Taaskord oli olnud nii nagu ennegi – olin läinud õhinal, sooviga kogeda põnevat, ihaleda ja tunnustavalt näppida ning head öeldes suhelda. Kuid – põmm ja nätaki – see kõik oli sama nagu mitmeid kordi varemgi – seal oli koos see, mida mina ei tahtnud, mida polnud minule vaja, mis oli minu jaoks mõttetu ja liigne. Ei – ei, ei - seal ei olnud mitte midagi minule.
Kogesin, et valik oli, kellelegi teisele sobiv, vajalik ja õige. Tundeid tõusis, sest, kellegi teise peale oli mõeldud ja tolle teisega arvestatud. Nägin, et teised said endale elamusi lubada ja valida. Kogesin enese piiratust – vaatenurk oli ju minu soovidest ja vajadustest lähtuv. See olin mina, kes ei vali süüa magusaid küpsiseid/ vahukomme ega saareleiba, kes ei taha uusi kõrvarõngaid ega sõrmuseid, kellele ei ole vaja mett ega asjatut pudipadi, kes ei osta burgereid ega telli kooke, kes koob ise sokid ja valib riided kirbukalt, kes pildistab ise hetked ja küsib vajamineva siis, kui selleks on vajadus.
Inimesi tungles ja ka trügis – kitsas oli – enesele ei jäänud ruumi. Kahe või üksikutena ise edasi liikuvatesse voogudesse rivistatutena ei olnud koos olemine hea olemine ega lahedat vabadust teha samm eemale või teisale. Taaskord olid koerad kõikjal – need tekitasid pelgust ja vastumeelsust – tuli ette vaadata, et ei oleks liiga lähedal ega liigutaks ise ebasobivalt – mõni võinuks reageerida ja midagi teha või juhtunuks ise mõnele peale astuma. Oli ebamugav ja kontrollimist vajav olukord.
Oli väljakuulutatud kevadlaat - ühed olid otsimas seda, mida osta – teised, laiali laotanud oma kauba, ootamas ostjaid. Inimesi oli lettide ees ja taga seismas. Teisel pool letti, mõni neist naeratas, mõni mossitas, mõni ennast ükskõiksena välja näitas, mõni lihtsalt mujale vaatas või telefoniga tegeles, mõni magusalt haigutas, mõni aja viiteks sõi, mõni ka reklaami tegi ja ostjaid püüdis.
Kõndisin lettide eest mööda. Tundsin ahistust. Kartsin silma vaadata, pelgasin lihtsalt huvigi tunda, sest ma ju teadsin, et ma ei osta. Ma ei tahtnud anda lootust ega kogeda kauba tutvustamist. Kartsin, et teine näeb minu sisse ja loeb tehtud otsuse sealt välja – ma ei taha osta, ma ei pea ostma, ma ei mõtlegi osta. Tundsin, et kui teine näeb, et ma ei taha, mina ei hinda, sest see ei ole minule, siis valmistan talle pettumuse, sest olen tema jaoks vale.
Olin teise tunded seadnud esile – kui ma olen ja vaatan, kuid ma ei osta, siis olen teist ju petnud. Ometi ma ju valinuks ja ostnuks, kui müüdav oleks sobinud minule – omal moel oli siis ju teine mind petnud. Kes oli see, kes pettis - ma ei peatunud ega võtnud aega maha, et eneses selgusele jõuda – hetkest hetkesse toimus ja jätkus – just see pidev jätkumine tähendas tunnete virr-varri süvenemist – spiraali mööda allapoole libisemist – olin rahulolematu ja kogesin tühjust – olev ei täitnud, vaid võttis vähemaks – minu aeg oli ära antud, kuid enesele vastu ma ei saanud.
Võib ja saab mõelda, et lähen ja olen, siis vaatan, kuidas on ja saab olema. Kuid, kui ei tee enesega tööd – selgeks enesele - Kes ma olen, kellena ma tulin, miks ma siin olen ja, miks ma usun nagu ma peaksin - siis puudus kindel jalgealune – iga „vale” puudutas ja heidutas, viis järjest suuremasse turbulentsi.
Kogesin puudust – oli ja jäi puudu rahust ja selgusest enese sees. Olin läinud kohale ostja rollis olijana, kuid mina ise, enese põhjustel, ei valinud mitte midagi osta – seega ma ei saanud oma rolli täita – ma kaotasin iseenda, sest käes oli rollisegadus – ma ei andnud endale uut rolli, kellena väljenduda ja kohal olla ega mõtestanud, et ostjana võib ja saab olla ka ilma ostmata.
Kuna, sellistel tingimustel nagu oli, mina ei saanud ostja rolli täita ja teist rolli mul ei olnud, siis olin ennast nimetanud üheks ja teiseks huvitavaks omaduseks ning sellepärast ka solvunud, kellegi nimetu peale – näpp küll näitas, et müüjad ja korraldajad olid need, kes ei olnud oma osa hoidnud. Kuid ega keegi teine ei tulnud kohale ega üritus olnud loodud konkreetselt minu jaoks ja pärast.
Oli jäänud tegemata mõtestamine ja enese eest vastutuse võtmine - Kes olen ja mida vajan mina - kuidas ma saan selle endale anda ning Kes on see teine, kes seisab teisel pool letti - kellena ta kohale tuli, miks tema on, mida tema endale tahab, miks tema peaks teisiti.
Vastus on, et teine ei ole sõber ega ole vaenlane – ei pea mina ega pea ka tema – me oleme inimesed, kes on teinud oma valikud ja astunud samme oma eesmärkide nimel - need ei kõlanud kokku. Ostjana ma ei valinud, minu jaoks, vale kraami müüjat ja seega meie, inimestena, ka ei kohtunud.
Marianne
02.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar