Inimene on seatud nii, et temal on soovid ja on tahtmised – on midagi, mida ta tahaks omada – on kuidagi, kuidas peaks olema, et kogeda. Siis selgub, et alati ja kohe kõike ei saa. Ei saa täpselt või veel. Kuid inimene on see, kes oskab igatseda ja tahab kätte saada enesele vajamineva – enese suutmatus, vajaminevat kogeda ja enesele tagada, on puuduse kasvatamine iseendas – on vaja, kuid ei saa – on tahtmine, kuid see ei täitu – seega seda ei ole inimese jaoks olemas.
Loo teeb keeruliseks see, et sageli tahab inimene selleks, et kogeda ja tunda ennast hästi, seda asja/ inimest/ omadust, mida ta igatseb/ vajab/ ihaleb, päriselt endale – ta tahab enda omaks teha/ endale kuuluvaks nimetada – inimene usub, et alles siis, kui temal on olemas, siis ta saab kogeda ja vajamineva – siis on see ainult tema oma ja tema kontrolli all – ta ei jää vajamineval hetkel ilma, keegi ei saa seda talle keelata ega oma tingimusi seada ning keegi teine ei saa tagasi nõuda ega ära võtta.
Inimene, soovides omada ja olla omanik, on nimetanud oma tingimused. Alles siis, kui on olemas, alles siis, kui on oma ja kontrollitult kindel, lubatakse ootus lõpetada, igatsus kustutada – teekond lõppenuks lugeda. See vaatenurk lõhub ja rõhub – see rõhutab enese jõuetust ja suutmatust, piiratust ja vähemana olemist. See soov tähendab enesele takistuste loomist ja teiste variantide kaalumisest keeldumist. See tähendab, et peatatakse ja keelatakse ise ennast vaba olemast ja vabana elamast.
Iseendale puuduse loomine tähendab täitmata jääva vajaduse kasvatamist enese sisse – see võib viia äärmuslike pingutusteni, mõtlematute tegudeni ja meeleheitlike otsusteni. Kõik muu kaob ümbert ära, järele jääb õige tulemuse poole püüdlemine ja selle nimel tegutsemine. Ei mõelda enam kainelt ega enese ressurssidega arvestavalt – ei ole vahet, mis tulemus maksma läheb.
Alati ei ole mõistlik ega ka võimalik ise omada ega kohe saada – tuleb tõde vastu võtta - asjaolud on, teatud põhjustel, sellised. Eneselt vabadust mitte ära võttev inimene näeb tee jätkumist – tema jaoks on erinevad võimalused olemas ja avatud uksi mitmeid. Soov ei kasva puuduseks ega ahistavaks, vaid see näitab enesega arvestavat ja iseennast toetavat teed.
Enesele soovitud kogemuse lubamine ei tähenda sedasama, mis on omamise ehk turvatunnet tagav ja kontrolli võimaldav kogemus. Soovides endale sõpra on võimalik otsida sobivaid huvigruppe, kohti ja tegevusi nt talgutööd – viibida kohas ja seltskondades, kus on võimalik tutvuda ja ühes edasi kasvada, kuid ennekõike lihtsalt suhelda ja toetavat tähelepanu saada. Tahtes endale koera – saab minna ja kohtuda teistele kuuluvate koertega – tegeleda tööga varjupaikades, olla jalutama viija või ajutiselt hoida võtnu. Tahtes last on võimalik teha tööd, mis on seotud lastega, olla teiste lastele hoidjaks või mängukaaslaseks, leida heategevus väljundeid.
Järgi proovimine on hea alustus, sest alati ei pruugi soov olla täpselt see, millisena seda iseendale esitletakse. Enesele kogemuse andmise võimalus näitab ära vajaduse sisu – kas soovitakse ühte kindlat tunnet tagavat kogemust või ollakse valmis kõigeks selleks, mis ja kuidas kaasneb – vastutuse vastu võtmiseks. Proovimine on hea võimalus vältida paratamatust ja enesele ka ümbermõtlemise jaoks tee jätmist, sest kuni ei ole olnud, siis päriselt ka ei teata, kuidas on siis, kui ongi olemas ja päriselt saab ning tuleb.
Kui on olemas igatsus ja uksele koputab vajadus, siis tuleb teha enesele selgeks, miks ja mida täpselt tahetakse ning siis vaadata, mis ja kuidas on võimalik. Tuleb mitte jääda igatsema ja täpseid tingimusi taga ajama, vaid anda endale võimalus – valides seda ja selle hulgast, mida saab ja kui palju on võimalik. Otsust tehes tuleb hoolida iseendast – arvestada enese tegelike võimaluste, piiride ja ka vajadustega. Astuda tuleb julgelt ja kogeda tuleb avatult ning seejärel olla aus iseendaga.
Marianne
16.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar