On suhteid, millega käib kaasas sisemine võitlus ja segadus – miski närib ja häirib, sest kõik ei ole nii nagu välja paistab või mõista antakse. Põhjust võib teada või aimata, kuid sageli ei saada täpselt aru, et miks ei ole rahu ega hea. Aeg-ajalt tuntakse solvumist, kogetakse hülgamist, üksindust, valu, kurbust, viha ja jõuetust. Suhe on olemas, kuid teda nagu ei ole ka. Kord on see lähem, siis jälle kaugem. Kord sisaldab see rohkem, siis jälle vähem. Kord on selgus, siis jälle segadus. Kord ollakse rahul, siis jälle mitte. See on segane vahelduvus, milles kindel ja püsiv on see, et kindlat ja püsivat ei ole.
Ühele tundub, et ollakse suhtes, kuid ise ei olda roolis – ollakse valikute/ sammude/ otsuste ootel ja vastamas/ reageerimas teisele. Ise ei olda esimese sammu tegija ega suhte juhtija – enese positsioon ei ole kindel – ilma teiseta ei ole suhet olemas. Rõhk on teisel – tolle tähtsus on suurem – suhte, kui enese olemas olemise jaoks on seda teist vaja. Seega, too teine annab suhtele näo ja sisu – ise ollakse nõustuja/ kaasa astuja - kuid ei enese moel ega enese soovidest lähtuvalt. Teise jaoks tuleb õige olla – ollakse asjaolude ohver.
Teisele tundub, et ollakse suhtes, kuid ise ollakse see, kes määrab ja otsustab – teist ei ole kuulda ega näha, kuidas ja mida too tahab või millest peab. Sel juhul täidetakse vahe iseendaga – enese soovid, tahtmised, vajadused – elatakse ennast välja, et täita teise poolt jäetud vaikust ja tühjust. Teine ei ole kadunud – teda on kuulda ja näha – tema tunnete väljendusi on kuulda ja näha – teine oskab anda mõista, et temal ei ole hea, kuid ta ei võta midagi ette, et seda olukorda tegelikult parandada – ta ei näita ehedat ja ausat ennast välja – tal on ohvri/ kannataja rollimäng käsil.
Sellises suhtes on olnud erinevaid aegu ja erinevaid väljendusi – on oldud lähedased, kellega jagati isiklikku ja kellele toetuti, kuid on oldud ka kauged ja distantsi peal hoitud, kellega on välditud ühendust ja jagamisi. Seega on olemas, suhtest, teisest ja enesest, erinevaid mälestusi, mis näitavad erinevaid aegu ja võimalusi, kuidas ja, mil moel on oldud ja saab olla.
Inimese nn lokaatorid ehk erinevad tajud peilivad välja ebakõlad ja vastuolu – inimene tajub, kui suhet ei hoita – mõistab, kui temaga koos olla ei taheta. Ei loe see, mis ja kuidas on pealispind ning sõnad – taustal kõlab teistsugune muusika ja varjudesse on peidetud tegelikud eesmärgid. See annabki kogu loole fooni - kuigi otse välja ei öelda ja justkui nagu valitakse olla, siis sisemine teadmine ütleb, et mängus on valetamine ja selle tulemusel on suhe habras – inimene kardab kaotada ja ta hoiab kinni – näiliselt sellest, mis on, kuid tegelikult sellest, mis kunagi oli – ta tahab tagasi sinna, kus suhe oli kindel ja selge - turvaline - ei ole vaja tegeleda ellujäämisega, kontrollimisega ega päästmisega.
On selge, et ajas ei jää kõik endiseks – inimene kasvab edasi – ta kogeb ennast ja elu – ta mõistab üha enam ka iseenda kohta. Kõik suhted, millega kord alustati, ei pea ajaproovile vastu – on neid, milles ei valita koos edasi kasvada. Ühisel teekonnal on olnud hetki, mida pole olnud hea kogeda ega taheta mäletada. On teemasid ja tundeid, millega ei ole tegeletud ega ole neid ka vabaks antud – süüdlast st loo vastutajat ei ole üheselt ja kokkuleppeliselt määratud – ollakse jäädud või jäetud selle ootele või on otsus seljataga ära tehtud. Ainult üks saab olla ohver – seega peab teine olema süüdlane. Süüdlase määramine ja süüdistuse kuulamine on see, mis tekitab protesti ja kasvatab vastumeelsust alustada/ algatada/ ühineda loo vabastamisega – kergem on astuda lahku ja hoida eemale.
Selleks, et inimene oma õppetunnid kätte saaks, on ta pandud väljapääsmatusse olukorda – ta ei saa ära minna – tal tuleb jääda kohale ja olla – ellu jääda ja läbi kõndida. Jep – tal tuleb elada koos ja toime tulla oma vanematega, õdede/ vendadega ning teiste erineva kaugusega sugulastega. Ta ei saa neist, kedagi välja valida või lihtsalt välja jätta – kõik on kohal sellisena nagu nad on – uhkelt ja täiesti enesena. Ainult ja täpselt nii saavad vajalikud lood sündida ning inimene iseendale lähemale kõndida. Auts see on valus.
Enese aja lohisev saba – ollakse koos, kuid ei olda koos, sest vahele on jäetud/ jäänud selgeks rääkimata/ mõtestamata ühised lood. Ollakse alguse tasandil seotud ja seega väljapääsmatult olemas, kuid puudub kergus ja vabadus – vajadus on ellujääda ja ennast päästa, kuid tuleb vaenlasega ühise laua taga istuda ja olla see keegi, kelle rollis ollakse, ühe lõbusa ja huvitava supi sisse, kokku liidetuna.
Vaenlaseks nimetamine ehk solvumine ja vastumeelsus tulenevad segadusest rolliga – kelle rollis ja miks kohtuti ja mis ja kuidas selle rolliga kaasnes. Ise ei valitud, enese jaoks, seda inimest välja – too juba oli või tuli hiljem järgi või kellegi teisega kaasa ja sai elus osa olema - seega ta oli olemas – kuid tööd ei tehtud ega oldud mõtestatud, et – mis, millisena, kuidas ja kellena.
Oluline on mõista, milline rollipaar ühendab ja veel olulisem – milline ollakse ise selles rollis olevana – iseendast lähtuvalt. Kui on segadus, siis see tähendab, et ei olda mõtestatud ise ennast selles suhtes olevana – milline on enese põhi ja piirid – kellena ollakse, sõltumata sellest, kuidas ja millisena teine, mingil x hetkel, valib olla. Oluline on enese selgus ja enese mõistmine.
Hoolimata sellest, kuidas ja mis on või ei ole, elu ei peatu, vaid läheb edasi – peatust ei ole ja ümbertegemise võimalust ei ole. Kindel on see, et ühine supp saab valmis keedetud. Kogetakse, sisu vahetumise ja läheduse muutumise tõttu, erinevaid tundeid. Ollakse vihane, kurb ja ennast või teist süüdistav, kui viltu läinud suhet ei saada heaks tagasi ega vahele jäänut vahemaad lühendada – enesele paremaks, kindlamaks ja sisukamaks – turvaliseks ja vabaks muuta. Ollakse vihane ja jõuetu ning kindlasti ennast või teist süüdistav, kui valest suhtest ei saada ennast vabaks päästa, vaid peab koos olema/ käima ja näima - mängima oma osa.
Ennast suhtest päästvad või sellest säästvad inimesed proovivad üksteisega toime tulla – üle elada. Nad jäävad lõksu – mitte miski ei muutu, sest ei lubata muuta ega muutuda – on saavutatud enese jaoks mingi tasakaal – vähim, mis ja kuidas peab, et vältida enese ja teise tunnete reaktsioone. Kuid see ei ole enese rahu tasakaal, sest tunded vohavad pinna all ja hea ei ole olla – piirid on ees – selles koosluses, sel moel, inimesena kasvada ei saa.
Seega - kasvatakse, kasvatatakse ja vähendatakse teist või ennast teise või enese arvelt – ollakse tundemonstrumid, sest valla päästmata, enesele lubamata ja tundmatuks jäetud tunded on tume energia, mis ei kao, vaid kasvab ja tiheneb, sest saab toitu juurde igast vähendavast valest ja halvast, mida kogetakse ja luuakse. Sellepärast ongi kõik hea ja vaba kõikjal mujal, kuid ei koos nendega, kellega ollakse algusest alates kokku seotud.
See, mis ja kuidas tehakse teisele, see tehakse ka endale. See, mis ja kuidas tehakse endale, see sama tehakse ka teisele. Tegemist on ju ühe ja sellesama supiga, mille sees koos ujutakse. Põgenedes ja keeldudes valest teisest - põgenetakse ja keeldutakse valest iseendast - vastuse võtmisest enese sammude ja valikute eest.
Marianne
05.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar