reede, 4. oktoober 2024

Kahe inimese vaheline ühendustee V - Kõik ei kaasne

 


Kommunikatsioon tähendab suhtlust kellegagi – see on enese mõttemaailma, tähelepanekute, tunnete, vajaduste ja eesmärkide, kuid ka tõlgenduste erinevatel viisidel väljendamine – enese samm tehakse - ennast teatavaks tehes, teise infot tõlgendades, vastust oodates.

Mina olin selline, sest Sina ise ... – mina valisin sel moel, sest Sina ise ... – mina ütlesin seda sellepärast, sest Sina ise ... – näidatakse, et ollakse teise info tõlgenduse vastus. Aga mina ju ei – teinud nii ega öelnud nii ega tahtnud nii – seletatakse, et teine oli vale tõlgendus – teine kasutas infot enese huvides, vääralt ja selgitusi küsimata. Aga mina ju ei - oleks sel moel valinud, kui Sina ise ei oleks ... - näidatakse, et enese valik ja väljendus oli juba teise käitumisele vastamine.

Lugu läheb käest, sest tõestatakse enese õigust isiklikule väljendusele – kuna Sina tegid oma sammu, siis Mina teen oma sammu. Tõuseb tüli, sest mõlemad tõestavad sama – ollakse õige, sest teine on vale, kui nimetab enesele vastavat väljendust valeks – kuidas saab väljendus vale olla, kui see on teise info alusel tehtud ja vahetult kohapeal sündinud.

Toimuv näitab kommunikatsiooni kahe inimese vahel – toimub suhtlemine, mis loob disharmooniat – toimuv suurendab segadust, sest läheb ühest olulisest punktist aina kaugemale. Mingid sammud tagasi ei olnud suhtlus enam lihtsalt suhtlus, vaid selles oli oluline sõnum sees. Mingid sammud tagasi võttis üks loo osapool teise poolt edastatud infot isiklikult. Ta on haavatud ja haavunud – see näitab, et tunded on tulnud ja kõnelenud. See loo osapool vajab selgust, et mõista toimuvat ja aega, et valida enesele vajalik lahendus.

Teise sammude valikus oli midagi sellist, mis puudutas inimest isiklikult – see näitas enese täitmata jäänud vajadust, mis ilmnes selles loos. Ühes olemise mõte, väljenduste vorm, sõnade ja tegude sisu olid omavahel vastuolus, sest kusagil oli ebakõla – vale oli liiga nähtav, et seda oleks olnud võimalik eirata. Ebakõla olemas olemine tähendas, et vaja oli selgust, mis ja kuidas on õige, mis ja kuidas on vale.

Enese tunde infot vastuvõtmast keelduv inimene teab tõde, kuid ei taha seda tõeks tunnistada ega päevavalgele tõsta – selle põhjus on selles, et ta tahab valetava väljenduse tõeseks muuta – aus tõde muudaks tema elu ja enesega seonduvat. See tähendab, et temal saab olema vajadus jõuda valetava tõe kogemiseni ja nägemiseni – vaja on, et ebakõla kaoks ja kõik oleks üks – teist inimest väljendavad sõnad oleksid kooskõlas tema tegude ja sisemusse varjatuga.

Selline vajadus – omada õiget tõde, mis kummutaks vale - ilmutas ennast sel hetkel, kui inimene adus, et tema oleks saanud enesele vajaliku kogemuse, kui teine oleks valinud/ teinud/ olnud teisiti – kogemus oli seotud teisega, sest inimene ise ei saanud seda kogemust endale anda. Inimese jaoks oli see kogemus oluline – see justkui päästnuks teda – säästnuks enesega seonduvast.

Vajadus on üha süvenev puudus - vajamineva kogemuse kaotust püütakse erinevate lahendustega täita, kuid neist ei ole abi. Omal moel on see sõltuvus – inimene soovib möödunusse jäänud tõega lagedale tulnud tunde ilmnemise hetke enesele korvata – valusat teadmist ära kaotada – tema info kellegi teise ja iseendaga seonduva kohta oli olnud õige. Vajadus tähendab, et inimene vajab sama lugu teistsuguse infoga, sest siis oleks enese tunne ekslik ja tema saaks selle teise tunde vastu välja vahetada.

Kindel vajadus sai alguse ja süvenes kindlas keskkonnas ja kindlate inimes(t)ega ühes – oli olemas korduv kogemus, mis kinnitas enese jaoks olulise info tõesust ja selle teiseks tegemise vajadust. Ühes olemise kvaliteet oli nigel ja seda ei parandatud – ühes olemisel olid augud sees - seal oli koht valedele - vanem ütles ja näitas välja oma tahtmise ja otsuse – ta ei taha oma lapsega koos olla, sest Laps on tema jaoks vale – kuid ta elas ja oli koos edasi, sest ta oli kohustatud seda tegema.

Vanem peab temaga koos olema ja elama, kuigi valiks teisiti, kui võimalik. See info lõi, lapses, alguse vajadusele, et tema vanem päriselt ja tõeliselt tahaks teda ja valiks teda ja sooviks temaga koos olla – see on vajadus, et igapäevane pealispind oleks kooskõlas selle tegelikkusega, mis peitus vanema sees, kust paiskusid aeg-ajalt välja sõnad ja teod, mis näitasid ette selle, kuidas ja mis oli siis, kui vanem ei peitnud ega pidurdanud ennast – need olid hetked, mil vanem ei valinud oma last, vaid iseenda ja oma tõe lapse kohta.

Vajadus süvenes, sest vanem ei võtnud vastutust ei enese ega oma tunnete eest, vaid näitas enesega toimuvat Lapse süüna – Laps ei olnud õige. Lapsele jäi mulje, et teda karistati – teistsugune võimalus – kellegi teise valimine, kellegi teisega hoidev lähedus ja kellegi teise sisepiiri lubamine, kuid ka naermine, rõõm, sõbralikkus, huvitatus kellegi teisega ühes – olid olemas ja nähtaval, kuid tema osaks neid ei saanud. Laps oli ühes, kuid teda ei olnud, sel moel ühendatuna, ühte valitud, sest selle koos elamise alus ei olnud austav ja arvestav ja hindav ühes olemine, vaid kohustus ja peale sunnitud väljapääsuta olukord.

Üks vajadus ei jää ilma teiseta, sest alguse vajaduse peale kuhjuvad teised puudujäägid, kuid kõik teed viivad samasse kohta tagasi – edastatav info ei ole ühene – ebakõla selles on näitamas erinevate variantide olemas olemist. Vajadust omav inimene vajab, et tema vajadus saaks rahuldatud - st seda ei oleks enam, enesele seatud lahendamata ülesande väljendamiseks, vaja siis, kui loo teine osapool arvestaks ja hooliks – annaks päriselt selle kogemuse, mida inimene vajab. 

Teine on süüdi, kui tema seda ei tee!!! Teine on süüdi – see on vaatenurga küsimus – see on igavene enesekaitse, sest on hirm ausa tõe ilmsiks tulemise ees ja teise kõrval enda vähemana nägemise pärast – teist on vaja, sest ilma teiseta ei ole õige lahendus võimalik, kuid teine ei anna ennast kätte – ta vassib ega vali öelda tõtt.

Inimene jätab üsna sageli oma vajaduse välja ütlemata, sest - kuidas ta küsib seda, mis peaks olema alus ja kindel põhi. Kuidas ta küsib endale armastust ja hoolimist ja hoidmist ja endaga arvestamist – kuidas ta teeb ennast tähtsaks ja viib tähelepanu sellele, milline ta on – kui teda ei armastata ega hoita ega tunnustata ega vajata, siis on põhjus ju temas endas – temas puudub väärtus ja headus ja võlu ja huvi äratav ja armastus.

Laps, kes kogeb vajadust – enesega seonduvat puudust selles kohas, kus ta elab ja toimetab ning selle/ nende inimes(t)ega ühes, edastab oma vajaduse igatsuse teistsugustel viisidel – kaude ja vihjamisi ja kontrolli teostades ja enesele mangudes ja asendust otsides ja ennast vajalikuks tehes ning müües, kuid ka negatiivseid tundeid ja väljendusi kasutades. Ta ei julge ausalt ja otse öelda, sest siis ta kohtub sellega, mida ta juba teab, et ei ole - armatuse ja hoidmise puudust, selles suhtes, tõestab teise hoolimatu ja vähendav väljendus inimese avatud ja haavatud Minale.

Teisel inimesel, ka vanemal, on õigus mõelda enesele ja teha seda ka esimese asjana ja ka jääda selle juurde. See on tema valik, mille valimise eest ta ei ole süüdi. Uskumus - teine on süüdi ehk vastutav, ja tõdemus - mina olen Ohver - tähendab, et inimese sees on tunne, mida ei peaks seal olema – tema, iseendana/ rolliga samastununa, ei peaks sel moel ennast kogema. Ta koges ennast, valeks nimetatul moel, teise info väljendusega kohtudes.

Tundeinfo ilmnes, kui vanem ei arvestanud oma lapsega. Tunne tõi esile info selle kohta, kuidas Ema/ Isa saab toimida ja valida – see andis teada, mis on siis, Lapsel endal olemas ja mida ei ole ning kuidas tema ise ei saa – see näitas puudujääki – laps ei ole oluline ja ilma "õige" vanemata ei koge ta turvatunnet ega armastust, vaid enese vähemana olemist. Vanem valis iseenda - Lapsel on vaja, et vanem valiks teda – see on eluliselt oluline.

Traumaatilise kogemuse seletus tähendas, et tähelepanu jäi sellele, mida ei ole – Lapsel on olemas vajadus see enesele tagada - tema peab saama ja teine peab andma, sest laps teab - Mina ise ei saa, Mina ise ei oska, Minul endal ei ole – see on lapse mõttemuster, kes peab elama ja olema keskkonnas ning inimes(t)ega ühes, kes ei valiks teda vaba valiku võimaluse korral/ kes ei arvesta temaga, kui inimesega/ kes elavad ja teostavad end rollide maailmas/ kes on puuduliku tundehügieeniga ja teostavad ennast teiste arvelt/ kes ei ole endas kõndinud sinnani, et mõista enesega ja eneses toimuvat ega ole võtnud vastutust enese sammude tagajärgede eest.

Teine ei ole süüdi ehk vastutav, kui inimene ei ole sellele teisele oma sõnumit edastanud – teises vigade otsimine on enese väitele – teine on süüdi - kinnituste otsimine. Kui inimene „leiab üles” teise süü, siis tema ise ei ole põhjus ega saa, midagi ette võtta. Teine ei ole süüdi ehk vastutav inimeses toimuva eest, kui inimese sõnum ei leia teise toetust ja tunnustust – see on tema valik, milles on sõnum inimesele. Sellele järgneb inimese poolne otsus ja tegu, selle info tõlgenduse ja enesele olulise alusel.

Teine ütles EI – tähendab infot, et selles kohas/ selles loos Minu jaoks teist ei ole – olen ainult Mina Ise. Ema ütles Lapsele Ei – see kõlas mõistmatuse ja ülekohtusena, sest Ema teadis, et Laps ise ei ole ega ise ei saa, kuid see ei lugenud. Ei on senise iseenda kaotus - vajadus, ennast tagasi saada, tähendab vajadust Ema poolt muudetud infole. Ema rollile mitte kohane käitumine ja valik – ema rolli kandev inimene vahetas oma rolli ja teostas ennast teises rollis olevana/ reageeris iseenda, kui inimesena, ja valis selle iseenda jaoks.

Laps kasvab suureks, kui ta näeb ennast teisega ja teist enesega võrdsena – mõlemal on õigus oma valikutele. Tema, inimesena, lähtub iseendast ja teise poolt jagatud infost - milline väljendusviis enesele valida – milline läheduseaste paika seada – kui palju olla selles suhtluses/ suhtes Mina Ise – kui palju/ vähe valida endale teisega koos olemist – kui vabana luban endal olla - kui palju ise valida ja on võimalik panustada, et suhe oleks olemas ja see oleks inimesega arvestav – millal ja kuidas ja kas üldse on ta teise jaoks õige.

Mina ei ole ainus inimene Maailmas, kes on sama kogenud – vähemalt kord või kaks öeldakse, tema elu jooksul, igale inimesele – Mina ei armasta Sind ja selletõttu mina ei vali Sind ega vali Sinuga ühist teed kõndida. Tegelikkuses on kergem, kui seda tehakse ausalt ja otse ning võetakse oma valiku tegemise vastutus endale. Algab paranemise protsess ja tee läheb edasi ning vahele jäetakse mõlemale sobiv maa ja pannakse paika olema jääv. Ei ole kahtlusi ega enese müümist ega klammerdumist selle külge, mida väidetakse olemas olevat, kuid tegelikkuses ei ole.

Palju raskem on elada, aastaid või ka kümneid, selle mõistmisega, et need sõnad on olemas, kuid neid välja ei öelda, vaid vaieldakse vastu, et ise ei mõista või aru ei saa või väidetakse, et ei ole ära teeninud vähese ja vale väärtuse tõttu või karistatakse kaude, kuid ka varjamatult avalikult selle eest, et enese tõde teoks ei tehta ja mõttetut kurbmängu ära ei lõpetata.

Mina olin see laps ja inimene, kes vajas, kestvas ebakõlas elamiseks, viha, et anda endale jõudu kesta edasi ja solvumist, et teha, enese jaoks, vahe vahele selle vale teisega, kellega pidin koos olema ja kurbust, et anda endale seltsiline selle koha ja suhte üksindusse.

Möödunus ma ei valinud õigust iseendale - sest siis oleks see valik teinud iseendale liiga ja võtnud endalt vähemaks. Tänases tean, et minul on õigus öelda EI sellele teisele, kellega suhtes/ suhtluses mina ei saa ennast austava ja tunnustava kohtlemise osaliseks. Teine inimene ei pea mind armastama, kuid tal ole õigust mind oma valiku tõttu vähendada – enese otsust ja valikut minu väärtusetuse ja vale olemisega põhjendades ja mind sel moel koheldes.

Emal/ Isal on õigus oma Last mitte armastada ja sama on ka vastupidi - armastus ei pea vanemaks/ lapseks olemisega kaasnema. Üsna sageli ei hõlma see, nn armastus, inimest, vaid tema poolt kantava rolli sooritust ja selle kvaliteeti. Ühes olemine ei pea kannatama tunde puuduse tõttu - iga rolli taga on olemas inimene, kelles on peidus palju rohkem - oskus on õppida nägema ja vastu võtma oma Ema/ Isa/ Last/ Õde/ Venda inimesena - tervikuna. 

Inimene mõistab seda teha alles siis, kui ta näeb ja tunnistab ise ennast inimesena. Inimene ei vali teist, inimesena, tunnustada seni, kuni ta tahab tollest teisest parem olla/ paremana näida - ta ei taha tunnistada, et ka tema ise eksib ja teeb vigu ja tema valib ennast ja teda on halb kogeda ja ta ei mõista. Inimene jätab teise rolli ega kohtu temaga, kui inimesega, sest siis on tal olemas tõestus teise vigade kohta ja võimalik teda paika panna ja paigas hoida - kunagise rolli soorituse põhjal teist ebakvaliteetseks ja valeks nimetada - siis ei ole tal vaja enesega tegeleda ega põhjust enese tagajärgede eest vastutust võtta - teine on süüdi temaga seonduvas ja ka tunnetes - nendes samades tunnetes, mis on tema enese info temale endale. 

Kiusaja on see, kes teeb nii, et tunded tulevad ja segavad enese elu elamast ... 


Marianne

04.10.2024.a


Kommentaare ei ole: