Vaadates Inimeste Maailmas ringi kohtab igal sammul õpetust – kui Sinule ei sobi, siis mine ära – kui Sina ei taha, siis ära tee – kui Sina ise ei vali, siis ei ole see Sinu – kui on Sinu jaoks vale, siis ära nõustu – ütle EI kõigele sellele, mis ei kõneta, teeb haiget ja on vale, et kõige selle asemel valida iseennast.
Mis ja kes on see, mis ja kes teeb inimesele haiget – mis ja kes on see, mis on inimese jaoks vale – mis ja kes on see, mida inimene ise ei ole endale valinud – need on enese vanemad ja isiklik lapsepõlv. See oli aeg, mil enese EI-l ei olnud kaalu ega iseendal sellist jõudu ja selliseid ressursse, et lõpetada enese jaoks vale ja haiget tegev ning minna ära olukorrast/ keskkonnast, kus ei olnud hea olla, et valida iseendale sobiv ja vajalik. Inimene ei saanud muuta, et muutuks – temal tuli olla ja kogeda.
Iseenda eest ei saa pakku minna – iseendaga seonduv kõnnib kaasas ja ootab aega, et avaneda ja vaadata otsa kõigele sellele, mis ja kuidas oli, et teha iseendale selgeks, mis ja kuidas tegelikult oli, sest seni, kuni nn valede inimeste ja mälestuste ette on tõkked pandud, on inimese vabadus piiratud – ta kaitseb ennast, sest ta väldib ja valib selleks, et hoida end möödunud aja kogemuste eest – tunnete eest, mis, kunagi, millegagi kaasnesid – enese poolt enesele edastatud info on vastu võtmata.
Lapse vales lapsepõlves on süüdi tema vanemad – nemad ei olnud vajalikul moel õiged, kuna olid valel moel olemas ja valisid valesti ja tegid valesti ja väljendusid valesti ja kohtlesid valesti jne. Laps ei mõista oma Ema/ Isa, kui inimest, sest tema teab ja tunneb teda rollis olevana. Laps, kes ei ole teinud rahu oma vanema(te)ga ja protestib nende mõistmisele vastu, alles protsessib, et enesele, kui väärkoheldud Lapsele, õigust saada – õigust oma tunnetele ja nende alusel valimisele.
Lapse pärsitud valikuvõimalused tõid kaasa enese piiramise ja vabaduse kaotuse ning jätkuvad valed kogemused – temal tuli jääda kokku inimes(t)ega ja edasi elama keskkonda, mis ei taganud talle, temast endast lähtuvat, parimat. Valikuvabaduse olematus ja vanema poolne vastutuse võtmata jätmine, tähendavad, seni veel, läbitöötamata ja sel moel mälestustes elavana püsivat möödunu aja traumat – seda kogemust, mil tema ema/ isa väljendus ei olnud Ema/ Isa rollile kohane – sellele väljendusele/ tegevusele ei olnud, selle rolli raames, selgitust.
Laps elas ja oli koos oma vanema(te)ga – tema ei elanud ega olnud koos inimes(t)ega - seega ta ei tea enese ema/ isa, kui inimese, lugu ega elu – ta ei mõista ega näe erinevust, sest enesega seotud lapsepõlve mälestustes ka tema ise ei olnud inimene, vaid Laps, kui roll ja kujund, kel pidi olemas olema ja kes pidi saama kogeda oma elu Lapsele ettenähtud moel – sellest erinev oli väär ja ebaõiglus – enesele kaotatud Mina ja selle Mina kaotatud võimalused.
Selle inimese sees, kes teab, et tema ei saanud olla Laps, enesele sobival ja vajalikul moel, kajab vastu - mina ei saanud olla Mina – minult varastati minu lapsepõlv ja selle kogemused ning asemel anti ja jäeti vale. Inimene süüdistab teist inimest, kui ta ei näe ega mõista teise inimese valikute põhjusi – sel moel ta ei näe ega koge selle inimese inimlikkust – see tähendab, et see inimene, kui Laps, on alles vanuses, mil tema ise ei ole valinud/ osanud oma ema/ isa mõista ja tema isa/ ema ei ole valinud ennast avada ega enese teekonda jagada ega ka oma last kuulata ja mõista.
Tunded tulevad ja värvivad Inimeste Maailma, tunded vajavad välja pääsemist ja lahenemist – ei tegeleta sõnumite ja mõistmisega, vaid ellu jäämise ja igapäevase toime tulemisega - tegemist on, kui pimedate, sõnatute ja kurtidega – üksteisega räägitakse tunnete keeles ja tunnetega sõditakse teineteise vastu, kuid ei kuulata ega vaadata inimest ega räägita inimesega.
Enese mälestuste ja kogemuste põhjal teab laps öelda, et tema ema/ isa täitis oma osa valesti ja kohtles Last vääralt – põhjendusena on ettenäidata alles jäänud tunded, mis ilmutasid end vanema käitumise/ valikute/ otsuste peale. Lapse mällu jäi uskumus – tema tunded on seotud vanemaga – need muutusid, kui vanem muutus/ muutis – need ei kadunud, kui vanem ei muutunud/ ei muutnud – seega on tunded vanema vastutus – ajas mugandus see teadmine teise inimese süüks.
Möödunud aja trauma tähendab, et mõistamata ja vastuvõtmata jäi enese osa loos ning ka vanem ei näidanud enese osa ega võtnud selle eest vastutust – ei toimunud ühist arutelu ega enese jagamist – jäi selgusetuks, et igas Meie loos on Minu osa ja on Ema/ Isa osa koos – vahe on nende osade suuruses ja nende eest vastutuse kandmises. Lahendamata lood jäid alles, sest mitte keegi ei näinud ega näidanud enese osa teise tunnetes.
See seoste põhjal tulenenud mõistmine, et teine inimene on isiklike tunnete põhjus ehk süüdi nende olemas olemises – teine vastutab ja peab nendega tegelema, kõnnib inimesega kaasas – see on tema enda poolt loodud ühendustee ajus – see on automaatne tõlgendus ja otsus ja reaktsioon. Teine peab tegema rohkem, olema ja väljenduma õigesti – teine peab vastutuse võtma – tunnete tundja korda tegemata jätmine on teise inimese tegemata töö – teisel tuleb täpne ja õige samm teha ning tunnetega toimetulemiseks vajaminev tagada.
Inimene, kogedes enese jõuetust, tunneb viha ja solvumist, selle teise vastu, kui selgub, et too ei tee ega valigi teda korda teha. Tähelepanu on pööratud teisele, kuid tunded on enese sees. Tunnete olemas olemine näitab korda tegemata lugu – info, enesele, on läbi töötamata – loos on hämarad alad ja segadus – kelle vastutus ja ülesanne on toimida, on segane.
Tunded on alles, sest inimene, kui Laps, ei ole kuulanud enese infot ega ole vastanud oma emale/ isale neist tulenevalt – tal ei ole olnud, enese jaoks õigel moel, väljenduse võimalust ja vabadust - ta on ennast moonutanud ja/ või lasknud allutada, sest tema aus vastus – enese piirid ja avameelne info - oleksid muutnud olevat sel moel, et ta ei oleks saanud ise hakkama.
Laps vajas oma ema/ isa ja nende poolt antavat, kuid ta vajas, et vanem muudaks ennast ise ilma lapse poolt selgelt välja ütlemata jäänud sõnade ja vanema ette seadmata jäänud piirideta - sel juhul saavutanuks laps vajamineva ega pidanuks kogema tagajärgi, kui vanem oleks reageerinud lapse tõele. Ilma olulise infota ei teinud vanem "koostööd" - ta valis ja teostas olema saava enese järgi.
Enese lapsepõlve ja oma vanemate avamiseks ja mõistmiseks on võti sõnades – Mina Ise – ja selles, et teise inimese tegemised/ valikud on info tolle teise tegemiste ja valikute kohta, tegelikkuses teadmata nende olema saamise päris põhjust ja tagamaad. Laps seisis eneses ja koges vahetult ega olnud astunud loost välja ja näinud toimuvat kõrvalt – sel moel ta ei kohanud ega lugenud kõikide osapoolte lugusid.
Kohas, kus toimuvale ja kogetavale järgnevad enese tunded, mis edastavad kogetu ja tõlgendatu kohta info ning käes on enese vastuse andmise kord, teab inimene, et – siis, kui Mina Ise tahan, siis Mina Ise pean – traumaatilist kogemust elustava mälestusega inimeses aktiveerub sel hetkel Lapse tasand – Mina Ise ei saa/ Mina Ise ei või, sest siis Mina Ise kaotan rohkem ja olulise.
Selles kohas saab, inimene, lõpetada enese automaatse reageeringu ja anda endale teadlikult uus ja paika pidav info – siin ja praegu mina ei ole Laps ja teine ei ole minu Vanem ega pea minu tunnete ja heaoluga tegelema – mina ise saan seda teha, sest mina olen suur – mina ise vastutan enesega seonduva eest ja minul on vajaminevad oskused ning ressursid olemas - minu elu ja toime tulemine ei sõltu enam teise inimese olemas olemisest ega tolle õigetest või valedest tegudest/ otsustest/ valikutest - teine seisab ja toimetab eraldi. Selleks, et olemas olla ja enese elu elada - mina ei pea teist valima ega enesest tähtsamaks seadma.
See tähendab ka seda, et kui teine ei kuula inimese poolt edastatud infot ega arvesta sellega ning teine ei jaga enesega seonduva kohta infot, siis on inimesel vastutus enese ees – kui tema on loo lahendamisest ja selgusest huvitatud, siis on tema enda asi vajaminevat küsida ja ennast loo tagamaadega kurssi viia ja ka iseendaga tööd teha. Oluline on mõistmine - aus info ja avatud kommunikatsioon, ka iseendaga, on selguse ja mõistmise aluseks - sel moel tehtud otsused on reaalsuse vastu võtmine ja sellest lähtumine edasiseks.
Marianne
02.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar