Vajadus olla koos ja tunda end ühes olevana, kui ühena – ilmneb sellises kohas, kus ollakse koos mingi või mitmete ühte siduva(te) nimetaja(te) alusel. See ühine nimetaja annab teadmise, et kõik ühes olijad on võrdsed ja olulised. Seda ühist ei saaks olla, kui selle liikmeid ei oleks – iga, ühisesse kuuluva, liikme tunnustatud olemas olemine ja omal kohal olemine on vajalik, sest ainult sel moel on tervik olemas ja energia vool, selle liikmete vahel, vaba.
Vajaduse, ühte kuuluda, ilmnemine annab märku sellest, et ühena esinevas on erinevad osad, mis ei ühine omavahel. Osade vahele jäävad vahed, mis on märgatavad ja tuntavad, sest on ühed, kes ei võta teist/ teisi endaga ühte olema. Ühises on osad, mis on õiged ja on osad, mis on valed - valed jäetakse, sinna samasse, eraldi olema. Erineval moel antakse mõista, et vale on, tegelikkuses endiselt ühise olles, justkui ühisest välja jäetud.
Üksteisega ei ühineta vastuolude tõttu – see ei ole Minu ega Mina. Inimesed, kes ei taha olemas olevaga/ toimuvaga nõustuda ega ole ise seda endale valinud, nimetavad enese jaoks vale ja eraldavad selle enesest. Ühine on peale sunnitud kohustus - ühes olemist talutakse, kui välja pääsuta olukorda – peab taluma seni, kuni teist võimalust ei ole. Ühine on võimalus, millest saab olla osa, kui selle eest on, ühise omanikuks nimetatule/ ennast selleks pidavale, makstud.
Tervikust eraldatud osa valeks nimetajad võtvad ühisest selle, mis neile sobib – muu jätavad kõrvale, kuid kui ära ei saa minna ja edasi peab olema, siis antakse enese valikust, ühel ja teisel moel, teada – minuga/ meiega seonduvast on see või need välja jäetud. Kui vale on liiga lähedal või tahab ühineda, siis kasutatakse vaimset ja füüsilist vägivalda ning infoga manipuleerimist, et vale ise ennast vaos hoiaks ja eemale läheks.
Sel moel tehakse lugu endale söödavaks, kuid ei kasvata ühte, sest ikka ja jälle otsitakse võimalust eralduda ja eraldada. Just sellises keskkonnas ilmnevad Kiusatu ja Kiusaja – kindla tähelepanu vajadusega inimesed, kelles on tahe määrata enesega seonduvat – otsustada ise, kellega koos olla, millisena ja kuhu kuuluda, kuidas ja mille nimel toimetada.
Loo mõlemad osapooled kogevad ennast kiusatutena ja teist enese kiusajana, sest eesmärgid on erinevad. Üks tahab endaga seonduvat parandada sel moel, et tõuseks ühes olemise kvaliteet – ühine on alus ja oluline - kõik liikmed panustavad sellesse – see tähendab ka tööd iseendaga ja vahede kaotamist. Teine tahab endaga seonduvat parandada sel moel, et vahed ja kontroll jääksid alles – iseendaga toimuv ja kogetav on olulisim – ühise ära kaotamine ja lõhkumine on lubatud teguviis – kellegi välja jätmine ja eraldamine on aktsepteeritud, kui too takistab enese huvides olla/ toimetada ja tervikuga kaasnevat kasutada.
Minu ema oli Kiusatu võimu ja aja poolt, Mehe poolt ja oma Õe poolt ja oma suguvõsa poolt ja ka oma Laste poolt – oli piiratus ja vabaduse ning iseolemise puudus, oli kohustus olla olemas teiste jaoks ja pärast. On üsna tavaline, et kiusatust tuleb kiusaja – enese võimu tõestaja ja õige tähelepanu nõudja ning manipuleerija.
Minu ema oli Kiusaja, kes ise koges ja nägi ennast Kiusatu ja Ohvrina - ta ei näinud enese osa loos ega võtnud vastutust enese tegude eest – kõik oli vajalik ja õigustatud – ka enese lapsed said, tema jaoks, olla vaenlased ja tema ära kasutajad lihtsalt sellepärast, et olid olemas ja vajasid endaga seonduvat enesele sobival moel.
Ta oli Kiusaja, kui andis teada, et laps saanuks parema kohtlemise osaliseks ja loa ühes, ehk kodus elamiseks, olemiseks siis, kui ta olnuks oma vanema jaoks õige ja kuulekalt alluv – temaga koos olemine ja elamine oli privileeg mitte õigus – selle sai lapselt ära võtta. Info ja kogemused, et ühisest, st emaga koos olemisest, välja jätmine oli karistus – lapsel ei olnud õigust enese määramisele ja enesega seonduva kvaliteedi parandamisele - tema ise oli enesega toimuva ära teeninud.
Mina olin laps, kes oli Kiusatu kodus ja koolis – minul ei olnud võimalik muuta enesega seonduvat ega vahetada keskkonda. Mina olen olnud Kiusaja, sest vajasin oma pingetele lahendust ja teadmist, et suudan muuta ja mõjutada. Kuid ma olin Kiusaja ka lihtsalt sellepärast, et olin olemas ja elasin ning toimetasin teistega ühes.
Ajas on leidnud aset huvitav nüanss – mida kauem ma enese teel olen kõndinud ja oma, kuid ka kõikide nende, kellega olen ühisesse liidetud, lugu olen mõistnud – seda enam, päritolu perekonnas, möödunu võimendus – peenelt ja ka robustselt teostatud manipuleerimine, tähelepanu suunamise ja info kallutatusega – eesmärgiks minu, kui vale ja Kiusaja, eraldamine õigeteks ühinenutest.
Mina olin Kiusaja, sest vajasin seda, mida saadaval ei olnud - vajasin ühte kuulumise kogemust – ilma vahedeta, välja jätmiseta ja valeks nimetamiseta rahus olemist. Ma ei saanud seda kogemust – kohtumised, mis väideti ja näideldi ühes olevatena, oli pealispinnale manatud vale – me võisime seista füüsilistena ühes, kuid meie vahel olid vahed, mida ei olnud võimalik ületada, sest sillad olid põletatud. Võisin kuulda sõnu – kui oleksid sobiv, siis oleksime Sinuga ühes olnud - kuid samas on olnud teadmine, et mina ei kuulu nende inimestega kokku – nende lauas ja eludes ei ole minule kohta, sest nemad ise ei vali mind.
Kas, kus ja kuidas olen see ei ole olnud oluline – minuga koos olemist taluti, kui vältimatut ja sellistes kohtades anti mõista, et vahe on vahel ja sel moel, nagu mina ühes olla soovin, ei tule kõne allagi – nõudmistele ei alluta ja läbirääkimisi ei peeta – kõik kohtlemise olevat ise välja teeninud ja paremat osaks ei saa – inimestele ei lugenud see, kuidas nad ennast lõid – mind vähendades vähendasid nad ennast, sest nad ei loonud enamat ega rahu, vaid ennast rollis olevatena ja olijatena – nad vajasid Agressiivse OhverPäästja rolli – nähtavalt ja ära tõestatult.
Minus ilmnenud vajadus tähendas, et olin soovinud seda, mis oli võimalik, kuid mida tegelikkuses olemas ei olnud – ühise nimetajaga inimesed seda ühist, kuhu mina kuulusin, reaalsuses kogeda ja elus hoida ei soovinud. Minus enese tunded – kurbus, solvumine, viha, jõuetus, kadedus – andsid teada sellest, mis ja kuidas oli ja valiti päriselt - mina oli vajanud selle tõe vastupidiseks tegemist. Mina olin vajanud selle perekonna ja suguvõsa reaalsuse muutmist – kuid teoks on tehtud elavate liikmete isiklikud valikud.
Vaatasin inimestest mööda, jätsin nende poole pöördumise ja igatsemise – jätsin nende vajamise – avarusest leidsin teadmise, et mina kuulun – mina olen osa tervikust – just sellega kuulungi kokku – mina ei pea olema teistega koos reaalsuses – seda punkti ei ole vaja saavutada. See teadmine, et kuulun, tuleneb minu enese seest – minu sünd ja olemas olemine on selle tõestuseks.
Inimesed, oma isiklikest teemadest lähtudes, valivad enese eraldamise füüsilisest inimesest. Minu tõde ja teadmine ei muutu valeks ega mõttetuks, kui keegi teine selle valeks nimetab või seda ei kuula. See tähendab, et too inimene ei ole avatud ja protestib selle vastu, mida endale tunnistada ei taha – ta ei näe ega kuule endas seda, mida tema ise näha ja kuulda ei vali. Tal on roll ja rollid kanda – ta ei kohtu enese, kui inimesega ja see ongi põhjus, miks ta mind, kui inimest, ei näe ega vali – tema ei vali selle tasandi kontakti.
Kokku saamise ja koos olemise võimatuse taga ongi teabe edastamise ja vastuvõtmise tasandite erinevus - mina ei vali enam rollide omamise ja jahtimise nimel mängimisest tulenevat tasandit. Rollidest välja astununa, ehk enesena olemas olemisega, ma ei võta mitte kelleltki midagi ära ega vähemaks – see, mis ja kuidas minul on olemas – on minu enese tee.
Inimesed, kes kardavad muutust, eneses ja enesega seonduvas, et äkki nad kaotavad endale olulise, et äkki nad jäävad enda jaoks olulisest ilma – tunnevad hirmu ja teevad ning valivad nii, et nendega samas oleva ja samasse kuuluv, keda nähakse endale kuuluva ohustajana, ei kogeks nendega ühes olemist – nad ei tunnusta ega näe seda inimest võimalusena - nad vähendavad teda, et suruda teda endast vähemaks – sel moel saavad nad tunda end paremana ja ainsana – nemad kontrollivad enesega seonduvat ja iseenda Maailma – see on võim ja agressioon, valeks nimetatu vastu, et saavutada enesele vajamineva alles olemine.
Tegelikkuses on kõik omavahel seotud – iga vastukäimine ja välja jätmine, iga takistuse loomine ja vastutuse võtmata jätmine, iga keeldumine ja ühes olemise lõhkumine - tähendab elamise ja olemise halva kvaliteedi teostamist – inimene ise võtab endalt võimaluse jätta positiivne jälg enese ja ühise aja teele. Vähendades, enesega seonduvat, inimene ise vähendab ennast - tema potentsiaal on piiratud ja pärsitud, kui ta keeldub olemast üks sellega, kellega ta on üks.
Marianne
08.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar