Kui väga ka otsida ja tahta, siis ideaalset ema ei ole olemas ja ka ideaalset last ei ole olemas – on rollid, mida on mängitud ja mängitakse paremini või halvemini või keskpäraselt rahuldavalt – see, kuidas ja mis moodi täpselt, on sõltunud inimesest, kes seda rolli omab ja selles rollis väljendub ja ka sellest, kuidas rolli paariline teda vastu võtab ja tema jaoks olemas on.
Rolli kvaliteet ja selle sisu sügavus sõltub inimesest – tema põhjast iseendana, kui inimesena – kas ta teab Kes ta on ja mida ta tegemas on – kas ta on enesest teadlik. Sageli saadakse lapse vanemaks olemata enesest teadlik – see otsus/ tegu sünnib läbi soovi, midagi isiklikku omada, vajaminevat kogeda ja iseendale võimalus anda, kuid ka „juhuse” tahtel või teistele õigena olemise vajadusest või millegi eest, sellesse rolli, põgenedes/ peitudes.
See tähendab tegelikkuses, et ei olda enesest teadlikud – ei ole selgeks mõeldud, kas ka päriselt ollakse valmis eluks lapsega ja vanema rolliga – kas on oskusi, ressursse ja olemas tahe panustada iseenda kasvamisse. Sageli ei ole selgelt mõistetud, mida see roll vähemaks võtab ja mida vastu annab – kas see jääb vähemalt tasakaalu või saab olema rohkemgi või tuleb ellu jääda ja pinnal püsida, sest enesele ei ole, selles suhtes, kohta jäetud.
Parim õnnestumine on ebaõnnestumine – see on teekond iseendani – järgmise sammu tegemise võimalus. Vanem ja laps võivad püüda olla olemas ja õiged, kuid tuleb tõdeda, et mõlemad valivad mäletada ja kasutada möödunut enese looga sobivalt – mina olin ja tegin/ teine oli ja tegi – mina ei saanud, sest mina pidin. Üks on kindel - see on seotus, milles mõlemad saavad traumade osaliseks – vanemale kordub tema möödunu ja saavad olema ka uued – lapsele selle elu uued ja nende kordused, kuid ka eelmiste elude vanad.
Traumad, mis korduvad ega lahene, tähendab, et olemas on kindlad nõudmised Emale/ Isale/ Lapsele, sest vajaka on jäänud millestki kindlast ja kogema on pidanud, midagi enese rollile mitte kohast. See toob kaase selle, et roll on samastatud inimesega ja rolli soorituse kvaliteet (traumaatilise sündmuse hetkel) määrab temasse suhtumise ja tema väärtuse – ka tema enese poolt. Inimene võib ja saab olla muutnud ja kasvanud inimesena, kuid vajadus kogeda enese rollipartnerit õigena, et saada olla õigena st normaalsena – on jätnud energeetilise jälje, mis ootamas oma aega.
Lahendus näib olevat teine – teine ju astus ja ütles ja tegi ega olnud ega teinud ega öelnud – mängime selle hetke uuesti – anna minule see, millest ilma jäin. Kuid ega haiget saanu seda stseeni tegelikkuses uuesti läbi mängida ei taha, sest siis tal tuleb kogeda – kogemus ju ei muutu – tema enese teadlikus, iseendast, aitab näha loole teisest vaatenurgast – küsimus on ju selles, kas tema ise on muutunud. Kordust ei taheta teisele anda ka põhjusel, et siis saab teine taas samal moel teha nii nagu see olnuks õige, juba esimesel korral.
Kordused, mida ei soovita korrata, tähendab, et see koht, kus on olemas kindlad osalised, muutub vanglaks – jääb järele soov pääseda enese jaoks valest ja hingata vabaduse õhku – valik/ tulemus ei olnud oma – see ei õnnestunud – see on kohustus, mida peab kandma – selles ei nähta teekonda enese sisse, sest selle asemel vajatakse kaitset ja otsitakse turvatunnet.
Selles mängus inimesed kaovad - järele jäävad kohustuslikud rollid, millest ei saada vabaks – ei nähta enesele ega anta teisele võimalust – ühine ei ole väärtus selleks, et luua ühine Meie – meeskond – kõigi parimad küljed ja oskused kokkupanduna üheks tervikuks – andes, ka ise, sellesse enese parima.
Haiget saanud laps ei taha olla keskkonnas, milles olijad tegid talle haiget, ületasid tema piire ja see oli normaalsus – ta ei mõista, et tema osales ja muutus on tema võimuses – ta ei ole enam laps. Kuid haiget saanud laps vajab enesele keskkonda, mis kuulub talle, mis allub talle – mis tagab temale vajamineva, sest tema on selles loos Laps, kes ei vastuta mitte millegi eest.
Huvitaval kombel kogevad samal moel ka täiskasvanud Emad/ Isad – vastu käimiste hetkedele ja keerulistel perioodidel elustuvad neis nende lapsepõlve traumad ja nad vajavad keskkonda enesele – neid mõistvat ja hoidvat inimesi ja ühist. Kuid nad ei saa - see on samal moel nagu enese möödunus – nad peavad olema ja suutma rohkemat, kui nad selles hetkes on ja saavad.
Nad ei saa toetust ega täidetust, sest neid ei nähta inimestena, kellel on luba olla nõrk, eksida, iseennast valida, tundeid väljendada – nad on rollis kinni ja see ei anna neile võimalust – samal moel oli siis, kui nad olid lapsed – roll piiras nende võimalusi ja vahendeid – olla olemas iseenda jaoks siis, kui nemad seda vajasid.
See, puhtalt sooritatud rolli, nõudlikkuse ja eksimatuse paine tähendab aluse loomist süütundele ja häbile, kuid ka vihale – mina ei vasta rollile – see tähendab ebamääraseid tundeid ja nendele autori otsimist – järele jääb laps, kelle pärast ja kelle jaoks on antud ära ennast ja, kes ei hinda seda ega ole sellisena, et vanem saaks ennast kogeda paremana, heana ja õigena.
Haiget saanud laps valab ennast teise lapse pihta – frustratsioon ja meeleheide – enese eluga ei ole kohanetud – peab kohe, tuleb kohe ja eksimusi ei anta andeks – neil võivad olla fataalsed ja pöördumatud tagajärjed. Mina pean isegi siis, kui ma ei ole selleks valmis ega nõustu!
Sellepärast ongi sageli nii, et just need rollipartnerid ei näe selles teises, kes enese kõrval, inimest, vaid enese vajadusi täitvat teist või täitma pidavat teist. Kui too siis ei täida õigesti – vajaminevast jääb puudu, enesel tuleb rohkem panustada, ollakse enesega vastuolus, ei saa vajamineval moel ühendust – siis ei saa või ei taha seda rolli täita või esitatakse teisele liiga tegevaid nõudmisi. Tundub, et parandatakse kvaliteeti, kuid tegelikkuses võideldakse vajaduste täitmise ja täidetuse eest ja sõditakse vastu sellele, kes vähendab enesele kuuluvat/ võimalikku olevat.
Ei olda võrdsed – ei olda inimesed – ei osata/ taheta näha teises inimest – muidu mina ei peaks, muidu mina ei valiks – see on enese lohutuse ja säästmise ning päästmise koht – mina ei pea – mina ei vastuta ühise tulemuse eest – mina lähen ära, kui enam ei taha ja ei sunnita – vabastan ennast valest inimesest, valest keskkonnast, valedest kogemustest.
See tähendab, et jäädakse rolli kinni ja ollakse endiselt Laps ning nähakse vanemat enese vajadusi täitvana, sest too on selleks sobiv võimalus või süüdi, metsa läinud kasvatamisega või keeldutakse enese rolli kandmast/ täitmast, sest siis ei pea koos olema ega elama. See tähendab, et enese isiklik kasv, inimesena, kidub – põgenetakse teemade eest – ei räägita asjadest nii nagu need on.
Käiakse vanema külmkappi tühjaks söömas ja kohustuslikel visiitidel ning vahel vahetatakse kuulmisi või tõtatakse murede ja raskustega tagasi, et vähendada enese koormat. Kuid elutervest küljest lähenedes võidakse valida ka ainult roll, piiratud raamides, suhtluseks – ülejäänule ei ole selles suhtes toetust, tunnustust, kuulamist ja seega ei ole enamale kohta ja jagamiseks mõtet.
Vanem/ Laps ei jää samaks – ta ei ole sama eilsega, kui ta ka väljendub kulunud moel või teda nähtakse sellisena. Vahel hoiab vanem paigal last ja vahel vastupidi – kinni hoidja on see, kes ei taha kasvada – kohaneda reaalsusega. Vanemal/ Lapsel on võimalus olla inimesena – olla väsinud, tahta aega iseendale, eksida, valida muud, mitte armastada, kui ta ei tunne armastust – inimene saab ja võib ühte ja teist, kuid ta ei saa hüpata üle enese varju – selle hetke oskuste ja võimaluste.
Meie kuulume teineteise juurde – meie kuulume kokku. Mind ei ole ilma teiseta olemas – teine saab ilma minuta olemas olla – hirm, paanika, segadus – mis minust saab – Kes ma olen, kui mina enam ei ole – kui ei saanudki olla.
Ilma vajadusteta suhe – Oluline Teine ei ole suhteomanik ega seoses keskpunkt – mõlemal on sõnaõigus, kuidas ja mil moel ollakse ühes – mõistetakse, et side jääb ja ühenduse kvaliteeti saab tõsta ühiselt – ühe poole suurem panus tähendab vähema loomist mõlemale, sest see ei loo tasakaalu. Mõlemad on olulised - mõlema teadlik kohal olemine on oluline.
Laps ei ole sõltuv vanemast - vanem annab lapsele selle, mida ja kuidas too ise veel ei oska, ei vali, ei tunnista enese osana – ta on kõrval ja olemas siis, kui on päriselt vaja, laps õpib ise toime tulema/ teistega arvestama/ iseenda eest vastutuse võtma - see on tema kasvamise teekond – laps ei ole tema Ema/ Isa maailma keskpunkt – inimene on seda iseendale.
Sama lapsega – tema ei sea vanemat enese elu keskpunktiks ega püüdle tema poole – olema õige, väljenduma õigena – vanem on täiskasvanu, kes vastutab enese eest – talle saab toeks olla, kui inimesele ja mõista teda, kui inimest, sest seda ta ju on – temas on palju rohkem, kui see, kuidas ja mil moel ta vanema rollis olla sai/ saab.
Minu Ema – see on inimene, kes andis oma parima – tänan teda selle eest. Mina, lapsena, andsin oma parima - ma ei osanud teisiti - ma ei olnud eile see, kes ma olen täna. Isiklik parim ei olnud teise jaoks alati ja kõiges parim olemine ja kogemine - tunded, mis sellest kasvasid ja vohasid, on isiklikud teemad - see on enese lugu, mille autor ise ollakse. See ei olnud üksinda kõnnitud teekond - mõlemal on oma osa loos ja vastutus selle eest kanda.
Marianne
02.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar