Tuleb tõdeda, et oli olnud väga pikka aega kestnud segadus ja jama – segased suhted olid tähendanud rahu puudumist – ei olnud tasakaalu iseendas, sest minu Mina piirid ei olnud veel paigas. Lõpuks valisin mõista ja vastu võtta teadmise, mille jaoks oli seda kõike minule vaja olnud – oli olemas aeg iseendale – iseenda avastamise, mõistmise ja mõtestamise jaoks.
Selle töö tulemus näitas kätte vahe - kuidas olin saanud Mina-na olema enne ja kuidas peale iseenda vastuvõtmist. Varem oli olnud oluline see, kuidas teine – selle AOP mudeli, mille mängus osalesin, Ohvrirolli taha varjunud Agressor ehk suhteomanik - oli ja tegi - mina olin olnud ootel, teadmatuses ja ärevuses, et kuidas ja mil moel saan olla ja olema – teise samm ja tema poolt edastatud info olid märkinud piiri ja nimetuse, kuhu asetusin ja kellena esinesin selles mängus mina – kuid see piir ja rollinimetus ei olnud minu Mina – see seal oli teise vajadus ja lahendus, mida võimendas Agressorit järgiv ja toetav õukond.
Olin kuulanud teise sõnu ja vaadelnud tema tegemisi – olin kõikunud kahe Maailma vahel – oli õige olemine ja oli vale olemine. Mängus osalemine oli tähendanud enesele, kuid tegelikkuses ka kõigile teistele, valetamist – olin püüdnud vastata Agressori poolt kehtestatud reeglitele ja mind sissepiiravatele raamidele, sest olin soovinud olla osa ja mind tunnustava tähelepanu osaliseks saada. Vajasin tähelepanu iseendale, kuid sellisena mind sinna ei soovitud ega nähtavaks teha lubatud. Agressor sai olla enesele vajaminev, kui mina täitsin, tema valitud mängumudelis, temale vajaliku rollipartneri osa – minu kannatused ja vähendamine ei mõjutanud mängu kulgu ega äratanud südametunnistust.
AOP mudel tähendab, et koos on seltskond, kes jagab ühist arusaamist, et pealiku – selle mängija, kelle võimuses on teisi, millestki olulisest ilma jätta - õigus on õigem õigus, kui teiste oma ja kindel on ka teadmine, et mängija, kes on ühiselt süüdlaseks nimetatud, õigus oma tõele on selgelt vale soov. Selle mõtteviisi pärast ei leidnud minu, mind ja ka ühist tegevust puudutav info ärakuulamist, mõistmist ega järgnenud sellele ka samme, et midagi muutuks.
Mängu tähistavad piirid olid tõepäraselt samastatud perekonna/ suguvõsa omadega ja sellepärast ma ei mõistnud, mis ja mille jaoks toimus – nagu vähkkasvaja oli mäng levinud ja nakatanud olemas olijaid ja ajas lisandujaid sel moel, et vahe tegemine algsel, süsteemist lähtuval, põhjal ja inimese tunnete poolt loodu vahel oli väga keeruline – sellist lahendust, et olemas on kaks ühes, ei osanud ma ära tabada ja just sellepärast oli olnud segadus ja vale tajumine – reaalsus ja mäng olid erinevad, kuid ometi nii sarnased – osalejad olid mõlemas samad, kuid kandmas ühes/ teises erinevaid rollinimesid ja väljendumas olevas ühe/ teise valikust lähtuvalt.
Mängu veel mõistmata näis ühe ja sama ühes olemise sees erinev olevat vaade maailmale, kuid tegelikkuses oli mängus osalejatel, tervikus olijatest, erinevad eesmärgid, mis pühitsesid sisse ja määrasid paika kõik muu – see tähendas, et süsteemist lähtuvad rollid kaotasid mängus väärtuse ja sisu. Mäng tähendas, et süsteemis ilmnesid ja olevat segasid, ellujäämist harjutavate inimeste poolt nö enese, kuid tegelikkuses endale vajaliku rollinime kaitseks seatud, piirid, mille muutmine, muutumine ja sisu lähtusid väljavahetatud, ära võetud või kandma määratud AOP mudeli rollinimedest.
Olin sumbanud sügaval tunnete sees – olid olnud enese erinevad, erinevatest läbi elamata kriisidest pärit, tunded. Olin kandnud enese õlgadel nende, keda olin valinud päästa, tundeid. Olin, uskudes, et olen süüdlane ja vale, kandnud, enese koormana, vastutust terviku eest. Olin ülevõtnud teiste tundeid ja eesmärke ning teinud neist enese omad. Olin olnud takistatud tunnete poolt – teiste tunded olid näinud keelavat ära iseendana olemise - päris minu piirid. Olin kahelnud iseendas ja oma tee vajalikkuses. Olin otsinud põhjust, et teekonda jätkata, kuigi tundsin ennast valena, et ei tee ega vali muud – uskusin end olevat kasutu ja väärtusetu. Proovisin seda huvitavalt toredat mängumaailma uskuma jääda ja nõustuda sellega, et enese teel kõndimist ei pea/ ei tohi/ ei tule/ ei ole vaja jätkata, sest minule mängida jäetud rollist ei näinud olevat väljapääsu – seda esitleti selge ja ainuvõimaliku tõena.
Lõpuks ometi vaatasin enese põhjani välja – minu põhi on olemas olevast süsteemist lähtuv tervik – kõik selle osad on olulised ja väärtuslikud - kõik on seismas omadel kohtadel – kindlate rollinimedega ja kindlalt paika pandud seotusega olemas ning see annab aluse, kuidas on ja mida tuleb/ saab teha – tööd iseendaga, et arvestada iseenda olemas olemisega ja teisega enese kõrval – kõik on olemas ja kõigiga tuleb arvestada – kedagi ei ole õigust jätta välja ega eraldada. See hõlmab ka teadmist, et ühiste piiride sees on igal Inimesel olemas oma piirid – nendega tuleb arvestada, neist tuleb teada anda ning need ei ole selleks, et lõhkuda, vaid alles hoida ühist – seda tervikut, mida meist keegi ei ole ise algusest alates loonud, vaid, mis on meile eelkäijate poolt edasi antud.
Omal moel on ka AOP mängus osalejad püüelnud terviku poole, kuid ometi valinud, tunnetest tõugatutena ja takistatutena, luua vähemat – mängus osalemine on tähendanud, et ühise terviku sisse on aegade jooksul moodustatud, kellegi kindlaks määratu kontrollile alluvaid, erinevaid kooslusi. Kooslused on tähendanud, et on ühinetud või ühinemist on soovitud eraldavalt - välja on see näinud nii, et ühe Oma poolt olles on valitud olla, teise Oma vastu – Ohvrid/ Päästjad versus Agressoriks/ Süüdlaseks nimetatu.
Ühinesid need, kes olid ühesugusel moel elu poolt kõrvetada saanud ja näisid olevat samal moel aja ja/ või lähedaste poolt ebaõiglaselt koheldud inimestena. See tähendas, et haiget saanud tegid omadele haiget, kui valisid ennast oma õppetundide käest päästa ja ise ennast oma kogemustest säästa – vaja oli seda, kes jäi enesele kindlaks ega vankunud surve all – vaja oli läinud seda, kes oli kõndimas teekonnal iseendani ja tegi selge vahe vahele iseenda ja kellegi teise vastutuse vahele ning tegi nähtvaks AOP rollide mudeli ja, valides iseenda, ütles EI mängus osalemisele.
Ega olev ole tühjast tõusnud – inimesed on ise selle loonud ja iseendale valinud. Aegade teel on ettetulnud palju ja valusat – oli aeg, mil perekond oli normaalsus - vanaema ja vanaisa alustasid algusest – teineteist valiti välja, mindi paari, sündisid lapsed ja olemas oli kodu, kuid siis kohati punast vasarat ja tarre astus haigus – kaotati need, kes lõid ja hoidsid tervikut – järele jäid ennast valest ja ohust ära päästjad - valutava hingega vaenatud ja vaenajad.
Ka emal oli meeles tervik ja ta püüdles selle poole - ta valis välja mehe ja sai lapse, kuid ei sõrmust ega abikaasat. Lõpuks oli kolmas laps see, kes tõi, ikkagi ema sammude tulemusel, kätte oma kodu, kuid ei Meest Naise kõrvale. Ema soovis tervikut – pidavat põhja, mille peale ehitada ja, milles kogeda enese jaoks vajalikku ja soovitut. Kindlat ja turvalist põhja – enese tunnustatud väärtust - talle ei ulatatud. Enese poolt valitud sammude tagajärjel loodu ei olnud enese soove ja vajadusi täitev, vaid vabadust vähemaks võttev - see tundus koormana, sest seda ei tunnustatud, iseennast ja oma elu väärtusena vastu ei võetud – elu elamine oli raske, sest puudus enese põhi – ei olnud selge enese koht süsteemis, sest elu valiti elada mängumaailmas.
Elu erinevad kogemused olid teinud inimestest osalised AOP mudelis – punase vasara poolt vastu võetud plaanid nimetasid inimesi rollidesse, mis ei kuulunud neile, kuid sel moel ümber nimetatud inimestega käituti ja nende elu lahendati sel moel nagu need oleksid olnud tõesed – enese algus kaotati ära. See oli kaks ühes – enese teadmine enese sees ja ümbritseva Maailma vale rollinime tõeliseks kinnitav käitumine. Vahed tehti vahele ka perekondades ja suguvõsades – märk jäi külge alatiseks - inimesed ei pääsenud mängust välja.
Sellest tuleneski, et võeti sama mudel oma vabaks lubatud ellu kaasa – selle tagajärjel nähti ja nimetati tegusid ja inimesi nii nagu oli enese kogemuste najal õpitud. Elus tuli ette erinevat – kui enam ei olnud vaja enese elu ära päästa, siis lõppes see faas, milles hoiti ennast vaos ja vaiki ning algas eelneva aja jooksul kogutud, kuid veel läbielamata tunnete avaldumise ja kordusesitlusele tulemise etapp.
Enesega kohtumise eest ei olnud pääsu, kuid mudeli kasutamine tagas selle, et keelduti nägemast enese osa toimuvas ja vastutuse võtmisest – soov oli leida süüdlane, kelle pärast ja kelle kanda jätta aja ja hinge valu ning lahendamiseks "valed" tunded. Lahenduse leidmiseks kasutati samu nimetajaid ja sama mudelit – see tähendas ühe tooli tantsu kindlate rollide ümber – olid ihaldatud roll ja oli põlu all olev roll – kulminatsiooniks saanud vihane kokkupõrge, kahe õe vahel, sündis 41 aastat tagasi, mil ühine tee kaevati üles, sest koos olemine ei olnud enam võimalik – ohvreid oli kaks ja mitte keegi ei nõustunud kandma süüdlase rolli. Kuna elu põhines mängul, siis see tähendas, et koos olla ei olnud võimalik – teed jäid lõpuni lahku.
Emal on kaks tütar, kes võtsid temalt üle tema erinevad pooled – üks on lähtunud süsteemil põhinevast tervikust ja on möödunu, oleva ja tuleva aja ühendaja – teine valis hukkamõistvad tunded ja karistava tee. Jätkus mäng Ohvri rolli nimel - sellepärast võeti, valiti ja anti kanda ellujääja/ ära päästja/ ohvri roll sellele, kelle ülesandeks jäi vedada „vastutusvõimetute” koormat ja tagada neile see, mida päästetavad ise ei valinud/ osanud/ tahtnud/ vastutanud, kuid Ohvritena pidid endale saama ja kogema.
Samal moel nagu alguses nii viis ka jätkunud mängus ohvriroll inimesi lahku ja valiti pooli. Üks oli sama - ohvrid kogesid ennast ohvrina ja vastaspoolt süüdlase/ agressorina – kumbki ei olnud nõus endale kuuluvast – enese kannatused olid ära tõestanud selle õiguse - Ohvri rollist lahti laskma. Senikaua, kuni käis sõda rolli nimel, kestis lugu edasi – mängiti ju mängu, milles olid piiratud võimalused.
See, mida olen soovinud luua ja hoida, on olnud õigemast õigem – tervik kõigist – tervik kõigile. Olin, kohates raskusi ja ära tõukavaid mõistmatusi, tundnud ennast ahistatuna – surve all olevana tundnud peale sunnitavana, et pean enesest loobuma ja alluma. Koos olemise jaoks näis olevat ainuvõimalik, et pidin jätma kõrvale iseenda, enda teadmised ja teekonna – sellisena nagu olin mind ei aktsepteeritud ega tunnustatud. Jep – mängus osaledes ja osalemiseks oli see kõik vale ja liigne.
Loomulikult võitlesin ma vastu – võitlesin enese nimel ja teiste pärast – on olemas teadlik mina – see, kes kõnnib läbi, kirjutab välja ja saadab lugusid lendu, kuid ka see, kes käis ja tõestas ning proovis jõuda mängijateni – soovisin oma kohta mängus, kuid ei sellisena, kellena mind esitleti ja nähti – soovisin olla iseendana, kuid seal ja selles see ei olnud võimalik. Kuni mina ise ei teinud mängul ja reaalsusel vahet lõin ma uuesti möödunut ja kogesin jätkuvalt seda, et ei ulatu iseendani – minu kaks mina, mängus osalenu ja süsteemis olija, ei saanud kokku.
Tänases olen jõudnud selguseni - räägin seda ja kirjutan sellest, mis ja kuidas on – ma ei pea seda ära tõestama – minu sõnad, olemas olevatena, annavad teada oleva olemas olemisest. Minus on olemas teadmine, et minu põhi on süsteemi tervik – kõik on olemas ja vahed on ületatavad ning ära kaotatavad, sest need on kunstlikult loodud – need on kasutusel olnud AOP mudelist lähtuvad lahendused. Mina olen astunud Ohvrite mängust välja ja olen sellisena, mis ja kuidas olen mina. Mina olen täiskasvanu, kes ei vali kontrollida Maailma ega manipuleerida teistega.
Kontroll – allutamine, manipuleerimine, enese ohvrina esitlemine ja agressori vajamine - on lapse rollist kinni hoidva inimese lahendus. Laps kasutab selleks, et ise ennast vastutusest vabaks päästa, kellegi teise mõjutamist – tuleb manipuleerida selle teise mõttemaailma ja tunnetega sel moel, et saavutada enese jaoks õige tulemus. Tähelepanu on suunatud enese jõu, kui Maailma üle kontrolli omamise tõestamiseks, kasutamisele – teise inimese allutamisele iseendale – edukas allutamine tähendab, et iseendal ei tule oma sammude ja tehtu eest vastutada ning vajalik, vajalikul hetkel, tagatakse.
See Laps, kes vajab Ohvri rolli ja Maailma kontrollimist, on kogenud tema piire ületavat ja teda vähendavat agressiivsust – mingisuguse sündmuse/ kellegi sammu/ mõistetamatu kogemuse tagajärjel andis ta endale uskumuse, et tema ei saanud enam olla see KES ta oli ja seega ta ei tea KES ta on. Kuna temast sai mängur AOP mudelis, siis, omal moel, on ta olnud lahti ühendatud süsteemist – eemal enese juurtest - eemal enesest, sest AOP mudelis mängijal ei ole õigust päris iseenda piiridele.
Eneses selgusele jõudmata ja iseennast mõistmata ei ole inimesel paigas oma Mina piirid. See inimene ei ole läbinud kriisi ega võtnud ise ennast iseendana vastu. Ta elab enese päästjana enese ellu jäämise nimel – ta elab samal moel nagu kunagine piire ületav hetk/ kogemus kestaks edasi või oleks koheselt kordumas. Ta hingas sisse, hoiab hinge kinni ega ole välja hinganud – ise ennast pingest vabastanud – jätkuv kogemus kinnitab, et teine on veel isiklike piiride sees - ongi senikaua, kuni valitakse AOP mudelist rolle ja mängitakse iseenda või kellegi teise poolt loodud mudelis kaasa.
Ennastkaitsva inimese lahendus – enese piire varjatakse, neid kaitstakse ülepingutatult ja need ulatuvad kõige selle ümber, mis/ kes on omaks nimetatud, ohutuks tunnistatud ja sobivaks manipuleeritud. Kuna selline inimene ei tea, kus on tema tegelikud piirid, siis ta ei tea, millal neid ületatakse. See teadmatus tagab ärevuse, hirmu ja paanika – ta vajab kontrolli Maailma ja kõige valeks nimetatu, kuid ka enese üle.
Enese elu eest võitleva inimese jaoks on vaja agressorit – selle olemas olemine tagab talle vajaliku – ta saab võimaluse kontrollida üle oma piirid ja näha nendest kinnipidamist ning vajadusel ka kogemuse, kuidas tema saab ohtlikuks nimetatu enesest eemale tõugata/ enesega seonduvast välja jätta. Elu annab talle võimalusi ja ta saab agressori terrori ja rünnaku osaliseks senikaua, kuni ta valib enesele oma piirid selgeks teha ja ka teistele välja näidata – seda tehes on ta võtnud iseenda eest vastutuse endale ja ka Täiskasvanu rolli vastu võtnud.
Täiskavanu mõistmine – tema on see, kellel on kaasas ja kasutada erineva info pagas – elu ei tähenda ellujäämise nimel võitlemist ning selleks, et ennast kaitsta ja hoida, ei ole vaja teisi päästa nende teekonnast. Iga inimese teekond on tema enese astuda.
Täiskasvanu teab – mis ei ole mina – see ei ole minu - mina on enese füüsilised piirid ning see, mis ja kuidas on enese sees ning enese poolt loodud kujutlus iseendast, kes kohtumas Maailmaga enese ümber.
Täiskasvanu on kohal eneses ja teadlik enese piiridest – ta teab, et tema ise leiab lahenduse – tal on olemas oskused, ressursid ja erinevad võimalused. Ta teab, et olemas olemise ja vajaduste täitmise jaoks ei pea olema, kedagi teist – loo algus ja lahendus on temas - tema ise on enese jaoks olemas ja sellest piisab.
Marianne
24.04.2024.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar