Küll on ikka tüüp
see vend Hüüp,
kes roostiku sees
siin suviti elab.
Ta oma hääle
saadab kaugele -
justkui pudeli
ta paneb huulile
ja sinna sisse puhub -
huu,
huu,
huu.
Seisin
õhtuhämaruses õuel
ja, esimest korda
Hüübi häält kuuldes
mõtlesin,
et see on tuul,
mis nõnda seikleb -
too tühja koha
või prao leidis
ja sinna sisse puhus.
Siis selgus,
et see on Hüüp,
üks tõeliselt tuus tüüp -
tema jaoks ja pärast
on osale järvele
tehtud kindel plaan
ja ettenähtud rahu -
kasvagu roogu täis
ja ummistugu mudaga vool -
seda kohta ja paika
ei tohi puutuda
ega inimese käsi
mitte kuidagi muuta.
Kuid,
kui järv kasvab täis,
siis kuhu kohta
lind elama läheb -
temale tuttav keskkond
ju ära kaob,
kui vaba vett enam ei ole.
Ei tea tulevast ette,
kuid kui lindu ei ole,
siis tuul jääb ju ikka
ja mõne prao leiab
ning siis kostab
elustunud mälestus -
huu,
huu,
huu.
Marianne
29.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar