Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis on käes asjade klaarimise aeg. Siis klopitakse tolmust puhtaks ja kaevatakse katte alt välja kõik see, mis on asitõend, millegi tõestamise jaoks. Siis sünnivad vastas seismised ja jäävad õhku arusaamatused. Inimesed köhivad ja turtsuvad – päevavalgele tiritud lugude tolm kriibib kurkusid ja sunnib aevastama – seni kõlamata sõnad on, voolamist takistavalt, kandilised ja hammustavalt teravad, nende kõla on karm ja kõle ning tähendused võõrad. Maa väriseb jalge alla, sest käsil on muutus – on piiride ja suhte sisu korrastamise aeg.
Ei oleks, kui oleks – kui oleksid koos kaks, kes Meie, siis ei oleks tegemist kriisiga, vaid aruteluga – ühisele sobiva lahenduse otsimisega. Kuid, kui ennast avavad ja vastamisi seisavad Mina ja Mina, kellest üks pool on teise, asjade selgitamiseks, välja kutsunud ning lavale astujate, kui solvatu/ vähendatu, uhkused vajavad rahuldamist, siis on tegemist duelliga.
Duellandid esitlevad ja ütlevad ennast välja erineval moel. Valitakse rolle, tuuakse näiteid ja esitatakse asitõendeid – tugevam on see, kes oskab, sobivalt, kaarte segada ja, kellel on käes trumbid, millega mängu võitu enda poole kallutada. Mälu on valikuline ja sõna kohtab sõna – vastamisi on vajadus ja uhkus – tunded, ergutavate tantsutüdrukutena, veiklevad taustal.
Väljakutsuja tõstatab teema – ta soovib suunata teise tähelepanu enese sisemuses peidus olnule – enese tunnetele, kaotustele, kogemustele, igatsustele, vajadustele, ilma jäämistele, kannatustele jne. Ta väljendab – Mina tundsin/ Mina pidin/ Mina ei saanud siis, kui Sina tegid/ ei teinud. Selle info eesmärgiks on soov, et teine märkaks enese sammude olulisust ja teeks korrektuure ehk võtaks vastutuse enese osa eest loos.
Sõnad, mis ja kuidas välja öeldakse on, loole lähenemise vaatenurkadest lähtuvalt, erinevad. See, kelle jaoks suhe on oluline ja vajalik, tema jaoks on tegemist tähtsa teemaga, sest see on tema elu osa. See pool vastab ja kuulab, et liikuda ühes edasi – tema vajab infot, sest mõistab, et teise parem on ka tema enda parem.
See, kes protestib, sõnade ja käitumisega, teise poolt edastatavale infole vastu, on see, kes väldib ennast ja enese vastutust. Tema teeb kõik, mis võimalik, et nn vale tähelepanu eneselt ära suunata. Hoopis teine ise tegi, teine ise valis – kõik on teise poolt tehtud viga – milleks siis tema poole pöörduda ja teda loo sisse segada.
Protestija teguviis lähtub sellest, et temal tuleb, igal moel ja iga hinnaga vältida, teda valeks nimetava tähelepanu käes üksinda seismist. Tema ei ole vale, tema ei taha ennast muuta ega muutuda, sest selle tee valimine nimetaks teda süüdlaseks, allajääjaks, kaotajaks – vähemaks teisega võrreldes. Tema piirid ja valitud rollid hõlmavad Agressor, Päästja, Ohvri kolmnurga sisu ja lähtuvad selle piiratud mängust.
Loole lahenduse otsija toob välja näiteid, milles on ära näidatud tegevus/ käitumine/ valikud, mis ei ole olnud tema vastu head ega temaga arvestavad. Tema info ütleb välja, et siin on piir, millest tema on valinud vanal moel enam edasi mitte minna. Teisel tuleb mõista, mida too on teinud, mis on sellega kaasnenud ja sellest tulenevalt tuleb leida teistsugune käitumise/ lahenduste viis. Suhet tahetakse jätkata samasuguse seotuse astmega, sest loodetakse, et teine ju soovib mõista, arvestab ja otsib lahendust.
APO rollide kolmnurga valinu toob oma vastulauses välja näited, mida ei ole enam võimalik muuta – teod on tehtud või tegemata jäetud, saadud ressursid on ära kasutatud, nn õiged hetked, mil oleks tulnud, teda arvestavalt, õigesti teha/ reageerida/ vastu anda, on mööda lastud. Samasse kuhja lisatakse hinnangud tegudele, olemistele, valikutele – pööratakse lugu isiklikuks – mängitakse, näidates teema tõstataja väärtusetust ja vähemana olemist, psüühilist mängu – toimub surve avaldamine vaimsele ja hingelisele küljele.
Vastu astuja poolne rõhuasetus on sellel, et tema oli alati ja kõiges õige - tema iseenda minevikku ära muutma ei pea – seega ei pea ta ka olevikus midagi tegema ning kuna teema tõstataja on üldsegi temale antu eest võlgu, siis on too tänamatu ja on tegemas ülekohut. Vastu astuja poolt välja pakutud lahenduses tuleb „probleemiga esinejal” ise oma teemaga tegeleda ning edasise koos olemise jaoks ise ennast muuta – olla „ohvri” ees ja jaoks kuulekana, sobivana ning tundeid arvestavana.
Samal moel valitakse tegutseda ka siis, kui suhe ei ole enam oluline – ollakse sellest ära ja kusagil mujal. Suhe on olnud millegi jätk, millegagi kaasnev paratamatus, mida on säilitatud pealesunnitult. Sellise suhte sisse ei valita panustada, sest see ei ole enesele vajalik – see on enese arvelt ära andmine ehk iseenda vähendamine – see, keda ei taheta/ ei valita, saaks ebaõiglaselt, midagi juurde ja parema olemise.
Duellantidel on vastupidised eesmärgid – üks on võtnud vastutuse enese osa eest ja ta soovib kasvada ühes edasi - selleks on talle vaja samal moel motiveeritud teist, kuid teine väldib vastutuse võtmist, sest see näitab teda kõiges süüdlasena või seoks teda kokku enesele mittevajalikuga ja just sellepärast on tolle eesmärgiks leida süüdlane, kes kannaks ka tema vastutust – st teeks suhte üksinda korda. Vastutuse vältija jaoks on suhe kohustus, mida tema ei pea siis, kui tema ei taha – ta ei ole nõus andma ennast sinna, mida ta endale, sellisena, ei vaja – temale osutatud tähelepanu on seal ja selles vale.
Sellise tee valimine tähendaks, et teemaalgataja peaks loobuma oma „valedest” tahtmistest ja lahti laskma „ülekohtustest” nõudmistest. Valik on tema teha – kas olla üksinda suhtes, milles näiliselt ollakse koos või teha, arvestades olemas olevat infot, enda jaoks selgeks, selles suhtes enese uued piirid ja see, ennast arvestav ja endast lähtuv, vähim minimaalne, millest saab selle suhte maksimum sisu.
Inimesed muudavad arutelu duelliks ja sellest saab, erinevaid relvi valides ja kasutades, sõda, sest tegemist on ära lahendamata mõistatusega – milline vastutus, kellele kuulub. Sellise tee valivad suureks kasvanud lapsed, kelle jaoks on armastusest saanud kaup - kui olla õige, siis saab kogeda head, kuid kui olla vale, siis ei saa head ega õiget, vaid halva ja karistava kogemuse osaliseks.
Tegelikkuses ei ole tegemist armastuse jagamisega, vaid nn õige/ vale tähelepanu osaks saamisega. Lapsele on selgeks õpetatud ja näidete abil ära tõestatud, et tema on oma vanema (olulise täiskasvanu) tunnete autoriks – laps põhjustab tagajärje. Õppetund – ainult õige tunne tagab õige kohtlemise. Vale tunde ehk vanema tundepurske käes olija kuuleb, et ta on süüdlane/ tänamatu – ära kasutaja – temast ei ole kasu – ta on vale.
Laps kogeb oma väiksust ja vähemana olemist - tema ise ei saa enese elu muuta ega enesele vajalikku tagada – tema vanem pääseks oma kohustusest (tunnetest) alles siis, kui last ei ole olemas. Lapsel puudub võimalus ise endale sööki, peavarju, riideid, kodurahu, kuid ka toetust, mõistmist tagada. Lapsel puudub turvatunne, sest vanema võimuses on ära võtta/ määrata hind eluks vajaliku eest.
Tegemist on seltskonnaga, kes valib rolle APO kolmnurgast lähtuvalt ja, kelle asukohaks on Maslowi püramiidi alumine aste. Tegemist on ellujäämisega – käib lahing eluks vajaliku eest – kõigile ei jätku – vajaminev tuleb teis(t)e arvelt ja see tuleb välja teenida. Valitsevaks tundeks on hirm enese abituse ja teise võimu tõttu. Viha ei saa väljendada peaagressori vastu – see, kas suletakse enese sisse või valatakse, kellegi teise peale välja.
Põhiliseks vajaduseks, millest saab valikute ja lahenduste määraja, on turvatunde puudus – foonil püsib ärevus, sest elu on pidevas ohus – iga hetk võib jääda enesele vajaminevast/ olulisest ilma – enesest ei sõltu mitte kui midagi.
Hingeliselt ja füüsiliselt haiget saanud laps on peatanud edasi minemise – kriis kestab – ta ei ole iseennast ega oma elu vastu võtnud. Laps = abitu, kellele on vajaliku tagamiseks vaja täiskasvanut. Laps ei saa anda lapsele seda, mida tal endal ei ole – armastuse puudutuse kogemust – mis tema jaoks tähendab turvatunde alles hoidjat ja tagajat.
Tegemist on ülevõetud mustriga, sest lapsevanemaks on samasuguse kogemuse, uskumuse ja asukohaga laps. Armastuse, üksteise mõistmise ning enese ja teiste inimväärtuse hindamiseni ei ole, sellises suhtes, välja kõnnitud. Omal moel on selline seisukoht õpitud abitus, sest tegelikkuses on teistsugused lahendused võimalikud. Selleks tuleb vahetada rollimudelit ja mõista enda, kui kunagise lapse vajadusi ning seda, et ollakse suureks kasvanud ja ise oma sammude/ valikute/ vajaduste eest vastutav.
Marianne
17.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar