Solvumise ilmnemine tähendab takistatud lähedust – on vajadus olla koos, kuid enesel on olemas põhjus, miks tuleb olla eraldi või on välises olemas takistus, miks ei saa olla koos. Väikesele lapsele on enesega seonduv ainus võimalik ja kättesaadav – loomulik on olla koos ilma häirete ja vahedeta – olla piirangutest vaba ja olla ühendatud.
Samas on igas keskkonnas hetki, millal ja inimesi, kellega tehakse vahe vahele. Selle jaoks, kelle ette joon tõmmatakse, tähendab see seda, et ühes olemine, kui iseendana olemine, on takistatud. Selle jaoks, kes on ise vahe teinud, tähendab see seda, et ühes olemist, kui iseendana olemist, enam kõiges ja kõigiga ei valita. Vahed inimeste vahel tähendavad seda, et kõik ei ole kõigiga samal moel ühenduses, kuigi ollakse endiselt ühes. Vahe tegemine on tajutav kõigile, sest see muudab olemas olevat ühist – see ei ole enam tervik.
On vahesid, mis ilmnevad hetkeks, kuid on ka neid, mida ei kaotatagi ära ja on vahesid, mis on olnud koguaeg olemas, kuid neid ei tajutud ja need ei paistnud välja, kuni need kohad ei olnud olulised või kätte jõudnud. On vahesid, mis pannakse paika varjatult, kuid on ka neid, mis teostatakse suurelt ja avalikult. Samas on ka vahesid, mis on olemas ja tuntavad, kuid väidetakse, et neid ei ole. Inimeste vahelised vahed tähendavad alati takistusi, kaotust ja muudatusi – olgu see siis, tegelikkuses toimuv, mõtetes aset leidev, kuid ka uskumusi muutev.
Inimesele on loomulik, et ta tahab parandada enesega seonduvat – ta ei taha olla takistatud – ei ole vahet, kas see on teise inimese poolt ette pandud tõke või tema enese otsus - tema tahab olla vaba ja liikumises – olla seotud kõigega, suhelda kõigiga, vaadata avatult otsa kõigile, tunda ennast kõigiga ohutult ja turvaliselt – omada võimalust valida endale oleva hetke vaba ja parim väljendus ning teostada see ilma piiride ja keeldudeta.
Inimene, kes on vaba piirangutest ja valest ja vajadustest, loob enamat – ta teeb seda olema ilma piiranguteta ja kedagi teist vähendamata – vastupidi – ta tahab, et sellest saadaks osa ja see annaks ka teistele võimaluse kogeda enamat. Inimene, kes on piiratud, ümbritsetud ja kammitsetud valedest ning kogemas vajadusi, ei loo kõigile ja vahel ka mitte iseendale – ta ootab, otsib ja valib endale parimat, et täita oma vajadusi, kaitsta ennast vale eest ja tulla toime piiratuses – tema võib ja saab seda teha ka teisi vähendades – kellegi teise arvelt.
Takistuse ja segaduse korral otsib inimene lahendust – ta annab endaga seonduvast teada ja ta otsib ning ootab välisest infot lisaks – ta suhtleb, et leida üles takistuse põhjus ja kõrvaldada see. Laps pöördub oma vanema/ kaaslase poole – ta annab endast teada ja ootab vanema/ kaaslase vastust – miks on/ kuidas on/ kuidas olema saab. Suurem laps pöördub kasvataja/ vanema poole, et too teda aitaks kaaslasega seotud loo juures.
Lahenduse otsimine tähendab mõistmise otsimist, arutelu ja läbirääkimisi – väikene laps ei mõista enese osa, enesega seonduvas, loos ja seda, et tema enese osa tähtsus kasvab aina olulisemaks – oluline on see, kuidas ja, mida tema ise on teinud ja, kuidas olnud ning see, kuidas ja mida tema ise vajab ning ka see, kuidas ja mil moel tema ise olukorda suhtub ning ühes olemisse panustab.
Väikene laps ootab tingimusteta ühes olemist – vahesid ei tehta ja välja ei jäeta. Üha suuremaks kasvav laps mõistab oma käitumise osatähtsust, kuid ka tema ootab, et koos olemise alus on tingimusteta ühte kuulumine - tema on olemas ja ühes ning samas on kindlad perekonnaliikmed olemas – nad on koos – see näib olevat nähtav ja kogetav normaalsus. Sama kehtib lasteaiarühma ja klassi ja õues kohatud kaaslaste kohta – kõigis neis ühendustes on lapsel oma koht olemas – ta ju näeb seda ja teised kinnitavad selle üle.
Ajas kogeb laps, et ta võib olla teistega koos, kuid ta ei pruugi olla iseendana ja kõigesse ühte võetud – see, mida ta kogeb ja näeb ühes olemisena, tähendab tegelikkuses enesega seotud keskkonnas erineval moel toimuvat ja erineval moel väljenduvat suhtlemist. Veel olulisem tõde on selles, et iga suhtlemine ei pruugi olla suhe – enesele valitud seotus, milles tahetakse osaleda, millesse väljenduda ning, mida soovitakse alles hoida, sest seda hinnatakse oluliseks.
Inimene, kes on olnud laps, kes on kasutanud solvumise tehnikat, et enesega seonduvat lahendada ja parandada, kuid, kellel see ei osutunud õnnestunuks, sest ta kaotas vajamineva tähelepanu - temale sai osaks vale tähelepanu, ta ei saavutanud läbirääkimisi, ta jäeti üksinda, ta vajas eemaldumist enese jaoks valest, kuid ei saanud/ ei lubanud endal seda teoks teha, sest vajas Olulise Teisega kontaktis olemist.
See inimene jäi kinni solvumise seisundisse – on olemas ootus, sest on vajadus – on olemas vajadus, sest on millegi järele puudus – on puudus, kuna on olemas info/ kogemus, et vajaminev on/ oli võimalik, kuid temal seda, sel moel, ei ole (enam) olemas.
Solvumise kestmine tähendab, et laps oli olnud 100%-lises suhtes inimesega, kes ei vastanud temale samaga. See laps oli seotud, enese jaoks Olulise Teisega, – oma Emaga/ Isaga - kuid tema ei olnud, ema/ isa jaoks, samal moel oluline ega vajalik.
Laps vajas oma isa/ ema, kui enese kindlust ja olemas olemise alust, kuid erineval moel väljendunud valikuline ja katkendlik suhtlus andis talle teada, et vanem ei seisnud oma lapse kõrval – nad ei vaadanud ühte suunda ega kõndinud kõrvu.
Mida vähem oli neil ühist ja jagatavat seda kaugemal need kaks, kes olid omal moel kõige lähedasemad inimesed, teineteisest olid. Neil oli vahe vahel, sest vanemal oli oma rada, omad eesmärgid ja laps ei kuulunud alati nende hulka – vanem sai oma lapseta elada nii nagu teda ei olekski olemas.
Selle infoga kohtunud lapsel ei olnud võimalik enda positsiooni ja enesega seonduvat parandada ega suhtlust lähedasematele alustele viia – laps nägi ja koges tõde, kuid ta valis solvumise ega astunud enese jaoks vajalikku sammu – olla eemal ja olla sõltumatu. Ta ei teinud enese, kui eraldi oleva indiviidi jaoks vajalikku sammu teoks, sest ta jäi ootama olulisema vajaduse täidetust – lähedust selle inimesega, kes oli, lähedal olles, sageli kõige kaugem inimene maailmas.
Solvunud laps vajas, et tema vanem vajaks teda - siis ta ei jätaks last, siis ta arutaks lapsega seonduvat – siis oleks laps talle oluline. Mida rohkem proovis laps lähedust saavutada, seda kaugemale vanem ise astus ja seda kaugemale ta last enesest tõrjus ja peletas – ta ei talunud rohkem, kui tema jaoks võimalik oli. Laps ei andnud talle ega olnud temas ega olnud tal seda, mis oleks vanemat tema poole tõmmanud. Laps ei olnud vanemaga üks ja vanem ei tahtnud temaga üheks saada.
Sama muster kordub suureks kasvanud laste olevikus – läheduse vajaduse ilmnemine sellise inimesega, kes võiks/ peaks/ saaks temaga ühes olla, kuid sellest hoolimata teda ei vali – taas tuleb mängu solvumine, kuna läbirääkimisi, et muuta olevat, ei toimu – olevat ei saa muuta, sest kahe inimese vahe on vahel ja seda ära ei kaotata.
Selliste kurbade, kuid vihaste lugudega antakse edasi sõnum – Iseseisvu ja vali ning tee ise teoks enda jaoks sobiv ja õige kaugus, sisu, kontakt või selle lõpetamine selle inimesega seonduvalt, kes ei vali Sind!
Marianne
15.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar