Olin kogenud enese abitust – mina ei saa muuta välises mitte kui midagi – isegi mitte seda, et kaitsta ja hoida ennast vale ja valu eest – see tõi kohale viha, et enese jõuetusega toime tulla. Enese kogemused lõid alguse vajadusele kontrollida üle, ette ja isegi tagantjärele – ei usaldanud enne, kui ei olnud ära kontrollinud ja ka sellest ei aidanud, sest sügaval, enese sees, oli alles teadmine - oli olnud soov mind, kui üleliigset ja mittevajalikku, välja visata – teha aborti. Omal moel seda ka prooviti ise teostada.
Olin kinnihoidnud solvumisest – olin loo endale ära põhjendanud, et see, mis ja kuidas oli olnud, oli olnud sellepärast, et olin vale - üleliigne – teisele mittevajalik ja sobimatu – loomulikult teadsin ka vastust – minus puudus väärtus. Kuid mitte keegi ei taha olla väärtusetu – see viib kaotusteni ja lahti laskmisteni – ei hoita ju, kui ei vajata – ei tehta samme, et hoida alles ja endaga ühes.
Mina ei tahtnud nõustuda enese tõlgendusega – tahtsin, et oleksin väärtuslik – vajasin seda infot – kuna teine oli mõelnud ja kaalunud, siis see teine pidi, minule, minu väärtuse ära tõestama – tema oli selle mulle võlgu – nägin ju, et teise tegu oli osutanud minu väärtusetusele.
Tähelepanu oli teise tegudel ja valikutel – ma ei usaldanud teda – ta võis ja sai minu väärtusetuna olemist üle kinnitada ja seda ta mitmeid kordi tegigi. Protest selle info vastu, et teine pidas iseennast olulisemaks ja tähtsamaks kui mind, tõi kaasa hirmu, millega toime tulemiseks vajasin viha ja seega ma seda ka kogesin – olin vihane, et sellises olukorras elama pidin.
Tõde on selles, et teise sammud olid ajendatud „isekast” enesest – tema oli kaalunud ise ennast – ta ei olnud tahtnud maksta seda hinda, mida minuga koos olemine talle pidi tähendama – tema isiklikud ressursid ja vajadused ning ka tunded – soovis, saada laps, oli olnud midagi, mida talle oli vaja ja selles oli ka seda, mis tähendas talle vaba iseenda kaotust – lapsega ühes pidi ta ära andma osa endast – tegema enese kõrvale koha ja olema olemas teise jaoks ja pärast ka siis, kui tema ise ei tahtnud/ jaksanud/ osanud/ vajanud.
Maailma sõnum Inimesele – kui oled olemas, siis ole ja ela enese elu – ela ja ole iseendana – esimene oluline valik - vali ise ennast – näe ja koge enese väärtust iseendana. Kuid mina, solvununa, olin ajanud taga õiglust – omada ja kogeda palju enamat, kui minu jaoks olemas oli. Kuid see ei olnud võimalik – enama jaoks ei olnud teis(t)el ega ka minul endal, siis ja seal, ressursse.
Siin kohal tuleb tõtt tunnistada, et see kõik, kuidas ja mil moel oli olema saanud, see oli maksimum – kõik võimalik oli antud. Kuid hoolimata sellest kõigest oli minule see tähendanud puudujäämisi, sest see ei täitnud minu vajadusi – usaldus ei taastunud, sest kindluse ja turvatundest jäi jätkuvalt vajaka, hoidmine ei tähendanud hoidmist ja armastuse keel oli erinev. Kuna minul puudus väärtus ehk kontroll teise üle, siis ma ei saanud iseendale ohutut ja vajalikuga täidetud elu tagada. Minu sisse oli pesa teinud hirm – olen olemas, kuid kui ühel hetkel mind enam ei taheta/ ei valita – mis ja kuidas siis saab ning, kuidas ma järjekordse kaotusega kohanen.
Minevik oli selline, mis ja kuidas oli olnud võimalik – see ei ole ümbertegemist vajav viga ega ehmatav eksitus. See on info, millega tuleb arvestada – teha täiesti teadlik valik see vastu võtta. Senini olin uskunud ja lootnud, et kuidagi teisiti on võimalik - siis kui olen ise või kui teine on õige ja sobiv, kui teine mõistab minu tundeid ja näeb enese vastutust või mingil moel ette öeldult ja näidatult st kontrollitult. Kuid mitte miski ei mõjunud ega töötanud minevikku ära muutvalt.
Enese osa loos - jah, minu olema saamine tähendas, et teisele kaasnesid sellega kohustused ja too pidi täitma minu vajadusi, mida mina ise ei saanud/ osanud/ mõistnud enesele tagada/ anda. Tema maksis oma valiku eest hinna, mis ja kui palju oli temale võimalik. Tema ei olnud teenija ega palgatud töötaja, kes täitnuks tööandja käske ja olnuks täpselt ning kontrollitult õige. Ema oli tema ise - inimene enese moel ja võimaluste kohaselt.
Lühisesse ja vastupunnima ajas sõnade tähendus - parim = kõige parem. Kuidas saab see, mis oli vale ja valus, olla kõige parem - mõistetav on, et see kõik oli see, mis oli mingitel põhjustel kindel võimalik kõigest võimalikust. Siin tuleb mängu ka sõna PEAB - peab vastu võtma/ peab vastutuse võtma - enese sammude tagajärgede eest. Peab tähendab kohustust, millest on võimalik mingil viisil/ mingi aja pärast vabaneda - siis saab enese vabaduse tagasi.
Lapse seletus - kui ollakse "väärtuslik", siis ei pea kõike ise - siis on olemas vabadus olla ise st teatud vastutusest, kohustustest ja tagajärgedest vaba ning saab endale vajaliku lihtsalt niisama või ka küsides/ nõudes. "Väärtusetul" puudub selline vabadus - tema peab ise oma vajadustega, tahtmistega, tagajärgedega jne tegelema. Tema ei ole priviligeeritud - temale esitatakse arved ja temalt võetakse tasu.
Inimene ei taha seda, mis on tema jaoks vale - need on valed tunded ja valesid tundeid äratavad kogemused. Tundevärvid on need, mis teevad inimeste lood keeruliseks - tunnetepõrgu lükkab inimesi üksteisest eemale ja vastu astuma - see on uskumine, et teine on enese tunde autor - kui teist ei ole või teine on kontrollitult õige, siis ei ole ka probleemi.
See tähendab, et oma tunnete eest põgenejad ja neile autoreid otsijad ei näe, vale ja valedega, ühes olemist teena iseendani, vaid vabadust võtva vanglana. Siin tulebki mängu lavastuse, millel nimeks - "Inimese Elu" - vingerpuss - seega ongi, kellegi/ mingil moel parim, see kõige parem tee, kuidas ise omil jalgeil seisva Inimeseni kasvada.
Marianne
09.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar