Segased suhted ehk suhte segamine ehk suhtesse segaduse loomine – vastuolud, rahulolematus, alla neelamine, vaikimine, valetamine, varjamine, eitamine, ülevoolavus, püüdlikkus, allutamine, sõnakuulamine, meeldida proovimine – kõik need ja palju enamatki teeb ja valib inimene, et oma suhteid enese jaoks söödavaks teha, teise jaoks õigena näida ja suhet, väidetavalt, alles hoida. Inimene manipuleerib eesmärgipäraselt - ta soovib enese jaoks õiget tulemust - millegi kindla allesjäämise võimalust.
Need on, tõest kõrvalaekalduvad, lahendused, mis tekitavad pinnal virvendusi ja proovivad tagada olevas hetkes rahu, kuid tegelikult on need kõik valikud, mis on valitud, et anda juurde aega, et, veel või äkki, siis ei peagi midagi ette võtma – tõe tund veel ei saabu – see on vältimatu edasi lükkamine. Pinnal toimuv on jäämäe tipp – allhoovuste poolt tekitatud liikumise järellainetus.
Nendes kohtades, kus toimuvad ehmatavad üles äratused – öeldakse välja varjatu, kärgatakse välja sisse kogunenu, tehakse teatavaks ära keelavad/ lõpetavad otsused – on selge, et midagi on väga viltu läinud – kusagil on lastud minna/ lükatud suhe kreeni ja pikalt on kõnnitud kraavipervel kuni, kogedes olevat viimase veere peal, proovitakse möödunut, olevat ja toimuvat korraga ära lahendada. Lahendada võrrandit samade muutujatega, kuid sooviga jõuda välja teistsuguse tulemuseni.
Kui teisega ja iseendaga ei ole arvestatud, ise ennast ega teist ei ole mõistetud ega toimuvat mõtestatud, siis on vaja rohkem ja täpsemat infot, et edaspidi saaks olema teistmoodi parem koos olemine. Inimesed püüavad või on sunnitud tegutsema – nad alustavad ja lähevad teele, kuid nad jäävad kinni esimestele meetritele. Nad takerduvad tunnetesse – just nimelt nendesse samadesse tunnetesse, millega ei ole tegeletud, mida ei ole jagatud, mida ei ole kuulatud, mida ei ole tunnistatud ega võetud vastu st lubatud endal ja/ või ka teisel avalikult, ära tuntavalt ja ühiselt heaks kiidetud moel - vabaks lubavalt tunda.
Inimeste sees on peidus hirm – ei taheta/ ei olda valmis kogema enese/ teise tunde tagajärgi – teise tundeid võetakse isiklikult ja enese tundeid varjatakse – ei osata, midagi peale hakata selle tundega, mille algust ei saa enam ära muuta – tunne on, kuid ei teata, kuidas seda käsitleda st vabastada, et Ohvreid vältida.
Õpitud on otsima tundele autorit, käsitakse teisel ennast korda teha, elatakse, veel nimetamata tunnet lahendav, tunne teise peale välja, tõestatakse oma õigust tundele ja tuuakse näiteid, kuidas tunne avanes/ ärkas/ tekkis, laotakse lagedale väited, et teisel ei ole õigust oma tundele, sest too oli ise see, kes tegi midagi/ kuidagi valesti või oli teise vastu ülekohtune. Tundest saab tuline kartul, mida loobitakse edasi-tagasi – otsitakse sihtmärki - et pihtas ja põhjas - ära peidetud.
Kuuldavale tuuakse erineva tähendusega sõnad, mis paiskuvad välja erineva jõu ja helitugevusega, kusagilt kuhugi lendavad lauanõud või kätteulatuvad asjad, millegagi lüüakse elutut, kuid ka elavat. Inimesed võtavad appi kõik võimalikud lahendused, et anda edasi oma info – eesmärk on teha enese sees peituv kuuldavaks ja nähtavaks. Seda ka siis, kui ise ennast ei mõisteta lõpuni välja. Selles see asi ongi, et on jama – otsitakse töötavat st infot ühiselt mõistetavalt edastavat ja vastuvõtvat ühendusteed – seda nii iseenda erinevate tasandite, kui ka enese ja teise vahele jäävat maad ületama.
See koht ja selline tegevus, segase suhte harutamisel, osutub sageli nii stressirohkeks, et kui füüsiliselt ja vaimselt enam ei jaksata jätkata – ollakse üle keenud ja algsest väga kaugele triivinud või peaga vastu seina tagunud – siis valitakse erinevad teed, kuidas edasi minna.
Alguse aegadel enamasti nö maetakse sõjakirves maha ja valitakse, selleks korraks, lõpetada – targem annab ju järele – kuid tegelikkuses siinkohal ei ole küll tarkusega tegu. Võidakse, ühte ja teist ning ette ja taha, paluda andeks ning tõotada muutust ja tulevast paremust. Võidakse väga püüdlikult, õigena näides, edasi astuda – ollakse ettevaatlikud, tuntakse hirmu eksimuse ees, üritatakse teise tundeid ja tujusid välja peilida, et sobituda ja meelejärgi olla. Vaigistatakse ja peidetakse ise ennast, et vältida „hoolimatuna” olles teise tundeid riivamast.
Võidakse, kergendust tundes, et jätkatakse ikkagi koos ja kogemust omades, et sai vajalik välja öeldud, minna ühisel teel edasi uskumisega, et nüüd läheb kõik kergelt ja lihtsalt edasi – takistused on kõrvaldatud ning ebakõlad, üksteisemõistmiseks, ümber moondatud. Võidakse olla veendunud enese tões – teine pool oli/ on ju selgelt vale ja tegeleb lahenduseks iseendaga. Võidakse ka astuda samm kõrvale ja kaugemale, et nagunii ei muutu midagi – käivad ettevalmistused lõplikuks lahkuminekuks.
Loodetakse ja palutakse, et enam ei juhtuks, sest midagi võeti ju ette – erinevat infot öeldi ju välja ja sõditi enese jaoks valele vastu – aur lasti välja, suud öeldi puhtaks ning haiget tehti ka mehe moodi. Kuid tegelikkuses olemas oleva ja jagatud infoga päriselt ei tegeletud ega arvestatud – koostööfaasi ei jõutud – suhet ei viidud edasi, vaid vähendati selle edukalt toimimise võimalusi – jätkatakse valetades ja jaanalinnu kombel päid liiva alla peites – mida ei nähta, millest ei räägita, mille olemas olemist ei tunnistata - seda ei ole olemas.
Inimesele on omane jääda kinni mustrisse – enese, nii isiklike, kuid ka pealtnähtud, kogemuste tagajärjel proovitakse iseenda välja ütlemist vältida/ vähendada/ ohutuks moondada – ja kui see samm lõpuks ette võetakse siis, suhte selgitamiseks/ selginemiseks, vajalik öeldakse välja, ennast ületava ja vastupanuga arvestava, tundejõuga. Vaja näib olevat enesest suuremat jõudu, sest see on koht, kus ja milles otsitakse süüdlast – kelle pärast on lood metsas ja vastutajat, kelle kanda jääb segaduse korda tegemine.
Sellises mustris tähendab süüdlaseks olemine, et see on see osapool, kes peab ennast vähendama – teise ehk ohvrirolli endale saanu jaoks õigeks muutma. Süüdlasel puudub enese vabadus – ta peab tegutsema ja olema enese arvelt, sest kuna tema jäi alla, siis temaga ei tule arvestada – teise (selle mustri keeles peaagressori) tunded on olulisemad ja määravamad.
Nii Agressori, Ohvri, kui Päästja eesmärk on hoida nn suhte selgitamist selles faasis, kus toimub sõda tunnetega – selles kohas pannakse paika ja jagatakse rollid ning inimesed saavad lahenduseks iseendina ehk enesega samastatud või enesele vajalikus rollis olla. Ja siin on ka põhjus, miks seda kohta tagasi vajatakse – nn Süüdlane ei ole nõus enesele jäänud rolliga, vaid vajab selle otsuse ümbertegemist, sest ta ei ole vastutav kõigi ja kõige eest ning seda tähelepanu, mis temale on suunatud, ei ole hea kogeda ja see roll jätab teda teiste hulgast, häbistatuna, välja ning eraldi seisma - tema on teistele ohtlik, sest ta tahab rollivahetust.
Ja just see on põhjus, miks parasjagu valitsev Ohvriks maskeerunud Agressor väldib suhte selgitamiseks võimaluse andmist - eraldi olevana püsib Süüdlane, Agressori jaoks vajaliku tegelikke ambitsioone varjava Ohvriks tunnistava rollikaotuse vältimiseks, ohutus kauguses. Lisaks sellele võimaldab, Süüdlase eraldamine, hoida Agressori kontrolli all teised samas mudelis olijad - sel moel saab teha kindlaks nende meelsuse ja jagada, ilma takistusteta, Süüdlast vähendavat ja ennast, kui Ohvrit, ära tõestavat infot.
Kuidas peaks inimene oskama ja suutma olla - nii enese, kui ka teise jaoks - sobiv, mõistev, hoidev, toetav ja arvestav, kui ta ootab, et see juhtub justnagu iseenesest – täiesti tõsiselt usutakse, et alustades algusest või jätkates, peale kraavi põikamist, piisab suhte töökorras olemiseks sellest, et tema ja teine on olemas ning see tagabki, et kõik on korras ja laabub tõrgeteta.
Kallisse kodumasinasse ja imetlustäratavasse sõiduvahendisse suhtutakse palju austavamalt ja enamana väärtustades, kui iseendasse ja teise inimesse. Masinat proovitakse õigesti – masinast lähtuvalt - mõista - juhised loetakse hoolega läbi, nendega arvestatakse ning vajadusel küsitakse abi ja, kui enese oskustest jääb väheseks, siis viiakse parandusse. Iseenda ja teise puhul arvatakse ja loodetakse, et nii ettetuleva kui ka paratamatusega kohtudes parandatakse ise ennast ära ja kuidagi mängitakse välja – küll kohanetakse ja lepitakse – inimene talub ju paljutki.
Selge ja ausa info, enese kohta, saab ainult inimene ise anda - kui soovitakse ausat ja töökorras olevat suhet – ühendust, milles saab olla vabana ja on võimalik kasvada nii Inimesena, kui ka ühes, siis ei ole kohta ega aega selleks, et edastada moonutatut teavet ega ka keelduda teise poolt välja öeldu vastu võtmisest.
Täiskasvanu teab ja tunnistab enese vastutust ja tagajärgi – tema jaoks on selge, täpne ja aus info väärtuslik. Lapse rolli kandev inimene on see, kes mängib enese ja teiste tunnetele rõhutades ja rõhudes – laps on selgeks õppinud, et manipuleerides, suudab tema teist inimest teiseks muuta/ muutuma panna – see, järgi proovitud ja tõeseks tunnistatud, info annab teadmise, et teise tõde ja soovid ei ole olulised ega määravad sest, kui Laps tahab/ vajab teisiti – siis saab olema teisel moel – Lapse jaoks sobival/ õigel viisil.
See info annab Lapsele, kes ei PEA valede asjade ja lugude eest vastutama, suuna, kuidas tegutseda ja mil moel mitte. Ja nii need suured Lapsed oma suhteid, üsna huvitavalt, selgeks proovivad selgitada, sest üks ja seesama info on neil kõigil samasugusena olemas. Neist keegi ei taha jääda välja ja eraldi - saada vale tähelepanu osaliseks.
Just vale tähelepanu oligi see, millest manipuleerimine ja AOP rollide mudel alguse sai - last vaadati tema jaoks valel moel - tema osaks said Lapse rollis olijale mitte sobivad ja ülekohtused kogemused - tema koges füüsilist/ vaimset vägivalda, tema ette pandi piire, tema ise pidi võtma vastutuse enese olemas olemise ja tegude eest - tema ei tahtnud olla see KES - kes ta, vale tähelepanu ees ja käes, näis olevat - ei Laps, vaid enese uskumustest tulenev roll. See vale olemine / vale nime kandmine - oli lapse valik, kuid ennast ära kaotavast ohust päästev Laps jäi uskuma, et teise inimese tegu/ sõna/ hääl/ valik muutis teda teiseks.
Marianne
23.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar