Kohtan naeratust – kogen huvi – tajun sõbralikkust – mind nähakse – mind vaadatakse – olen eriline – mind on välja valitud – teine on minuga - ta vaatab minu, kui päikese poole. Olen oluline – suutsin teist köita – minul on, kellele särada.
Ärevus ja hirm - teine vahetas ilmet ja väljendust - tema naeratus kustus ja senine kadus – enam ta ei näinud ega vaadanud mind päiksena – tema pilk nimetas mind kellekski teiseks ja ta kohtles mind kellegi teisena, kuigi mina seisin samasuguse iseendana ja olin mina edasi.
Jahmatus ja ehmatus – teine pöördus ära, sest valis, kellegi teise, keda vaadata ja näha – valis kellegi minu kõrvalt või kusagilt mujalt. Minul ei ole enam seda, kellele särada – kelle jaoks päikene olla – teine ei hooli, ta ei ole huvitatud, ta on mind hüljanud.
Välise kinnituse kaotus kustutas päikese – justkui saaks olemas olla ainult siis, kui on vaataja olemas. Puudub tugevus ja kindlus enese sees – et ei ole vahet, mis ja kuidas on väljas pool – päike ei kustu ega kao – mina olen ju alles. See tõde ei kehti, kui Oluline Teine on iseendast olulisem.
Hirm, kadedus, viha, ärevus – tuleb leida põhjus, miks nii juhtus – tuleb leida lahendus, kuidas muuta olukorda – tuleb teada saada, kes või mis, on või oli vale. Kas süü on minus, et mind enam ei vaadata – kas põhjus on teises, et tema enam ei taha/ ei vali vaadata – kas loo kulgu muutis see kolmas, kes enese vaatamiseks välja seadis või lihtsalt olemas oli?
Tähelepanu kaotus on tegelikkuses tähelepanu kvaliteedi ja suuruse muutus – kuid tõlgendasin seda - enese, kui päikese, kaotusena – Olulisest Teisest sai päike – pöördusin tema poole, esitlesin ennast temale, lõin ennast tema jaoks – soovisin kogeda päikese paistet, et taaskord olla ise päike.
Ei ole nii, et ma ei oskaks ennast ise luua – oskasin ja olin – kuid selline olemine nimetati valeks, seda ei toetatud, seda vähendati, seda ei vaadatud – see ei olnud õige ega olnud selle jaoks kohta või aega, kui see ei meeldinud ega sobinud Olulisele Teisele. Õppisin, et oli oluline olla õige.
Väline päike oli külm ja kauge – me ei olnud koos – me olime lahus ja seisime eraldi – selles loos sai ainult üks olla päike – mõlemale korraga kohta ei olnud. Me ei naernud koos – ühe poole algusega ei ühinenud teine, et pulbitseda ja lennelda ühes – olla mõlemad ühes ja samal ajal päiksena olemas.
Väljendus oli kontrolli all ja tehtult kunstlik – see ei näidanud ega puudutanud hinge – selge ja järsk vahe oli vahel. Ei olnud vabadust ega kergust – ei olnud avatust ega avanemist ega vastu võtmist – lapselik õhin ja rõõm olid puudu – avastamise innule ei olnud kohta. Ei olnud lihtsat hellust ega turvalist vaikust ühes – kaks ei kõlanud ühte.
Mäng käis väärtuse peale – ole ebakindel, ära tunne ennast hästi, kahtle endas, tunne hirmu, ole alandlik, varja ennast, kuuletu, salga ennast, ära luba endale vabadust, ole suletud ja kaitsel - tea, kes on üle ja olulisem – ära unusta seda ära, et sõltud teisest – saad olla olemas, kui teine lubab olla – lubab olla ja ütleb/ näitab, millisena saad olla – millisena ja kas üldse teine valibki vaadata.
Enese kaotus – põhjus on järelikult minus, et mind ei vaadata ega nähta päikselise minuna - olen vähem ja väärtusetum, kui see teine, keda valitakse vaadata ja, kellel lubatakse olla päike – mina ei ole vaataja jaoks õige, sobiv, vajalik.
Kuid mina tahan kogeda ennast vabana, õnnelikuna, päiksena – teistsugusena sellest, kellena mind esitletakse ja kõnetatakse ning koheldakse. Vajan Olulise Teise tähelepanu – tema suudab mind muuta – tema näeb ja edastab info selle kohta, millisena olen/ millisena lubatakse olemas olla.
Vahel õnnestun ja ma püüan kinni päikese – kuid see on harv ja selle eest tuleb maksta iseenda vabaduse puudusega - ma ei tohi olla vaba ja päikseline siis, kui teine seda ei luba. Kui minule päike enam ei paista, siis ma vajun longu ja tuhmun - sära lahkus - väärtust ei ole.
Tähelepanust sõltuvuses olija langeb sageli teel kohatud päikeste petlikkuse lõksu – mida suurem on vajadus, seda siiram ja suurem on avanemine – päikese poole pöördumine - kuid seda sügavam on pettumine. Hetkeline huvi, ajutine sõbralikkus, harjumuspärane naeratus ei olnud ühte siduv suhe – see oli põgus ja mööduv suhtlus erinevates vormides. Teine valis enese võimaluste, vajaduste, soovide kohaselt - kellega, millal, millest ja millisel läheduse astmel suhelda ja millal see lõpetada.
Õigest tähelepanust puudu olemine avanes, kui ilmnesid positiivne huvi ja siiras tähelepanu – sirutusin selle poole – see oli enese avamise, näitamise ja kogemise võimalus. Olin janune - tahan veel – vajan veel – tahan kindlustada enesele – see oli Lapse teadvustamata vajadus, et olla sellisena olemas nagu ta oli parimal võimalikul moel olemas - ta oli seda siis, kuid teda sellisena nähti ja kogeti.
Mina siin ja praegu – olen täiskasvanu, kes mõistab olukorda ja teeb vahet. Mina siis ja seal – olin laps – oli piiratus – ise ei saanud keskkonda ja inimesi vahetada/ valida – sellest tulenevalt tuli leida võimalus, kuidas muuta/ muutuda, et muutuks see, kuidas minusse suhtuti – mind vaadati – minu nägemist/ kogemist väideti olevat.
Enese olevikus saan valida – mina ei pea olukorda, situatsiooni, inimesesse kinni jääma ja enese tunnetes puhisema, et just seal ja just see inimene mind näeks ja näitaks paremana ja mina saaksin kogeda end päiksena – mina ei muutu sellest, kuidas mind vaadatakse, mind olevat väidetakse ja mind koheldakse – mina ei vaja teist selleks, et olla mina ise.
Marianne
15.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar