Inimese jaoks väga oluliseks peetud, kuid ajas olemata jäänud kogemused, tähendavad ära jäänud võimalusi – inimeste vahel ei toimunud läbi rääkimisi, jäi ära ühine arutelu ja puudusid selgitused, mis oleksid lahendanud segaduse. Inimene mäletab selliseid jälgi solvumistena – ta ei ole nõus sellega, kuidas oli ja ta ei ole nõus sellega, kuidas sai olema – oluline samm ja tähtis otsus on vahepealt puudu.
Solvumine on automaatne reaktsioon, mis ei pruugi, teistele nähtavalt, inimesest välja paistagi ega ka temale endale teadlikult kohale jõudagi siis, kui see väljendus on olnud häbistatud, keelatud ja karistatav, kuid ka siis, kui sellest on saanud inimese nö loomulik olemine – olev viib läbi aegade teda tagasi – viib kunagise laua alla istuma ja, midagi ootama.
Tegelikkuses on solvumine inimese info iseendale – minul on vaja ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, et enese info teis(t)ele inimes(t)ele edastada ja ühine põhi luua ning võrdsena arutelus osaleda, et enese/ ühise jaoks vajaminev muutus saavutada. Laps läks laua alla või pööras demonstratiivselt ennast teisale, et erinedes ja eristudes tähelepanu enesele tõmmata ja sel moel täiskasvanut enesega suhtlema ärgitada.
Sellise lahenduse valimine tähendas, et last ei olnud kuulatud ega tähele pandud temale vajamineval moel – üsna tõenäoliselt oli temast nö üle sõidetud, teda eiratud, vaikima sunnitud või oli ootamas ees, midagi sellist, millele laps tahtis oma sõna sekka öelda, et muuta enesele osaks saavat kogemust.
Solvumise kasutamine, kui suhtlemisele ärgitamine, ei tulenenud sellest, et üksinda jääda, vaid vajadusest koos olla ja olulise ning õige tähelepanu osaliseks saada. Kuid täiskasvanu tavaline tehnika oli jätta laps üksinda – las mõtleb oma käitumise üle järele. Teine variant oli, et täiskasvanu hakkas, üksinda või teistega ühes, last arvustama/ osatama.
See tähendas, et soovitud ja vajamineva tähelepanu asemel sai lapse osaks hülgamine – ta kaotas sellegi tähelepanu, mis tal vanemaga/ teistega ühes oli olnud. Nn ühise rinde moodustamine, aga tähendas seda, et teised olid ühes ja ühinenud, kuid laps oli sellest kooslusest väljas ja eraldi – ta tajus selgelt vahet tegevat piiri – tema oli samas, kuid ta oli üksinda.
Laps oli vajanud õiget tähelepanu, võrdsete vestlust, toetuse leidmist, et mõjutada enesele osaks saavat – tegelikkuses tähendas see täiesti normaalset soovi tõsta ühiselu kvaliteeti ja osaleda iseenda elu valikutes – laps nägi enese vastutust ja tahtmist ennast teoks teha. Kuid ta koges, et teda ei kuulatud ühes olles ja talle ei tuldud järele, kui ta teisale pööras – rohkem arutelu võimaldavaid võimalusi ei olnud – jäi üle osaleda tunnetekarussellides ja leida ise enda sisemistele pingetele, mis kuhjusid enese jaoks valest, lahendusi.
Solvumist kogenud lapse elus on suhete seotusi ja lähedusi, mis katkesid ja muutusid oma olemuselt, kuid tegelikkuses tema ei saanud neid muudatusi ellu viia. Seega on olemas argine pealispind ja sügavustes peituv – ta ei ole iseendaga üks ja ta ei ole iseendaga aus.
Argine on jätkunud suhtlus, sest inimesed toimetasid ja olid ühes edasi. Alateadvuse sügavustesse on peidetud täitumata jäänud vajadus – kehtestada enese piirid, hoida neist kinni ja vähendada lähedust ning teise inimese olulisust – teha ennast sõltumatuks sellest, kes ei arvesta temaga, ei hooli temast ega austa teda, kui rollipartnerit ja inimest.
Erineval moel teostatud kommunikatsiooni tulemusena oli olemas info, mille alusel sündis otsus viia suhtlus uuele alusele kohas, kus laps elas ja nende inimestega seoses, kellega koos ta pidi elama/ olema. See keegi, kellega jäi teostamata uus ja enese otsusel põhinev lähedus ning suhte sisu, võis olla ema, isa, mõni muu lähisugulane, õpetaja/ kasvataja, naaber, kaaslane.
Teostamata jäänud otsus ei tähenda rahu, vaid pooleli jäänud sammu – püsivat vajadust olla päriselt see, kogemas seda ja seismas tegelikkuses seal, kes, mida ja kus inimene omaenese otsuse järgi on.
Solvumisest kinni hoidmine tähendab, et inimene, kes on selles loos endiselt, kui Laps, ei taha oma sammu teoks teha – ta ootab läbirääkimisi – kui oluline teine arvestab, kuulab ja hoolib, siis temal ei tule ühendust lõhkuda ning enese jaoks olulise inimesega enese jaoks olulist lähedust kaotada.
See on mõistetav hirm ja olulise vajaduse ilmnemine, kuid samas on see enese arengu peatamine/ peatumine, mis on seotud enesega seotud inimestes ja keskkonnas toimuvate muutuste ja avalikuks tulemistega ning kõige sellega, kui reaalsuse vastuvõtmisega.
Marianne
15.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar