On olemas teine inimene – on olemas ühendus – on olemas info, mida on soov või vajadus jagada – sõnad saavad lausutud – laused saavad välja öeldud – ennast on avatud ja välja näidatud. Vastu kostub vaikus - vastu vaatab tühjus – teine inimene on olemas, kuid ta ei reageeri selliselt, et oleks näha - ta oli kohal, ta kõndis kaasa(s), ta on eneses mõistnud, ta on teada saadut mõtestanud ja valmis vastust andma/ mõtteid jagama/ vastutust kandma.
Vaikiv tühjus tähendab, et ei olnud selget ja üheselt mõistetavat vastu reageeringut – teisega rääkinud inimene ei teadnud ega mõistnud, kas tema ise oli - olnud, väljendunud, valinud - normaalselt või ebanormaalselt. Ta ei saanud aru, kas teda oli mõistetud või oli hukkamõistetud. Oli enese valena ja häirituna tundmine. Oli õhku rippuma jäämine – enese olemisele ei olnud vastust – oli teine, kuid temast ei olnud inimesele kaaslast.
Oli teadmatus – inimene oli kõndinud, teise kõrval olles ja justkui teisega koos olles, oma teekonna, kuid ta seisis selle lõpus üksinda – see ei olnud ühes kõnnitud tee. Oli segadus - kuidas ja mil moel saab edasi – oldi koos, kuid ei oldud meiena koos - inimene oli teisest eraldi - talle ei olnud selge, kus oli tema koht - kas ta oli ühisest välja jäetud või ise sellest välja astunud.
Inimene ei mõistnud teise valikut – ta ei saanud aru tema motiivist. Inimene ei mõelnudki selle peale, miks teine valis oma valiku, sest tema kahtles iseendas - teine oli olemas ja samas, kuid teda nagu ei olekski olnud – Mida mina tegin, kuidas mina olin – ehk ... - äkki ... - mina ise olin, kuidagi vale olnud või valesti rääkinud või valel teemal peatunud või vale teema avalikuks teinud?! – viga ja põhjus pidi olema inimeses endas – tema oli ju see, kes valis astuda oma sammud ja olla nähtaval.
Tühja vaikust on väga raske taluda – elav inimene ei talu elutut vaikust – inimene tahab teiseni ulatuda, et tema käest, enesele, reaktsioon kätte saada – tal on vaja lugu elavaks ja liikuvaks teha – enese jaoks mõistetavaks ja selgeks saada – selle jaoks on talle infot vaja – teise reageering annab selle – siis on teada, kus kohas teine seisab ja, mida too mõistis/ mõtleb - siis on selge, kuidas on ja mil moel läheb ühine teekond edasi.
Inimesel oli olnud põhjus, miks ta teisega kontakti otsis – temal oli olnud olemas eesmärk, miks tema, teisele, oma sõnad ütles – tal oli õigus ennast väljendada ja enese sõnu edastada – vaikust kohanuna hakkas ta ennast põhjendama ja õigustama ja tõestama - inimene keeras endale volüümi peale ja juurde, et selgitada, kordades, üle, et tõestada, korduvalt, üle – koputades, suletud uksele ja luukidele ning püüeldes, mis iganes, erineval moel - täitis ta tühja vaikust enese ümber.
Sel moel kadus ära algne eesmärk – ei olnud enam oluline see, mida inimene edastada/ kogeda oli soovinud – selle asemel hakkas ta enese olemas olemise õigust tõestama – tõestama seda, et temal oli õigus oma sõnadele, mõtetele, ühisele hetkele – õigus iseendale teise kõrval.
Lõpuks väsis inimene ka sellest - alles jäi soov saada enesele kinnitust - ennast toetavat, ennast nägevat – enda olemas olemist tõestavat tähelepanu kogeda – tema on teisega koos – tema on teisele oluline – temaga seonduv on teise ja ühes olemise jaoks oluline.
Kui teine vaikib – ega peegelda ega reageeri, siis ennast välja näidanud inimene on poolik – ta on jäänud ilma eneseta – tal puudub partner iseendale – tema on, teisega ühes olles, üksinda – neid ühendavat põhja ei ole olemas – seda väitnud sõnad ja teod on valeks osutunud.
Point on selles, miks teine ei näidanud ennast välja – miks ta valis tühja vaikuse. Teine ei tahtnud kõndida ühes seda teekonda ega jõuda välja sellesse kohta, kus tal tuleb seista inimese kõrval ja anda endast teada. Vaikimine tähendas valikut - teine viis rõhuasetuse mujale – ta suunas tähelepanu teisale/ teisele.
Sihilik vaikimine on manipulatsioon – see on inimese väsitamise ja ummikusse jooksutamise tehnika – lõppude lõpuks ei ole enam oluline, mida sooviti või kuidas taheti – peaasi, et teine teeks elava liigutuse – annaks oma tähelepanu selle poole püüdlejale – kui see lõpuks saab olema, siis lepitakse saadavaga – selle kvaliteet ei ole enam oluline – olulisem, sellest, on elusana olemas olemine - teise kõrval nähtaval olemine.
Stress/ depressioon – see on sügav õnnehormoonide puudus – soovi, enesele õiget tähelepanu püüda ja tagada, kustutab hirm - valet ja ebakvaliteetset tähelepanu – ehk vaikust, ära tõukamist, valeks nimetamist, tahtlikku mõistmatust, ebaõiglast ja vähendavat kohtlemist - kogeda.
Eluliselt on vaja enese jaoks õiget ja ausat eneseväljendust ning sellele väljendusele õiget ja ausat tähelepanu, kuid see ei ole võimalik. See toob kaasa kahestumise enese sees - on vaja tähelepanu, et olla enese jaoks õige ja iseendana – kuid elus olemiseks – teise õige tähelepanu olemas olemise jaoks - on vaja olla teise jaoks õige. Selles keskkonnas ja selle inimesega ühes ei ole selgust – olulistes asjades ja kohtades puudub teise info ja tema sõnadel/ tegudel kooskõla – see toob kaasa hirmu, ärevuse, ebakindluse – see tagab, et teine on olulisem iseendast.
Enese tähelepanu on suunatud negatiivsele ja vähendavale – valele ja väärtusetule iseendale, olukorrale väljas, väljapääsuta olukorrale, enese vähendamisele. On viha sellise olukorra pärast – ollakse tupikus – puudub tee välja – teise kõrval nähtvana olemine ei tähenda enese teed ega kindlust iseendale – see on pidev kontrollimine, kahtlemine, tasakaalutus ja enesele, iseendana olemas olemiseks, vajamineva vabaduse keelamine.
On puudus positiivsest, sest lugu püsib/ hoitakse negatiivse poole peal – on positiivse mehaanika ehk õnnehormoonide defitsiit – eneses on vähem/ enesel on vähem/ enesele on vähem – ennast kaitsev ja tõestav inimene ei saa olla positiivne, kui elus/ elavana olemiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud – ta ei saa olla avatud ja vaba – ta ei saa lihtsalt rõõmu tunda ega põhjani õnnelik olla. Tema olemas olemiseks on Oluline Teine eluliselt oluline – tal tuleb selle teisega koos olla ka siis, kui see on elule ohtlik – teine ei näita teda elus olevana/ õige iseendana olemas olevana.
Sellest sõltlase/ kaassõltlase „elutõest” saab saatev kahin hingamises – ees on takistus sügavale sisse ja avatud välja hingamisele - siis alles olen õige, kui suudan täpselt astuda teel olevate ruutude sisse - siis, kui saan selle töö tehtud, siis, olen vaba ja õige – siis on luba puhata ja mängida, kui olen oma kohustused täitnud – alles siis, kunagi tulevikus, peale võlast vabastavat tegu – mitte enne. Ei saa naeratada, olla avatud, olla vaba iseendana, kui teine/ Maailm ei ole näidanud ega tõestanud enese ohutust – on reageerinud olemas olemist nägevana ja enesena olemist tunnustavana.
Inimese valik on see, kuidas ja millisena ta teise, ükskõik millise, reageeringu enese jaoks tõlgendab – mida ja mil moel ta sellest välja loeb, järeldused teeb ja kuidas sellele ise reageerib. Inimese sees on põhjus, miks ta teise enesest olulisemaks seab, ise ennast kaotab ning vabaduse enesele keelab - tema ise valib selle valiku, sest kunagi näis olevat see ainus tee, kuidas olla edasi. Enam ei pea - enam ei ole, sel moel, vaja.
Igal inimesel on õigus enese infole ja selle ära kuulamisele ning arvesse võtmisele - igal inimesel on õigus sellele, et teda koheldakse austavalt ja tunnustavalt - igal inimesel on õigus öelda ja teoks teha oma EI - keelata/ lõpetada ära enese vähendamine - igal inimesel on õigus lahkuda vägivaldsest keskkonnast ja vägivaldse(te) inimes(t)e kõrvalt - igal inimesele on õigus ja kohustus öelda - räägime asjadest nii nagu need on - ja on vastutus olla aus - info, millest ta teada annab, on õige - ja tal õigus saada vastu sama.
Kui, eelnevale toetudes, inimesel ei ole võimalik, teise inimesega suhtes olles, parandada enesega seonduvat - siis see ei ole olnud siduv suhe, vaid kehva kvaliteediga suhtlus - inimene ei olnud teisega võrdne ega seisnud temaga kõrvu - teine oli valinud mängida, sõltlasele omaseid, mänge nimetades neid eluks ja suhteks, et usutaks ja ühes edasi oldaks - mäng saab jätkuda seni, kuni selleks vajalikud osalised on omadele kohtadele asetatud/ asetunud ja neile on raamid/ reeglid/ ülesanded kätte näidatud ja ettekirjutatud ning nad tegutsevad/ elavad nende järgi.
Kui aus ja vajalik info on välja öeldud ja teatavaks saanud, siis näitab, nn ühise kohta, tõe välja kõik see, kuidas teine inimene sellele infole reageerib - mida ja kuidas ta teeb ning mida ja kuidas ta ei tee. See ja selles on reaalsus - ei ole olemas midagi rohkemat ega kuidagi vähemat ega valesti tõlgendatut.
Marianne
16.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar