Siis, kui olin teinud peatuse – olin võtnud vastu otsuse, et vanal moel enam edasi ei lähe. Siis võtsin ühendust nendega, kellega suhe oli olnud sassis ja kommunikatsioon, tehtust/ tegemata jäetust/ erinevatest tunnetest lähtuvalt, häiritud. Siis olin edastanud oma info ja kutsunud koostööle – eesmärgiga teha suhe korda sel moel, et mõlemal on selles hea. Siis olin kuulnud huvitavaid vastuseid ja veel huvitavamaid reaktsioone. Siis oli selgunud, et võluvitsakest ei ole – kõrvitsast uhket ja sõidukorras tõlda hetkega ei saa. Siis oli teekond – vahed jäid, kontakti võtmiste, vahele.
Vahele jäänud aeg tähendas, et lugu oli avatud, lahendust ei olnud sündinud ja püsis teadmatus, millise sammu, millisena ja millal selle, loo teine pool, teoks teeb. Ootust ei teinud kergemaks see, kui teine ei olnud nõustunud minu vaatenurga ega soovidega. Kui teine oli kasutanud ühendust, et ennast välja valada – tunnetest tühjaks laadida. Kui teine oli varjanud ennast ja oma tegelikke eesmärke/ mõtteid. Kui teine kasutas venitamise taktikat ja valetas oma sammude kohta. Kui teine ei saanud ei minust ega ka iseendast aru.
Ühel korral, kui olin, juba mitmeid päevi, oodanud vastust enese jaoks põhilisele – selles oli oluline uba. Olin küsinud seda mitmel korral, kuid senini vastust ei olnud saanud. Lootsin ja nagu oli antud mõista, et järgmises see vastus saabub. Häälsõnum tuli hilisel õhtutunnil ja ma ei valinud seda enda öö sisse, vaid ootasin hommikut. Hommik koitis, sobiv hetk saabus ja ma vajutasin noolele – kuulasin sõnumi ära ja siis ma reageerisin tormakalt – lähetasin, koheselt, oma sõnad teele – vastu.
Olin avanud sõnumi, kui kõndisin – olin teel tagasi - ma vastasin samal teekonnal. Kui vastus sai saadetud ja ma kõndisin edasi – loost eemale ja välja, sest lahenesin ja rahunesin, siis mõistsin, mille jaoks ja pärast selline sõnum saabus – mitte selle sisu pärast, vaid minu reaktsiooni tõttu – see oli võimalus minule, et teha peatus ja vaadata enese sisse – millised tunded tõusid ja miks ma neid kogeda ei suutnud.
Sõnumi saabumise ja selle kuulamise/ lugemisega oli kaasnenud ärevus ja paanika – see hirm lähtus nende valikute, mis olid võimalikud, vahest – oli olemas midagi, mida ma kartsin ja oli olemas midagi, mida ma lootsin kuulda. Kuuldes/ lugedes, enese jaoks, valet – reageerisin erinevatel tasanditel – keha, meele ja tunnetega – esimese reaktsiooniga lõin ise ennast lukku ja tahtsin, nn valest informatsioonist, välja ning eraldi. See oli kiirete lülituste jada, sest kusagil oli olnud sõna/ sõnum, mille vastu komistasin.
Minus oli protest – soov päästa ennast kordusest – ma ei tahtnud kuulda, ma ei tahtnud näha – ja siis ma ei kuulnudki ega näinudki. Oli nii, et sel moel ma tervikuga ei kohtunud ja selgust, loost eraldi ja väljas poolt vaatamist, ei saabunud – olin jäänud ühte punkti kinni – oli soov teha, midagi olematuks, lükata, midagi ümber, tõestada, midagi ära – olin võtnud ühte kildu isiklikult. Olin näinud soovimatust koostööd teha ja ühist eesmärki leida. Olin kogenud kaotust – minust ei piisa – ma ei pääse välja ega suuda muuta.
Vältisin vana kordust – kartsin sõnu ja väiteid, mis näisid, kaude või täiesti otse, nimetavat mind kellekski. See tähendas sügaval istuva uskumuse kinnitust - pean olema ja muuta ennast ei saa, sest teine annab jätkuvalt infot ja reageerib sel moel nagu oleksingi see kindel üks, teine või kolmas. Täiesti tõsiselt tundsin sel hetkel, et olen kinni olemistes, millest välja ei pääse, sest mind ei nähta ega näidata teistsugusel moel. Ma ei tahtnud olla selle, teise või kolmanda nime kandja – ma ei tahtnud, et mind sellisena nähakse – sellist iseennast ei olnud hea kogeda. Oli lõksu jäänud tunne – minevik elas, hoolimata tänasest ja käidud teekonnast, edasi.
Loomulikult ma tundsin ennast ohvrina, vähendatuna, solvununa ja abituna – teine ei valinud ennast ega oma vaatenurka muuta. Seega ei näinud mul olevat valikut – tingimused ei olnud minu jaoks sobivad, suhtemustris ei olnud kasvamiseks ja ise olemiseks vabadust, võimalused olid nadid ja minuga ei arvestatud. Teine ei olnud vale – tema elas ja kõndis oma tões.
Info andmine ja kooostööle kutsumine oli olnud katsetus, et selgitada välja, millised on minu võimalused ja teha kindlaks, kui lähedal, tegelikkuses, teineteisele ollakse. Kuna suhe oli, mingil kujul, olnud olemas ja ühisesse süsteemi ühendatuse tõttu päriselt vabaks ei saa kunagi, siis oli minul olnud eesmärk viia suhe kindlale ja töötavale pinnasele. Seega olin vajanud, enese sõnumile vastu, kindluse tunnet, et suhe jääb alles ja saan, parandatud tingimustel, olla selles edasi.
Selle infoga kokku saamine, et teine suhet ei hoia ja talle ei ole oluline eelnevast erinev lahendus, oli ehmatav – ma ei tahtnud sellist tulemust. Kuid tegelikult see ei olnud tulemus, vaid olemas oleva tegelikkuse välja ütlemine ja näitamine. See oli piiride nähtvaks tegemine, millega oli kaasnenud tunnete turmtuli, valed, näpuga näitamised, väärtuse vähendamine, eitamine jne – erinevad lahendused manipuleeriva agressori, kuid ka ohvri varasalvest võetuna. Kõik see oli valitud eesmärgist - minust kaugemale pääseda ja mitte olla see, kes PEAB seotusest tulenevat kohustust täitma ning kandma - lähtuvalt.
See, et ma olen valinud välja öelda selle, mis ei ole minu jaoks hea, ei tee minust ohvrit ega kannatajat. Olen täiesti teadlik ja adekvaatne inimene, kes ei vali enese jaoks valet. Mina hoolin iseendast – mina ise olen see, kes loob oma elu. Uued piirid, selginenud sisu ja ka suurenenud vahemaa ei ole tragöödia ega Maailma lõpp, see on nii nagu on – selgelt välja joonistunud ja selgeks tehtud.
Kui on olemas see keegi, kes ei väärtusta mind ja minuga seonduvat. Kui on olemas see keegi, kellel on teistsugused väärtushinnangud ja tõekspidamised. Kui on olemas see keegi, kes valib mängida Ohvri, Agressori, Päästja kolmnurgas ja näeb sealseid rolle ainuvõimalikene. Kui on olemas see keegi, kes jätab enese eest loos vastutuse võtmata ja otsib/ vajab süüdlast, kelle kanda see nimetada. Kui on olemas see keegi, kes kasutab manipuleerimist ja vähendamist enese tunnetest lähtuvate eesmärkide nimel.
Siis on täiesti normaalne mõte ja teostus – mitte valida seda inimest endaga, lähedaselt ja avatult, koos olema – täiesti õige ja ennasthoidev on märkida selge vahele jääv maa ja panna paika maksimaalne suhte vorm, sisu, intervall – täpselt see ja selline, mis on minu jaoks okey. Ja see ei tähenda ülekohut ega halba, kui sellel maksimaalsel on tegelikkuses väga minimaalne avaldumise vorm. Piirid ei ole jäigad – uue info saamisel on võimalik need üle vaadata ja muuta, kui minul on selleks soovi.
On olnud tõeliselt huvitav äraspidine loogika, et püsisin, enese jaoks lahendamatus, vales ning nimetasin ennast, selletõttu, ohvriks. Ainus inimene, kes sai selles olukorras, midagi päriselt muuta, ei olnud keegi teine kusagil väljas, vaid mina ise. Jättes kuulamata ise ennast olin olnud iseenda valikute ohver, sest olin otsinud väljastpoolt seda, kes andnuks, minule, minu vabaduse tagasi. Olin valinud olla ohver, kes oli ohverdanud ennast Jumalale - enesest "väärikamale". Väljavalitud Jumal ei päästnud ära, vaid suurendas agressiooni, et lõpetaksin "kummardamise" ja "palvused" ning elaksin ise oma elu.
Mitte keegi ei olnud minult vabadust ega otsustusvõimet ära võtnud – minul on olemas vabadus valida ja ma kasutan seda. Võtan vastu info, piirid ega koge kaotust – võib-olla, et kurbust ja ka nostalgiat, kuid selles otsuses väljendub minu jõud, selgus ja selge tahe - selles on vabadus, valgus ja uute teede algus.
Marianne
11.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar