Me kõik oleme üksteisega seotud ja igaüks meist valib ise, kas mängida mudelis – piiratus/ takistused/ kindel rollidest tulenev sisu, kogemused ja lahendused või elada ehedat elu – valides selle, kuidas näha enese samme ja vastutada enese osa eest iseendaga seonduvas.
Minu selle aja õppetunnid on enese välja ütlemine, vajadusel piiride seadmine sel moel, et ei lase endale liiga teha ega tee teisele ülekohut – on selge, kes, kus ja mille eest vastutab. Uus info kohtab vana – vana ei kehti, sest vana enam ei ole ja vana aja jälg ei ole kohustus anda ära enda oma ja võtta vastutus teise eest siis, kui teine tahab kasutada/ kasu saada, kuid ei ole nõus vastutust võtma ega lugu tasakaalustama.
Meie maja asub peaaegu Maailma äärel – ühe kruusase külavahetee lõpus. Meist edasi sõidetakse põllule või järve äärsesse suvilasse – eesmärgipõhine liiklus ainult luba omavatele. Tee läheb maja ja lisahoonete vahelt läbi – jep – meie koduõuest läbi. See on toonud kaasa ühte ja teist – piiride rikkumisi ja nõudmisi, et oleks nii nagu vanasti ja saaks nii nagu tahetakse – ise ja meiega mitte arvestavalt.
Enne meid kehtisid siin teised reeglid – õueala kasutati ka ümber keeramiseks – siia oli saadetud suuri autosid, et neid saaks, tagurpidi sõitmise vältimiseks, sobivasse sõidusuunda keerata. Meie tulekuga ei ole enam nii nagu vanasti ja sellepärast oleme me saanud kuulda vandesõnu ja kohanud viha ning ka selget mõistmatust.
Üks selline kord oli siis, kui inimene sõitis lumisel talvel, siledaks sõidetud rehvidega, oma auto koos järelkäruga meie õuele kinni. Tema oli tahtnud ümber pöörata, kuid meie autod ja lumehanged olid teda takistanud ja loo kuliminatsioon saabus siis, kui meie auto tõkestas tema tee, et tema ei saaks ära minna.
Olime just koju saabumas ja, nähes võõrast autot, soovisime üle vaadata selle, kes õhtuhämaruses meie õuelt oli ära sõitmas – too ei olnud saanud sõita kohale läbi minemise eesmärgil, sest tee, mis viib edasi, oli kinni tuisanud ja seda ei hoita talvel lahti. Meie huvi ja tegevus olid täiesti asjakohased.
Inimene ei näinud enese osa loos ega mõistnud meie mõtet – ta ei võtnud vastutust enese teo tagajärgede eest. Lõpuks, et sõimavast ja oma õigusi nõudvast naisnaabrist lahti saada, leidsin lahenduse – meie maastur vedas käru meie õuelt tema õuele (1 km sinna ja teine tagasi). Samal õhtul kustutas ta mind oma Fb sõprade nimekirjast.
Siia kolimise aja alguses oli tegu olnud naeratava ja toreda naabriga, kuid peale seda korda, millele oli eelnenud esimene vahejuhtum – tema lahtised koerad piirasid meie, külavaheteel olevat, last, hüppasid talle peale ja üks hammustas – naine ei reageerinud koerte tegevusele kiiresti ja need said omatahtsi teha, mida soovisid.
Sai öeldud, et sel moel ei ole hea – alles peale seda, ülejärgmisel päeval, naine vabandas lapse ees. Nüüd hoiab ta oma koeri kinni, kuid tema tunded on meile kõigile näha. Ta on vihane – tere ütlemise peale keerab ära, tõttab tuppa, vaikib – enam mina ei tereta ega pane teda tähele. Kuid pojal on keeruline – tema on oma teekonnal üksinda ja talle meeldis naisega rääkida - nüüd teda vahel teretatakse vastu, kuid nähvates või vihaselt.
Ega me pole keelanud sellele naisele ega teistele toetust, sest ega see naaber ole ainus, kellel vanad ajad meeles on ja harjumused sees püsivad – oleme öelnud, et meiega kokkuleppel ja teada andes, millal, kes ja miks, sest selline valik ja tegevus puudutab vahetult ka meid – olgu ühine ja selge vastutus mitte lihtsalt võimalus, mida kasutatakse enese huvides ja äranägemise järgi.
Selle tulemusel, et enne on olnud, on meie õue sõitnud ka metsaveoautod või nendega seonduvad inimesed tavaliste autodega – ümber pöörama ja kaardistama võimalusi, kuid mitte läbirääkima. Üleeile õhtul, poole kümne ajal, sõitis õuele tänase aja puudeveoauto – see väga kõrge ja piisavalt pikk. Talle ei olnud siin kohta ega võimalust – läksime välja, et ennetada huvitavaid valikuid.
Juht ütles, et tema tuli vaatama – mingis süsteemis olevat märge, mis näitavat veoga tegelejatele, et siin saab keerata – olevat luba. Ütlesime, et siin ei saa, sest selline auto ületab igasugused piirid. Soovisime (puudevedu kestab veel mõne aja), et ta annaks teistele autojuhtidele teada, et märge ei pea paikka. Ta väitis, et seda ei olevat võimalik teha. Meie õuest läks ta tagurdades tagasi sinnapoole, kust ta oli tulnud – kahe puu oksad said kannatada.
Mõistsin, et see oli olnud eksami koht – varem oli selline situatsioon olnud äärmiselt pingeline ja ebamugav kogemus – enese piire ja infot väljaöeldes ning nende rikkujaga vahetult koos olles oli minu sees olnud ärevus ja hirm – olin tegelenud ellujäämisega ja soovisin ühisele mõistmisele jõuda – teisel tuleb arvestada olukorda ja võtta vastutus.
Varem oli minus kõnelenud ajamälu – enese piiride väljaütlemise peale võib teine, täiesti ootamatult, muutuda vihaseks või mind välja naerda või öelda, et teda ei huvita või siis loo ümber keerata, et minu süü ja tegu ning kõik minu kanda jätta.
Tulin tuppa tagasi ja kogesin, et minu sees oli tasane olemine – olin tasakaalus, sest mina ei olnud tulnud lahingust. Kogemus ei tähendanud eluohtlikku situatsiooni – see oli olnud info vahetus - minu õigus ja kohustus oli öelda välja see, mida ja kuidas ei tohi ja mil moel on võimalik. Kõige olulisem - nüüd ma teadsin, kes ja miks ma olen – ma ei võtnud teise vastutust endale – teadsin, et see on teise kanda ka siis, kui tema ei vali seda teha - ma ei vaja kontrolli ega karistust, et teda õpetada - mina olen enese lugu ja info – see on täiesti piisav ja selge.
Selleks, et vältida tulevast "invasiooni" asusime otsima seda, kes vastutab – seda algust, kelle metsa langetati ja puud tee ääres seisavad. Leidsime ta üles – toimus erineva info vahetus. Rahulikult ja asjalikult. Mees ütles, et teatage ise metsaühistusse, et enam ei saa – meie vastus oli, et temal, kui asjast huvitatul ja ehk oli see tema töödejuhataja, kes selle märke oli teinud, tuleb see asi korda teha – tema nõustus. Järgmine auto, järgmisel päeval, enam meie õuele ei sõitnud, kuid ootasime selle taga 40 min – tee oli kinni ja koju ei pääsenud - huvitav tasakaalustamine eks ju.
Hommikul rääkisin pojaga sellest, mis ja kuidas õhtul sai. Senini, sellistes lugudes, olime me olnud justkui üks meeskond, kuid sel korral üllatas mind poja reaktsioon. Ta istus laua taga ja ütles, et nüüd vihkavad meid kõik, kes sellel tänaval elavad. Maailm jagunes kaheks – mina oli harutamas lugu ja näitamas, et meie otsisime lahendust ja toimunu eest vastutajat, kes arvestaks meie piiridega ega valiks tulevikus samal moel - poja sõnad mõjusid mulle nii nagu oleksin olnud vale.
Poja sõnad tekitasid minus tundemäsu – mudel aktiveerus – nägin ennast ausana, ohvrina ja vastutuse võtnuna, kes ei mõistnud, miks teine näeb, näitab ja kogeb lugu teistmoodi. Olin kaitsetu ja justkui alasti – toimus reetmine ja minu tõe kõigutamine. Tõttasin tõestama, et olime õiged ega teinud, kellelgi liiga. Poeg ütles, et miks peaks midagi tegema – las autod tulevad ja seda isegi siis, kui meie seda ei soovi ja sellega kaasneb tagajärgi. Selgitasin veel. Poeg ütles, et teda ei huvita – tema ei soovi sellest rääkida.
Mina tahtsin ühist alust – teadmist, et me oleme üks, kuid poeg oli selgelt vahe vahele teinud. Tuleb tunnistada, et ma mõistsin, mis toimus, kuid tegemist oli üleminekuga – vana ootas välja ütlemist, et jõuaks kohale uus teadmine – see oli koht, kus tõusis üles küsimus, kelle tunded olid olulisemad – kas minu või tema omad - senini olid olnud Meie tunded, kuid nüüd olid pojal, seoses looga, omad isiklikud tunded mängus – info jagamise hetkel mina ei mõistnud anda neile aega ja väljendumiseks ruumi – ma ei olnud mõistnud, et ka sel moel võib ette tulla.
Poeg sõitis rattaga ära ja mina kõndisin endas edasi – korraga ma mõistsin teda – tema koges viha ja jõuetust – tema kogemused teel ja muutunud naabrinaisega näitasid talle tema kaitsetust – temal olid olemas reaalsed kogemused teekonnal, et temal tuleb üksinda seista ja kohtuda klähvivate koerte ning nende - võib-olla vihase - täiskasvanust (ebavõrdne olukord) omanikuga – ta mäletab, et algus oli hea ja siis jäi ta ilma – alateadlikult oli ta lootnud, et saab tagasi vana või vähemalt ei lähe hullemaks, sest tema ju ei olnud piiride seadaja ega nende hoidja.
Minu poolt jagatav info näitas järgmise naabri osa ning võimalust tolle muutumiseks, kui meie ei ole tolle jaoks sobivad, mis siis, et väljaütlemisest loobumine ja kannatamine ei ole head tegevad endale – vähemalt jääks väline samaks. Poeg koges enese hirmu ja nägi kogu loos ebaõiglust ning temas tõusis protest – Mina ei taha! - mis väljendus vihas ebaõiglase Maailma ja minu, kui piiride seadja vastu.
See oli selline koht, milles mõlemal tuleb kasvada - olla teist mõistev ja anda aega, oma tunnetega tegelemiseks, mõlemale – enese hingeline tugevus – iseenda põhi ja ühes olemise põhi – oluline on vastutus enese eest – tegelemine oma tunnetega – nende välja ütlemine – kogemus, et oma tunnetele on õigus, neile antakse aega ja leitakse koht – kõik tunnistavad ja toetavad teekonda - kõik on võrdsed.
Mõtlesin, et saan õhtupoolikul temaga vahetult rääkida, kuid siis arutasin endamisi, et ehk on tal lihtsam kuulda ainult minu häält ja saatsin teele häälsõnumi, et öelda välja – tema tundis ja mina tundsin - meie mõlema tunnetele on koht - olen teda mõistnud. Tegin selgitava/ peegeldava kokkuvõtte hommikust – meie situatsioon kodu asukohast lähtuvalt - enese tunded ja tema tunded sellega seoses – arvestan nendega – hoian teda.
Lisasin mõned näpunäited, kuidas mina selle naisnaabri õuest (tänav läheb tema aia tagant ja kõrvalhoonete eest) läbi tulemisega toime tulen. Mina kasutan lauseid - Kõik see, mis siin on - see jääb siia. Kõik see, mida maja perenaine tunneb või mõtleb on tema oma ja jääb temaga.
Marianne
30.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar