Ei ole võimalik mõista seda, mida ise ei ole kogenud – ei ole võimalik teada ette, kui ei ole ise järele proovinud – inimene visatakse elumere lainete sisse, et tema saaks kogeda ja proovida ehedalt ja vahetult. Iga sündiv inimene tekitab lainetuse – kõik ümbritsevad saavad sellest tulekust puudutatud – kõigi elu muutub mingil moel. Inimese iga samm on samasugune lainetust loov tegevus – tema puudutab, sest teda puudutati – teda puudutatakse, sest tema puudutas – kõik on omavahel seotud.
Miks minule selline elu – miks minule sellised kannatused – miks mina pean – millega olen mina selle kõik ära teeninud? Need küsimused peavad toimunut ja osaks saavat valeks ja ebaõiglaseks – vaadatakse enese kannatusi ja kogemusi – need ei ole head olnud – neis ei ole olnud võimalik ennast hästi kogeda – need ei ole olnud kvaliteetsed kogemused – neist ei ole head mälestused järele jäänud/ jäetud.
On olemas teadmine – oleksin saanud – oleks saanud paremini – kuid ei olnud – minuga ei valitud olla - mina ise ei valinud olla. Kui teised seda tõde teavad, siis ollakse, kõigile nähtavalt, märgistatud - kui ainult ise teatakse, siis ollakse, suletuna ja salatuna, määritud Hing. Näib olevat võimatu kasvada enesest mööda ja jätta olnu seljataha – sündida olevas hetkes ja luua, küpsenuna, taas, selle hetke, parimal võimalikul moel.
Kuidas on võimalik õppida, kui ei ole loodud selleks sobivaid tingimusi – kuidas valiks inimene õppida ise, kui ta ei pea seda tegema – kuidas otsustaks inimene, ise, kõndida läbi enesele vajaliku, kui seda on võimalik vältida – arvestades inimese loomust – ta jätaks selle teekonna üsna tõenäoliselt vahele või valiks, sellest, vajaliku/ sobiva osa või jätaks selle kellegi teise kanda.
Just sellepärast saabki talle osaks vajalik ja õppimist soodustav keskkond ning sellele teekonnale antakse kaasa kõige paremad õpetajad – nendega õnnestub, kui inimene valib neis näha võimalust, mitte takistusi, mida tuleb muuta ja mõjutada muutuma – kuid ka siin, enesega tegelemise asemel, suunatakse pilk välja ja lahendatakse välist ning teistega toimuvat või valitakse sobivat meelelahutust ja asendusaineid – vältides sel moel enese teekonnal kulgemist ja teekonnaga sügavuti tegelemist.
Rahulolematu inimene ei ole rahul oma õpetajatega – vanemate, laste, ümbritseva keskkonna ja iseendaga – õpetajate ja õpetamise kvaliteet ei rahulda – liiga palju tuleb õppida, vähemaks ei saa anda ega ära ei võeta – enese teekonda ei ole mitte kellegagi võimalik jagada – iga samm, sellel, tuleb enesel astuda ja läbi kogeda – küpseda, kuni küpsetatakse ja ise, kõrvetava kuumuse käes, paigal püsitakse - anda vastuseid – läbida eksameid ja viimistleda järeleksameid.
Kas üldse ja milline osa sellest on enesele – kas üldse ja milline osa vanemale/ kellelegi teisele – see jagunemine ongi raskuste põhjus – seni, kuni laps ei ole enese teekonda ja iseennast vastu võtnud – kogeb ja teeb tema, kellegi teise pärast – tema ise ei ole valinud ega saa valida – seega see ei ole Minu ega Mina – tema peab kuuletuma ja alluma, kuigi temal on õigus oma rollile – Lapseks olemisele – kõigi poolt tunnustatud ja temale võimaldatud rollina väljendumisele – parimal võimalikul moel.
Enesele osaks saanud kogemuste mõõtmist võimaldav skaala – 0-st 100 %-ni – millises ulatuses temale, kui Lapsele, võimalik oli – kus tema sellel skaalal asetseb. See number näitab lapsepõlve kogemuste kvaliteeti – kas plussis ja positiivne või vähendav ja negatiivne. Ema/ isa olid vastutavad lapsele osaks saanu ja puudu jäänu eest – nende käest tuleb aru pärida ja vastus saada – üles tuleb leida põhjus, miks nemad ei saanud ega olnud paremini – mida nad ette võtavad, kui on teada saanud oma töö mittekvaliteetsest sooritusest.
Laps pöörab tähelepanu oma vanematele – ta ei näe inimest/ inimesi – Laps näeb, et vanem on tema oma – laps peab saama kõik selle, mis ja kuidas vanemal on – kuid laps ei vastuta vanema eest ega täida tema vajadusi/ puudusi. Laps on nõus, kui vanem täidab hästi või rahuldavalt oma ülesannet, olema vanema oma, kuid see ei ole igavene – kui vanem ei ole sobiv ja laps ise valib teisiti, siis ei ole vanemal tema peale õigusi – lapsel on vanema peale õigus/ vanemal ei ole õigust ei lapse ega ka iseenda peale.
Õigus, oma Emale/ Isale, tähendab privileegi omamist – enesele kuuluval vanemal on kohustus täita lapse vajadusi ja soove. See tagab selle, et ei nähta oma emas/ isas inimest, kellele olemine lapsevanemaks on ainult üks roll paljude hulgast.
Laps ei mõista, et andmise/ vastu võtmise/ jagamise põhimõte kehtib ka vanemate puhul – tasakaalustamine ja enese osa olulisus – saades tuleb, midagi, vastu anda – ta ei mõista, et inimene ei pruugi, emana/ isana, saada täidetud ja tasakaalustatud sellest, et tal on laps olemas ja ka vastupidi – laps, kui inimene, ei pruugi saada täidetud ja tasakaalustatud sellest, et temal on vanem(ad) olemas.
Laps ja Ema/ Isa, kui perekond, on omal moel tervik – see on ühendatud anumate seadus – kui üks kogeb puudust, siis kogeb seda ka teine/ teised – olemas olev püsib kõigil sama kõrguse peal. Vanemal võib olemas olla rohkem oskusi, võimalusi, ressursse, kuid loeb see, millisena ta ennast ja endaga seonduvat tõlgendab – tema uskumused enese ja elu kohta – kui tema kogeb puudust, ennast vähemana ja enesega seonduvat ülekohtuna, siis sedasama kogeb ka laps.
Kui laps on kasvanud vajamineva puuduses ja püüdnud anda seda endale ise või otsinud seda mujalt – siis ei koge ta enese koosolemist vanemaga, kui ühist tugevust ja enamat, vaid see on suhtlus – ta ei panusta sellesse ausa alles hoidmise nimel – ta panustab, et saada selles kohas võimalik – puudus tähendab, et olemas oleva saamiseks/ jagunemiseks on loodud konkureeriv olukord – keegi jääb alati, millestki ilma – seega püüab ta olla nö kokkulepitud laps, kellele võimaldatakse saada olevast osa, kuid ta ei panusta sealses inimese ja inimese suhtesse – vanem, puuduses, ei ole tervik ega väärtus inimesena – samana kogeb ka laps ennast – seega otsib ta Maailmast seda, mida ja kuidas ta vajab – tema ise loob ennast käepärasest ja vajaduste põhiselt.
Laps õpib, et ühises ei peitu jõud, vaid kaotus – ühises on puudus ja ebavõrdsus – ühine vähendab ja takistab, kui keegi teine on olulisem ja üle. Laps võtab kaasa tõdemuse – ühises peab olema ja elama st ellu jääma, kuid tugevus peitub eraldi olemises ja iseendale kuuluva eraldamises/ eraldi hoidmises teistest, kes võivad seda omaks hakata pidama ja sellele konkureerida – lapsele jääb sel juhul vähem, kuid ta võib enese omast ka ilma jääda nt, kui sellele pretendeerib tema laps.
Selline lapsevanem, kes ise on kogenud ja kasvanud puuduses, ei kohta ega kohtle last, kui eraldi seisvat väärtust – tema ei ole lapsega üks tervik – laps ei ole sama ega võrdne – laps on tema oma – kohustusega kuuletuda ja alluda – vanem kasutab last enese soovide ja vajaduste järgi – millise taseme vajadustega on tegemist sellel tasemel kogemused lapsele osaks saavad – kui puudu on turvatundest, tunnetega kontaktis olemisest ja õigusele nende olemas olemisele – õigusele iseendale, siis saab laps seda kogeda – ta võistleb enese vanema, kui lapsega, vanemale kuuluva nimel – ta ei ole inimene, vaid vanema võimalus anda endale vajaminev vanemale vajamineval hetkel – see on lapse kohustus, sest laps on selle puudujäägi/ vale kogemuse põhjustaja või määritud Hinge salasoppide avaja.
Lapse teekond iseendani, kui inimeseni, on õppimine, kuidas olla ise – teada, mõista ja anda ise endale see, mida ja kuidas vajatakse. Vastuolud ja vastasseisud, vanema ja iseendaga, tõusevad ja jätkuvad võitlusest, millises ulatuses ja mille eest, keegi vastutab. Laps ei võta vastutust enesega seonduva eest vabatahtlikult – ta ei ole nõus taganema enese õigusest ja temale võimaldatust – iga piir, mis tema ette pannakse ja, mida tema kogeb vägivaldsena, kohtab tunnete puhangut.
Vanema väsimus ja info - võta nüüd vastutus enese kanda, sest see ei ole Mina ega Minu – see on Sinuga seotud. Sama vastab talle Laps – see ei ole Mina ega Minu – see ei ole enese oma ega ise endale enese teadlikkusega valitud. Seda ja toda valikut ei ole enese omaks tehtud. Lapsel on harjumus – selles keskkonnas on nii – siin ei pea muutuma – ma ei taha muutust – enesele ennast piiravat kogemust – mina olen vaba.
Solvumine vanema peale – vastupanu, sest uus piir ja info ei ole ega tule enesele sobival moel ja ajal – sellest ei saa vabaks öelda, et ise, midagi muud ja kuidagi teisiti valida ja määrata. See on alaline – see jääb ja seob – iseenda valikute, kogemuste, vajaduste, soovide ja tunnete eest tuleb iseendal vastutada ja maksta.
Senikaua, kuni uskuda, et oleks saanud olla teisiti ja keelduda enese lugu vastu võtmast, sest see ei vasta enese tingimustele ja väärtushinnangutele, jääb Laps istuma ja vaatama erinevate %-de suurusi – kui palju vähem võimalikust. Kõik pidi olema võimalik - keegi peab selle vahe temale kompenseerima – juurde andma, lisama, ümber jagama - vähemat nägevale Lapsele näib, et vanema vastutuse suurus on see osa, mis jäeti/ võeti ära - jäi tema elu täielikkusest puudu.
Enese olemas olemisele saab vastu ja vastuse siis, kui on keegi, kes on nõus vastu võtma ja andma – kogema ja panustama – rolli olemas olemine või selle kandmise soov ei tähenda, et ilmtingimata leiduks rollipartner, kes sooviks selles rollis avalduda või teisele vajalikul moel panustada – lihtsalt iseendana olemas olemisest ei piisa, et enesele oleks olemas see, mida ja kuidas ise endale anda ei oska/ ei saa.
Kui ongi puudu olnud ja vajaka jäänud ning osaks saanu ei ole, enese mõõtude kohaselt, parim - siis on võimalik võtta kogu seda - my life storyt - vastu, kui õppetundi/ õppetükke - mis on olnud, selles konkreetses rollisuhtes/ keskkonnas, minu ülesanne - kasvada inimesena nende andmete alusel ja võimaluste juures, mis selles kohas on olemas ja saadaval. See tähendab - mitte oodata seda, mida ei ole/ ei olnud ja nõuda seda, mis ei ole enese - vaid kasutada olemas olevat ja lisada sellele oma oskused ja tugevus ning kõndida edasi - näha selles kõiges enese teekonda - see oli ja on Minu ja Mina - minule endale on seda vaja läinud.
Inimesele osaks saanu ja vahetult läbielatu ei määra teda – inimest määravad tema kogemused – tõlgendused, vaatenurgad, mõistmised ja teadlikkus – miks oli vaja – senikaua, kuni kahetsetakse ja salatakse, vastutajat otsitakse ja määratakse – ei lase inimene lahti, enese, veel läbitöötamata tunnetest. Inimene, kui raamat, mida ta loeb ja sirvib, millest pilte vaatab ja näiteid välja toob, on tema enese poolt kokku kirjutatud - see on tema enese elu lugu.
Marianne
23.08.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar