Mis Sul juhtus? - Mida Sina vajad? - on need küsimused, mida solvunud laps ootab. Ta ootab vanema huvi ja valmisolekut lähtuma lapsest – kuulama, tegelema, osalema lapsest tulenevast ja lapsele vajamineval moel.
Tavaline on see, et laps/ inimene kuuleb küsimusi vähe teisel moel - Mis Sul viga on? - Mida Sina tahad? - kuid need ei tähenda avatud suhtlemise algust, vaid vaikima ja lõpetama suunavat ning jõulist vastulööki andvaid väljendusi. Mis omakorda tähendab, et küsimuste sisu ja nende esitamine ei lähe omavahel kokku, kui vanem/ teine inimene näitab välja oma vastumeelsust, tüdimust, viha, põlgust, halvustamist – siis see ei ole see, mida ja, kuidas laps/ inimene teiselt oli ootamas.
Mis Sul juhtus? ja Mida Sina tahad? ja Mida Sina vajad? on head küsimused – laps võib proovida neile vastata ja ka enese vajadusi väljendada, kuid on üsna tavaline, et ta peatub toimunul ja on kinni tunnetes – see on mõistetav, sest laps kogeb seda, et temas toimuv ei ole hea, sest tema kogemus ei olnud hea – ta vajab, enesekaitset teostades, vanema abi ja toetust.
Lapse puhul on tegu enese ja toimunu kogemisega, kuid põhjuste kaudse adumisega – tunnetamisega, et tema piire rikuti ja temaga seonduv ei olnud ainult tema enda süü/ vastutus. Lahendus, mida laps oma vanemalt ootab, on kinnitus, et tema on oma vanemale oluline ja ta saab, vajadusel, õige tähelepanu osaliseks – vanem ei tee talle liiga, vaid hoiab teda ja väljendab seda selgelt ning üheselt mõistetavalt ega muuda seda tõde teiseks – ei kunagi enam.
See on turvatunde otsimine, ehmatanud iseendale, kuid samal ajal on see loo pealispind ja kaude lähenemine, sest tegelikkuses vajab laps läbi rääkimisi – ta on näinud ja kogenud vanema, kui Ema/ Isa rolli esindajaga, seonduvat valet – oli väljendus, mis ei sobinud/ oli tegu, mis ei olnud austav/ oli otsus, mis ei olnud arvestav/ olid sõnad, mis ei olnud kohased. Laps vajab, et vanem võtab toimunu eest vastutuse ja kannab tagajärgede eest hoolt.
Enese info, vanemale, edastamine on tõsine töö ja ettevõtmine. Sageli puudub lapsel oskus ja julgus ennast välja öelda – on aegu, mil laps ise ei saa või veel ei oska ennast väljendada. Sageli teda ka ei kuulata ega võeta tõesena/ tõsiselt võetavana/ võrdsena – selle asemel teda naeruvääristatakse ja nimetatakse valeks – nimetatakse iseloomustavate nimedega nii nagu ta olekski selline Kes.
Räigemal juhul võib osaks saada mingi karistus ja füüsiline/ vaimne vägivald - võivad kõlada ka laused - Kes Sina selline oled, et midagi nõuad? Kuidas saad Sina sel moel oma Emale/ Isale teha! Oled tänamatu! - need on infoga varustatud vastulaused siis, kui laps on andnud vanemale tagasisidet mitte edukalt ja mitte kvaliteetselt teostatud teda enese east vanemaks kasvama sundivate kogemuste eest.
Vanem ootab, et laps on mugav, ise ennast reguleeriv, toimunut unustav, iseendast vaikiv. See on soov, et laps oleks selline, milleks too ise veel võimeline ei ole ega peagi seda olema – laps, hoolimata oma vähemast vanusest ja vähematest oskustest, ei pea nõustuma ega leppima olukorra ja käitumisega, mis on vägivaldseteks liigitatavad.
Reaalselt või kaude teostatud laua alla peitumine on protest ja toimuvast ära minemine – see on selge sõnum, et toimuv on vale/ keskkond ei ole sobiv/ enese sees on segadus. See on sõnum – mina olen ühes siis, kui mina olen oluline - minuga arvestatakse ja mind austatakse – mina näen ja kogen seda päriselt.
Väikesel, kui ka suuremal lapsel on võimatu vahetust keskkonnast lahkuda – temal puuduvad ressursid ja õigused. Tema elu traagika seisneb selles, et tema ise peab laua alt välja ronima ja edasi kestma ning jätkuvalt kogema ka siis, kui läbirääkimisi ei toimu.
Tema elu on kogetav kiusamisena, kui ta ei saavuta põhilist – temaga ja tema infoga arvestatakse – ta kogeb ennast kiusatuna, sest ta on teistest vähem, kuna temal on jäänud saamata kogemus, et temal on võimalik teostada, enesega seonduvas, enesega seonduv muutus temale vajamineval moel ja ajal.
Laps ronib ise, laua alt, välja või teda kästakse seda teha. On üsna tõenäoline, et teda karistatakse ja nimetatakse ja naeruvääristatakse enese vajadustest teada andmiseks kasutatud lahenduse eest. See tähendab, et elu jätkub, kuid lugu ei kao. Peale laotatakse häid, kuid heidetakse ka halbu aegu.
Taas tuleb kätte kordi, mil solvumine ennast ilmutab ja kunagine Laps jääb õige ja vajamineva, temale tähelepanu pöörava, vahetu kontaktita – Mis Sul juhtus?/ Mida Sina tahad?/ Mida Sina vajad? - ta jääb ootele, et alustada, endaga seonduva põhjal ja enese jaoks, läbirääkimisi.
Sel moel saab laps oma minevikku kinni jääda – tema seljataha jääb rodu solvumisega märgitud koos olemisi ootavaid saale, kuhu, peale tema enda, kedagi teist ei ole sisse astumas – kohale oodatutest mõnda ei ole enam olemaski ja mõni ei pidanud möödunus ega pea ka olevikus vajalikuks seda teha.
See tähendab, et need eluliselt olulised küsimused tuleb temal endal, iseendale, esitada ja ise neile ka vastata - temal on vastutus enese ees. Kõik selle, mille keegi teine saab temale anda, saab too ka ära võtta - kunagine laps ise on kogu see aeg olnud enese pidav põhi ja tugev seljatagune.
Marianne
14.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar