Inimene kogeb olukorda enese kiusamisena, st enesega mitte arvestamisega siis, kui temaga seotud keskkonnas ei arutata temaga seonduvat ega jagata, tema kohta käivat, ausat ning õigeaegset infot ja, mis olulisim - ei kuulata teda ära siis, kui on midagi olulist, milles tema soovib muutust – temal on olemas põhjused, miks tema seda soovib teha ja ja olemas ka tingimused, mil moel peab muutus olema saama - millega ja kuidas tema on nõus.
Inimene kogeb olukorda kiusamisena, kui temaga ei räägita ja temast ei räägita temale vajamineval moel. Inimene kogeb toimuvat kiusamisena, sest teda eiratakse – elu läheb edasi, vanal moel, hoolimata sellest, et tema on enese välja öelnud ja/ või näidanud.
Selline inimene kogeb ennast üksinda ja eraldi olevana ning hoolest ja mõistmisest ilma jäänuna – seda teadmist edastab talle solvumise tunne. Solvumine tähendab, et ta on peatanud aja ja ootab muutust, et alles seejärel, vabanenult, ühes edasi olla. Solvununa ootamine tähendab, et ta istub justkui laua all – ta on olemas ja kohal, kuid samas on ta ära. Ta ootab, et tema ära olekut/ puudu jäämist märgatakse ja teda otsima hakatakse – ta ootab enesele tähelepanu – kontakti võtmist ja vahetu kommunikatsiooni algamist.
Mitte igalühel ei ole, trumbina, tagataskust välja võtta piraatide kuldraha nii nagu Elizabeth Swannil, et nõuda, enese eluga seonduva jaoks, läbirääkimiste korraldamist ja, et teda, kui ühena kõikide hulgast, ka kuulatakse – kuigi Elizabeth näis võrdsena ja oli südikas, siis ta ei olnud piraatidega sama ega võrdne – temal puudus kogemus piraatide maailmast, ülevaade tavadest ja kokkupuude mõttemustritega – ta sai selle kogemuse, valis oma sammu ning, mis peamine - saavutas enese ellujäämise ja puhtuse.
Inimene, kes on jäänud ootama suhtluse algust, kogeb seda aega kestva kiusamisena siis, kui mitte keegi ei tule, mitte keegi ei otsi, mitte keegi ei tee välja. Solvunu ei mõista, et selline vaikus ja üksinda jäämine ongi teise inimese vastus tema enda käitumisele/ valikule/ sõnumile – see on tolle teise lahendus, kuidas toimuvaga toime tulla. See on ka sõnum, et tema ei tee midagi – tulgu solvunu ise laua alt välja ja alustagu kontakti võtmisega – ärgu mossitagu – tulgu ise ja olgu ühes edasi.
Solvumine on sellise, erinevasse ikka jõudnud, Lapse lahendus, kes on väiksena kogenud ülekohut/ hoolimatust/ enesele mitte vastuvõetavat/ iseendast keeldumist/ vaimset-füüsilist vägivalda jne, ja ta ei ole sellepärast nõus enam samal moel jätkama. See on läbirääkimiste vajadus ja teise inimese kohal olemise ning loosse tõsiduse ja lapse aktsepteerimise välja näitamise olulisus – teine aitab ja toetab teostada muutust. Solvumise välja näitamine on katse teha iseenda ja enesega seonduvat tähtsaks.
Väikene laps ei mõista läbi rääkimisi – olukorra ja toimunu mõlema poolset analüüsi, vastutuse võtmist ja selle põhjal teostatavat arutelu – aluseks on olemas ühine Meie, mida mõlemad peavad oluliseks ja vajalikuks. Läbirääkimiste juures on oluline punkt - mõlema heaolu, väärtustamine ja hea toimetulemine on ühtemoodi tähtsad.
Laps soovib kogeda ja näha enese väärtust – olla see Mina, keda vanem vajab/ peab oluliseks ja seepärast asetub lapse kõrvale ja poolele – laps vajab, et nad on üks – mõlemal on üks ja seesama eesmärk – lapsega seonduv on oluline.
Vanemad kasvatavad oma lapsi ja vanemad õpetavad oma lapsi – tugevad ja osavad vanemad ei allu jonnile ega lapse kapriisidele ja nad ei nõustu solvumisega. Vanematele ei meeldi solvumine, kuigi väikene laps võib, solvununa, väga võluv välja näha. Vanemad valivad solvumist eirata, kui nad ei näe ega vaata enese osa loos, vaid näevad last, kes segab, enese kapriiside ja nõudmistega, vanema elu ja tegemisi – laps kiusab.
Solvumise eiramine tähendab, et vanemad ei mõista oma laste sõnumeid ega lasku nendega võrdsete läbirääkimistesse. Kuid vanem võib, solvununa väljendumise lõpetamiseks, kasutada ära ostmise ja tähelepanu teisale juhtimise taktikat või kasutada ka vägivalda - kuid see ei lahenda solvumise põhjust.
Eiratud ja mõistmist mitte kogeval lapsel tuleb ise välja astuda ja enese solvunud olemine ära lõpetada – seni on ta teistest eraldi ja toimuvast välja. Lapsel tuleb ise lõpetada, sest alles siis ollakse temaga koos ja teda nähakse.
Ise, oma solvumise seisundist, välja astumine on raske samm, sest laps oli oma vastuse, temaga toimunule, andnud ja on nüüd ootamas, konkreetselt sellele, vajaminevat vastust, kuid see, mil moel vanem talle vastab ja kuidas teda kohtleb, on VALE – see ei ole vajaminev ega lahendav vastus.
Sellepärast laps ootabki ja hoiab enese sõnumit, solvumise tunnet, kestvana alles ka siis, kui ta enam sellisena ei väljendu – sel moel annab ta endale ja varjatult ka vanemale/ teisele inimesele teada, et tolle vastus ei ole vastus temale - olulisi läbirääkimisi ei ole aset leidnud.
Marianne
14.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar