Kiusaja on ärritaja – teise inimese õrritaja. Kiusamine on kontakti loomisele suunatud katse – see on katse panna teist inimest enesele reageerima. Kiusamine tähendab, et see ei ole hea ja hoidva kontakti poole püüdlemine, vaid kontakt läbi vähendamise ja erineval moel väljenduva vägivalla. Kiusaja ärritab kiusatut, et teda enesele reageerima panna – sundida teda kontakti vastu võtma sellel tasemel, millel tema seda edastab.
Sellist tegevust kogetaksegi/ tõlgendataksegi kiusamisena just üksteisest erinevate tasandite pärast - laps kogeb, et vanem kiusab teda - õpilane kogeb, et õpetaja kiusab teda - vähesema haridusega kogeb, et temast haritum kiusab teda - vaene kogeb, et riik kiusab teda maksudega jne.
Ennast kiusatuna kogemine tähendab, et tegemist on ebavõrdsuse kogemisega, enese vähemana nägemisega ja vastupanu avaldamisega toimuvale/ seda võimalikuks tegevale isikule, mis siis, et tegemist on loomuliku katsega panna inimest enese eest vastutust võtma ning tõsta või ärgitada teist kasvama ja pürgima endaga samale/ olevast järgmisele tasemel.
Kiusamine, mis väljendub info moonutamisega ja inimese manipuleerimisega, on katse teda vähendada - panna teda reageerima, et too valiks kontakti loonu taseme ja seal - tunnetega lahmimise sõjas - on toda võimalik veel rohkem, endast, allapoole suruda.
See on võimalus, kuidas näha ja kogeda reaalselt, et sel moel ollakse teisest üle - kuid see tähendab, et ise ei kasvata, inimesena, enese teel ja arengus edasi, vaid omades jõudu, väljendades kontrolli ja teostades võimu nähakse ning tuntakse ennast teisest üle olevana. Kiusaja kiusab, sest eneses sees ta teab ja enese elus ta näeb, et teine on temast enam.
Kiusaja, hoolimata oma vanusest, on endiselt Laps, kes ärritab oma vanemat/ olulist täiskasvanut/ kaaslast selleks, et kontakti saada – ta vajab tähelepanu enesele – ta vajab võimalust avada/ lahendada oma tunded, millele ta nime ei oska anda, millega tema ise tegeleda ei taha/ ei saa. Kiusamisega saavutatud kontakt annab talle võimaluse suunata, teist inimest, endale negatiivse jõuga vastama, et saada võimalus avada enese varjatud ja suletud pool – elada ennast välja – teostada oma viha ja valu – leevendada ülepinget ja lahjendada segadust.
Alguses on laps lihtsalt see laps, kes pöörab ennast vanema poole, et suhelda – jagada, küsida, kogeda – see on loomulik enese olemas olemisega kaasnev ennast väljendav ja vanemat ning Maailma tundma õppiv kommunikatsioon. On aegu, mil vanem on ainus/ olulisim lapse suhtluspartner – vanem on see inimene, kes saab toetada vajadusepõhist arenguprotsessi – vahetu, toetav ja aus vastus Lapse avastustele, sammudele, tunnetele.
On hetki, mil vanem kogeb ärritust, sest teda segatakse, millegi temale olulise juures – tema ei taha keskendunud kontakti – tema ei taha oma pühendunud tähelepanu lapsele suunata. Laps tegelegu ise endaga – kuuletugu ja jälgigu vanemat, et mõista, millal ja millega sobib segada ja, millal mitte.
On hetki, mil vanem on ärrituv – ta on tundlik – ta vajab rahu ja ise olemise ja ise valimise vabadust. Laps võtab, tähelepanu nõudes, vähemaks sealt, kus enese jaoks on niigi vähe järgi. Ärritunud ja vihase vanema reaktsioon ei ole vastavuses lapse omaga ega sageli ka täiskasvanule kohane – see on üle võlli ja karm.
*****
„Oli aeg, mil vanemad lapsed käisid muusikakoolis ja kodus tuli neil harjutada pillimängu ning õppida mõnele pahimat nuhtlust – solfedžot. Pillimäng oli, minu kui vanema jaoks, lihtne – laps luges nooti ja mängis etteantud lugu teatud arv kordi läbi – harjutamine oli selgelt näha ja lapse enda teha. Solfedžoga oli raskem – seda tuli kontrollida ja õpetada.
Mina ei ole musikaalne, klassikalise muusika õpetamise mõõdupuude järgi, ega oma ka musikaalset haridust. Vanemate laste isa oli konservatooriumis õppinud ja ametilt helilooja, kuid ta ei valinud õpetada ega aidata lapsi töödeks/ eksamisteks valmistumisel. Mina, kes ma ei olnud pädev, olin kõrval, küsisin ja kontrollisin üle. Olin ärritunud, vihane ja üle võlli, kuid ei läinud ära ega lasknud lapsel vahele jätta.
Tänases mõistan, et olin vihane, sest olin ebakindel ja rahulolematu – teema oli minu jaoks raske ja ma kogesin seda ülekohtusena, sest kõrvaltoas magas/ oli ärkvel see, kes oskas ja teadis suurepäraselt kõike vajaminevat – ta oli ka õpetajana ametis. Olin vihane, sest olin abitu - teine ei võtnud vastutust ega toetanud teekonda.
Tänases mõistan, et olin kannatamatu ka siis, kui laps ise ei võtnud vastutust ega tahtnud teemaga tegeleda – tema õppis koolis – ei mina, kuid mina ajasin tagant ja hoidsin teda paigas senikaua, kuni ta oskas ülesantut. Mina kasutasin enese jõudu ja energiat, et lükata tagant seda, kes ise ei tahtnud või sel hetkel ei valinud astuda - vajasin viha jõudu, sest olin abitu, kui laps ei teinud koostööd ega suhtunud endaga seonduvasse tõsiselt. See oli ka minu aeg ja ressurss, mis seal vähemaks tiksus. Aega ja närvirakke kulus, kuid mõlemad lõpetasid muusikakooli ja said ka oma solfedžo eksamid tehtud.”
*****
Laps ei mõista ärritunud vanema reageeringut, kui sõnumit – ta ei saa aru sellest, mida tema jaoks selgelt ja mõistetavalt välja ei öelda. Vahel, kogedes ennast kiusatuna, ta muidugi ka keeldub mõistmisest ja enese osa nägemisest. Ärritunud ja vihase vanema reaktsiooniga kohtunud lapse jaoks tähendab lugu seda, et olulised/ vajaminevad sõnumid on edastatud erinevatel tasanditel. Vanem ei kohtu temaga, kui Lapsega, kes on Inimesena võrdne, vaid kohtleb teda, kui Vaenlast, kelle Ohvrina ta ennast kogeb ja esitleb.
Tavaliselt lahenevad sellised lood nii, et vanem ei võta vastutust enese osa eest – ta ei põhjenda ega selgita eneses/ enesega toimunud muutust. Ta käib justkui ära ja on siis jälle tagasi nii nagu ei oleks midagi olnudki. Selline Laps on pidetu – tema elu, ühes vanemaga, tähendab tervikuks ühendamata teekonda – on olemas augud, mil vanemat ei olnud tema jaoks olemas ja tema ise oli vale - ta oli justkui keegi teine.
Sellel vanemal, kellel on, ka mujal, raskusi enesega seotud eluvaldkondades ja, kelle laps ei vasta ootustele, vaid toob vanemas esile negatiivsuse – sellel vanemal on puudu vajaminevast tähelepanust – ta ei saa olla ja kogeda ennast sellisena nagu ta soovib ja vajab. Selle asemel näeb ja kogeb ta ennast vähemana ja alla jäävana – inimesena, kes peab seda, mida tema ise ei taha.
Sageli ärritab - tõlgendatult kiusab, sest teeb justkui meelega ja tahtlikult - sellise vanema laps, oma vanemat, iseenda erinevusega, olemas olemisega, tunnetega, välimusega, häälega, söömisega, sõnade kasutamisega – kõik sobib. Vanem kogeb seda enese kiusamisena, sest lapse iseendana olemine on järjekindel ja pidevalt silmade ees - see kordub ka siis, kui on korduvalt ära olnud keelatud.
Vanem ärritub, sest ta tahab tüli – kontakti tunnete tasandil, et ennast välja elada. Tunnetena reageerimine on tunnetekarusselli käivitamine. See on olukorra enese huvides ära kasutamine – lapse teise rolli asetamine – vastutuse nõudmine ja vastuse andmise kohustamine ning vastutuse kandmisele sundimine tegude/ olemise eest, mida laps ise ei ole teinud või need ei ole, sellise raskusega, karistust väärt, sest on olnud iseolemise vaba väljendus/ kogemata või rumalusest tehtud/ enesele leitud lahendus, kuna vanem ei ole enese eest vastutust võtnud/ lapsele vajamineval moel toeks olnud.
Siia lisandub ka Lapse käest sellise käitumise ja väljendumise ootamine/ nõudmine, mis ei ole eakohane/ lapse rolliga kaasnev. Valetamine – enese tegude õigeks/ vajalikuks/ ainuvõimalikuks nimetamine. Keeldumine - lapse Ei ja isiklike piiridega ei nõustuta – Minu ees ust kinni Ei pane! Minule Ei ei ütle! Minuga nii Ei käitu! Ning ka lapsele, kel on piiratud ressursid, kuid olemas enese vajadused, vajamineva andmisest keeldumine/ lubamisest ära ütlemine - need seotakse kuulekusega ja kontrollile allumisega.
See on enese kehtestamine ja lapse allutamine. See on lapse ebaõiglane kohtlemine ja vähendamine. See on ennast välja elava ja enese tunnetega toime tulemise tehnika. See on info ja lapsega manipuleerimine – see on enese Ohvrina esitlemine – Laps on süüdi vanema muutuses, vanemaga toimuvas – Vaata, mida Sina minuga tegid!
Suletud keskkonnas saab ennast kiusatuna kogevast Kiusaja, kes hakkab, ainult alguses, enesele teadvustamatult last õrritama, et saavutada enesele vajaliku tunnetetasandi kontakt. See on sellise vanema lahendus, kes ei ole enesest teadlik ega arvesta rollide suhte ja Lapse, kui inimese ja temast eraldi seisva indiviidiga, kel on õigus iseendale ja enesega seonduvale.
Vanemal on õigus oma tunnetele nii nagu igal inimesel, kuid samal moel on tal olemas vastutus eluterve ja teist austava ja isiklikest piiridest kinnipidava eluterve lahenduse valimisele. Samuti kohustus mõistmisele, mis on tema enda teema – kus koha pealt tema enese king tema enese varbaid pigistab.
*****
„Aegu tagasi jagasin oma elu emaga ja ju ma siis kurtsin ühte ja teist raskust – ei mäleta täpsel enese osa, kuid mäletan, kuidas tema salvas, et – Mida tead Sina raskustest – Sinul on lapse jaoks pampersid ja muu luksus – Sinul ei ole häda mitte midagi!!!
Olin jahmunud emas toimunud muutusest, tema sõnade sisust ning toonist, millega need olid öeldud. Tundsin ennast valena, sest nägin, et ema näitas end Ohvrina – mis tähendas, et mina olin teinud justkui oma emale liiga. Eks ma kaitsesin siis ennast nii nagu oskasin - osalesin, ema poolt käima lükatud, tunnetekarusselli sõidus.
Tänases mõistan, et ema koges enese tundeid – ta tundis viha, kadedust ja solvumist, sest koges uuesti ja ehedalt enese raskusi ja mähkmetega seotud üleelamisi – kuid selle asemel, et ise mõista ennast ja jagada enese aega ning mõista, et siis ei olnud teistmoodi võimalik ja ka seda, et mina, kui Laps, olin tema enese valik ja minu olevik, Lapsevanemana, ei olnud tema kiusamiseks mõeldud ning minu raskused olidki minu selle hetke ja koha raskused, mida jagasin, Lapsena, oma Emale, sest otsisin temalt toetust.
Ühinesin tunnetekarusselliga, sest kogesin, ema reaktsiooniga ühes, enese sees tundeid – hirmu, solvumist, ära tõukamist, süüdistamist – need olid tunded, mis kaasnesid, kui olin mõistnud, et ema oli minu peale kade ja ärritunud ega suutnud endast mööda vaadata ega olnud kohal Emana. Tundeinfo, ema sisemuses peituva kohta, oli olnud ehmatav - sel hetkel ma adusin seda, kuid ma ei peatanud aega, et, sellega kohanedes, iseendaga tööd teha - selle asemel viskusin tavalisse ja kätte õpitusse ning tegelesin tunneteenergiale tunneteenergiaga vastamisega.
Tookord jäi see lugu sinnapaika nii nagu paljud teisedki – olime kasutanud võimalust, ilma tegelikke põhjusi mõistmata, oma tunneteenergia voogusid, teineteise äraspidisel toel, välja elada.”
*****
Inimene ei pääse oma tunnetest vabaks, ükstapuha, kui palju ta ennast ka, kellegi teise peal välja elab. Tema tunded on tema enese info, mida tema ise seni vastu ei ole tahtnud võtta ega nendega arvestada. Selleks, et jõuda lahenduseni, tuleb tal alustada iseendast - lahutada enese lugu kõikide teistest omadest ja vaadata sellele otsa, mis on Minu ja Mina, ning seejärel astuda selle sisse, et sellest läbi kõndima hakata.
Marianne
12.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar