Edasises elus annab läheduseastme ja ühes olemise segadusega seotud lugude kordumine endast teada solvumise tundega – see on, ajas vanemaks kasvava, inimese sõnum iseendale – selles kohas ja selle inimesega seonduvas on vaja muutust, arutelu, info edastust ja vahetust – läbi rääkimisi, selgust ja uusi otsuseid.
Enese möödunust jäänud jälgede tõttu ei tee solvuja päris hästi vahet, mida on tema ise ja, mida on teine kohustatud temale, suhteseostuses, andma ja mida mitte. Ta ei mõista päris hästi nende ühendust – et alus on rollide seotus ja sinna, kas lisandub enamat või mitte – et teised inimesed ei ole tema Ema/ Isa – et kõik teised ei pruugi olla teda enese ellu valinud – et kõik teised ei ole tema sõbrad – et kõik teised ei pea teda tähtsaks ja oluliseks.
See kõik tähendab, et teised ei ole tema lapsepõlve vajaduste ja isiklike tahtmiste täitjad ega pea tema jaoks kohal ja olemas olema siis, kui tema on oma rollist tuleneva piiri ületanud ja sellega, ühepoolselt, koos olemise sisu ja tähendust, enese jaoks, muutnud. Teinud seda teadlikult – näinud olemas olevaid võimalusi ning kuulanud ja tõlgendanud reaalselt edastatud infot või teinud seda alateadlikult – tajudes ja tabades enese jaoks olulisi – puudutavaid/ äratavaid märke ning järgides enese vajadusi, ühendanud möödunu ja oleva üheks.
Esimene samm, enese ja enesega seonduva mõistmiseks, on teadvustada iseendale, miks on solvumine kasutusel olnud ja, mida see on endaga kaasa toonud. Solvumine on kurnav ja elujõudu kulutav seisund – inimene on ise ennast peatanud. Kui kujutada ette, mida see tegelikkuses tähendab, kui solvumisi on aegade jooksul palju – inimene on ennast väga palju peatanud ja seisma pannud, et ootel olla.
Enese paigas hoidmine ajal, mil elu läheb edasi, tähendab, et igapäevaseks toimiseks ja edasi astumiseks vajab ta meeletult lisa jõudu – temas puudub kergus ja vabadus, sest ta teeb tööd – ta hoiab ennast paigal ja ta astub edasi – kaks vastandlikku tegevust ühel ja samal ajal. Ta peab paigal olema, sest ta ei saa edasi minna seni, kuni ta saab seda teha õigena – kuid ta peab edasi astuma ja ta peab seda tegema valena. See on enese jaoks võimatuna näiv ja iseennast hävitav ülesanne.
See tähendab, et ta on ootel ja valmis, et jätkata möödunus – valmis sõnu ütlema ja enese eest seisma. Ta on alati valmis lahinguks ja ebameeldivusteks – ta ei taha seda, kuid ta teab, et ta peab, kui teine/ teised ei reageeri talle toetavalt ega temale sobivat lahendust otsides. Seega peab ta kasutama ennast ületavat jõudu, et näidata ja tõestada enesega seonduva olulisust ning teis(t)e osa ja tähtsust selles. Ta peab olema enesest suurem, sest tegelikkuses on ta hirmul, haavatud, õrn ja ennast häbenev.
Ta ei taha tüli ega vägivalda, kuid ta tahab vabaks saada – enne tema ei saa, kui on enese loo enesele sobivaks teinud. Ta ei nõustu reaalsusega ega tegeliku lähedusega, mis on teise poolt paika pandud ja välja näidatud. Ta elab nii nagu see oleks muudetav - kui ainult ... - kui ainult tema enam konksu otsas ei ripuks ja ei usuks, et ta on oluline ja see kõik on segadus, mis saab läbi, kui lugu on õigeks tehtud.
See on mõistetav enesekaitse vajadus, mis teda tagant lükkab ja paigal hoiab, sest on täiesti õudne – maailma lõpuna tunduv kogemus - võtta vastu teadmine, et tal tuleb elada ja toimetada koos inimes(t)ega, kes ei taha temaga koos olla ja, keda tegelikkuses ei huvita see, kuidas tal on ja, mida ta tunneb ja, kes ei näe vajadust, midagi muuta, kuna tema heaolu ei ole prioriteet ega arvestamist vajav.
Olulisim muutus, mida inimene, kes kasutab solvumist, kui ennast abistavat tehnikat, saab teha – tema ise teeb, esimese asjana, endale selgeks - mida, miks ja, kellele tema, midagi öelda tahab – enese täpne ja selge sõnum. See on ennekõike oluline temale endale ja ehk ei olegi siis, ennast mõistnuna tarvis, kellelegi teisele, midagi öelda.
Oluline on mõistmine, et tunneteenergiaga saadetud sõnumi edastus ei vii sõnumit lahenduseni, sest on üsna tavaline, et sellele vastatakse samal moel ja/ või sel moel väljenduvast inimesest astutakse, kui ebamugavast ja mõistmatust, eemale.
Mõistmine ja mõtestamine – Kes mina olen? Kes mina selles suhtluse/ suhte seotuses olen - kelle rollis ma olen, mis on minu õigused/ kohustused selles rollis olles? Millised rahuldamata vajadused minus ilmnevad? Millise tunde info ja miks minus kõneleb? Mida on minul olnud vaja saavutada ja, miks ma selle poole olen püüelnud?
Millega tuleb minul arvestada ja mida teen siis, kui mind ei kuulata ega minuga arvestata – kas ma siis teostan suhte sisu ja läheduse astme muutuse? Kas mina võtan olemas oleva info, kui reaalsuse vastu ja arvestan sellega, et teine ei muuda/ ei muutu, sest ei ole huvitatud minuga suhtest/ lähemast seotusest? Kas üldse ja, millisena on seejärel, selle teisega, suhtlemine võimalik?
Inimesed ei kao, üksteise eludest ja maailma seest, lihtsalt niisama ära - nii nagu väiksena, nii tuleb sageli ka täiskasvanul jääda seotuks ja kontaktis olevaks. Erinevatel asjaoludel, kuid ka justkui juhuslikult, tuleb kokku saada, koos olla ja ka suhelda, et erinevat infot edasi öelda ja/ või vastu võtta.
See tähendab, et tuleb suhelda ka selle inimesega, kelle peale ollakse solvunud ja, keda oodatakse kohale, et selgust saada ja muutus teostada. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb ette ütlemisi ja tunnetega seotu info edastust. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb suhelda nii nagu ei oleks enesega ja selle inimesega seotud ühendusega, midagi valesti. See tähendab, et proovitakse vastu pidada ja head nägu teha, kuid samal ajal vajatakse kontakti vajamineval tasemel ja endiselt avatud loos.
Solvunu jaoks tähendab see frustratsiooni – Mina ei ole see, kes ja milline ma olen – mina ei saa olla see, kes ja milline ma olen – mina ei saa ennast välja näidata ja ma ei saa enese peidetud mina ära muuta – mina olen vale – mina ei taha vale olla.
Inimene ei pea enesele ega teisele valetama - teadvustamine – mina ei ole selle inimese sõber ega ka vaenlane ja vastupidi ka – teine ei ole minu sõber ega vaenlane. Meie vahel ei ole, meid, kui üheks tervikuks Meie-ks ühendavat, suhet – meie vahel on rollide soetus, millega kaasneb kindlates piirides toimuv ja kindlaks määratud suhtlus – ei enamat.
Mina ise saan need piirid ja selle sisu paika panna – timmida läheduseastme, suhtluses jagatava ja kontakti intensiivsuse ja pikkuse. Nende otsuste ellu viimiseks ei pea mina saavutama teisega kontakti ega vajama tolle nõusolekut – täiesti edukalt ja lubatult saab endale olulise täide viia ega pea seda selgitama/ põhjendama/ korvama.
Selle töö tegemine on täiesti normaalne ja vajalik – see on vastutuse võtmine enesega seonduva eest. Mina ise olen ennast paika pannud – see ei ole karistus ega sõda, vaid rahu ja normaalsus, kui inimene on ennast vabastanud ootusest – lõpetanud solvumise. Ta ei oota ega looda ega vaja enam, et teine tuleks tagasi ja, kasutades õigeid küsimusi, näidates välja, et arvestab, kuulab ja panustab teistsuguse tulemuse jaoks. Teine ei ole enam sel moel tähtis ja oluline, kui ta varem oli.
Kui teine oleks seda tahtnud teha, siis see oleks juba ammu teoks tehtud - olema saanu ei olnud eksitus ega vale – teise poolt teostatud valiku peale ju inimene solvuski siis, kui tema ise ei tahtnud reaalsust vastu võtta ja muutunud/ muudetud maailma uute piiridega arvestada ning seejärel enese omad paika panna ja teostada – solvumine tähendas, et ta jäi sellesse, mida enam ei olnud ja sinna, kus temale enam kohta ei olnud - just sellepärast ta oligi vale ja ei saanud iseendana olla.
On oluline mõista, et olevas elatakse sellise reaalsusega, mis ja kuidas on olemas ning kasutada on võimalus(ed), mis on endal ja enese jaoks reaalselt olemas - see ongi vastutuse võtmine iseenda ja enesega seonduva eest. Seda, mida ja kuidas ei ole – seda ei ole olemas – uskumise ja lootuse viljelemine selle saavutamiseks ei ole eluterve lahendus.
Oluline on enesele selge ja kindla sõnumi andmine - Mina ei karda enesena ja enese eest seista – ütlen ennast välja ja teostan ise ennast – teen vajalikud otsused ja viin ellu vajaminevad muutused – see tähendab, et mina ei jätka vales – kui keskkond/ lähedased ei toeta ega tule kaasa, siis teostan endaga seonduva ühepoolselt.
Elangi ja olengi nii nagu on enese jaoks sobiv ja õige. Ega vali seda keskkonda ja seda, mis ja kes on mind vähendav – kohad, kus inimesed ei ole teadlikud endist ega kasutusel olevatest lahendustest ja väljendustest – enese jaoks valede tunnete tõkestamiseks kasutatakse selle väljenduse/ inimese ära keelamist, kontrollile allutamist ja valeks nimetamist, kelle valikute tõttu need tunded, inimeste sees, ilmnevad. See on nende valik, kuidas enese tundeinfost iseendale keelduda ja seda muuta.
Mina ei pea saama omada/ kogeda seda, mida minul, endale ja minu jaoks, olemas ei ole. Olemata jäämine ei tähenda ega näita puudust ega vajadust ega ülekohut – ma ei sõdi vastu reaalsusele. Ma ei jää ootama küsimusi ega istuma laua alla – kui toimuvas hetkes on võimalik, siis ütlen ennast välja ja annan teada enesega seonduva, kui see ei ole võimalik, siis teen enese otsused ja sammud ise teoks – annan need enesele teada ja panen punkti möödunule.
Kui kunagi ilmneb vajadus või saab olema reaalne põhjus, siis enne, kui võtan suhtluse/ suhte vastu ja muudan seniseid piire ja vaatan üle läheduseastme, annan teada, mil moel ja kuidas mina näen ühes olemist - pean läbirääkimisi tuleviku jaoks. Minul on õigus ennast välja öelda ja enese eest seista, kui teise ettepanekud või tahtmine ei ole minule sobiv ega minuga arvestav - minul on õigus sellisest seotusest/ lähedusest keelduda ja see ei tee minust halba ega ülekohtust inimest. Mina ei pea olema lojaalne, millelegi ega kellelgi, lihtsalt sellepärast, et olen olemas.
Marianne
16.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar