Võib ja saab inimesele öelda – Sina oled vaba – kogu Sinu elu on Sinu enese kätes ja teha – vali ise, kuidas Sa elad ja ennast lood. Harva kohtab see info mõistmist – avatud vastu võtmist. Sagedamini näivad need sõnad tegevat haiget või solvavatena – inimene tahaks ju, kuid ei saa – kas siis teine ei näe või ei mõista seda.
Inimene loeb üles väga erinevaid põhjendusi, miks olevast erinevalt ei ole võimalik. Inimene valib vastuseks pisarad, eitamise, vaikimise või viha, sest sõnad näivad teda narrivat ja maha tegevat – teised ju, Maailm ju, vahendite ja ressursside puudus ju jne. Kui oleks teisiti, küll siis saaks olema teistmoodi - kuid ei ole juuuuuuuu!!!!
Põhjused, mida inimene üles loeb, märgivad vabaduse puudust – lahendusi toovat ja loovaid võimalusi selles nimekirjas ei ole. Inimene ei näe, et ta on vaba – ta usub, et tema tee on takistatud. Ta kogeb täiesti tõeliselt ahistatust ja piiratust, kui kogeb enese kaotust. Ta ei ole valmis kuulama ega nägema, et tema ise on see, kes valib endale sel moel öelda ja näidata.
Inimene ei vali olla vaba, sest on midagi väga olulist, mida ta tahab – ta tahab saada teadmise, et Maailm allub tema kontrollile ja tema saab endale vajamineva kogemuse – kindlas keskkonnas, ühe tunde asemele teise - vajamineva tunde. Ta ei lase oma tahtmisest lahti ja sellepärast on ta justnagu lind, kes maandus vasttõrvatud katusele – nokk kinni (põhjus) – saba lahti (argument) – saba kinni (tõestus) – nokk lahti (selgitus) – ongi ära tõestatud, et ei ole võimalik lendu tõusta.
Välises Maailmas võivad olla tuhanded erinevad võimalused täiesti vabalt saadaval, kuid kui inimese sisemuses ei ole vabaduse tunnet ega kogemust, siis ei ole seda ka välises. See inimene, kes ei ole seesmiselt vabaks saanud ega mõtestanud enese osa enese loos – jääb vabaks murdma. Vabaks murdmine tähendab püüdu pääseda ahistavast ja piiravast puurist välja – inimene on asjaolude, põhjuste, tingimuste vang – seega ei ole tal võtit, mis avaks ukse vabadusse.
Inimene võib mõista, et ta soovib vabaneda vanast ja vanaga seonduvast, kuid ta ei pruugi mõista, et selle tegevuse eesmärk on seotud kontrollimisega. Inimesel on oma arved õiendada - ta tahab pääseda sellest kontrollimisest, mis ei allunud tema kontrollile – ta tahab ennast kehtestada, kuid see peab olema ära tõestatud üle olemine – temal tuleb omada kontrolli välise üle sel moel, et väline allub inimese tahtele.
Inimene vajab kogemust, et ta kontrollib seda, kes kontrollis teda – ta suudab panna seda teist enda tahtmiste järgi tegema. See on tema eesmärk, mis peaks andma talle vabaduse. Need on vana aja armid – laps ei saanud enesele vajalikul ja olulisel hetkel tuge ega mõistmist, vaid pidi alluma – kuuletuma jõule ja/ või sõnale.
Suureks kasvanud Laps otsib võimalust, et taastada möödunu – anda endale võimalus vastu põrkuda, teist takistada ja murda ennast vabaks ning ära olnust välja. Selline inimene otsib ja vajab Agressorit, kes, proovides Last kontrollida ja allutada, avaks möödunu ja lahendus saaks sündida. Lapse elab sellise tõe ja teostuse hetke ootuses.
Kuid siis, kui puudub väline agressor – kunagine agressor ei olegi enam agressor või teda ei ole enam olemas või on valitud (enese lugu mõistmata) ühe asemele hoopis teine – siis on inimesel iseolemise vabadus olemas, kuid ta ei vali selle sisse astuda - tema tahab vana aja mudeli sisse tagasi.
Kui inimene ei saa teostada plaan A-d, siis läheb käiku plaan B - vajades kogemust, et tema ise kontrollib olukorda, siis ta käitub ning valib sel moel nagu temal, Ohvrina, oleks Agressor olemas – need on katsed, kuidas panna kedagi teist agressori rolli vastu võtma.
No vot ja kui siis saavad kokku Ohver, kes vajab Agressorit ja kunagine Agressor, kes ei vali enam vana rolli ning proovitakse iseennast ja suhet lahendada, siis on käes segadus ja mõistmatus. Inimesed on, info öeldakse välja, kuid lahendust ei sünni – eesmärgid on erinevad. Tegemist on erinevate rollipaaridega - kahe erineva lavaga.
Jõuetus, viha, mõistmatus ja frustratsioon – näiliselt on kõik võimalik, kuid tegelikkuses ei ole – ei ulatuta teiseni. Teine ei ole õige, kuid ei mõisteta miks. Mõlemad tunnevad, et sellisena nagu nad on neile ei ole teise loos kohta. Ohver ei vali olla enese tee eest vastutuse võtnu ja võrdsetena lugu nägev ei vali olla Agressor. Ohvri piirid on jäigad ja muutumatud – tema vajab kindlat kogemust ega vali sellest loobuda. Teine otsib ühist lahendust - seda, kuidas on võimalik, kuid nii, et mõlemad vastutavad oma osa eest ja kedagi ei vähendata.
Ohvri lahendus, sellises olukorras, on valida endale Agressori roll – kasutada sõnade ja füüsiliste väljenduste jõudu, et allutada teist enesele. Teine peab ennast kaitsma ja astuma vastu – voilà - Agressor on sündinud ja vana mäng saab alguse – nüüd on võimalik ennast lahti murda – kasutada sõnu ja tõukuda eemale – öelda ennast välja ja kasvatada suuremaks - kuid ei Inimesena, vaid teist vähendades – parim, mida Ohver suudab.
Aeg on mööda läinud, kuid Ohver ei ole mõistnud ega vaadatud otsa tegelikkusele – enese teele ja iseendale olevikus. Enese piirid on jäänud ajale jalgu – ollakse ja elatakse endiselt nii nagu oleks olevikus olemas see, kes teostab ülekohut. Piire hoitakse paigal, et hoida Agressorit kindlas paigas – piisavalt kaugel ja enesele kuuluvast väljas. Ohver on kaitsmas enesele kuuluvat – ise ennast. Seda iseennast, kes koges valu ja vähendamist – kes, oma elustuvates mälestustes, kogeb endiselt – ehedalt.
Kui üks ei taha, siis teine ei saa – loo vastas pooled kutsuvad teist oma etenduse lavale – üksinda ei saa nad lugu lahendada – mõlemad tahavad minna tagasi, sest pooleli on jäänud vastutuse jagamine – kellele, kui palju kuulub. Ohver ei vali võtta vastutust, enese osa eest loos, sest, tema tõekspidamiste järgi, ohvriroll kuulub õigusega temale - üle elatud kogemuste kaal märgib teda selle kandjaks.
Ohver ei ole nõus enese rollist loobuma – ta ei saa teist rolli valida, sest ta vajab õiget kogemust. Ta on kurt ja pime enese sammude ja valikute tagajärgede kohta – tema ei ole midagi valesti teinud. Ta ei mõista, et tema enese areng on toonud teda sellesse kohta – ega aeg ja inimesed seisa paigal. Tema vajab süüdlase nimetamist, kes võtaks toimuva eest vastutuse ja kannaks karistust – see on Agressor, Ohver, Päästja rollide mudel, mida valib Laps, kes tegeleb enese päästmisega – mis siis, et enam ei pea ega ole vaja – tema vajab enese jõu sihipärase ja eduka kasutamise kogemust.
See, kes on seadnud piirid enese kaitseks, ei loobu neist vabatahtlikult ja ei nõustu, suhte parandamiseks/ paremaks tegemise nimel, läbirääkimistega – need näivad rünnakutena ja ülekohut tegevatena – on hirm enese kaotuse pärast. Muutus loos ja vaatenurgas tähendaks enese valeks nimetamist, kuid Ohver ei saa ega ole nõus olema vale – st teist rolli valima – tegemist oleks ju enese kaotusega – enesega samastatud rolli kaotusega.
Marianne
22.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar