Hoomasin, et kuigi ma olin paljut mõistnud ja tõeliselt edasi astunud, siis siiski kolasin pea iga päev möödunus ja vajusin, helgemast ning kergemast olemisest, tagasi negatiivsusesse ja raskesse – kõndima sissetallutud radu. Oli segadus ja mõistmatus – miks. Tabasin ära, et olin ärevil – omal moel ei olnud lugu ikka veel läbi ja mina ei kontrollinud olukorda – igal x hetkel võis tulla sõnum mingisuguste sõnadega ning ma pidanuks taas olnut kogema st tundeid läbi elama - vastama/ tegelema ja vajadusel ka põhjendama/ selgitama.
Ärevus – enese häire seisundis hoidmine - tagas selle, et ikka ja jälle töötlesin ma möödunut - vajasin ju enese kaitseks info ülevaatamist – ma olen õigel teel – ma ei ole teinud viga – ma tean, mida ma vajan – ma tean kõike seda, mille olen läbi kõndinud. Hoidsin alles ja meeles seda, mis põhjusel olin ma oma sammu teinud ja vana aja lõpetatuks lugenud.
Täna vaatasin otsa sellele, miks ma ei tundnud ennast hommikuti vaba ja rõõmsana. Selgus, et omal moel olin ma jõudnud tagasi sinna kohta, kust sügisel alustasin, kui tõstatasin, päritolu ja enese poolt loodud perekondades, kiusamise teema. Kuid õieti öeldes olin ma teinud sammu sügavamale - olevas toimuv oli avanud kaugema mineviku – olin korraga kõigis neis aegades ja kohtades, kus kiusamise kogemine oli igapäevane nähtus.
See tähendas, et hoolimata sellest, et kuigi olevas, minu vahetus ümbruses, kiusamist ei ole, kogesin ma ärevust ja vastumeelsust, kuna ärkamine tähendas teadmist, et on olemas see keskkond, millest olen osa, ja, kus on olemas see keegi, kes suudab, ka tänases päevas, mõjutada tahtlikult seda, kuidas ja mil moel minusse suhtutakse ja mida valitakse teoks teha – see väljendub reaalsetes valikutes, tegudes ja sõnades.
See on keskkond, milles, kiusamise valinud ja sellega nõustunud osalejad jagavad terviku selgelt kaheks – enese hirmudest ja allasurutud või vajaminevatest tunnetest lähtuvalt on valitud kindel pool – see pool, kus on enese jaoks ohutu olemine ja, milles on tagatud, millegi vajaliku saamine.
Ollakse ühiselt väljavalitud vale vastu, et näidata välja enese toetus sellele ühele, kes on kõigi jaoks valeks olija kõvahäälselt nimetanud ja oma tegevusega osutanud. Teised on ühinenud mänguga, sest on mõistnud, et valega koos jääb neile vähem või puudu midagi olulist – vahendeid, võimalusi, kogemusi, tundeid jne, mille saamine/tagamine tuleks sel juhul ise saavutada. Tõenäoline on oht ka ise kiusatuks osutuda.
Kogesin jõuetust ja sellest tulenes viha vajadus, kuid selle kasutamise võimetus tagas selle, et olin solvunu, kes valmis võitluseks siis, kui peab, kuid ka alla andmiseks siis, kui enam ei jaksa. Kogesin jõuetust, sest selles maailmas, kuhu ärkasin, olid kõrvad kurdid ja inimestel, kes mängisid, kellegi teise mängus kaasa, puudus soovimatus mõista oma tegude tagajärgi.
Pea mängur võimendus kaasaminejates – endiselt oli olemas neid, kes ei võtnud infot kiusamise kohta tõsiselt. Selle asemel öeldi välja – tee nägu, et ei ole/ et kõik on okey, kannata lihtsalt ära, midagi ei ole valesti, mõtled ise välja ja suurendad, teed hoopis ise teisele liiga – too on ju see, kes kannatab.
Kõiki neid, erinevate aegade ja kohtade, kiusamise kogemusi iseloomustas teadmine, et olen, mingi ühise nimetaja alusel, teistega üks – olen osa tervikust, kuid tähendas samal ajal ka mõistmist, et tervik on jagunenud erinevateks gruppideks ja minu tunded ega olemine ei mõjuta neid, kes ei näe või ei taha näha mind endaga koos olevana.
Samuti oli ühendavaks teguriks, et kiusajale andis minu nn vigadele – valedele omadustele, valikutele, tegevustele, tegemata jätmistele jne - osutamine võimaluse olla see Kes on ohver, parem, õigem, tugevam, karistuse täideviija jne. Tema oli see, kellel oli rohkem siis, kui nn valele jäi vähem - ruumi, head tähelepanu, ühes olemisi, rahu. Kiusamise mudelis kõigile samal moel ja koguses ei jätku – seega ei ole kõigiga ühes olemine mitte tugevus, vaid lahendust vajav olukord.
Keeruline on mõista enese osa loos sellel, kes on süütu või ära tõestatud ohver – tema ju ei pea ega ole, kuid ometi on ka sel juhul tema kanda, st vastutada, oma osa loost. Kiusaja sai kiusata, kuna kiusatu oli olemas – kui ei oleks olnud, siis ei oleks ka olnud – kui oleks teisiti olnud, siis oleks ka teisiti olnud – kuid oli selliselt ja sel moel. No ja sai olla ka nii, et juba enne või vahetult oli midagi ja kuidagi tehtud – oldi päästikuks, millegi saamiseks/ lahendamiseks.
Pendeldasin - kõikusin ühele poole ja teisele poole, sest vahel oli olevas või tõusis mälust üles hetki, milles näis olevat hästi ja siis tuli lootus, et enam ei tehta ega tule kogeda või olen info töötlusel eksinud, kuid tegelikult oli alati saatjaks hirm, et juba järgmine hetk osutub valeks – kõik on endiselt alles – mäng kestab – vahepealne hetk oli üks osa mängust – tähelepanu hajutamine, et siis ootamatult ja täiega lajatada.
Kestev ärevus tähendas pinges olemist – elasin ja olin stressiseisundis. Loost näis puuduvat väljapääs – alles oli ohvri vaatenurk – mina ei saa midagi ega kedagi muuta – mina pean kogema, sest ma ei saa ära minna. Oli pidev valmisolek enesekaitseks – Maailm jagunes valeks ja õigeks, heaks ja halvaks. Kuid ka hea ei olnud päris hea, sest hirm ja ärevus olid tagataustal ja valmis sõidutama tagasi ära olnud aega, kust puudus väljapääs.
Ohver usub - mina pean kannatama = mina ei pea vastutama. Ohver usub - mina ei saa/ mina ei tea, mis ja kuidas = mina ei taha enese eest vastutust võtta. Pidurdav hirm – parem vale koos olemine, kui üksindus, välja jätmine ja vale tähelepanu osaks saamine – ohver ise hoiab oma kannatused alles.
Uskumus – mina ei saa olevat, st teisi, muuta ega ära minna – tõesti – teisi ei saa muuta ning varem ei saanud ka ära minna ja ka tänases vahel kohe ei saa, kuid kui ei saa, siis saab öelda välja – tegu on kiusamisega – siin on minu piir - mina ei aktsepteeri seda - valin olla kohas ja nendega, kus ja kes arvestavad kõigiga ja ühesolijad kuulatakse ära ning võetakse ette lahendavaid samme, kui öeldakse välja, et sel või teisel moel ei ole hea.
On teadmine - mina saan = mina leian lahenduse, kuidas ise anda endale vajaminev. Mina ei ole see, kes on kiusatu – sest, kui on olemas kiusatu, siis on olemas ka kiusaja – sel moel nähakse ennast kestvas mängus olijana – täpsem on öelda – mina puutusin kokku inimestest koosneva survegrupiga, kes valisid mängida mängu, milles ühe liikme seljataha/ ühise eesmärgi nimel ühinenud osalejad vähendasid ühte kindlaks määratut - nad tõestasid endale, kuid ennekõike sellele, keda vähendati, et kõik või too peamine üks on tollest - paremana ja õigemana - üle.
Mina ei vali kaasa mängida, sest minul on olemas teadmine - mind ei saa vähendada ega ka tõsta – hoolimata teiste poolt tehtust või tegemata jäetust – minu väärtus ei kahane ega muutu - selle annan mina ise endale.
Marianne
08.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar