Enese vaigistus

 

Siis,

kui saabus vaikus,

siis seisin üksinda -

kõik olid koju läinud,

nad olid olnud

ja olid ära läinud -

ainult tühjus

järgi oli jäänud.

Oli vaikus

ja oli üksinda olemine -

teised olid seal,

kus nemad,

kogu selle aja,

olid olnud -

enese elusid

loomas ja elamas.

Ka mina olin seal,

kus olin olnud -

enese teid kõndimas

ja enese elu elamas -

kuid teised olid olnud

sellest ja selles,

osa,

sest mina ise

olin nad valinud enese sisse

siis, kui vaatasin otsa

ja harutasin lahti

möödunut -

siis, kui otsisin

üles ise ennast.

Kõik tegelased

olid kohal olnud,

kui olin tegelenud,

olin arutanud,

olin vaielnud,

olin tõestanud

ja lõpuks vaibunud -

omal moel olin kohale jõudnud -

enese piirid olin paika pannud -

sellest ka ootamatu tühjus,

sest kõik teised 

olid neist väljapoole jäänud.

Olin väsinud

ja ilma sihita -

ma tahtsin,

kuid ma ei tahtnud enam -

oli olnud harjumus,

mis õpitud,

oli olnud vajadus,

mis omandatud -

see oli lükanud tagant

jätkama võitlust

tuuleveskitega -

selle Maailmaga,

mis väljaspool mind.

Pidev

sama sihi poole püüdlemine

oli see,

mis keha pingestas

ja mõtteid suunas

ka siis,

kui enam ei olnud vaja

ja ma olin mõistnud,

inerts tahtis mind viia edasi,

et sama teekonda jätkata.

Olin ennast ise

vaikima sundinud

ja ka teistel

lasknud vaigistada -

allasurutud viha tõusis pinnale -

minu sõnad on olulised,

minu vajadused on olulised -

mina ise olen oluline.

Teise valik ei ole viga,

teise samm ei ole vale -

teine ei ole olemas

minu jaoks ja pärast -

ainus, kes on –

olen mina ise,

kui ma just

ei lippa teiste järel

proovides neile meeldida,

neid paluda

või püüa neid ümber sundida.

Maailm ei lõppe

kui ma ei saa kõike,

kui minu jaoks ei ole kõike -

see ei ole kaotus -

jah, on küll kurbust

ja on ka üksildust,

kuid ennekõike

on selles vabadust -

on nii ja nii

sellest rohkem ei ole 

ja sellest enam ei saa.

Selles on olemas

enese jaoks teadmine -

see ei ole ülekohus

ega parandamist vajav -

see on elu tõelisus,

et igal ühel on oma piirid,

mille sisse teised ei pääse

ja taha iga teine ei näe.

Suhteid ongi

lähedasi

ja pealiskaudseid,

on isiklikke

ja üldiseid -

erinevas kauguses

ja mitmekesise sisuga.

Mina ei ole,

kellegi teise peegeldus

ega ole teise sammu ootus 

või vabaks jääva maa täide -

enese algus on minus,

enese selgus on minus -

olen see,

kellena 

ja olen sel,

kus

mina ise valin

endana olla.

Marianne

04.04.2024.a