei taha jätta omasi – ta soovib muutust seal ja selles, kus ta on ja kus toimub. Ta soovib seal ja nende hulgas, et teda nähakse inimesena – ta püüab seda saavutada, kuid see osutub võimatuks ülesandeks, sest Maailmad on erinevad – sõltlaste maailm nimetab inimese valeks - valeks nimetatakse kõik see, mida ja kuidas ei ole võimalik muuta – see tagab süü, häbi, võlgu olemise – see tagab vajaduse, et nähtaks ja kogetaks õigena, väärtuslikuna – püüdle Meie poole – ole õige ja Meie anname vajamineva. Kommionu ahvatlused.
Sõltlased ei tunnista oma sõltuvust – nad ei mõista enese käitumismehhanisme ja loo tagamaad – nende jaoks ei ole olemas teist Maailma - teise Maailma sees kehtivad teistsugused reeglid ja seal nad ei saaks olla need, kes nad enesete omas on ega neile saaks osaks see, mida nad seal saavad või usuvad saavat.
Teistsuguse Maailma ja olemise poole püüdlevale inimesele ei anta võimalust olla parem/ olla muutunud – talle ei anta selleks vajalikku infot ja võimalust, sõltlaste poolt temale suunatud tähelepanu näitab teda vähemana/ ülekohtusena. Seda ta ju ongi, kui on aastaid kestnud mängu valeks nimetanud ja tahab selle ära lõhkuda – uued reeglid kehtestada ja uuel moel möödunut vaadata ning igaühele temale kuuluva vastutuse kanda anda.
Loomulikult on vale see, kes tahab sõltlaste seltskondliku mängu ära lõpetada. Selle soovi teatavaks teinuna keeravad mängijad loo pea peale – tema soov, parandada enese positsiooni ja endasse suhtumist ja endaga käitumist ehk suhte/ suhtluse kvaliteeti, nimetatakse lõhkumiseks ja ülekohtuks. Sellele, kes tahab parandada suhet, öeldakse, et tema enda pärast ei saa seda teha – ta on vale, ta ei käitu õigesti st ei ole kuulekas/ nõuetele vastav. Tegelikkuses ei ole vahet, mida ja kuidas valida – tahtmise korral nimetatakse kõik valeks, kui eesmärgid ei lähe kokku.
Sõltlaste maailmas hoitakse olemas ja ühes olevatega suhe suhtluse tasemel – osalistele on teada see, kes on pealik – too dikteerib läheduse ja koos olemise ning selle sisu – piirab teise raamidesse – hoiab kuulekana. Too teab, mida ja kuidas teine vajab ja ta mängib selle teadmisega – ta annab aimduse, peaaegu kogemuse, kuid ta ei anna kunagi piisavalt – seega see ei täidagi ja vajadus säilib, sest see ei ole tugevus, vaid nõrkus – õnge otsas kõlkujal ei ole pinda jalge all ja selles kohas/ selle inimesega ühes ta seda ka ei saa luua.
Ühist alust ei ole, sest ei olda võrdsed ja vaenlast, kui potentsiaalset ohtu, kes võib enese rolli ära võtta, enesega ühte ja iseenda kõrvale seisma ei lubata. Keegi ei räägi ega näita, et ühine põhi on olemas – inimesed on olemas ja inimesele Ei ei öelda - mõista, mida ja miks oled teinud - muuda ainult oma sõnu, käitumist, mis teevad haiget ja ülekohut, lõhuvad ühes olemist ega ole sobivad. Selle asemel tõlgendatakse inimest meelevaldselt – talle ei ole kohta enese kõrval – ta on selle Maailma viga – tema paremat näidatakse vähendatult – vähemaks võtvalt.
Erinevatel maailmadel ei olegi ega saagi ühist ja pidavat põhja olemas olla. Perekonnas ja suguvõsal ei ole tugevust ega väärtust - kui selle liikmed elavad ja tegutsevad teadmisega - minu asemel võidakse ja saadakse valida keegi teine - mind ei oleks valitud, kui see oleks võimalik olnud ja võimaluse ilmnedes/ põhjuse leides mind hüljatakse, sest minul/ minus ei ole teiste jaoks väärtust.
Sellistes perekondades/ suguvõsades Inimese olemas olemist ei tähistata - olemas olev ja mängumaailm on samastatud - ülekäte kasvanud lapsed lõhuvad seda, mida nemad ise ei ole ehitanud ja loonud - neist on saanud monstrumid, kes naeravad välja, mõistavad hukka ja heidavad üle parda selle, kes ei kiida sellist tegevust heaks. Nemad ei näe selles kaotust, vaid oma võitu - nemad jäid alles, sest nende rollid säilisid.
Ei ole armastust seal, kus valitseb hirm eksida - ei ole vabadust, kui on hirm, selle ees, et vale olemine kaotab ära kõik selle, mis ja kuidas oli välises olemas - näis enesel ja enese jaoks olemas olevat. Kui kaob see, mida tegelikkuses ei olnudki olemas, siis jääb alles see, mis on olemas enesel ja enese sees - see annab võimaluse - teadvustada, vastu võtta, tunnustada ja väärtustada ise ennast iseendana.
Marianne
13.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar