Madala väärtushinnanguga inimene on ise ennast väärtusetuks või vähe väärtuslikuks pidav inimene – nii näib see olevat ja sel moel sellest räägitakse, kuid tegelikult kasutab selline inimene ennast selleks, et saada enese vastu seda, mida ta vajab. Jah – ta on vahend saamaks enesele vajaminevat. Tema väärtus ei ole tema, kui Inimene, vaid see peitub tema võimes ja oskustes mõjutada teisi – manipuleerida õige tulemuse nimel.
Selle jaoks, et vinti üle keerata – selline inimene ei vali tunnistada enese valikut. Oh ei – ta ei näe/ ei vaata enese sisse ega põhja välja – talle ei ole tõde vaja. Ja see, mida ta peab tõestuseks, et teda ei väärtustata, on tegelikult tema enda tunded, millega ta ei vali tegeleda. Need on tunded, mis kaasnevad tema valikuga – ennast vahendina kasutaval inimesel ei ole piire – tema ei saa neid paikka panna ega välja näidata, sest siis ta ei saaks teisi vajalikul moel mõjutada. Kuid ka siin on tegemist huvitava nüansiga – teda häirivad tunded kaasnevad piiride ületustega – teised ületavad tema nähtamatuid piire. Ega ta isegi puhas pole – teise inimese piirid ei ole tema plaane peatavad.
Inimesed, kes valivad vajaliku saamiseks jätta enese piirid paikka panemata ja need selgelt välja ütlemata ning ei hooli teiste omadest, valivad endale rolli/ rolle Agressor – Ohver – Päästja mudelist. Ohver varjab ja vähendab enese võimeid, omatavat ja tegelikkust – kui ta esitab etenduse, et temal ei ole ja tema ei saa, siis on seal keegi, kes annab, teeb ära ja võtab ise kanda. Agressor saavutab vajaliku jõudu kasutades – teine on see, kes muudab ennast sobivaks – allub ja on kuulekas ning annab/ tagab vajamineva. Päästja vaikib endast – ta jätab varju selle, kuidas ta päriselt saab ja mis temal tegelikult olemas on – tema on õige, kui ta vastab teise vajadustele – ka enese arvelt.
Kõigi kolme rolli puhul on tegemist lahenduse leidnud Lapsega – see on Laps, kes jätkab kunagiste valikute tegemist. Ta leidis need rollid iseseisvalt – teda nö ei hammustatud katki, kui pähklit, vaid lasti neid rolle kasutada. Või võttis ta need üle oma kasvukeskkonnast – teda koheldi/ vaadati/ temast räägiti nii nagu ta oleks üks, teine või kolmas – kohates suunavat reageeringut ta reageeris vastu ja/ või samastudes.
Need rollid on erinevad võimalused, kuidas kohtuda Maailmaga saamaks/ tagamaks endale vajalikku. Agressor on see, kes hoiab ja dikteerib kontakti sügavust, intensiivsust ja piire. Agressor vahetab oma nägu – nii nagu temaga kunagi tehti – ta võib muunduda ühest äärmusest teise (naeratavast ja lahkest – löövaks ja põlgust väljanäitavaks), kui ta tunnetab, et tema positsiooni kõigutatakse – st ta kogeb tunnet, millega ta toime ei tule. Agressor on äärmiselt tundlik muutustele, ta võtab kõike isiklikult, ohtu kogedes on ta ründav ja võitlev ning jõuga kontrollile allutav – see on jonniva ja olevat lõhkuva lapse eesmärgipärane käitumine ning valikud.
Päästja on äärmiselt tähelepanelik situatsioonide ja võimaluste kohta, kus ta saab aktiveeruda. Ta oskab pugeda vahele ja teha ennast sobivaks – justnagu ta olekski selles kohas olemas olnud. Tema sulgeb silmad ning ka kõrvad päästetute tegelikele võimetele ja võimalustele – ta ei vali tunnistada ega ka päästetule näidata, et too saaks ja oleks võimeline ise – Päästja on Hea Laps, kes nõustub, teeb "töö" ära rollide säilitamise tingimusel. Ohver sobitab ennast agressorile ja päästjale õigeks – ta elab oma rolli nii hästi sisse, et tema elus ja kehas võivad toimuda kinnitavad muutused – ta on päriselt abitu ja võimetu – ta on laps, kes ise ei saa.
Kõik kolm rolli on lapse lahendused, kuidas saada ja hoida alles enesele vajalik tähelepanu – kontakt olulise täiskasvanuga. Agressor kasutab jõudu, et kontrollida situatsiooni/ teist inimest. Ohver elab ilusiooniga – senikaua, kuni säilib kontakt, on kõik veel võimalik – saab mõelda suuremaks, paremaks, lahendatavaks, olematuks. Päästja püüab hoida kontakti sellega, et ta teeb ennast asendamatuks – siis ei saa temast lahti öelda.
Kõik need kolm rolli on kasutusel sellel inimesel, kes soovib suunata tähelepanu õigesse kohta – on olnud hetk, mil tähelepanu oli pööratud sinna ja sellele, mis ei olnud tema jaoks hea ega õige. Jõudu kasutav ja allutav vanem näitas lapse abitust, kuuletumise kohustust ja „vigu”. Päästev vanem, rõhutades lapse saamatusele ja suutmatusele, võttis lapse tee ja tööd enese kanda. Ohverdav vanem, tõstes lapse pjedestaalile, jättis enese vajadused ja soovid ning pühendas ennast lapsele. Aeg-ajalt muudeti enese nägu - kui väsiti ja ressursse ei olnud piisavalt, siis süüdistati last agressorina käitumise ja tänamatuna olemise eest - need olid kohad, mil vanem vajas, et teda nähtaks Ohvrina ja Päästjana - ta oli soovinud kogeda neid rolle tunnustavat tähelepanu.
Kasvatav vanem seadis ette piirid ja andis lapsele ülesandeks võtta iseenda eest ja enese tagajärgede vastutus vastu. Kuid - kui laps ei taha, siis laps ei pea – siis tuleb leida teine lahendus – näidata tähelepanule, ette ja kätte, õige suund – see, millisena laps soovib/ vajab, et teda nähakse, millegi teisena olemise kustutamiseks/ varjamiseks.
Tõdedes - Mina olen väärtusetu – otsib inimene enese väärtustajaid – ta vajab tema piiride ja päris tema endaga arvestajaid teiste inimeste hulgast – selle tulemus ei ole edukas ega vajadusi täitev – ta ei saa seda, mida ja kuidas ta ei vali – ta saab selle, mida ja kuidas ta valib olla. Inimene kogeb enese väärtusetust, sest ta on kohelnud ja kasutanud iseennast, kui vahendit ning lasknud ka teistel temasse samal moel suhtuda ja teda kasutada. Tema eesmärk on olnud tähelepanu ja selle õigesse kohta suunamine – ta on õnnestunud ja ka ebaõnnestunud. Õnnestumine on tähendanud töövõite vahendina, kuid ebaõnnestumine on kaasa toonud enese kaotamise Inimesena.
Väärtusetu on olnud lükata ja tõugata – tema ise ja teised on teda kujundanud erinevate soovide ja tahtmiste järgi. Ta on muundunud ja moondunud kellekski ja millekski – tal puudub kontakt iseendaga – ta ei tea Kes ja kus ta päriselt on – ta ei ole kasvanud täis – enese piiridesse kohale jõudnud ega neid välja öelnud. Ta on saanud olema siis, kui talle on ette öeldud/ ette näidatud kuidas ja seal, kuhu talle on koht antud/ jäetud. Miski ei ole igavene – selle, mille teine andis, saab too tagasi võtta ja ümber vahetada – see ei jää püsima ega samaks – sellepärast puudubki vahendina kasutusel olnud inimesel kindel ja püsiv väärtus.
Selline inimene on iseenda silmis väärtusetu, sest ta teab, et tema EI ei maksa midagi – tema ei kuula ise ennast – tema teeb seda ja on see Kes ta peab olema – tal ei ole piire – teised ületavad neid ega hooli neist – tema ise annab selleks loa ja loob võimalused, sest piirid on ohtlikud – need on tagajärgi kaasa toovad ja vastust vastu võtma sundivad.
Heal lapsel mitu nime – Laps, kes valib väljenduda Agressorina, Ohvrina, Päästjana - keeldub tegelikkusest – ilusioon võimalikust ja olnu/ oleva eitamine on kaitsevahendid säästmaks ja päästmaks ennast juhtunu/ juhtuda võivaga kohutumisest ja võimalike tagajärgede vastu võtmisest – olemast see Kes koges ennast muutvat kogemust – ei ole enam süütust, uskumist ega kaitstust – kõik on võimalik.
Eitamine – see on tõendite ja põhjuste otsimine ning juurde loomine, et tegelikkus ei vasta tõele, kuni seda välja ei ole öeldud ja jõudu kasutades paika pole pandud. Info, millest keeldutakse, on tõene – tegelikkus on see, mis on tegelikult olemas – see on see punkt, millest läheb teekond edasi ja tuleb võtta lahenduse otsimise aluseks. Kasu ei ole vahelduvate sõnade, muutuvate nägude ja vastukäivate tegude varju pugemisest - seal ja neis ei ole pidet – nendesse kinni jäämine ongi jätkuva ärevuse ja hirmu põhjuseks – inimesel puudub pidav pind jalge all,
Iseendale väärtuse andmine - Mina olen ... - mina valin ... - mina ei nõustu ... – minu väärtushinnangud ... – minu eetika ... – minu maailmavaade ... – minu soovid ... – minu vajadused ... - minu oskused ... - minu ressursid ... - minu kogemused ... - minu lahendused ... - minu teekond - mina täiskasvanuna.
See info ei ole loodud ega välja öeldud selleks, et keegi teine seda arvustaks ja üle hindaks ega ole see ka teise vastu tehtav ülekohus ning mõistetamatus, millega ei tule arvestada. Vastupidi, see on sõnum teisele/ Maailmale –
Minu väärtus on selles ja selles - näita, kuidas Sina hindad ja arvestad minu väärtusega, mis ei muutu Sinu valikute tulemusel ega sammudest lähtuvalt! See on oluline ja teadlik põhi – see olen mina enese moel ja need punktid ei ole välja jäetavad kohad – teatud piires saab läbi rääkida, kuid ei kõiges!
Kui teine inimene arvestab ja hindab ning soovib koostööd, siis saab teatud piirides läbi rääkida, kuid, kui arvestamist ja koostööd ei ole, siis tuleb teha otsus ja sellest kinnipidada – see ongi see koht, mida laps ei saanud/ ei osanud/ ei julgenud teoks teha. Lapse jaoks oluline - oli enne ja sai olema pärast - oli see hetk, mil selgus, et tal olid piirid, mis ilmnesid, kui täiskasvanu neid ületas. Laps sai kogemuse, et täiskasvanu ei arvestanud tema infoga ega pidanud tema piiridest kinni ning puudu jäi kogemus, kuidas enese jaoks vajalik otsus teoks teha ja sellest kinnipidada nii, et enam ei tehta ega pea kogema.
Marianne
25.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar