Tunnete trummelduse saatel III – Tundehügieeni olulisus

 

Inimesi takistavad harmoonilisi, ehk tasakaalustatuid, suhteid loomast ja hoidmast nende erinevad väärtushinnangud ehk nende isiklik maailmapilt ning tunnetega tegelemiseks loodud tehnikad ja valitud lahendused. Inimene vajab erinevaid töökindlaid tehnikaid, et tulla toime tunnetega, mida ta tunda ei taha – ei tohi – ei oska. Inimene vajab tehnikaid siis, kui ta ei oska oma tundeid ära tunda ja läbi tunnetada – neid lahustada.

See, millest inimene, teadlikult, lahti ei vali/ ei oska lasta, see jääb alles - neist tunnetest saab inimese osa – inimene ei saa ise ennast ära kaotada. See tähendabki, et selle enese osa, mis justkui elab iseseisvat ja inimese kontrollile allumatut elu, käsitlemiseks vajab inimene lahendusi. Inimesi on palju ja nad on loovad ning leidlikud – nende lahendused tõestavad seda. Inimeste vaheliste arusaamatuste klaarimine on keeruline, kuna inimestel on kasutuses erinevad lahendused ning see, mis ja kuidas on ühele okey, ei ole seda teisele mitte.

Just need, erinevad lahendused, saavad ületamatuteks takistusteks, sest inimesed keelduvad neid ausalt ja nende põhjani vaatamast ning nende tagajärgede eest vastutuse võtmisest – nad ei nõustu ausa infoga, mis toob välja, mille jaoks ja kuidas nad on valinud – nad keelduvad enese jaoks olulistest abivahenditest ja ventiilidest lahti laskmast, justkui oleks tegemist iseenda maailma lõpuga, mis omal moel ju ongi tõsi – neil tuleb iseendaga seonduv läbi vaadata ja iseenda jaoks uued, teiste ja ühisega arvestavad, lahendused leida.

Üks olulisim teemavaldkond, milles üsna tavapärase inimese harituse tase on madal, on enese tunnetega tegelemise tavad ja vaatenurgad. Tunded on normaalsed – kõik inimese tunded on normaalsed ja aktsepteeritud, sest need on inimese sõnum iseendale ja teda ümbritsevale maailmale. Tunnetega antakse edasi - kogetud puudutusega seonduv, alateadvuses peituv, uskumuste ja teadmiste järeldused ja tõlgendused, toimuva ja nähtu kirjeldamine, vajaduste ilmnemine ja meeleolu kohta käiv oluline teave. See on enese suunamine, kuidas reageerida - tee, midagi – tunne, midagi – sest ... ja inimene teebki ja tunnebki – midagi ja kuidagi.

See, mis tõukab inimest kõrvale, tasakaalu hoidmisest ja, mida seetõttu võib nimetada ebanormaalsuseks, tuleb mängu siis, kui inimese poolt valitud tunnete ja iseenda käistlemise tehnika mõjutab teda ennast ja ümbritsevaid vähendavalt. 

Pilkamine, karjumine, löömine, alkoholi ületarbimine, ülesöömine, manipuleerimine, depressioon, enese lõikumine, suitsetamine, valetamine, liigne masturbeerimine, suhtlemisest keeldumine, nina nokkimine, küünte närimine, vägistamine, ähvardamine, meelitamine, dieedi pidamine, jonnimine, ülbitsemine, olulisest vaikimine, raevu pursked jne – need kõik on erinevad tehnikad, kuidas inimene valib oma tunnetega tegeleda ja toime tulla – ellu jääda ja elamusi pakkuda.

Need tunduvad olevat autonoomsed lahendused – inimese isiklik õigus iseendale - nagu hingamine ja ihule lähedal olev särk – inimene on nende töökindlust testinud ja ta vajab neid – tema on neist sõltuv. Kuid isiklikust tundehügieenist saab teis(t)e inimes(t)e teema siis, kui teda/neid kasutatakse abivahendi(te)na ja see ei ole inimese privaatsust, tundeid ega isikut austav kogemus – tunnetega tegeleja tehnika valik ja selle kasutamine tähendab, et teise inimese osaks saab teda ebameeldivalt häiriv, ülekohtuselt puudutav ja vähendav kogemus.

Kõik tunnetega tegelemiseks kasutatavad tehnikad võtavad lõivu ja on võlgu elamine – need jätavad jälgi ja on asendustegevused siis, kui nad ei ava ega lahenda põhjust. Teistsugust lahendust ei otsita ega vajata/ ei nähta, sest enese tehnika kasutamine, iseenda tundest vabastamiseks ehk tundena vallandamiseks, on vajalik – see on enese tagasihoidmise, ehk valena väljendumise takistamise, ja vajalikust erineva kogemuse tulemus – enese piiratuse kogemine – peab seda, mida ja kuidas ise ei taha ja valinud ei ole – on ilma vabaduseta ehk pealesunnitud olukorra, on see, siis tõeline või sel moel usutakse, kogemine. Tuleb tõeks tunnistada, et üsna sageli on nii, et kunagi inimene tõesti pidi, kuid enam ta ei pea - tal on õigus, võimalus ja ressursid, et ise valida.

Ühises toimuva tunnete väljaelamise raskemini talutavaim osa leiab aset siis, kui tundeväljendus erineb tunnetega rahus olija väidetust ja väljendatust – viha, solvumine, löömine, eiramine ja ka tegelikkust paljastava tõe ilmutamine - seisavad kaugel sellest, mida tähendavad ühes olla soovimine, teineteise hoidmine, turvatunne, meeldimine, armastus, toetus. 

Tunde välja elamise hetkel jääb inimene kõigest sellest ilma, sest seesama teine, kes väitis ja lubas, on muutunud ja muutnud oma väljendust ja enesega seonduvat kogemust – ta ei hoia ega armasta – temaga koos ei ole turvaline olla – teine on oma tundele kanali leidnud teadvustamata või ka tahtlik väljendus.

Peale nn puhastusprotseduuri ja rahu taastumist, öeldakse – ah juhtus/ see ei olnud see, mida kogesid/ ära nüüd liialda/ ise olid selle ära teeninud/ pidin, sest ise sundisid tegema/ ise tahtsid ju – ära nüüd valeta/ teisiti ei saanud/ unustame ära/ kui kellelegi räägid, siis juhtub Sinuga ühte ja teist/ vaikitakse ja ei reageerita soovile arutada/ harutada teemat.

Pead taluma, sest see käib ühiselu juurde ja enese väljendusele, st tunnete välja elamisele, on teistega ühes elaval inimesel õigus – mitte kellelgi ei ole õigust seda õigust ära keelata – kõlab vastus, kui püüda näidata, et sellise – omade inimeste ja ühist vähendavate lahenduste kasutamisega kaasnev ei ole hea ega õiglane kogemus. Puuduliku tundehügieeniga inimene väidab täiesti tõsiselt – Mis õigusega Sina minu isiklikule territooriumile tungid ja seal mind käsutad – mina ise tean, mida ja kuidas mina tunnen ja teen!

See tähendab, et selline inimene elab oma tunde välja, kuid ei kasuta wc-d ega vali koristada enese tagajärgi – ta teeb hunniku avaliku ja ka kõikide teiste kasutuses oleva ruumi põrandale ja läheb selle juurest minema nii nagu seda ei olekski ja see ei puudutaks teda. Seal keskkonnas, kus inimene saab sellisel moel oma tundeid välja elada, on selline lahendus normaalsus – sellega võidakse mitte leppida, kuid sellega elatakse ühes, sest ollakse seotud ja teistmoodi ei osata või ka ei taheta.

Seega saab, ajas, selliseid erinevas astmes läbiseeditud ja läbiseedimata jäänud/ jäetud tunnetega hunnikuid palju, sest ka teiste omad on samasse jäetud – see on ühine miiniväli, mille peale astudes ja vahel laveerides, püütakse tavalist elu elada – teha nägu, et ei ole ega lõhna, kuigi kõik teavad, näevad ja tunnevad, et on ja haiseb. Just sellepärast teravalt ning ennast päästvalt vastu reageeritaksegi ja lahku minnaksegi ja ühisest ära põgenetaksegi ja ennast tundetuks tegevaid lahendusi kasutataksegi – ei taheta vastutust võtta ega suudeta/ saada kõikide jäetud jälgi ise ära koristada.

Tegemist on kaassõltlastega - ühises ruumis toimuv on kõigi asi – kõik on sellest mõjutatud, sest kõik saavad puudutatud - kõik on sellesse oma osa andnud. Need on haiged keskkonnad, kus enese ebateadlikkus on normaalne – elatakse ühest tundepurskest ja tundeväljendusest järgmiseni. Kartes teiste, kuid ka enese omi, kuid vajades võimalusi, mida ühiselu pakub – ära on unustatud ühes olemise ja elamise tegelik eesmärk – kasvada parema iseendani – selle asemel kogetakse ja teostatakse iseenda ja teiste vähendamist – iseenda ja ühise energia madaldamist.

Ollakse, kui lapsed liivakastis, kes ei ole õppinud enese eest vastutama ja omaenda teemasid ise lahendama. Tunnetega seonduvasse haridusse/ haritusse ei ole panustatud. Tunde olemas olemine ei tähenda, et peab tundena väljenduma või selle võimatuse/ võimaluse puududes selle teisega asendama – tunne ei ole häbi ega hirm – tundel on õigus ilmneda - tunnet ei ole vaja alles ja alal hoida, kui enese sõnumit iseendale on mõistetud.

Kaugele tagasi ulatuvad katkised, katkiste ja kibestunud inimeste, põlvkonnad – negatiivsete ja ennast lõhkuvate tunnete aktsepteeritud väljendamise vajaduse kättesaamatus tõi kaasa nende mingigi väljaelamise vajaduse - seda teostati ja teostatakse võimaluste ja enesele lubatu piirides - sellise tegevuse jäljed on näha enese põlvkonnas ja järeltulevate jäetud jälgedes. 

Kuna ei ole õpitud ega õpetatud, sest on tegeletud ellujäämise ja argipäevas elamisega, siis puudub oskus, kuidas seda elutervelt, autonoomselt ja säästvalt teha. Ennast ei austata - teisi ka mitte, ennast ei avata, ennast ei mõisteta, ennast ei osata lugeda, teisi ammugi mitte, kuigi vahel tundub, et teisest ollakse teadlikumad, sest too on enesest olulisem.

Inimene on see loom, kellel ei lubata/ kes ise ei luba – kõiki oma tundeid kogeda, kuid ta ei saa neist vabaneda, sest just need – valed, häbistavad ja ebamugavad – on tema või teiste külge kleepunud ja kipuvad välja ning pahandust tegema. Inimesed eitavad iseendeid – nad ei tunnista oma nn valede tunnete olemas olemist – ära hüüa hunti, kui ei taha temaga kokku saada.

Olemas olevaid ja ennast, aegajalt, ilmutavaid tundeid on vaja avatult ja teadlikult kogeda, et neid ära tunda ja nimetada – nende vastu ei ole vaja võidelda, vaid need tuleb vastu võtta – Minuga toimuv on normaalne – mina reageerin/ mina reageerisin. Küsimus on selles - Miks minule seda tunnet vaja oli/ on – millise võimaluse see minule annab – millise võimaluse minu tunne minule annab – millise info minu tunne, minu enda kohta, minule annab?

Ebanormaalseteks nimetatud tunnetega tegelemiseks kasutusel olevad tehnikad on lapsepõlves ja sealt välja kasvamise ajal omandatud/ ülevõetud/ selgeks õpetatud tehnikad. Nende eesmärgiks on enese jaoks valest ja mõistmatust eemale hoidmine ning ennast häirivast enesest vabastamine. Lapsel ei ole pidurdus ega toimuvat ülevaatlikult mõista aitavaid mehhanisme – temal on vajadus kohese lahenduse järele – ta teostab selle, võimaluse ilmnedes või seda endale andes, käepäraseid vahendeid kasutades.

Last tõsisemalt ja tugevamalt häirivad tunded ilmnevad teiste inimestega suheldes ja sellepärast proovib ta neid lahendada teistele inimestele märku andes ja nende toetust küsides, kuid ka neid, kui abivahendeid, kasutades. Oluline Teine on lapse jaoks oluline – see on tema laiendatud Mina – toetus, teadmised, oskused, ressursid, head ja lubatud tunded – vajadusel võimalus kasutada.

Enese jaoks olulisena olnud Olulise Teise kvaliteedi, kasutamise võimaluse ja toetuse tegelikkuse vahe, suhtes reaalse vajadusega, toob kaasa tõsised tagajärjed – lapse kasvamise teekond saab takistatud – loomulik kulg moondub, sest laps otsib vajaminevat, asendab vajamineva, jääb puudust kogema. Ennekõike väljendub see tema väärtushinnangutes, uskumustes ja loomulikult tundehügieenis.

Lapsele liiga rasked tundekogemused ja talumised toovad kaasa selle, et ta omandab, lähtuvalt oma traumast, erineva tehnika - ta suunab on tunded teise inimese pihta – ta suunab oma tunded enese pihta – tema tunded väljenduvad kontrollimatult – tema tunded on allasurutud. Kui suur inimene neid lahendusi kasutab, siis see tähendab, et tegelikkuses seisab seal Laps, kelle jaoks iseenda sees kogetav tunne on – vale, ülekohtune, üleelusuurus, kellegi teise oma, teadvustamata tegevus ja enese veenmine – minul ei ole tunnet st mina ei tunne.

Teise pihta suunatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond - Lapsel on teadmine – teine on minu tundes osaline, kuid see teine ei osale, ei nõustu osalema või osaleb lapse jaoks valel moel. Teine tegi – mina tundsin – teine on minu tunde autor - teine on süüdi – võtku vastu ja vastutagu – lahendagu ära – andku parem tunne vastu.

Laps teostab ülekohtu vastase protesti ja teist inimest õigesti käituma sundiva valiku füüsilise ja vaimse avalikku või halvasti varjatud väljendumist kasutades – vägivald/ allutamine/ hävitamine sõnade ja tegudega – teise tähtsuse ja suuruse vähendamine enesele jõukohaseks – enese Mina pildist vähemaks. Teine ei ole talle autoriteet, vaid samasugune laps, kes võistleb vajamineva pärast – kui teine saab, siis Laps jääb ilma.

Lapse täis kasvamise toetamiseks on Täiskasvanu ülesanne seista paigal ja öelda vajadusel välja EI – kehtestada reeglid ja hoida neid üleval – Sinu tunne on Sinu teema – seda välja elades ei tohi teise inimese isiklikke piire ületada. Inimese isiklikuks täis kasvamiseks on vaja mõista – minu tunne on minu teema. See, miks mina oma tundega tegeleda ei tahtnud/ ei osanud/ selleks põhjust ei näinud – on selles, et mina ei olnud osanud eraldada kogu loost ainult enese osa – tervik ei olnud minu – see oli Meie – selles loos jagunes vastutus osadeks – minu kanda oli eakohane ja tolleaja teadlikkuse järgi arvestatud vastutus.

Enese pihta suunatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – Lapsel on teadmine – teine on minu tundes osaline, kuid see teine ei osale, ei nõustu osalema või osaleb lapse jaoks valel moel. Lapsel on tunne, mida ei aktsepteerita selles keskkonnas, kuid sellega tegelemise jaoks ei ole seda olulist teist tema jaoks olemas – laps on füüsiliselt ja vaimselt üksinda – ei ole ühtegi teist, kellega tunde lahendamise kontakt oleks võimalik – ta on üksinda või ta on teis(t)e kõrval olles ühisest välja jäetud – teda eiratakse, temale vastatakse vaikusega, teda peletatakse sõnade ja vägivallaga eemale.

Lapsel, kes vajab mõistmist, hoidmist ja tunde kogemise luba/ toetust, ei ole teist võimalust, sest tema Maailmas ei ole teistsugust lahendust – ainus käepärane lahendus on tema ise – mitte keegi teine ei pööra temale tähelepanu ega ole tema jaoks olemas – see on traumaatiline kogemus - teda ei nähta temana/ ta ei ole oluline – tal ei ole luba ega võimalust oma tundega kohtumiseks. Tema tegevus väljendub enese lõikumisena, enese põletamisena, enese tätoveerimisena, enese augustamisena, enese müümisena, anoreksiana, buliimiana, depressioonina, narkootiliste ainete kasutamisena, adrenaliinilaksu vajamisena jne.

See on teise inimese tähelepanu vajadus – enese valu jagamise võimaluse vajadus. Laps on justkui tundetu – nii sügav on tema šokk sellest, et tema jaoks oluline inimene ütles temast lahti, kuigi on temaga ühe ja sama Maailma sees endiselt olemas. Laps ei taju reaalsust – ta proovib ennast hävitada ja katki teha selleks, et kestvas olukorras edasi olla/ sellest välja astuda/ väljapääsu leida. Justkui oleks käimas kihlvedu - kui sügavale on ta valmis end hävitama.

Enese sõnum iseendale – teise inimese valik/ tegu/ sõnad ei kaota mind ära – mina ei sure ega pea ära surema, sest mina ise ei pea ennast ära kaotama - mina olen olemas ka siis, kui teine mind ei näe. Enese ülesanne iseendale - ärkan üles – minule ei ole teist inimest vaja – teise inimese olemas olemisest/ kvaliteedist/ tegevusest ei sõltu minu elu ega elus olemine. Mina olen olemas – mina ise elan enda pärast ja jaoks – mina olen tugev ja mina leian lahenduse – mina olen enesele oluline – mina olen väärtus – mina, kui enese olemas olemise põhi, pean.

Kontrollimatult väljenduvad tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – Lapsel ei ole enese ega teise mõistet veel olemas – tal ei ole enese teadlikkust – ta kogeb seletamatut ja tema seest lihtsalt vallandub miskit – ta ei tea, kust hääl tuleb või kes liigutuse ja miks teostas – reaktsioon on automaatne ja tahtmatu. 

Enese ülesanne – tuleb ühendada ennast oma tegudega ja väljendustega – see olen mina – olen enesest teadlik – minul on vajadus - minus on tunne – mina otsin lahenduse – mina tegelen enese mõistmise ja mõtestamisega.

Vaigistatud tunded on lapsepõlves pooleli jäänud teekond – näib, et tundeid ei ole – näib, et on tundevaba seisund. Lapsel on hirm enese jõu ja väljenduse ees – ta nägi enese tunnet/ ta koges ennast/ ta nägi enese tunde vallandumise tagajärgi – ta sulges ennast – keelas endal olemast iseenda ja vabana väljenduvana. 

Sellise vaatenurga valinu tunnetega tegelemise tehnika väljendub manipuleerimisena, Hea Lapsena, sügava depresioonina, skisofreeniana, alkoholismina, õgardlusena, äärmiselt tasakaalukana, rahu vajavana, enesest teise inimese ehitamisena – talle on vaja keskkonda, kus ei ole vaja tundeid kasutada, kus saab meeldivaid tundeid kasutades vajamineva, kus ei kasutata tugevaid tundeid ja kus teiste negatiivsed tunded ei avaldu - kontrollitud olukorrad.

Info enesele – kõik minu tunded on lubatud – need ei ole häbi ega vale – minul on õigus olla kõiki oma tundeid tundev inimene. Kunagine trauma tuleb uuesti lahti võtta ja selles sisalduv info läbi töötada – minu tundele vastu reageering ei olnud minu/ ei olnud minu aus peegeldus – minu tunne oli minule vajalik, sest see aitas mind – minu tunded on minule vajalikud, sest need on minule vajalik info minu enese kohta.

Inimesel on vastutus enese ees ja enesega seonduva eest kanda. Tunnete olemas olemine ei tähenda õigust kasutada iseennast, teist inimest või ühist selle jaoks, et elada ennast, teadvustamata ja tunnistamata, miks ta seda teeb või ka täie tahtega, teise pihta/ ühise sisse välja. Inimesel on ülesanne kasvada täis – lahendada ise enesega seonduvad jamad ja teemad – see tähendab tööd iseendaga – ümber tuleb töötada tehnikad, lahendused, väljendused, mis ei ole hoidvad ega head – ükskõik, kui tõhusalt need teda ka aitasid või aitaksid.

Täis kasvanud inimese elu lahendused ja tunnete lahendamise tehnikad ei ole Lapse kasutuses olnud piiratud/ teisele kuulunud varasalvest pärit. Täis kasvanud inimese enese teadlikkus lähtub reaalsusest – olemas olevast tegelikkusest. Ennast häiriv tunne on info selles reaalsuses toimuva kohta - inimese sõnad iseendale.

Marianne

31.08.2024.a

Tunnete trummelduse saatel II - Ёб твою мать!

Edastades teisele inimesele enese info – minul on teema – meis on teema – lahendame/ teeme muudatuse, sest mina ei saa/ ei soovi enam vanal moel jätkata. Teine on tõstatatud teemas osaline – tema valikud, väljendused, tegevused, otsused, tunded – on olnud vähendavad – ühist lugu tasakaalust välja viivad. Esitlus saab ja võib-olla vähe vildakas – teisele tähelepanu suunamine toob teda teravamalt esile. Loob aluse võrdluseks – ühte justkui süüdistatakse samas, kus teist ohvrina näidatakse.

Mis õigusega Sina mulle sellist iseennast näitad! - Mis õigusega Sina ennast süüst puhtaks pesed! – Vaata ennast ja imetle - ise oled seda ja teist – ise oled selline ja teistsugune! Lüüakse lauale kaardid, mis alles hoitud – tuuakse välja argumendid, mis tallele pandud – säh Sulle, säh Sulle, Säh Sulle – ёб твою мать - sel moel teen šahh ja matt Sinule!

Ega niisama lihtsalt alla ei anta – lajatatakse välja, ära tõestatud ja jalust nõrgaks võttev, argument – Agaaaa, Mina juuu – andsin Sinule, tänamatule, peavarju, toidu, riided, taskuraha – mida Sul veel on vaja – Sina oled saanud kõik – Sina ei ole mitte millestki ilma jäänud!!!! Sina oled minult ära võtnud minu elu!!!

Ega olegi midagi vastu öelda – on saadud ja on ära kasutatud. Seda teadmist, enese süüna kogedes, nähakse ennast ära kasutaja ja võlglasena – selle aja eest ei ole mitte midagi vastu anda ja ühine möödunu oli järelikult väärtusetu – seega ollakse võlgu kogu enese lugu ja teekond.

See on tahtlik manipulatsioon – enese vastutuse, kui talumatult raske kohustuse, teise inimese õlgadele panemine. See on tähelepanu suunamine, enese poolt antu suurusele ja olulisusele rõhudes, selle ära viimine sellelt, mida ise vaadata ja tunnistada ei taheta – enese teod ja olemised ja tunded ja otsused ja valikud, mida ei ole hea kogeda olnud ja, mis ei ole õiglased olnud – oma Ema oma Lapsele nii ei tohi teha - tal ei olnud selleks õigust ega olnud talle luba antud.

Söök ja toit ja peavari ja taskuraha on materiaalne ja nähtav Maailm – kõik selle saab anda ka keegi teine ja inimene ka ise, mingist ajahetkest alates. Ise ei saa anda endale inimlikku kontakti – austavat ja hoidvat sidet – armastavat ja turvalist - teise inimesega ühes olemist. Selle jaoks on sellist inimest enese kõrvale vaja.

Ühise elu valinud inimesed ei saa kokku materiaalsetel põhjustel (kuigi kindlasti on ka erandeid), vaid soovist koos olla – koos olemist kogeda – häid tundeid kasvatada ja jagada. Mees valib Naise ja Naine valib Mehe, et oma elud koos elada. Ema valib Lapse, et olla Ema oma Lapsele. Isa valib Naise, et olla Isa tema Lapsele. Jne.

Ära kasutatud privileegide nimekirja kuulates ja selle olulisusele rõhutamist ning vajadust, millegi muu ja enama järele, mõistmast keeldujaga koos olles, tõuseb küsimus – kas see inimene tõesti tahab, et minul oleks temaga koos halb olla. Kas minu Ema/ Mees/ Naine/ Isa tahabki, et minul oleks temaga halb koos olla – miks mina ei ole, tema arust, enamat väärt – miks ta keelab minule selle, mis on minule vajalik – et, kuulates minu jaoks olulist infot, lõpetaks ta, minu jaoks, valena olemise ja kohtlemise?

Ega sellest, kui vaigistatud inimene vaikib ja jätab, enese ja ühise kohta käiva, tõe välja rääkimata, midagi ei muutu – olemas olev jääb ikkagi alles. Inimese vajadused on endiselt alles – ennast väärtusena kogev inimene ei vaiki neid olematuks ega valeta neid tühiseks – Mina olen enesele oluline - Mina ise seisan enese kõrval ja eest!

Seni, kuni inimene veel loodab ja püüab – ta edastab enese jaoks olulist infot – ta tahab hoida alles seda, mis tal on, kuid ta tahab seda kogeda teistsugusel – enese jaoks paremal moel. Meie peame saama rääkida meist – ausalt ja avameelselt – ühine turvatunne ühes olles – minuga on arvestatud – mind on kuulatud ja mõistetud – Meie teema ei ole minu eraasi, vaid tõsine ja ühine teema.

Elus tuleb ette, et enesest ei piisa - püüded, teiseni ulatuda, jäävad tulemuseta – need jäetakse õhku rippuma, sest ühist, pidavat pinda, jalge all ei ole. Ühes edasi elades, tuleb, ühise sees, leida enesele lahendus – lahendada ühist kahe eest või teha seda nii nagu oldaks üksinda - kuid see ei ole aus ja ehe üksindus, vaid vaikimisele alistudes, pealesunnitud olukord – ellujäämine kohas, kus ollakse, kuid ei saa enesega seonduvat parandada, sest teist ei ole kõrval seismas ja kaasa astumas – ta on samas ja justkui on, kuid see on välditud ja peidetud ning moonutatud koos olemine – inimesed teostavad suhet suheldes – ennast ei ole teisega ühendatud – enese trummeldavad tunded seisavad vahel ja ees.

Marianne

29.08.2024.a

Tunnete trummelduse saatel I - Vajadus, mis ületab ajalised piirid

Kui toimub püüd anda teada oluline enesest, enesega seonduvast ja ühisest ning siis, selle vastu, kostub vaikus – teine keerab end ära, varjub ilmetu näo taha, ei tee kuulma ega nägemagi, tegeleb millegi muuga - siis see on avalik vaigistamise katse – tahe, sellise tegevusega, anda õpetus – lõpeta teema, lahenda ise, tee nägu, et midagi ei ole ega ole olnudki.

Inimene, kellel on olemas oluline, püüab jõuda vaikijani – ta vajab elusat kontakti – mida rohkem ta püüab, seda kindlamalt teine vaikib – inimene ei ulatu teiseni ja ta ei saavuta teistsugust reaktsiooni – ta ei saa enesele olulisele teemale tähelepanu. See võib puudutada ka teist ja ühist, kuid teine ei vali seda lugu enese osaks teha. Tema edastab sõnumi – kui jätkad, siis oled üksinda – kui end vaigistad, siis olen nõus koos olema.

Vajadus, mis ületab piirid – püüdlejal käivituvad hirmust ja ehk ka valust, mida ta tundis aegu tagasi, erinevad tunded, millega ta püüab vaikusemüüri lõhkuda – viha ja valu jõul - karjumine/ löömine/ asjade lõhkumine/ enese vigastamine/ situatsiooni keskkonnast kohese väljumise teostamine/ selle katse (ka enese elu ohtu seades).

Vaikust tundub võimatu taluda olevat, sest inimese ajas on olnud hetk, mil ta koges, midagi halba, enese jaoks valet ja ületamatut – teine oli olemas, inimene edastas talle oma info, kuid teine ei reageerinud sellele. Vaikust kohates on inimene tagasi seal, kus tema ise ei saanud ja teine ei tulnud – taaskord ta vajab, et teine tuleks kohale ja oleks temaga ühes – päästaks ta ära.

Kasutusele tuleb selle hetke lahendus – põgenemine, et mitte näha teist, kes ei reageeri või kohale jäämine ja edasi üritamine, et enda eest seista või kohale jäämine ja enese sisse pöördumine – enese vaigistamine, et ellu jääda – teisega kontakt taastada. Võimsad tunded ei jäta kohta selgusele ja iseendale – on vajadus päästa ja säästa ise ennast enese tunnete trummeldusest.

Vaikimise valinu on meister oma tegevuses – ta on seda kunsti harjutanud – tema teab, et siis, kui ta kaob enese vaikuse sisse – teine ei saa teda kätte ja tema ei pea mitte midagi tegema – ta ei vali enesele osalust, enese jaoks vales. Ta teab, et teine üritab ja proovib, kuid ta on omandanud enesele jõukohase tehnika – teine väsib, leiab teistsuguse lahenduse, vahetab oma tähelepanu suunamise eesmärki – hakkab eneses kahtlema ja enese seest ning küljest vigu otsima. Tõestab, et teine on talle vajalik – proovib meelepärane olla, et saavutada mingigi kontakt. Justkui ei teinud midagi, kuid torm, veeklaasis, vaibus – see, mis jäi pinna alla peitu, ei loe – see ei paista välja.

Lapsepõlve udude uimas enese päästmise poole püüdleja kogeb vaikust, kui enese elu ohtu seadvat sündmust ja enese väärtusetust – tema ei ole oluline, temaga seonduv ei ole oluline. Siis, kui ta mõistab, et tema ise on väärtus, mida teine ei määra olema ega saa ära võtta ning, et tema elu ei ole ohus, kui teine ei vali temaga kontakti vastu võtta – tema ise on olemas ja sellest piisab.

Tema jääb alles ka siis, kui teist ei ole või ei ole tema jaoks olemas. Teine võib valida vaikuse, kuid enam see ei käivita – inimesel on olemas oma Maailm, mis jääb alles ja kestma – seda ei pea ühendama teise omaga. Tõde on, et kui teine ei valigi kõrval seista, siis ei ole olemas ka seda ühist, mille sees endale vajaminevaid muutusi teostada/ saavutada. Inimene elab ise oma elu edasi – temast endast piisab.

Marianne

29.08.2024.a

Torm enese mudelis

 

Mida kauem kulgeb inimene lapsepõlve udude uimas, seda rohkem on tal kaasas kordategemist vajavaid lugusid ja inimesi. Ajas on need jäänud seljataha, kuid nad püsivad tema meeles – tammuvad tühjadel lavadel, ootamas oma võimalust – kõikide osaliste kohal olemist ja ühist tähelepanu, et ühine korda teha. Sealt minna ühes või eraldi edasi, kuid minna rahus – lapse elule ohutult.

Laps peab ootama ja otsima võimalust, kuidas õigeks muutmine teostada – tema ei saa/ ei taha elada, enese jaoks, ohtlikuks nimetatud Maailmas/ inimes(t)ega koos. Inimene, kes on Vaenlase rolli nimetatud, ei ole ega saa olla, tema jaoks, Sõber või mõnes muus toredas ja ohutus rollis kaaslane. Enese jaoks valet tuleb enese pärast muuta/ muutma tõugata, sest niisama ei muutu ega juhtu, midagi – laps ei muuda oma otsust enne, kui tema saab seda inimest muutununa kogeda ja päriselt näha, alles siis saab laps ennast kindlalt ja turvaliselt lubada tunda – tema rollipartner on, lõpuks ometi, Ohutu ja Sõber.

Väikese lapse elu traagika seisneb selles, et temaga seotud oluliste inimeste arv on piiratud – mida vähem neid on seda olulisem on nende kvaliteet. Mida vähem neid on seda olulisem on nende alles jäämine – lapsega ühes olemine. Lapsele on neid vaja – laps kardab neid kaotada – vajaliku ja olulise inimese kaotus seab tema elu ohtu – temale jääb alles vähem võimalusi.

Enese elu on, iseendale, olulisim ja sellepärast ei saa laps lasta lahti ka neist, kes ei ole temaga head ning keda ei ole hea ja turvaline kogeda – laps näeb ja kogeb enese piiratust – ta vajab vale muutust/ muutumist lapse jaoks õigeks. Ta teab, et vale võib ja saab olla hea ning õige – ta on seda kogenud, ta on seda pealt näinud, talle on seda lubatud – kuid see ei jäänud püsima – kuid see ei saanud tema osaks.

Mitte ühegi inimese kaotus, peale enese, ei ole elu ohtu seadev ega ka ohtlik – ainult enese kaotus lõpetab enese elu. Loomulikult avalduvad, millegi/ kellegi olulise kaotuse tagajärjel, harjumuspärase ära jäämisest tingitud sõltuvusnähud, ilmnevad erinevad tunded ja tuleb olla iseenda jaoks olemas ka seal ja selles, mis ja kuidas oli varem teisiti. Kuid see ei võrdu sellega, et elu oleks ohus. Inimene tuleb toime ilma ühe või teise inimeseta – ükskõik, kui lähedase astmega need seotused ka oleks olnud – tema jääb ellu ja elab senikaua, kuni talle päevi on antud.

Kui üks inimene otsustab, et tema, teise inimesega, enam ei soovi suhet/ suhelda, siis see ei ole teise inimese ebaõnnestumine, viga ja häbi – see ei näita ega jäta teda valena olema – lihtsalt see on, ühe inimese, mingil põhjusel tehtud otsus – see on tema isiklik teema, mis puudutab ka teist – endaga seotud tagajärjed on mõlema isiklik teema. Kuid lõpetatava ühise eest võetava vastutuse õiglaselt ära jagamine on mõlema teha ja vastutada.

Need inimesed, kes soovivad teist inimest endaga ühes ja enda jaoks alles hoida – keda, sellepärast, nimetatakse klammerdujateks, ahistajateks, koormaks - on need inimesed, kes soovivad reaalselt ja ehedalt ning ära tõestatult kogeda turvatunnet ja kindlustunnet – teadmist, et suhte/ suhtluse partner hoiab seda, mis on ühine – too teeb selle nimel tööd endaga ja panustab endast, sest peab seda ühendust oluliseks.

See on turvatunde küsimus – selle taga on teadvustamata hirm ja elu alal hoidev soov. Sageli toob see kaasa selle, et inimene ei tee vahet suhtel ja suhtlusel – ta ei tea erinevate võimaluste olemas olemist selles kohas, kus tegemist on tema vajadusega – suhe/ suhtlus annab, midagi sellist, millest on olnud möödunus või on endiselt puudu olevas. Möödunust mõistmata jäänud vajadus on ehe ja täitmist ootav vajadus olevas.

Selline inimene on suurenenud kontrolli ja turvatunde vajadusega – ta soovib selgust, konkreetsust, ausust ja suhtekohast infot õigel, muutmist võimaldaval, ajahetkel ja enesega seonduvate otsuste vastuvõtmiseks, sellekohase vajaduse ilmnemisel. See on jälg sellest, et tema on olnud seotud inimesega, kes esitles suhtlust suhtena, kuid tegelikult oli selle ühenduse omanik – tema oli see, kes, ühepoolselt, dikteeris ja valis kontakti alustamise ja lõpetamise ning selle läheduse ja sisu.

Seda kogenu ei saanud enesega seonduvat muuta ega selle seest ära minna – selline kogemus kestis ja seda esitleti normaalsusena. Inimene oli seotud kokku inimesega, kes oli tema oma, kuid oli tema jaoks Vale ja kohtles teda valel moel, kuid näitas seda, kui ainsat võimalikku lahendust ja ootas selle eest veel tänu ning nimetas tänamatuks, kui kuulis, et tema endaga, tema valikute ja otsustega ning tema väljendusviisidega ei oldud rahul.

Sellest ühendusest paistsid välja traagelniidid – oldi koos, kuid tegelikkuses oleks valitud teisiti, kui see oleks olnud võimalik – sellel hetkel, selles kohas, jäi lapsele üle lahendus – olemas olevat tuli muuta enese jaoks ohutuks ja õigeks – see tähendas, et ka iseennast tuli muuta, teise pärast ja jaoks, õigeks ja sobivaks.

Info olulisus – hirm valena olemise ja vale kogemise ees. Karistuste kogemine selle eest, et ei olnud olulise teise jaoks õige. Tegelikkuses puudus info, mille alusel oleks osanud teise valiku valida – kättesaadav info oli moonutatud – tegelikest motiividest vaikiti, kuid need avaldusid kõnes, kehakeeles, otsustes, energias. Lapse infot ei kuulatud ega mõistetud - seda ei aidatud ka tema enese jaoks loetavaks tõlkida. Täiskasvanu nimetas põhjused, miks teda ja temaga seonduvat nimetati ebanormaalseks - ta ei olnud Õige Laps - tema oli Häbi.

Laps teadis selle tõe olemas olemist, mida tema mõistus tõrkus vastu võtmast – see oli enese loo põhjani mõistmine – oldi, elati ja tegutseti koos, kuid tegelikkuses lõhuti ühes olemist selle poolt, kes oli ise lapse tuleku valinud ja väitis, et oli lapse jaoks ja pärast olemas. Kuid tegelikkuses ta ei hoidnud ega ehitanud ühist teed ega olnud tugevus – ta tegi seda, mida pidi, senikaua, kuni pidi.

Lapse jaoks oli selline tõde mõistetamatu ja elu alal hoidvat lahendust mitte võimaldav olukord. Sellpärast muutis ta enese jaoks tõde – võttis üle selle väite, mida selles keskkonnas edastati – tema ise oli põhjus, miks tema teistsugust kohtlemist ja koos olemist väärt ei olnud. Tema kogemused olid tema valede tegude ja olemiste tagajärg. 

Laps tahtis olla õige - ta vajas õigena olemist - siis ei saaks tema hirmsaim hirm tõeks - oluline teine teeb oma vajaduse teoks - ta ütleb lapsest lahti. Lapsele oli seda teist vaja - ta tahtis ellu jääda - ta tahtis kogeda pidavat põhja jalge all - ta ei tahtnud, enese pärast, hirmu kogeda - ta vajas armastust ja hoidmist - ta teadis, et seal seda ei ole - see, mis ja kuidas oli, see ei täitnud vajadust ega kustutanud hirmu.

Enese väärtuse kaotanud inimese mõistmine – põhjus, miks temas väärtust ei ole – ükskõik, mida ta teeks ja kuidas valiks olla – Mina ei teinud, midagi sellist, et olevikus saaks minevikule tagasi vaadata uhkusega – see, mil moel oskasin/ valisin seal ja siis olla, see oli vale ja vähem. Uskumus, tõena, tähendab, et minevik jätkub – see kestab olevikus edasi.

Häbi tehtu ja olemise pärast - hirm avalikuks tulemise ja karistuse ees - naelutavad inimese maailma paigale – ta ei vali muuta ega muutuda – ta keeldub vastuvõtmast infot, mis näitab teisi võimalusi – tema ei taha neid näha – need näivad teda nimetavat pahaks ja valeks – ta ei valinud neid siis, kui see oleks vältinud mineviku tõeks saamist ja ära hoidnud oleviku tagajärjed. 

Inimese kasvamist, inimesena, näitab tema võime, oskus ja vastutus, kasutades erinevaid teadmisi ja kogemusi, valida teistsugune lahendus – parema ja paremana olema saamise nimel - kvaliteetsema tulemuse nimel.

Inimene areneb loomulikus rütmis ega pöördu tagasi sinna aega, kus ta oli piiratud – ta õpib keerama, roomama, istuma, seisma, kõndima ja jooksma ning kasutama erinevaid, liikumist tõhusamalt teostada aitavaid, vahendeid. 

Tema õpib kõiki neid oskusi kasutama ja teeb seda senikaua, kuni tema füüsis seda lubab, kuid ta mõistab, et poris roomamine, lombis istumine, sütetel seismine, õhukesel jääl kõndimine ja autode vahel jooksmine ei ole parimateks lahendusteks ja võimalusteks – kõigil neil on mingisugused tagajärjed. Tema võimuses on valida, mida ja miks tema, kus ja mille jaoks teeb.

Täis kasvanud inimene ei vali, teadlikult, seda, mille teostus ja tagajärjed toovad kaasa vähema, tragöödia, tasumist ootavad arved, ülekohtu, valu ja vere – ta on võtnud õppust – ta on vastu võtnud vastutuse enese osa eest enesega seonduvas - ta hoiab olemas olevas tasakaalu - ka iseendas - ta teeb seda sel moel, et see ei sünni, kellegi teise arvelt - ka enese arvelt ja iseenda kaotamise hinnaga. Kui inimene ei ole enese jaoks ja pärast olemas, siis ei ole olemas kedagi, kes seda, tema asemel, sel moel teeks.

Marianne

28.08.2024.

Sisemuse purse

 

Sind armastada on valus,

sest see teeb valu.

Sinuga saab ühe ja sama

Maailma sees elada,

kuid Sinuga ei saa

koos ja lähedal elada -

Sind on liiga valus kogeda -

Sina valid oma armastust

valu tehes välja elada.

Marianne

27.08.2024.a

Salga ennast ja vaiki tõest

Kuidas Sul häbi ei ole oma emale sel moel teha? Kuidas Sul häbi ei ole sel moel oma emaga rääkida? Kas Sul häbi ei ole, et Sa nii isekas oled? Sinul peaks häbi olema, et Sa valetad? Vaata ennast, Sina teed kõigile häbi! Minul on Sinu pärast häbi! - see on häbistamine.

Selline tegevus on tähelepanu teadlik ja tahtlik suunamine – sellelt, millega tegeleda/ kohtuda ei taheta – vastasseisja isikule ja tema tegevusele osutamine. See on info edastamine – selline tegevus/ sõnad/ olemine/ info on häbiväärne – see on enese eest seismist, enesena olemist ja väljendumist häbenema õpetamine.

See on sellise tegevuse avalikult valeks nimetamine. See on info, et ennast tuleb varjata ja salata ning teise kohta kõike välja ja ausalt ära ei räägita – on vajadusi, asju ja lugusid, millest ei räägita ja tegevusi, mis ei ole lubatud, kuna ja kui teine ei ole nõus neid kuulama ega nende olemas olemist tunnistama. Häbi on selle keskkonna/ keelaja poolt ebanormaalseks nimetatu.

EI – mina ei häbene iseennast ega oma vajadusi. Mina hoolin endast ja mina seisan enese eest – minul on õigus oma tunnetele, iseenda väljendusele ja info välja ütlemisele, ümbritsevate poolt mõistmisele, hoidmisele, turvatundele, mind puudutavale infole, austavale suhtumisele ja kohtlemisele, armastusele, ennast ümbritseva keskkonna ja suhte/ suhtluse kvaliteedi muutmisele. See kõik on normaalsus.

Marianne

27.08.2024.a

 

Elu iseenda, kui ühise häbina

 

Inimene ei jää häbenema enese abitust ja mähkmetesse tegemisi – kõik mõistavad ja aktsepteerivad, et see oli normaalne – ealised iseärasused. Inimene jääb häbenema ise ennast ja enesega seonduvat, kui tema tegevust/ väljendust/ välimust/ oskusi, millega teda samastatakse, on nimetatud ebanormaalseks – selles keskkonnas vastuvõetamatuks. Ta on teinud midagi/ olnud kuidagi ja seda ei nähta temast eraldi olevana, vaid teda, kui tervikut, häbi ja valena – teda on vaadatud ja esitletud valena ja häbina – ta on selle info tõesena vastu võtnud.

Inimene tunneb häbi, sest tema ei taha ennast sellise iseendana näha ega kogeda. Häbiga nimetatud inimene tunneb ennast vähemana, halvemana – tema on ebanormaalne – tema on vale, sest teised samal moel ei tee ega ole. Teda on avalikult võrreldud ja teistest erinevalt koheldud. Ennast häbina kogev inimene usub seda, et teised teavad tema valena olemist ja mõistavad teda hukka – kinnitavad seda sellega, kuidas teda koheldakse – teda on õigus karistada, halvustavalt nimetada ja eemale tõugata.

Häbistatud inimene, kes on sellisest kogemusest saanud trauma, ei ole oma möödunut avanud – ta on omaks võtnud „diagnoosi”, kuid ta ei ole enesesse peidetud looga ja tunnetega tegelenud. Ta ei ole saanud seda teha, sest talle ei ole õigustust – tema on oma teo teoks teinud. Tal ei ole olnud kaitsjat ega õigust rehabilitatsioonile ja rehabiliteerimisele – tema lugu on hoitud elavana.

Tavaliselt ununevad, süüdistajal, kuid ka häbistatul endal, tegija kaitseks rääkivad faktid – teo tegemise ea oskused ja mõistmine – oluline on ka teo motiiv – mida inimene muidu ei saavutanud, kuidas muidu ei olnud, mida see tegu talle võimaldas. Oluline on konkreetsele teole käivitama sundinud impulss – vajadused ja instinktid määrasid lahendava väljenduse – ärritus oli kestnud pikaajaliselt - enam ei olnud võimalik ennast/ endas tunnet taluda.

Kui inimene ei väärtusta ise ennast inimesena, siis ta ei väärtusta ka teist inimest – ollakse vahendid saamaks/ tagamaks enesele või kellelegi vajalik – sel moel kaob inimsus – see on põlvest põlve edasi antav info – seda, kes on olemas, kasutatakse, kui vahendit – tal ei ole enese määramise õigust ja teda koheldakse vähemana, sest temas on olemas väärtus siis, kui temast on kasu – siis ta saab kogeda privileegi, mida talle ollakse sel moel nõus andma. 

Privileegiks on nimetatud täiesti loomuliku vajaduse ja seotusest tuleneva kohustuse täitmist – turvatunnet, armastust, riideid, toitu, kodus elamist, arenguks vajalikke vahendeid/ mänguasju ning, mis peamine – teda tunnustavat tähelepanu talle õigel ja mõistetaval moel edastatuna ning ka teistele nähtvana.

Inimene, kes on kogenud avalikku häbistamist sellepärast, et tema ise pidas ennast olulisemaks, kui kedagi teist ja see oli kõigile näha ning teada – kasutas lahendust, milles tema enese huvid kaalusid üles, kellegi teise omad. Lahendus, mida ta kasutas, ei arvestanud teist – see vähendas toda. Too pidi kogema enese jaoks ebaõiglast ja mitte ea-/ rollikohast - füüsilist/ vaimset rünnakut/ kohtlemist. Häbina esitleti olulisuse järjekorda ja väärtushinnangute puudulikkust/ erinevust.

Väikesed lapsed kasutavad enese aitamiseks neile käepäraseid vahendeid – iseennast, asju ja neid teisi, keda nad oskavad/ saavad enesele allutada – enese huvides – enese vajaduste rahuldamiseks/ tunnete lahendamiseks/ tunnete lahustamiseks/ eneses toimuva välja näitamiseks. 

Laps valib endale jõukohase lahenduse siis, kui talle oluline/ olulisi täiskasvanuid ei ole tema jaoks olemas – ta ei leia ära kuulamist, mõistmist ja toetust iseendaga seonduvatele teemadele sel moel, et neist oleks päriselt abi – teda ei väärtustata eraldi seisva inimesena ega peeta, tema iseendana olemist ja vaimset/ füüsilist tervist, oluliseks - teda ei kuulata ega nähta.

Inimesel on häbi, kui ta kasutab ennast ümbritsevas keskkonnas seal keelatut/ sinna sobimatut lahendust. Haiges keskkonnas ei õpetata ennast mõistma ja teistsugust lahendust otsima – selle asemel karistatakse iseseisva lahenduse otsimise või pealtnähtud lahenduse kasutamise pärast, et inimene mõistaks oma teo tagajärgi.

Teda karistatakse, sest ta on toonud kaasa häbi – ta ei ole vastanud ootustele. Karistus seisneb selles, et inimest häbistatakse avalikult selleks, et ta näeks ja kogeks – kui halb/ vale/ häbi teis(t)el teda kogeda on – eesmärgiks on, et ta kogeks ennast nende nimetustena olevana. 

Nn eksinud inimesele ei anta tööriista, kuidas enesega seotud olukorda vajadusepõhiselt, autonoomselt ja säästvalt lahendada. Talle öeldakse, mida ja kuidas ei tohi ning, mis saab siis, kui ta ikkagi teeb. Kuid ei öelda ega näidata ette – enese tunded on lubatud – need on normaalsed – see on lihtsalt info enese vajaduste kohta. Kui on olemas info, siis leiab aktsepteeritud ja inimesele jõukohase lahenduse ning vajadusel tema tugevusena seisva teise toetuse.

Häbistavalt koheldud inimene ei leia toetust ega mõistmist – ta seisab eraldi teiste pilkude all. Sellel inimesel on olemas lahendamata vajadus – temal on olemas selle jaoks lahendus ja kui vajadus kasvab ületamatuks, siis ta kasutab seda. Ka suureks kasvanud inimene teeb seda – see on instinktiivne käitumine – selles hetkes avaldub seesama vanus, mil ta selle lahenduse lahendust esimesel korral koges, kuid seda teostab palju suurema jõu ja võimalustega täiskasvanu.

See inimene teab, et ta on paha, kui ta sellist lahendust kasutab – ta teab, et ta on häbi ja määritud, kui ta nõrgaks osutub – see on hetk, mil ta kogeb enese väärtusetust – tema ei ole armastust väärt. Seega ta häbeneb ja varjab enese tumedat poolt – ta kardab enese avalikuks tulemist, kuid samas ta vajab enese avalikuks tulemist – tähelepanu vajadus ja tähelepanu vältimine – ta ei taha kogeda enese lahenduse tagajärgi/ ta on väsinud ennast peitmast – ta tahab, et teda lõplikult karistataks, sest siis ta enam ei pea vanal moel tegema/ ta vajab mõistmist ja armastust. Ta ei mõista, et ta on teadlik inimene, kui ta on endast teadlik - siis ta ei käivitu nii nagu elaksid tema sees mustad jõud, kes sunnivad teda halbadele tegudele.

Suurte inimeste Maailmas kordub sama nagu laste omaski – inimest häbistatakse ja karistatakse, kuid ei aidata leida põhjust ja teistsugust lahendust – ei toetata teekonda enese mõistmiseks. Ta on suur, kes tuleb ise toime ja vastutab enesega seonduva eest, kuid tema aju ühendusteedes on sõlm sees - ta kogeb selles hetkes möödunut - see, kelle ülesanne oli toetada ja aidata, hülgas teda ja jättis avalikult üksinda – nimetas väärtusetuks ja ennast häbistavaks. 

Ei ole vahet, millises vanuses inimest, kui ühist häbi, karistatatakse - see tähendab üksindust – mine mõtle oma elu üle järgi – laps ei mõtle välja teistsugust lahendust, kui seesama, mis temale jõukohane ja töötava lahendusega olemas oli/ on. Sel moel jätkab inimene samas mustris – kuni ta vastu peab on okey, kui saabub lühis, siis kordub lugu uuesti.

Konkreetse ea lahendamata sõlmed – selle vanuse traumaatilise kogemuse, kus veel ei olnud sõnu ega ka füüsilist vabadust enesega seonduva kirjeldamiseks/ mõistmiseks/ edastamiseks – lahendused väljenduvad seksuaalsel teel – vajadus on rahulduse järele, millegi X abil, mis aitab, millelgi nimetul vallanduda – ennast rahustada ja pingest vabastada – jääda ellu. Teine inimene/ asi on oluline, sest selles vanuses inimene ise ei saanud ennast aidata – teda toetav/ mõistev/ lahendav lahendus tuli olulise teise läbi.

Siis, kui ei olnud veel vajalikke sõnu ja mõistmist, kuid oli võimalik ennast füüsiliselt väljendada, siis kasutas laps füüsilist lahendust – ta väljendas ennast reaalselt – füüsiline reageerimine, kellegi või millegi vastu – löömine, lõhkumine, näpistamine, peitumine, ära jooksmine jne. Mingil ajahetkel oli väljenduse vormiks hääl, sõnade ja nende tähenduste lisandudes, kasutas laps juba häält ja sõnu, lisades ka füüsilise võimekuse.

Need erinevad lahendused lõdvestasid lapse ja lõdvestavad enesest mitte teadliku täiskasvanu sõlmi enese sees – samas on häbi, hirm, vastikus enese vastu ja pärast – nõrkus, väärtusetus. Samas on viha, raev ja kadedus - Maailm ei mõista - Maailm elab nii nagu inimesega seonduv ei oleks oluline. See on suletud ring – inimene ei kasva inimesena – vajadus/ tegu/ karistus – vajadus/ tegu/ karistus. Kui enam ei häbistata ega karistata olulise teise poolt, siis teeb inimene seda ise – kuni vajadus on alles, on tarvis töötavat lahendust.

Eneses väärtuse nägemine – lahendust saab muuta – vana lahendust ei ole enam vaja, kui on mõistetud, miks seda möödunus vajati. Hirm ja häbi olid katnud oma tunded – teatud tundeid on peetud valeks ja häbiks. Kuid tunded ei määra inimest – tema kasutuses olevad tööriistad on laiemad – ring ei ole piiratud. Maailma sees on olemas teistsugused võimalused/ õppinud inimesed – on võimalik küsida toetust, teejuht, õpetaja. Esimene samm on tunnistada – minul on teema – minus on teema – mina vajan harutamist – mina vajan mõistmist – mina vajan armastust – mina soovin iseendana vastuvõtmist ja olemas olemist - mina soovin enesele väärtust.

Selle olulise, kuid haige keskkonna, kus kunagi toimus, madal energia on olnud takistus enama loomiseks. Ohver häbistab – Sina oled Süüdlane, sest Sina valisid selle lahenduse! – see on igavene süüdi jäämine – seda infot hoitakse alles ja nähtaval, sest möödunut ei saa olematuks teha.

Ohver ei näe ega tunnista enese osa loos – sai võimalikuks, kuna tema oli olemas ja sel hetkel samas. Küsimus, miks hoitakse alles enese Ohvri rolli, on väärtuse teema – Ohver ei näe ega koge ennast väärtusena - kuid Ohver, inimesena, ei ole väärtusetu, et teda sel moel kasutati – see oli ellujäämise küsimus – kasutati käepärast lahendust enese oskuste ja võimaluste järgi.

Ohver ei näe võimalust muutuseks, sest see ei muuda tegu olematuks – Ohver tahab, et tema ei oleks pidanud kogema, kuid Ohver vajab, et tegu oleks meeles, sest siis saab tema oma rollinime kanda – ta ei taha vahetut mälestust mäletada, kuid tema ise ei lase sellest lahti – ta ei astu sammu, et näha toimunus ühte oma elu kogemust, mille mõtestamine on tema võimuses.

Inimene, kes defineerib ja esiteleb ennast Ohvrina, kannab ja annab enese lugu, sel moel, elavana edasi. Tema ise ei lase Süüdlast vabaks, sest oma rollinimest on temale kasu – see on tema jõud ja tugevus, sest ta häbeneb ennast näidata ja näha vähemana – Ohvrina tõestab ta enese väärtust – talle tuleb korvata st tasuda kogemuse eest.

See, kui üks inimene tegi, ei määra seda, et ta on – tema ei ole see, kellena keegi teine valib teda näha ja esitleda – Rollide Maailmas ei ole Inimesele kohta. See on kindlal põhjusel valitud lava ja etendus – seal ja selles teisi lugusid ei mängita. Loo lõpetamiseks on oluline, et vähemalt üks osapool – talle määratud/ enesele valitud - rolliga samastamise lõpetaks. Seni, kuni ta tõestab, et ta ei ole, ta näeb end olevat rolliga kokkuliidetud. Seni, kuni ta tõestab enda õigust rollile, ta näeb ennast rolli kandjana.

Õpitud enese kontroll ja enese varjamise mehhanismid – teatud tunded on häbi – nende tunnete avalikuks tulemine on häbi. See uskumus takistab avanemist ja lahenemist – kõik, mis ja kuidas endaga toimub, on okey – see on info – sellele leidub lahendus.

Inimene, kes kunagi tegi – teab seda, et tema tegu oli enese info väljendus – see oli tolle hetke parim lahendus – tema teisiti ei osanud/ ei saanud valida. Ta on mõistnud, miks tema, sel moel, endaga seonduva olukorra lahendas – ta teab, et ta ei vali seda lahendust korrata – mitte sellepärast, et ta kardaks tagajärgi ega hirmu pärast, et ta kardaks iseenda, häbina määratletud tegudele sundivat, teadmatust.

Inimene ei vali lahendust, mida ta enam ei vaja – ta oskab end teisiti väljendada ja lahendada. Ta julgeb öelda välja enese info, seista enese eest ja võtta vastu otsus ning tegutseda sel moel, et see ei vähenda kedagi teist. Vajadusel küsib ta toetust ja abi selle käest, kes on võimeline ja valmis teda aitama. Oluline on, et tema ise ei kasuta enam ennast vahendina ega luba seda ka kellelgi teisel teha.

Kui, teisega koos olles, kogetakse enese/ eneses tunnete reaktsioon – siis on tarvis, teadlikult, eraldada ennast teisest – vaadata enese sisse – minu tunded/ teise tunded - minu info/ teise info - tegeleda iseenda infoga iseendale. Enese reaktsioonile antav hinnang - olen halb/ olen vale – on justkui enese ära keelamine – selle asemel on oluline mõistmine – miks ja mille pärast. Miks toimus – mis eelnes – mida ja kuidas vajati/ vajatakse - kuidas enese ja ümbritseva jaoks ennast ohutult ja hoidvalt väljendada – olulise info edastus ja kommunikatsioon – ka iseendaga – eluterve lahenduse otsimine ja selle teostamine.

Marianne

26.08.2024.a

Elulised teemad XXIII – Enesena väärtuse tagaotsimine ja uuena sündimine

 

Hilised neljakümnendad, täied viiekümnendad ja varased kuuekümnendad – see on vanus, kus enese eest enam ära ei põgene ja mänguaega enam piiramatult juurde anda ega võtta ei ole. Möödunus valitu ja tehtu tulemused on näha ja tagajärjed käes. Selgub, et mööda läinud aeg oli oluline ja hinnaline – sealne oli olnud määrava tähtsusega, kuidas ja mil moel olevikus on ja tulevikus olema saab.

Palju on seda, mis on mööda läinud ja, mida enam ei ole ega tagasi või kättegi ei saa. Muutused on toimunud igal elu elamise alal. Aja jäljed on näha kehal ja tunda kehas – enese valikute tagajärjed võtavad lõivu – muutunud välimus, haigused, piiratuse ilmnemine, vähenenud suutlikus ja aeglustunud taastumine. Elu iseendana, elu Lapsena, ühine elu, elu mehena/naisena, elu inimesena, elu kodanikuna, elu lastega, tööelu, elu sõbrana, vabal ajal väljenduv elu, elu sportlasena jne – kõigis on toimunud muudatused, sest midagi on muutunud/ muudetud, kuid enamuses neis on ka paigad, mis on paigale tardunud – seal ei ole muutust võimaldatud/ võimalikuna nähtud.

Sel ajavahemikul saab üks suur periood läbi – harjunud moel ei saa ise enam laps olla – enam ei ole vanem lapse tugevus, kes lahendab ja kaitseb ning vähendab muresid - osad on justkui vahetunud, sest vanemad vajavad enamat. Enese lapsed on suureks kasvanud ja saavad hakkama ise – enam nad ei taha ega vaja harjunud moel – nad elavad oma elu mujal ja ei pruugi seda vanema omaga ühendada. Töökohaga seoses võib tulla ette häiritust – enam ei vastata ise teiste või teised iseenda nõuetele. Jne. Jne.

See kõik kokku tähendab enese jaoks eluliselt olulise tähelepanu kaotust – selle kvaliteet ja suurus muutuvad kardinaalselt. See tähendab tõeliselt suurt muudatust – iseenda teistmoodi vaatamist ja hindamist ning sama ka teiste inimeste poolt. See on enese väärtuse hindamise koht – kui mina ei ole enam laps, mees/ naine, isa/ ema, töötaja jne vanal moel ja viisil – milles seisneb siis iseenda väärtus – kuidas seda näha ja tunnetada ning, mis veel olulisem – kuidas seda teistele näidata/ tõestada, et olla nende jaoks oma väärtusega vajalik.

Milles üldse seisneb enese väärtus – kes seda hindab, kuidas seda välja näidata, kes selle ära kinnitab – kuidas seda enesele hankida, kui enese väärtus on olnud vahetuskaup. Senine väärtus, mis tagatud ümbritsevate silmadega, on aktsiate languse üle elanud – ei vajata endisel moel, ei anta olla osa endisel viisil, ei ole võimalik olla olemas ära olnud ajas olnuna. Väärtuse ja väärtusetuse kaalukausid näitavad „tõde” – iseenda tõde ja uskumused enese kohta versus välisest saadav tõestus ja seal leiduvad/ kättesaadavad/ tasu toovad võimalused.

Naisel ei ole enam võimalik last sünnitada, et enesele uus olevik kindlustada ja kiiresti pöörlevast Maailmast eemale astuda. Mehe, senini lõbusad ja töised, eluviisid saavad takistusteks ja lahknevate teede põhjuseks. Lapsed enam ei vaja ja, kui lapselapsi ei ole või elavad need kaugel, siis puudub võimalus Emana/ Isana avalduda. Töökohas võivad oskused olla nn eelmisel sajandil omandatud ja noorematele jalgu jääda. Jne. Jne.

See on murranguline aeg ka sellepärast, et siis, kui enam ei pea ja enam ei saa, siis tulevad välja varjatud valed – inimesed asetuvad, üksteisest, sellele kaugusele ja täidavad ühenduse sisu sellega, millisena nemad ise - selle, olevas ajas, endale valivad ning teistele jääb üle see, mis ja kuidas neile võimalik on.

Sageli selgub, et vana enam ei kehti siis, kui enam ei ole vaja koos olla/ koos elada/ koos toimetada. Siis saab avalikult välja näidata iseenda, sest enam ei ole kaotus ületamatu ja teiste tunded takistuseks. Valus on tõde näha ja veel valusam mõista, et see oli olemas, kuid seda varjati – mitte sellepärast, et see, kellega koos oldi, oleks inimesena oluline ja väärtuslik olnud, vaid isiklike huvide ja hirmude tõttu – kardeti kaotada enesele olulist ressurssi või enesele vajalikku iseennast, kui rolli.

Kui nüüd teha muutus, siis see ei ole kerge – see ei ole enam nii lihtne ja ladus, sest seljataha jäetud sammude rida on, kui saba, mis lookleb kaasa. Võib lüüa käega ja jätta asi sinnapaika, et las ta olla – see rong on juba läinud – kuid seni, kuni ei ole saavutatud mäetippe ja läbitud kuristikke, mis tähendab enese täis kasvamise teekonda – enese sees enesega rahu tegemise teekonda – kuni möödunu haavad ja häbi ei kahanda enam enese väärtust ega sunni ennast vähendavatele tegudele - pole eneses väärtust nähtud ja enese väärtusele põhja alla laotud - see on põhi, millel Inimsena kasvada. 

Inimestele on antud võimalus – sündida uuesti – anda ise oma elule mõte ja valida enesele vajalik/ võimalik - meestel ja naistel kasvavad kõhukesed – stress, erinevad hormoonid ja sümptomid teevad elamise keeruliseks – inimene on valmis looma uut iseennast – välised muutused ja sisemise nähud näitavad selle protsessi toimumist ja pikaajalist kestmist – lapsukese kasvatamine ja sünnitamine on keeruline – enese väärtuse hindamine ja paika panemine, sõltumata sellest, kuidas keegi teine seda hindab ja selle eest tasub, on keeruline, kui inimene ei mõista enesele antud ülesannet ning ootab vajalikku ja õiget tähelepanu – õiget ja väärtuslikku iseennast välisest.

Keskeakriis, kui vaheetapp ja üleminekuaeg, tähendab, et käes aeg, mil enese väärtus langeb kõvasti ja erinevad vaatenurgad muutuvad kardinaalselt – inimene ei pea enam kõigega tegelema ja ega ta ka saa kõigega tegeleda – tema väärtus ei näi kasvavat, vaid ajas kahanevat, kui ta ei ole tõestatult väärtuslik tähtsamatele/ suuremale hulgale inimestele – see privileeg kuulub vähestele. Või tal ei ole raha, tutvusi, et osta/ tagada endale seda, mis annab talle väärtust juurde.

Töötaja saab palka tulemuse eest, lapsed vajavad seni, kuni hindavad ja vajavad saadavat – see on väärtus läbi teiste – kui ei ole enam konkreetset vahetuskaupa anda ja sellele vastuvõtjat, siis on olemas valmis olek ja katse ennast teostada, kuid realiseerimine jääb puudulikuks, kui puudub reaalne tunnustus ja vabana voolamiseks olemas sobiv voolusäng.

Aeg iseendale – elu iseendale – kes seda väärtustab. Kui mees ja naine on elanud oma elusid kõrvu ja argipäevast argipäeva spurtinud, siis korraga saab tuttav tee otsa – enam ei saa, enam ei pea, enam ei ole. Korraga ollakse tühjusesse astunud ja üksteise otsa hunnikusse kukutud. Ilmneb tegelikkus – saab selgeks, kuidas, kellena ja mil moel oldi Mehena/ Naisena/ Abikaasana/ Emana/ Isana/ Inimesena – mis ja kuidas on järgi, kui senini vajalikku olnud asendavat ja kompenseerivat armastust/ tähelepanu sai sealt, mida ja kuidas enam ei ole - kuidas on hoitud olemas olnut – kes me ole oleme – mida me koos teeme – miks me koos oleme?

Ühe inimese justkui sama väärtuse vahe – enese väärtuse kinnituse hind Maailmas – selle eest makstava hinna suurus. Maailm näitab vananeva inimese väärtusetust - vana vajab rohkem ravi, tugiteenuseid, abivahendeid, pensioni – see on kallis lõbu. Noor jõuab tagasi maksta ja ega temal pole veel vajagi, kuid vanema inimese puhul on teadmata, kui kaua ja sügavale ta väärtusetu on selles keskkonnas, kus elamise aja pikkust ei väärtustata. Kuidas sel moel näha ja mõista enese väärtust ja lubada endal sündida – enesele valitud „toredad” haigused on loodud seda sündi takistama – miks ma sünnin, kui minul ja minus väärtust ei ole ja ümbritsev seda vastu ei anna.

On tõde, et kõike enam ei saa ja ega ei taha ega ei vaja ka. Oluliseks saab see, millised olulised õppetunnid on läbitud ja millise verstapostini kõnnitud on. Oluline on see, millised enese jaoks vajalikud muudatused on võimalik ellu viia – kas ollakse ise enese eest vastutuse võtnud ja valmis edasi kõndima ning, kas ümbritsev keskkond toetab enese kasvu. Või ei nähta, millelgi mõtet – kõik on läbi ja tulemas head ei ole – see on degenereerumise käivitamine – iseenda võimekuse ja potentsiaali vähendamine ning sellega nõustumine, kui see saab osaks teiste poolt teostatuna.

Vanema arengut takistavaks teguriks on see, kui lapsed ei ole valmis oma lapsepõlvega tööd tegema – vanema kvaliteet on kehvaks nimetatud ja laps jonnib – tema tegeleb enese eluga. Sel moel ei toimu kasvu – inimestena. Vanem proovib oma kvaliteeti parandada ehk tõestada enese väärtust tagantjärgi – ta pühendab oma elu lastele/ lastelastele – või rõhub tänamatusele ja enese ära kasutamisele ning hülgamisele – sel moel nõuab ta tähelepanu endale kui Emale/ Isale suure algustähega. See on lapse allutamine ja temaga manipuleerimine – laps on vanema oma ja peab tolle vajadusi täitma – teda õigel moel vaatama ja vajama.

Enese arengu komistuskiviks saab enese, kui vanema, kvaliteet hindaja kogemuste järgi – vähem tähtis, möödunu tervikust, on see, mida saab raha eest osta ja eluks vajalik argine elu. Mõõtmisel saab oluliseks vanema tähelepanu suunatus ja kvaliteet – kuidas ja milles oli vanem päriselt kohal – milline oli vahetu kontakti läheduse aste ja selle sisu. Tähelepanu on rollil, kuid ei sellel inimesel, kes selles rollis oli.

Enese arengu komistuskiviks saab enese, kui Lapsele, osaks saanud kaotus – see, mida enam kunagi ei saa – ei saagi olla laps, kes saanuks vajalikul moel armastust, tuge, hoidmist – see on enesest lahti laskmine – see on enese vastu võtmine – see olin/ olen mina – see oli/ on minu elu.

Loomulikult jäävad osad inimesed mängima oma rolle, rollide taga – ei valita muutuda, sest ei nähta selleks võimalust ega ka vajadust – inimesel, enese silmis, puudub väärtus. Sellised inimesed usuvad, et nende väärtus on täpselt selline nagu neid ümbritsev kasvu-/ elukeskkond neile annab – kui, kellelgi, on võimalik neid otstarbepäraselt kasutada, siis nad on järelikult väärtuslikud – neid vajatakse. See ongi põhjus, miks inimesed jäävad vägivaldsetesse suhetesse kinni – teine on olulisem iseendast – teine saab anda seda, mida ja kuidas ise ei saa.

Vägivald sünnitab vägivalda – see on ühendatud anumate seadus – ka väärtusetud tahavad ja vajavad, ennast ümbritsevas, õigust enesele ja väärtusena nähtuks tulemist – nad tahavad, et neid peetaks väärtuslikuks, sest nad on olemas, mitte sellpärast, millist kasu nad toovad – asjad hinnatakse ümber ja osaks saav muutub koheselt, kui ilmneb soov muutusteks – väärtuslikuks nimetaja/ väärtuse andja keeldub teisega võrdne olemast – see tähendaks, et tema jääb sel juhul oma väärtusest ilma – tema jääb enesele vajalikust - teda väärtuslikuna näitavast ja väärtusena tõestavast - tähelepanust ilma.

Sigade ette pärleid ei visata – nood ei oska pärlite väärtust hinnata – see ei ole nende toit ega meelelahutus. Kuid see aeg, mis on antud arenguhüppeks, sunnib inimesi erinevail viisidel tagant – ühed ei saa enam, sest teised ei taha enam – käimas on revolutsioon, kuid inimesed, inimeste ja inimsuse väärtust maha talludes, takistavad pöörde tegemist. Vana keeldub muutumast, muutmast ja muutust lubamast, sest siis tuleks kõigil osalistel, enesele, kui inimesele ja oma osale loos, ausalt otsa vaadata.

Meie ühiselt tegime – selle peale kõlab protest – kuidas saab see tõsi olla, kui oli nii või teine tegi naa, kui oldi või ei oldud, mina ise ei teinud ega olnud – hoopis teises oli küsimus. Iga osaline on ühiselt keedetud supi koostisosa – see supp on vaja ühiselt ära süüa – st läbi töötada nii, et igaüks näeks, seal ja selles, ise ennast. Lahendamata jäävas st oma osa eest vastutust mitte võtjate loos/ süüdlast otsijate/ vajajate loos - hoitakse muudatustest ja arengutest eemale – pestakse oma käed pidavate põhjendustega puhtaks. Kuid see ei õnnestu, sest valedevesi ei ole puhas.

Üleminekuaeg tähendab üles äratusi ja äratavaid ehmatusi – vaata, mida ja kuidas Sa teed – mida ja mil moel valid. On aeg teha tööd iseendaga – näha eneses väärtust, julgedes, seda Maailmale näidata, olla sõltumatu tähelepanust ja anda/ määrata enesele uus eesmärk – mina elan, iseendana, seda enese elu - mille mina ise olen endale valinud ja loonud.

Marianne

24.08.2024.a

Õigus iseendale III - Pindade virvendused

 

Ei ole võimalik mõista seda, mida ise ei ole kogenud – ei ole võimalik teada ette, kui ei ole ise järele proovinud – inimene visatakse elumere lainete sisse, et tema saaks kogeda ja proovida ehedalt ja vahetult. Iga sündiv inimene tekitab lainetuse – kõik ümbritsevad saavad sellest tulekust puudutatud – kõigi elu muutub mingil moel. Inimese iga samm on samasugune lainetust loov tegevus – tema puudutab, sest teda puudutati – teda puudutatakse, sest tema puudutas – kõik on omavahel seotud.

Miks minule selline elu – miks minule sellised kannatused – miks mina pean – millega olen mina selle kõik ära teeninud? Need küsimused peavad toimunut ja osaks saavat valeks ja ebaõiglaseks – vaadatakse enese kannatusi ja kogemusi – need ei ole head olnud – neis ei ole olnud võimalik ennast hästi kogeda – need ei ole olnud kvaliteetsed kogemused – neist ei ole head mälestused järele jäänud/ jäetud.

On olemas teadmine – oleksin saanud – oleks saanud paremini – kuid ei olnud – minuga ei valitud olla - mina ise ei valinud olla. Kui teised seda tõde teavad, siis ollakse, kõigile nähtavalt, märgistatud - kui ainult ise teatakse, siis ollakse, suletuna ja salatuna, määritud Hing. Näib olevat võimatu kasvada enesest mööda ja jätta olnu seljataha – sündida olevas hetkes ja luua, küpsenuna, taas, selle hetke, parimal võimalikul moel.

Kuidas on võimalik õppida, kui ei ole loodud selleks sobivaid tingimusi – kuidas valiks inimene õppida ise, kui ta ei pea seda tegema – kuidas otsustaks inimene, ise, kõndida läbi enesele vajaliku, kui seda on võimalik vältida – arvestades inimese loomust – ta jätaks selle teekonna üsna tõenäoliselt vahele või valiks, sellest, vajaliku/ sobiva osa või jätaks selle kellegi teise kanda.

Just sellepärast saabki talle osaks vajalik ja õppimist soodustav keskkond ning sellele teekonnale antakse kaasa kõige paremad õpetajad – nendega õnnestub, kui inimene valib neis näha võimalust, mitte takistusi, mida tuleb muuta ja mõjutada muutuma – kuid ka siin, enesega tegelemise asemel, suunatakse pilk välja ja lahendatakse välist ning teistega toimuvat või valitakse sobivat meelelahutust ja asendusaineid – vältides sel moel enese teekonnal kulgemist ja teekonnaga sügavuti tegelemist.

Rahulolematu inimene ei ole rahul oma õpetajatega – vanemate, laste, ümbritseva keskkonna ja iseendaga – õpetajate ja õpetamise kvaliteet ei rahulda – liiga palju tuleb õppida, vähemaks ei saa anda ega ära ei võeta – enese teekonda ei ole mitte kellegagi võimalik jagada – iga samm, sellel, tuleb enesel astuda ja läbi kogeda – küpseda, kuni küpsetatakse ja ise, kõrvetava kuumuse käes, paigal püsitakse - anda vastuseid – läbida eksameid ja viimistleda järeleksameid.

Kas üldse ja milline osa sellest on enesele – kas üldse ja milline osa vanemale/ kellelegi teisele – see jagunemine ongi raskuste põhjus – seni, kuni laps ei ole enese teekonda ja iseennast vastu võtnud – kogeb ja teeb tema, kellegi teise pärast – tema ise ei ole valinud ega saa valida – seega see ei ole Minu ega Mina – tema peab kuuletuma ja alluma, kuigi temal on õigus oma rollile – Lapseks olemisele – kõigi poolt tunnustatud ja temale võimaldatud rollina väljendumisele – parimal võimalikul moel.

Enesele osaks saanud kogemuste mõõtmist võimaldav skaala – 0-st 100 %-ni – millises ulatuses temale, kui Lapsele, võimalik oli – kus tema sellel skaalal asetseb. See number näitab lapsepõlve kogemuste kvaliteeti – kas plussis ja positiivne või vähendav ja negatiivne. Ema/ isa olid vastutavad lapsele osaks saanu ja puudu jäänu eest – nende käest tuleb aru pärida ja vastus saada – üles tuleb leida põhjus, miks nemad ei saanud ega olnud paremini – mida nad ette võtavad, kui on teada saanud oma töö mittekvaliteetsest sooritusest.

Laps pöörab tähelepanu oma vanematele – ta ei näe inimest/ inimesi – Laps näeb, et vanem on tema oma – laps peab saama kõik selle, mis ja kuidas vanemal on – kuid laps ei vastuta vanema eest ega täida tema vajadusi/ puudusi. Laps on nõus, kui vanem täidab hästi või rahuldavalt oma ülesannet, olema vanema oma, kuid see ei ole igavene – kui vanem ei ole sobiv ja laps ise valib teisiti, siis ei ole vanemal tema peale õigusi – lapsel on vanema peale õigus/ vanemal ei ole õigust ei lapse ega ka iseenda peale.

Õigus, oma Emale/ Isale, tähendab privileegi omamist – enesele kuuluval vanemal on kohustus täita lapse vajadusi ja soove. See tagab selle, et ei nähta oma emas/ isas inimest, kellele olemine lapsevanemaks on ainult üks roll paljude hulgast.

Laps ei mõista, et andmise/ vastu võtmise/ jagamise põhimõte kehtib ka vanemate puhul – tasakaalustamine ja enese osa olulisus – saades tuleb, midagi, vastu anda – ta ei mõista, et inimene ei pruugi, emana/ isana, saada täidetud ja tasakaalustatud sellest, et tal on laps olemas ja ka vastupidi – laps, kui inimene, ei pruugi saada täidetud ja tasakaalustatud sellest, et temal on vanem(ad) olemas.

Laps ja Ema/ Isa, kui perekond, on omal moel tervik – see on ühendatud anumate seadus – kui üks kogeb puudust, siis kogeb seda ka teine/ teised – olemas olev püsib kõigil sama kõrguse peal. Vanemal võib olemas olla rohkem oskusi, võimalusi, ressursse, kuid loeb see, millisena ta ennast ja endaga seonduvat tõlgendab – tema uskumused enese ja elu kohta – kui tema kogeb puudust, ennast vähemana ja enesega seonduvat ülekohtuna, siis sedasama kogeb ka laps.

Kui laps on kasvanud vajamineva puuduses ja püüdnud anda seda endale ise või otsinud seda mujalt – siis ei koge ta enese koosolemist vanemaga, kui ühist tugevust ja enamat, vaid see on suhtlus – ta ei panusta sellesse ausa alles hoidmise nimel – ta panustab, et saada selles kohas võimalik – puudus tähendab, et olemas oleva saamiseks/ jagunemiseks on loodud konkureeriv olukord – keegi jääb alati, millestki ilma – seega püüab ta olla nö kokkulepitud laps, kellele võimaldatakse saada olevast osa, kuid ta ei panusta sealses inimese ja inimese suhtesse – vanem, puuduses, ei ole tervik ega väärtus inimesena – samana kogeb ka laps ennast – seega otsib ta Maailmast seda, mida ja kuidas ta vajab – tema ise loob ennast käepärasest ja vajaduste põhiselt.

Laps õpib, et ühises ei peitu jõud, vaid kaotus – ühises on puudus ja ebavõrdsus – ühine vähendab ja takistab, kui keegi teine on olulisem ja üle. Laps võtab kaasa tõdemuse – ühises peab olema ja elama st ellu jääma, kuid tugevus peitub eraldi olemises ja iseendale kuuluva eraldamises/ eraldi hoidmises teistest, kes võivad seda omaks hakata pidama ja sellele konkureerida – lapsele jääb sel juhul vähem, kuid ta võib enese omast ka ilma jääda nt, kui sellele pretendeerib tema laps.

Selline lapsevanem, kes ise on kogenud ja kasvanud puuduses, ei kohta ega kohtle last, kui eraldi seisvat väärtust – tema ei ole lapsega üks tervik – laps ei ole sama ega võrdne – laps on tema oma – kohustusega kuuletuda ja alluda – vanem kasutab last enese soovide ja vajaduste järgi – millise taseme vajadustega on tegemist sellel tasemel kogemused lapsele osaks saavad – kui puudu on turvatundest, tunnetega kontaktis olemisest ja õigusele nende olemas olemisele – õigusele iseendale, siis saab laps seda kogeda – ta võistleb enese vanema, kui lapsega, vanemale kuuluva nimel – ta ei ole inimene, vaid vanema võimalus anda endale vajaminev vanemale vajamineval hetkel – see on lapse kohustus, sest laps on selle puudujäägi/ vale kogemuse põhjustaja või määritud Hinge salasoppide avaja.

Lapse teekond iseendani, kui inimeseni, on õppimine, kuidas olla ise – teada, mõista ja anda ise endale see, mida ja kuidas vajatakse. Vastuolud ja vastasseisud, vanema ja iseendaga, tõusevad ja jätkuvad võitlusest, millises ulatuses ja mille eest, keegi vastutab. Laps ei võta vastutust enesega seonduva eest vabatahtlikult – ta ei ole nõus taganema enese õigusest ja temale võimaldatust – iga piir, mis tema ette pannakse ja, mida tema kogeb vägivaldsena, kohtab tunnete puhangut.

Vanema väsimus ja info - võta nüüd vastutus enese kanda, sest see ei ole Mina ega Minu – see on Sinuga seotud. Sama vastab talle Laps – see ei ole Mina ega Minu – see ei ole enese oma ega ise endale enese teadlikkusega valitud. Seda ja toda valikut ei ole enese omaks tehtud. Lapsel on harjumus – selles keskkonnas on nii – siin ei pea muutuma – ma ei taha muutust – enesele ennast piiravat kogemust – mina olen vaba.

Solvumine vanema peale – vastupanu, sest uus piir ja info ei ole ega tule enesele sobival moel ja ajal – sellest ei saa vabaks öelda, et ise, midagi muud ja kuidagi teisiti valida ja määrata. See on alaline – see jääb ja seob – iseenda valikute, kogemuste, vajaduste, soovide ja tunnete eest tuleb iseendal vastutada ja maksta.

Senikaua, kuni uskuda, et oleks saanud olla teisiti ja keelduda enese lugu vastu võtmast, sest see ei vasta enese tingimustele ja väärtushinnangutele, jääb Laps istuma ja vaatama erinevate %-de suurusi – kui palju vähem võimalikust. Kõik pidi olema võimalik - keegi peab selle vahe temale kompenseerima – juurde andma, lisama, ümber jagama - vähemat nägevale Lapsele näib, et vanema vastutuse suurus on see osa, mis jäeti/ võeti ära - jäi tema elu täielikkusest puudu.

Enese olemas olemisele saab vastu ja vastuse siis, kui on keegi, kes on nõus vastu võtma ja andma – kogema ja panustama – rolli olemas olemine või selle kandmise soov ei tähenda, et ilmtingimata leiduks rollipartner, kes sooviks selles rollis avalduda või teisele vajalikul moel panustada – lihtsalt iseendana olemas olemisest ei piisa, et enesele oleks olemas see, mida ja kuidas ise endale anda ei oska/ ei saa.

Kui ongi puudu olnud ja vajaka jäänud ning osaks saanu ei ole, enese mõõtude kohaselt, parim - siis on võimalik võtta kogu seda - my life storyt - vastu, kui õppetundi/ õppetükke - mis on olnud, selles konkreetses rollisuhtes/ keskkonnas, minu ülesanne - kasvada inimesena nende andmete alusel ja võimaluste juures, mis selles kohas on olemas ja saadaval. See tähendab - mitte oodata seda, mida ei ole/ ei olnud ja nõuda seda, mis ei ole enese - vaid kasutada olemas olevat ja lisada sellele oma oskused ja tugevus ning kõndida edasi - näha selles kõiges enese teekonda - see oli ja on Minu ja Mina - minule endale on seda vaja läinud. 

Inimesele osaks saanu ja vahetult läbielatu ei määra teda – inimest määravad tema kogemused – tõlgendused, vaatenurgad, mõistmised ja teadlikkus – miks oli vaja – senikaua, kuni kahetsetakse ja salatakse, vastutajat otsitakse ja määratakse – ei lase inimene lahti, enese, veel läbitöötamata tunnetest. Inimene, kui raamat, mida ta loeb ja sirvib, millest pilte vaatab ja näiteid välja toob, on tema enese poolt kokku kirjutatud - see on tema enese elu lugu.

Marianne

23.08.2024.a

Õigus iseendale II – Hall kardinal

 

Lapsed mängivad käepärasega - nad loovad sellest, enesele, vajamineva – samal moel loovad nad endale ema/ isa, kui olemas olevad täidavad oma rolli puudustega või neid ei olegi – see tähendab, et lapsed teevad vahet sellel, mida ja kuidas nad on Lapsena ja mida ja kuidas nad on Vanemana – erinevad ülesanded, kohustused, võimalused ja iseolemise vabadus.

Kui päris elus endale sobivat/ vajaminevat/ õiget vanemat ei ole, siis täidab laps vanema koha – asendab teda teades, et see on ajutine ja ülekohtune – temal on vaja, teisiti ei saa – tema teeb seda senikaua, kuni peab. Sel moel kannab ta enda õlgadel Vanema vastutust, kuid samal ajal tahab olla Laps, kes on vaba sellistest kohustustest ja ülesannetest – tema ise ei ole veel nendeni kasvanud, et olla vastutava iseenda ja/ või kellegi teise eest – kuid ta peab, sest ei ole ja ta peab, kuni ei ole.

Sellises inimsuhtes, kus tõuseb teemaks – teise jaoks ja pärast olemas olemine/ andmine/ tegemine ning toimub tähelepanu jagunemine ja selle fookuse muutumine ning oodatakse reaalset kohal olemist ja ühes olemise rollist tuleneva ülesande täitmist – hoida ühist ja arvestada teise inimesega – tallutakse Lapse varvastel – rollipartner vahetub – enam ei ole kohal, mis iganes rolli nime kandev partner, vaid Laps suure algustähega.

See Laps kogeb, et selles kohas ja sellel hetkel, tema, kui Lapse jaoks, ei ole olemas seda lapsevanemat, kes hoolitseks ja seisaks tema eest – tema peab olema ise enese jaoks tugevus, sest temal - kui Lapsel - tuleb, ootamatult ja ülekohtuselt, - vastutada/ täita ülesannet/ olla kohustatud – tegelema sellega, mis kuulub Vanema valdkonda – ta teab, et ära andes - jääb/ võib jääda - temal puudu iseendale kuuluv ressurss – Mina Ise – kuid see Mina Ise on olulisim ja tähtsaim.

See tähendab, et Laps ei sea ennast esikohale Inimesena – ta ei ole veel sinnamaani kasvanud – esikohal on ellujäämine, segased ja autorita tunded ning enese vajadused – on hirm enese pärast – enesele kuuluva pärast – Kellelgi teisel ei ole õigust minule kuuluvale – Minule!!! Mina pean olemas olema iseenda jaoks ja pärast, sest minul ei ole vanemat, kes seda minu eest ja pärast teeks!

Laps jagab ennast ja enesele kuuluvat, kui olulist ja armast mänguasja - sellega, kellele ta tahab meeldida/ kellega tahab mängida/ kellega tahab vahetuskaupa teha – kuid ka siis, kui teda selleks, reeglite/ manipuleerimisega/ manipuleerimise jaoks, kohustatakse ja/ või kästakse seda teha – tema saab valida v. ei saa ise valida – tema on vaba v. tema peab alluma.

Laps, kes on kogenud ühte ja teist, tahab otsustada ise, mis ja kuidas temaga on ja toimub – tema ise on see, kes kogeb, vahetult, iseendaga seonduvat – tema tahab ise kontrollida olukorda, sest teiste valikud ei pea alati tema huve ja hüvesid silmas. Endiselt Lapsena olemist märgib see, et mänguasja olemas olemise, korras oleku ja asendamise ning mängimise tagajärgede eest peab vastutama keegi teine – sellesse rolli nimetatud täiskasvanu.

On selge, et olles suuremaks kasvanud, kuid endiselt Laps, ei taha selline inimene alluda ega ennast allutada – tema ülesanne on ennast lahti ühendada, et enese piirid selgeks saada ja üheselt, ka enesega seotutele, selgeks teha – seega ta lõhub teiste poolt seatud piire ja keeldub nende sees, kui lõksus olemast – tema ei vali suhet, vaid suhtleb – ka suhtes/ suhetes olles.

Kuni ta ei ole täis kasvanud ega ise ennast, Inimesena, vastu võtnud - vajab ta selget ja füüsilist/ materiaalset/ vaimset vahet – tema ise näeb, milles ja, kus tema on – tema kontrollib endaga seonduvat ja ta saab vajamineval hetkel ennast eemale ja välja tõmmata ning ära minna – ta ei hoia olemas olevat – ta ei ole selle tugevus – kõik tulevad/ peavad tulema ilma temata toime ja elavad ise edasi – ta ei ole tegelikkuses, mitte kellegi tugevus ega põhi, sest ta ei ole, mitte kellegi teise jaoks olemas siis, kui ta on taas Laps, kellel on vähem ja kellele jääb vähem ja kellel tuleb enese elu eest võidelda.

See Suur Laps, kes on endiselt Mina Ise – teda ei ahista enam Lapse piiratus ega võimaluste puudus – teda ei kontrollita ega allutata – ta on Laps, kes teostab enese vabadust, enesele sobival moel – tal on raha, et osta mänguasju ja komme ning enesele meeldivat – tal on õigus minna magama siis, kui tema tahab ja valida sõpru/ mängukaaslasi, keda tema tahab – tema otsustab ise enese elu ja olu üle.

Tema ja temaga seotute traagika seisneb selles, et ta ei mõista erinevate rollide sisu ja neist tulenevaid ülesandeid – ta võib neid omada ja neis väljenduda, kuid ta ei saa aru sellest, et temal on erinevatest rollidest tulenevad kohustused ja vastutus ja piirid – ta ei ole enam Laps. Teise saavad petetud ja alt veetud, kui on näinud temas ja toetunud temale, kui enesest teadlikule täiskasvanud inimesele.

Tema ise ei usu end lapsena olevat, sest ta näeb ja kogeb ennast Suure Inimesena – Täiskasvanuna – teda nähakse sellisena ja tal on olemas sellele rollile vastavad kohustused ja ülesanded ja sellest tulenevad rollid, mida ta täidab – tema otsustab ja vastutab ise enda eest. Kuid siis, kui jutuks tuleb piiride ületamine, kindla rolli vastutus ja teise inimesega arvestamine – ilmneb, et - Mina Ise, kui Suur Laps - avaldub uutes mõõtmetes – inimene on tegelikkuses seesama Laps – uus Mina, ehk roll nimega Täiskasvanu, on tema muutlik väline nägu ja väljendus.

Aastaid ja kümneid elatakse nii, et ei saada sellest aru – ei mõisteta ise ennast ega lavade ja rollide vahetust, mis toimuvad automaatselt ja, mis juhivad otsuseid, väljendusi, valikuid, tegusid – kõik tundub olevat loomulik – inimesel on iseloomu ja harjumused on lihtsalt sellised. Eks ta ole - põhjuse leiab alati, kui selleks on vajadus - ja vajadus on olemas – selline inimene ei ole täis kasvanud – ta ei ole mõistnud enese olulisust ja tegelikku väärtust ega vastutust enesega seonduvate tagajärgede eest – tema, Inimesena, ei ole enese ega kellegi teise tugevus ega kindel põhi.

Ta ei ole pidanud seda tegema – tal on lastud olla Laps – ta on elanud ja toimetanud keskkonnas, kus tal lastakse olla, üle pea ja käte kasvanud, Laps – sealsetel teistel on teda, kas sellisena või mingil muul põhjusel, vaja ja vastutasuks kinnitatakse, et ta on õige ja tal on õigus enese valikutele ja väljendusele teisi ja nende rolle ja isiklikke piire arvestamata – see on põhi, kus ta saab sellele õigusele kinnitust.

See on keskkond, kus ühed lapsed on valinud, eneste hulgast, ennast esindama kindla Lapse – too täidab nende vajadusi ja seisab nende, kui iseenda eest – kaitseb vaenlase eest, kaitseb valede kogemuste eest, kaitseb vastutuse võtmise kohustuse eest. Too Laps on parim, võimekaim, tal on raha, julgust ja positsiooni, ta saab muuta Maailma ja ära hoida vale ning soovimatu – täis kasvamise teekonna ja enese tunnetega kohtumise.

Too Laps asendab teistele Lastele Vanemaid, keda neil ei olnud ja tahab ise kogeda sama – ta saab selle kogemuse asenduse, kui teda vaadatakse/ nähakse/ esitletakse – Päästjana ja Ohvrina – see on tähelepanu, mis näib korvavat korvamatut – Laps igatseb ja vajab Vanema kohustustest vabaks saamist – kuid, kuni tal on Päästetavaid, tema ise ei saa olla Laps – kuid, kuni ta on Ohver, tal ei ole Vanemaid. Mõlemad variandid tagavad selle, et ta ei ole vastutav ega pea jääma paigale, kui see talle ei sobi – keegi teine kannab vastutuse koormat ja süüd.

Loomulikult süüd – Süüdlane on see, kes tahab Lapsele kuuluvat Ohvri/ Päästja rolli endale saada, kuid tegelikkuses lugu/ suhet korrastada – igal ühel on kanda tema tegelik roll - selles suhtes ja reaalse aja vanusega – inimene on teadlik iseendast ja iseendaga seonduvast – ta mõistab toimuvat ja ise ennast – ta ei mängi ega juhi mänge varjude sees ja seest ega varju asjasse mitte puutuvate rollide/ sõnade/ tegude taha.

Senikaua, kuni Suur Laps ei tunnista enese tegelikke motiive – maksab ta, päris elus, kinni oma mängukaaslased, keda tema ise, enda jaoks, välja valib ja senikauaks, kuni see temale endale sobib või vajalik on – ta võtab teise enesega ühte siis, kui tahab ja võtab selle, kelle tahab – mis siis, et sealsamas on veel keegi, kes on võetuga võrdne – nende rolliseotus on Suure Lapsega sama – Suur Laps teeb vahet samal moel, kui lapsed seda teevad – tema valib enesele sobiva – maha jääjaga/ jäetuga tegelegu tolle lapse vanem.

Mängukaaslane ei ole temaga võrdne – tollega saab mängida senikaua, kuni huvitav on – mängukaaslane tagab, Lapsele, sobilikud rollid ja neis väljendumise võimaluse. Suur Laps valib kohal olla, kuni ta saab olla enesele vajalikul moel, kuid kui toimub muutus – vaja on muudatust - siis ta ei tee koostööd – ta ei vali kasvada koos, ühise ja parema koos olemise nimel – ta nimetab teise, enese jaoks, valeks ja läheb ära ega tule tagasi enne,kui saab selle, mida tahab. Ka vaikimine on ära minemine, kuid veel raskemini talutav, sest ollakse olemas, kuid, seletamatul põhjusel, ei nähta ega kuulda inimest, kes püüab elavat kontakti luua. 

Käib mäng hirmu ja tähelepanuga – hülgamine, privileegide kaotus, valeks ja väärtusetuks nimetamine - manipuleerimine tõega - asju, inimesi ja tegusid näidatakse/ tõlgendatakse enesele sobival moel - kasutatakse vaimset ja füüsilist vägivalda, et teist allutada ja mõlemale/ kõigile nähtavalt teda, kui väärtust, vähendada.

Selline Suur Laps ei mõista, et kui tema on Tädi, siis tema ei ole, selles rollide paaris, Laps – temal on vastutus selle ees, kes on päriselt, selles loos, Laps – tema on täiskasvanu, kellel tuleks arvestada sellega, et tema teod ja valikud ei tee lapsele haiget ega vähenda tolle enesehinnangut. Kuid tema kogeb ennast lapsena ja ka teist lapsena ning ei mõista, miks peaks tema vastutama teise lapse vaimse tervisega seonduva eest – sellel lapsel on ju oma vanem olemas – too teeb selle töö ära – tema ainult mängib, lahutab meelt ja valib koos olla, kui teda nähakse ja võetakse vastu Hea Tädina/ Toreda Inimesena/ Päästjana.

Selline Suur Laps ei saa aru, et tema ise peaks midagi muutma – tema ei ole ju mitte midagi valesti teinud ega käitunud – tal oli ja on õigus iseendale – iseenda väljendamisele ja isiklikele tahtmistele – tema ise maksis ja maksab enese soovid kinni ega sõltu kellesti teisest – teised sõltuvad temast ja tahavad temalt – teised vajavad teda ja temalt – see ja selline on mäng, mille alusel ta on valmis teisega/ teistega koos olema – teda vajav on kuulekas ja kontrollile allutatult õige – temale vajalik tähelepanu on ainult temale suunatud ja vale välditud.

Selline Suur laps ei saa aru, et tema enese valikud ja sammude tagajärjed põhjustavad ülekohut ja vähendamist. Tema ei ole Laps, kellele on kõik lubatud – tema on täiskasvanu, kes vastutab enese poolt astutud sammude tagajärgede eest – kui ta lõhub, siis temal tuleb lugu terveks teha, kui tema, kedagi, vähendab, siis see tuleb lõpetada – tal tuleb õppida koos olema - elama ja toimima parimal võimalikul moel - mitte seda lõhkuma ja/ või seda enese kontrollile allutama – tal tuleb õppida teist, kui Inimest, austama ja väärtustama – tema on teisega võrdne – ei üle ega parem, kuid ega ka halvem ja vähem – temal tuleb õppida ise ennast väärtusena nägema ja kogema.

Olen hea – olen halb/ olen vale – olen õige/ olen väärtuslik – olen väärtusetu - see on pendel, millel kiigub Suur Laps, kes on kogenud enese väärtusetust ja vähemana olemist – tema Ema/ Isa ei valinud teda või ei olnud, tema jaoks, olemas vajalikul moel – tema põhjendas/ talle põhjendati, et see oli tingitud tema väärtusetusest ja vähemana/ valena olemisest – selle alusel loodi/ võeti üle uskumus, et kui tema ise oleks olnud teisiti, siis oleks, temaga seonduv, saanud olema teistsugusel moel – olnud parem, olnud õigem – tema oleks saanud olla Laps - enesele vajalikul viisil. Tema ema/ isa võisid talle vihjata/ otse öeldes kinnitada üle, et see uskumus on tõde.

Asjaolusid ja ülekohut arvestades – tema oli Laps, kes oleks pidanud olema Ohver, keda oleks tulnud päästa – kuid, kuna tema elu oli selline nagu see oli, siis temale jäi pitser - Süüdlane/ Vale - see oli põhjus, miks teda, talle osaks saanud kogemistest, ära ei päästetud – ta ei saanud olla Laps.

Kuna ta ei ole seda uskumust ümber vaadanud – ta ei ole enese traumaatilis(t)e kogemus(t)ega tegelenud ja iseenda suletud/ salatud tunnete sisse astunud – need ei ole tema omad – nende eest vastutab see, kes need põhjustas - siis ta on endiselt Laps, kellele on vajalik Oluline Teine.

Tema ei saa ise, sest tema ei pea ise - ta vajab tõestust, et tema on, Olulisele Teisele, kui enese Vanemale, väärtuslik ja oluline – senikaua, kuni ta ootab enese väärtuse tõestust oma Emalt/ Isalt/ nendega asendatult - tema tegeleb, iseendale ja teistele, enese väärtuse tõestamisega - tema päästab teisi, et kogeda enese olulisust - ta päästab ohvreid, et need näeksid teda Ohvrina – ta nimetab valeks need, kes ei sobi tema mängu ega vali temaga õigel moel mängida st teda näha/ näidata õigena ega ta jää kohale, kui tuleb enese eest vastutava Täiskasvanu rolliga tegeleda/ sellisena väljenduda.

Teised Suured Lapsed mängivad temaga kaasa – neile on vaja Vanema arhetüüpi, kes seisab tugevana ja iseseisvana, kes annab selle, mida ja siis, kui on Lapsele vaja – kes on enese tugevus, siis, kui ise ei oska/ ei saa – tegelikkuses ise ei vali/ ei taha. Need lapsed nõustuvad kaasa mängima – alateadlikult/ teadlikumalt – nad saavad enese jaoks vajaliku ja seega on nad nõus nägema teises Päästjat/ Head Inimest – teises on enese tugevus – teine on enese põhi ja piir – selleks, et oleks olemas koht ja keegi, kellega ühes olla nõrk, abitu, eksinu, valutav – haiget saanud ja hirmu tundev laps.

Marianne

21.08.2024.a