Olin enese ettekujutus ja juu siis – selline – selline küll, kuid milline päriselt. Olin uskunud tõeks enese poolt ettekujutatu. Kuulates, teis(t)e sõnu, olin pidanud tõeks teis(t)e väiteid ja näiteid. Uskudes, et see või teine olemine on vale olemine, olin enesele vastu protestinud ja ise ennast eitanud, häbiks pidanud ning ka pilkude eest varjanud. Ma olin kõike ja ei midagi, sest ma ei vaadanud, ilma hirmude ja kohtumõistmiseta, ise ennast ausalt ega esitlenud ennast enese tõena.
Selleks, et võtta ise ennast vastu, tuli leida iseennast üles – algus tähendas enese eraldamist teistest – tuli teha vahet enese ja teiste tunnetel, valikutel ja programmidel. Seejärel tuli ennast eraldada iseenda ettekujutustest ja uskumustest enese kohta. See tähendas otsimist, kes olen mina – enese piirid ja sisu - ning enese osa erinevates lugudes – mis, milles, kui palju ja mille eest on minul vastutus kanda.
Sellel teel kõndimine tähendab enesele kindlaks jäämist – iseenda valimist hoolimata sellest, mil moel Maailm kohtab ja kohtleb edasi kasvavat inimest. Öeldes välja, et - seni sai, kuid enam ei saa, seni ei olnud, kuid nüüd saab olema, seni ei pidanud, kuid nüüd tuleb arvesse võtta – kohtasin erinevaid reaktsioone. Nn sissetallatud mustrite rahust üles äratatud inimesed tundsid ennast häiritutena ja vägivallaga kohtunutena – nemad ei olnud valinud, oodanud ega soovinud – neid oli äratatud hoolimatult ja ehmatavalt.
Vastu kõlasid – ei soovi, ei ole vaja, ei ole olemas, ei ole õigust. Ometi mina teadsin, et oli vaja, oli olemas ja minul oli olemas enese õigus olla mina ise. Loomulikult, kohates proteste ja vähendamist, ma proovisin ennast mõistetavaks teha – põhjendades ja tõestades, edastasin erineval moel asjasse puutuvat infot. Seda tegevust peeti süüdistamiseks – seda nähti ja näidati vigade esitlemisena ja valeks nimetamisena. Trumpidena löödi veel lauale, et miks enne ei rääkinud – nüüd ei ole enam, midagi teha – ära muuta ei saa ning mine mujale ja tegele ise oma teemadega.
Olles aastaid valetanud ja vaikinud oli algus raske, kuid kui enese avamine tõi kaasa kergema olemise, siis ma ei soovinud ennast, ise, enam aheldada ega ära peita. Mul oli olemas uus kogemus - ma saan rääkida sellest, millest, minu jaoks, on vaja rääkida – avades ennast, ma jäin ellu ja ma ei kaotanud mitte midagi, sest seda, mida minule nn alles ei jäänud, seda tegelikkuses ei olnud, olnudki, olemas olnud.
Enese valikute ja otsuste tõttu oli minu tasakaal olnud paigast ära – enne ma ei saanud, osanud, julgenud ega valinud rääkida sellest, mis ja kuidas oli olnud, mida ja kuidas olin ennast tundnud ning mida ja kuidas tegelikult ja teadlikult soovisin/ vajasin/ teadsin. Kogesin vabastavat jõudu - nüüd saab, nüüd on võimalus, sest on olemas tahe ja eesmärk.
Ühes äärmuses kinnihoitud pendel liikus hooga teisele poole – vabadus ja kergendus – see, mis oli olnud kinni ja varjul enese sees, selle sain välja öelda. Selles kohas võtsin omaks, et nüüd valin rääkida vabalt ja ausalt kõigest sellest, mis ja kuidas tegelikult on – otsustasin, et enam ma ei pöördu vana sisse tagasi.
Väljaöeldud infoga kohtunute vastu protestid ja minu tegevuse valeks nimetamised ning minu isikut vähendatuna ja väärtusetuna näitamised pidi mulle ja teistele ära tõestama, et neile ei ole seda vaja ja see on nende vastu ebaõiglus. Sel moel prooviti peatada paisu tagant valla pääsenut, et päästa ise ennast – säilitada eneste jaoks õige ja sobivaks modelleeritud Maailm.
Alguses ma läksin mänguga kaasa - mina tõestasin ja teised protestisid/ vaigistasid – sel moel kõikusime me erinevate eituste vahel. Tasakaalu ei sündinud, sest ühist tasapinda ei loodud/ valitud. Ühe Maailma sees oli selgelt väljajoonistunud kaks erinevate tõekspidamiste ja väärtushinnangutega huvigruppi – haavunud TundeMina-d keeldusid tervikuks ühinemast ja valisid enda jaoks vajaliku/ turvalise/ mõistetava poole.
Korraks tundus, et lugu saab lahenduse, mis sobib kõigile – näis, et valitakse ühine rahu, kuid siis selgus, et sellel rahul oli oma hind – ole positiivne ja vaata positiivselt – see tähendas, et vaiki valest – ära räägi sellest, millest rääkida ja mida kuulata ei tahetud ning ära näita seda, millele otsa vaadata ei valitud. Sellega ma ei nõustunud – see oli just seesama vana muster, millest ma lahti lasin. Kuigi see ju tundus lahendusena, et siis kui mina ei, siis on sama nagu vanasti – kuid vanasti ma ju ei valinud ennast – vanasti olin valinud, enda või kellegi teise, tunded.
Minus on teadmine, et igas loos on olemas nii positiivset, kui ka negatiivset ja just selletõttu tuleb mõlemast rääkida, sest kõik, mis ja kuidas oli, see mõjutas olevat/ olemist ja kajab ka tagantjärgi. Nn negatiivsest vaikimine ja sellest rääkida valinu vaigistamine loovad mustri ja märgivad jõujooned maha – see tähendab, et nende reeglite vastu eksinut nimetatakse süüdistajaks ja lõhkujaks – selle grupi jaoks valeks – liikmena edasi jätkamiseks peab too vaikima ise või alluma teiste poolt valitud moel teostatud vaigistamisele, kui sellega ei arvestata, siis tuleb üle elada karistus – teostatakse grupi liikmete poolne ühise põlu alla panemine ja/ või grupist välja heitmine.
Tegelikkuses on, sellise eesmärgi ja tegevusega grupis, tegemist vastutuse vältimisega – liikmed ei võta enda tegude/ valikute/ olemiste eest ise vastutust – see määratakse sellele, kes on vähem /vale – tollest saab, nii teiste, kuid ka enese otsusega, süüdlane. Rõhk on pandud sõnale süüdlane – süüdi olev on see, kes jääb teiste ees süüdi – see viib selleni, et süüdi jäänu võtab selle sõna, kui nime, enese kanda. Süüdlane kaotab iseenda – grupi reegleid ja jõujooni teades loobub ta õigusest iseendale - sellisele Inimesele, kes elab, on ja väljendub iseenda ausa tõena.
Uskumine sellesse, et ollakse süüdlane, tähendab, et kogu grupis toimunu/ toimuva eest on võetud vastutus enese kanda – see on raske koorem, sest selles on koos kõik ja kõike. Ise ollakse olnud ja ise ollakse teinud – lisatuna vaatenurk, et teiste sammud ja olemised olid õiged, süütud, väiksed, olematud – need ei mõjutanud ega määranud. Huvitav eks ole.
Selle jaoks, et leida ise ennast üles, tuleb ennast ja oma lood lahti harutada – vaadata otsa ausale iseendale – kõikide huvitavate omaduste ja vajadustega persoonile – kustutada, teadlikult, enesele antud nimed ja võtta vastu AINULT enese sammud, teod, olemised ja valikud. Kõik see, mis ei ole enese – on tulnud mujalt ja teiste oma, see jääb sinna, kellelt ja kust see kanda võeti.
Muutustele suletud gruppi iseloomustab see, et selle sees ei saa kasvada vaba iseendana – seal nimetatakse seda teiste arvelt omastamisena ja teistele liiga tegemisena – see muudaks paika pandud piire, sisu ja rollinimesid. Sellises grupis varjatakse eneste piire ega arvestata teiste omadega, sest tegelikkuses ei olda ise endast teadlikud – ei olda kohal ega nähta teineteist Inimestena, vaid kindlate rollidena.
Teadlikus tähendab vastutuse võtmist enda ja ühise eest ning enesele vajaliku välja ütlemist ning iseenda valimist – ning ka seda, et kui muutus ei ole võimalik – puudub koostöö ja ei leidu kaasvastutajaid, siis selleks, et muuta enese lugu, ei oodata, millal keegi teine otsustab ennast muuta või ei proovita muuta ise teisi, vaid mõtestatakse olev, kui vaba Maailm, ümber – milline sisu ja milline kaugus – ei põgeneta ära või jäeta välja – ollakse olemas ja suheldakse, kuid endale sobival moel, kohas, viisil ja intervalliga.
See tähendab teadmist, et ise ollakse olemas ja teine on olemas. Oluline on panna paika ja mõista, mis ja kus on enese põhi – milline ja kuidas on enese väljendus – enesele sobiv ja hea olemine. Enese algus tähendab selgust, milline ollakse iseendast lähtudes – see tähendabki, et ollakse teadlik iseendast, kuidas on ja millisena ollakse päriselt – mida vajatakse ja soovitakse. See tähendab, et ei oodata teise olemist ega piiridega kohtumist, et kogeda seda, kus ja millisena antakse luba/ võimalus olla – seda ei ole vaja, sest ollakse selginenud – eneses kindel ja enesest selguse saanud.
Kas, elades oma elu ja astudes oma samme, teine on sõber või on ta vaenlane – kas teine/ mina ise olen õige või vale – on/ olen lihtsalt inimene. Selleks, et saada enesele, iseenda vajaduse täitmiseks, kuid tegelikult inimesena kasvamiseks, vajaminev kogemuse kordus - inimene valib ise ja/ või ta nimetatakse rolli. Suletuna hoitavas loos ei näi olevat vabadust, sest seal on koos need või hoiab seda alles see, kes ei ole enda osa eest vastust võtnud – on valitud endale rollid, mida tahetakse alles hoida või on selles mängus roll, mille keegi tahab endale saada/ tagada. Toimub tegevus ja lahing vale/ õige rolli nimel ja pärast.
Tõesti – saabki mõelda, et oleks võinud olla, kuid ei olnud ja seega ka ei ole. Tõesti – minul oligi olnud paha, sest olin olnud olemas läbi teise – olin vajanud teise sammu ja olemist, olin vajanud infot teise tujude ja tahmiste kohta, et alles seejärel panna paika ja väljendada ennast seal, kus ja sellisena nagu oli võimalik.
Minu solvumine oli olnud hambutu viha tulemus – kogesin viha sellepärast, et tegelikult teine ei kõndinud kaasas selles loos, kus mina kasvasin ja tema ei valinud mind sinna, kus tema kasvas. Me kohtusime ja mängisime vana aja loos – seda oli olnud vaja alles hoida selleks, et sellest möödunust, iseendana, välja kasvada – vanalt orbiidilt iseenda omale suunduda.
Suhtes ja seostuses, kus teine vaikib enesest, keeldub arutamast vajalikku ja selgelt ilmnevat – tundeid, käitumisi, valikuid ja otsuseid – ma ei nõustu vaikusega ega vaigistamisega. Olen teadlik, kus ja milles on enese piir – ühes olemine, mis ei tule minu arvelt. See ei ole karistus ega enesekaitse, välja ja ootusesse jäetu eest, vaid enese teadlikus ja enese selgus – on olemas info – selle alusel olen otsuse teinud – ei ole ootust ja paigal seismist, et kuidas ehk saab olema.
Enese piirid ja sisu on paigas – see on olevikus olev hetk. On olemas teadmine, kes ma olen, milleks olen valmis, mida valin ja olen nõus panustama ilma, et see tuleks minu arvelt. Olen selgeks mõelnud ja paika pannud selle, mis on konkreetse ja justnimelt seni häirivaks nimetatud suhte sisuks – see, see ja see on oleva hetke maksimum – rohkem ei vali ega panusta ega pühenda, sest olevas tähendaks see tasakaalu rikkumist – sellisena olemine ja selle andmine, millele vastu ja vastust ei saada, tähendaks ülejäägi ja puuduse loomist loos ja iseendas - iseenda sammude eest tuleb maksta - on vastutus tagajärgede eest.
Ülejääk ja puudus tähendab, et ühel ja samal ajal on vaja seda kohta, kuhu nn tühjaks voolata ja ka seda kohta, kus saada ennast täidetud. Ootused ja nõudmised - rahulolematus - tunded, millega tuleb tegeleda. Kui vastu ei võeta ja kui ei täideta, siis kogetakse hülgamist ja väärtusetust - võlgu antu ja võlgu jääja - kusagilt tuleks leida süüdlane, kes lahendaks loo ja tagaks vajamineva.
Halloooo!!! See on vana muster - ole enesest teadlik ja enese algus - enese samm saab tehtud enese teel kõndides.
Marianne
10.04.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar