Ah, mida teine tegi! – Issand, kuidas teine oli! Fakt – teine
inimene võib ja saab valida, kuidas iganes ja teha, mida iganes. Inimene ise hoiab oma ärevust ja ebakindlust, kui otsustamatust üleval siis, kui ta vaatab ja näeb seda, mida ja kuidas teine tegi nii nagu too teeks
edasi. See on üha jätkuv tegemine ja kestev kogemine.
Selliselt esitletud loos on inimene pealtvaataja ja teine selle loo peakangelane – see on enese lugu, milles inimene ise, jätkuvalt, jääb teisele jalgu ja alla, on teisel ees, on teisest nõrgem ning saab teise käest pihta.
Teine teeb ja toimetab - inimene vaatab pealt ja kogeb eneses tundeid, mille seest ta välja ei saa. Need tunded ahistavad ja piinavad, sest ta kogeb, jätkuvalt, enese energia pahupoolt, kuid ta ei võta oma tundeid vastu - ta ei võta neis sisalduvat infot vastu.
Sellisel moel esitletud lugu tähendab, et inimesel on sassis olulisuse järjestus - teine on olemas, sest ta on võimalus – teine on oma osa täitja selleks,
et inimene saaks võimaluse ennast proovile panna ja olla enese loo
peakangelane.
Selliste lõksude loomist aitab lõpetada vaatenurga vahetus - fookuse suunamine iseendale ja enesele uue info andmine.
Seal ja siis mina tegin nii ja nii – see tuli mul hästi välja, kuid
selles panin mööda ja seal komistasin.
Nüüd, kui toimunu ei ole enam vahetu ja ise ei pea ega ka saa reageerida, st loo kulgu muuta, siis, loo üle vaadanuna, oskab inimene anda endale iseenda mõistmise.
Lugu ei muutu - tunded on info kogetu ja tulemuse kohta, mis on reaalsed - ära olnud ja olema saanu - see on info, mille põhjal tuleb edasised sammud teha.
Olen ennast mõistnud, miks ma siis veel ei osanud või ei otsustanud teistmoodi teha/ väljendada/ valida. Olen tunnustanud, et oleks ei muuda tulemust, vaid pikendab vaidlust, kui jonnimist.
Minul ei ole vaja vanal moel olla ega vana loo kordust soovida selleks, et
tõestada ennast üle ja näidata välja. Tean, et saan ja oskan olla
teistsugusena ja valida teisel moel – mina ise kirjutasin, olnule, teise lõpu,
kui näitasin enesele edasi kulgeva tee olemas olemist - nägin toimunus enese osa ja enesega seonduvaid põhjusi, tunnistasin ja tunnustasin enese kasvu ja teadlikkuse arengut.
Just see ongi võti ja point – inimesel endal tuli jõuda enese teeni ja sellel ise ka kõndida – seda ei olnud
vaja, kellelgi teisele ettenäitamiseks ega tema peatamiseks ega tolle poolt tehtud otsuste/ sammude/ edastatud info muutmiseks, vaid enese
sammude tegemiseks iseenda teel - see on teekonna jätkamine enese reaalsuses.
Edasises elus annab läheduseastme ja ühes olemise segadusega seotud
lugude kordumine endast teada solvumise tundega – see on, ajas
vanemaks kasvava, inimese sõnum iseendale – selles kohas ja selle
inimesega seonduvas on vaja muutust, arutelu, info edastust ja
vahetust – läbi rääkimisi, selgust ja uusi otsuseid.
Enese möödunust jäänud jälgede tõttu ei tee solvuja päris
hästi vahet, mida on tema ise ja, mida on teine kohustatud temale,
suhteseostuses, andma ja mida mitte. Ta ei mõista päris hästi
nende ühendust – et alus on rollide seotus ja sinna, kas lisandub
enamat või mitte – et teised inimesed ei ole tema Ema/ Isa – et
kõik teised ei pruugi olla teda enese ellu valinud – et kõik
teised ei ole tema sõbrad – et kõik teised ei pea teda tähtsaks
ja oluliseks.
See kõik tähendab, et teised ei ole tema lapsepõlve vajaduste ja isiklike tahtmiste täitjad ega pea tema jaoks kohal ja olemas olema siis, kui
tema on oma rollist tuleneva piiri ületanud ja sellega, ühepoolselt,
koos olemise sisu ja tähendust, enese jaoks, muutnud. Teinud seda
teadlikult – näinud olemas olevaid võimalusi ning kuulanud ja
tõlgendanud reaalselt edastatud infot või teinud seda alateadlikult
– tajudes ja tabades enese jaoks olulisi – puudutavaid/ äratavaid
märke ning järgides enese vajadusi, ühendanud möödunu ja oleva
üheks.
Esimene samm, enese ja enesega seonduva mõistmiseks, on teadvustada
iseendale, miks on solvumine kasutusel olnud ja, mida see on endaga
kaasa toonud. Solvumine on kurnav ja elujõudu kulutav seisund –
inimene on ise ennast peatanud. Kui kujutada ette, mida see
tegelikkuses tähendab, kui solvumisi on aegade jooksul palju –
inimene on ennast väga palju peatanud ja seisma pannud, et ootel
olla.
Enese paigas hoidmine ajal, mil elu läheb edasi, tähendab, et
igapäevaseks toimiseks ja edasi astumiseks vajab ta meeletult lisa
jõudu – temas puudub kergus ja vabadus, sest ta teeb tööd – ta
hoiab ennast paigal ja ta astub edasi – kaks vastandlikku tegevust
ühel ja samal ajal. Ta peab paigal olema, sest ta ei saa edasi minna
seni, kuni ta saab seda teha õigena – kuid ta peab edasi astuma ja
ta peab seda tegema valena. See on enese jaoks võimatuna näiv ja iseennast hävitav ülesanne.
See tähendab, et ta on ootel ja valmis, et jätkata möödunus –
valmis sõnu ütlema ja enese eest seisma. Ta on alati valmis
lahinguks ja ebameeldivusteks – ta ei taha seda, kuid ta teab, et
ta peab, kui teine/ teised ei reageeri talle toetavalt ega temale sobivat
lahendust otsides. Seega peab ta kasutama ennast ületavat jõudu, et näidata ja tõestada enesega seonduva olulisust ning teis(t)e osa ja tähtsust selles. Ta peab olema enesest suurem, sest tegelikkuses on ta hirmul, haavatud, õrn ja ennast häbenev.
Ta ei taha tüli ega vägivalda, kuid ta tahab
vabaks saada – enne tema ei saa, kui on enese loo enesele sobivaks
teinud. Ta ei nõustu reaalsusega ega tegeliku lähedusega, mis on
teise poolt paika pandud ja välja näidatud. Ta elab nii nagu see
oleks muudetav - kui ainult ... - kui ainult tema enam konksu otsas ei
ripuks ja ei usuks, et ta on oluline ja see kõik on segadus, mis
saab läbi, kui lugu on õigeks tehtud.
See on mõistetav enesekaitse vajadus, mis teda tagant lükkab ja
paigal hoiab, sest on täiesti õudne – maailma lõpuna tunduv
kogemus - võtta vastu teadmine, et tal tuleb elada ja toimetada koos
inimes(t)ega, kes ei taha temaga koos olla ja, keda tegelikkuses ei
huvita see, kuidas tal on ja, mida ta tunneb ja, kes ei näe vajadust,
midagi muuta, kuna tema heaolu ei ole prioriteet ega arvestamist
vajav.
Olulisim muutus, mida inimene, kes kasutab solvumist, kui ennast
abistavat tehnikat, saab teha – tema ise teeb, esimese asjana,
endale selgeks - mida, miks ja, kellele tema, midagi öelda tahab –
enese täpne ja selge sõnum. See on ennekõike oluline temale endale
ja ehk ei olegi siis, ennast mõistnuna tarvis, kellelegi teisele,
midagi öelda.
Oluline on mõistmine, et tunneteenergiaga saadetud sõnumi edastus
ei vii sõnumit lahenduseni, sest on üsna tavaline, et sellele
vastatakse samal moel ja/ või sel moel väljenduvast inimesest
astutakse, kui ebamugavast ja mõistmatust, eemale.
Mõistmine ja mõtestamine – Kes mina olen? Kes mina selles
suhtluse/ suhte seotuses olen - kelle rollis ma olen, mis on minu
õigused/ kohustused selles rollis olles? Millised rahuldamata
vajadused minus ilmnevad? Millise tunde info ja miks minus kõneleb?
Mida on minul olnud vaja saavutada ja, miks ma selle poole olen
püüelnud?
Millega tuleb minul arvestada ja mida teen siis, kui mind ei kuulata
ega minuga arvestata – kas ma siis teostan suhte sisu ja läheduse
astme muutuse? Kas mina võtan olemas oleva info, kui reaalsuse vastu
ja arvestan sellega, et teine ei muuda/ ei muutu, sest ei ole
huvitatud minuga suhtest/ lähemast seotusest? Kas üldse ja,
millisena on seejärel, selle teisega, suhtlemine võimalik?
Inimesed ei kao, üksteise eludest ja maailma seest, lihtsalt niisama
ära - nii nagu väiksena, nii tuleb sageli ka täiskasvanul jääda
seotuks ja kontaktis olevaks. Erinevatel asjaoludel, kuid ka justkui
juhuslikult, tuleb kokku saada, koos olla ja ka suhelda, et erinevat
infot edasi öelda ja/ või vastu võtta.
See tähendab, et tuleb suhelda ka selle inimesega, kelle peale
ollakse solvunud ja, keda oodatakse kohale, et selgust saada ja
muutus teostada. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb ette ütlemisi ja
tunnetega seotu info edastust. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb
suhelda nii nagu ei oleks enesega ja selle inimesega seotud
ühendusega, midagi valesti. See tähendab, et proovitakse vastu
pidada ja head nägu teha, kuid samal ajal vajatakse kontakti
vajamineval tasemel ja endiselt avatud loos.
Solvunu jaoks tähendab see frustratsiooni – Mina ei ole see, kes
ja milline ma olen – mina ei saa olla see, kes ja milline ma olen –
mina ei saa ennast välja näidata ja ma ei saa enese peidetud mina
ära muuta – mina olen vale – mina ei taha vale olla.
Inimene ei pea enesele ega teisele valetama - teadvustamine – mina
ei ole selle inimese sõber ega ka vaenlane ja vastupidi ka – teine
ei ole minu sõber ega vaenlane. Meie vahel ei ole, meid, kui üheks
tervikuks Meie-ks ühendavat, suhet – meie vahel on rollide soetus,
millega kaasneb kindlates piirides toimuv ja kindlaks määratud
suhtlus – ei enamat.
Mina ise saan need piirid ja selle sisu paika panna – timmida
läheduseastme, suhtluses jagatava ja kontakti intensiivsuse ja
pikkuse. Nende otsuste ellu viimiseks ei pea mina saavutama teisega
kontakti ega vajama tolle nõusolekut – täiesti edukalt ja
lubatult saab endale olulise täide viia ega pea seda selgitama/
põhjendama/ korvama.
Selle töö tegemine on täiesti normaalne ja vajalik – see on
vastutuse võtmine enesega seonduva eest. Mina ise olen ennast paika
pannud – see ei ole karistus ega sõda, vaid rahu ja normaalsus,
kui inimene on ennast vabastanud ootusest – lõpetanud solvumise.
Ta ei oota ega looda ega vaja enam, et teine tuleks tagasi ja,
kasutades õigeid küsimusi, näidates välja, et arvestab, kuulab ja
panustab teistsuguse tulemuse jaoks. Teine ei ole enam sel moel tähtis ja oluline, kui ta varem oli.
Kui teine oleks seda tahtnud teha, siis see oleks juba ammu teoks tehtud - olema saanu ei olnud eksitus ega vale –
teise poolt teostatud valiku peale ju inimene solvuski siis, kui tema ise ei tahtnud
reaalsust vastu võtta ja muutunud/ muudetud maailma uute piiridega arvestada ning seejärel enese omad paika panna ja teostada – solvumine
tähendas, et ta jäi sellesse, mida enam ei olnud ja sinna, kus temale enam kohta ei
olnud - just sellepärast ta oligi vale ja ei saanud iseendana olla.
On oluline mõista, et olevas elatakse sellise reaalsusega,
mis ja kuidas on olemas ning kasutada on võimalus(ed), mis on endal ja enese jaoks reaalselt
olemas - see ongi vastutuse võtmine iseenda ja enesega seonduva eest.
Seda, mida ja kuidas ei ole – seda ei ole olemas – uskumise ja
lootuse viljelemine selle saavutamiseks ei ole eluterve lahendus.
Oluline on enesele selge ja kindla sõnumi andmine - Mina ei karda enesena ja enese eest seista – ütlen ennast välja
ja teostan ise ennast – teen vajalikud otsused ja viin ellu
vajaminevad muutused – see tähendab, et mina ei jätka vales – kui keskkond/ lähedased
ei toeta ega tule kaasa, siis teostan endaga seonduva ühepoolselt.
Elangi ja olengi nii nagu on enese jaoks sobiv ja õige. Ega vali seda
keskkonda ja seda, mis ja kes on mind vähendav – kohad, kus inimesed ei ole
teadlikud endist ega kasutusel olevatest lahendustest ja
väljendustest – enese jaoks valede tunnete tõkestamiseks kasutatakse selle väljenduse/ inimese ära
keelamist, kontrollile allutamist ja valeks nimetamist, kelle
valikute tõttu need tunded, inimeste sees, ilmnevad. See on nende valik, kuidas enese tundeinfost iseendale keelduda ja seda muuta.
Mina ei pea saama omada/ kogeda seda, mida minul, endale ja minu jaoks, olemas ei ole. Olemata jäämine ei tähenda ega näita puudust ega vajadust ega ülekohut –
ma ei sõdi vastu reaalsusele. Ma ei jää ootama küsimusi ega istuma
laua alla – kui toimuvas hetkes on võimalik, siis ütlen ennast
välja ja annan teada enesega seonduva, kui see ei ole võimalik, siis
teen enese otsused ja sammud ise teoks – annan need enesele teada ja panen punkti
möödunule.
Kui kunagi ilmneb vajadus või saab olema reaalne põhjus, siis enne, kui võtan suhtluse/ suhte vastu ja muudan seniseid piire ja vaatan üle läheduseastme, annan teada, mil
moel ja kuidas mina näen ühes olemist - pean läbirääkimisi tuleviku jaoks. Minul on õigus ennast välja
öelda ja enese eest seista, kui teise ettepanekud või tahtmine ei ole minule sobiv ega minuga arvestav - minul on õigus sellisest seotusest/ lähedusest keelduda ja see ei tee minust halba ega ülekohtust inimest. Mina ei pea olema lojaalne, millelegi ega kellelgi, lihtsalt sellepärast, et olen olemas.
Solvumise ilmnemine tähendab takistatud lähedust – on vajadus
olla koos, kuid enesel on olemas põhjus, miks tuleb olla eraldi või
on välises olemas takistus, miks ei saa olla koos. Väikesele
lapsele on enesega seonduv ainus võimalik ja kättesaadav –
loomulik on olla koos ilma häirete ja vahedeta – olla piirangutest
vaba ja olla ühendatud.
Samas on igas keskkonnas hetki, millal ja inimesi, kellega tehakse
vahe vahele. Selle jaoks, kelle ette joon tõmmatakse, tähendab see
seda, et ühes olemine, kui iseendana olemine, on takistatud. Selle
jaoks, kes on ise vahe teinud, tähendab see seda, et ühes olemist,
kui iseendana olemist, enam kõiges ja kõigiga ei valita. Vahed inimeste vahel
tähendavad seda, et kõik ei ole kõigiga samal moel ühenduses,
kuigi ollakse endiselt ühes. Vahe tegemine on tajutav kõigile, sest
see muudab olemas olevat ühist – see ei ole enam tervik.
On vahesid, mis ilmnevad hetkeks, kuid on ka neid, mida ei kaotatagi
ära ja on vahesid, mis on olnud koguaeg olemas, kuid neid ei tajutud
ja need ei paistnud välja, kuni need kohad ei olnud olulised või
kätte jõudnud. On vahesid, mis pannakse paika varjatult, kuid on ka
neid, mis teostatakse suurelt ja avalikult. Samas on ka vahesid, mis
on olemas ja tuntavad, kuid väidetakse, et neid ei ole. Inimeste
vahelised vahed tähendavad alati takistusi, kaotust ja muudatusi –
olgu see siis, tegelikkuses toimuv, mõtetes aset leidev, kuid ka
uskumusi muutev.
Inimesele on loomulik, et ta tahab parandada enesega seonduvat – ta
ei taha olla takistatud – ei ole vahet, kas see on teise inimese
poolt ette pandud tõke või tema enese otsus - tema tahab olla vaba
ja liikumises – olla seotud kõigega, suhelda kõigiga, vaadata
avatult otsa kõigile, tunda ennast kõigiga ohutult ja turvaliselt –
omada võimalust valida endale oleva hetke vaba ja parim väljendus
ning teostada see ilma piiride ja keeldudeta.
Inimene, kes on vaba piirangutest ja valest ja vajadustest, loob
enamat – ta teeb seda olema ilma piiranguteta ja kedagi teist
vähendamata – vastupidi – ta tahab, et sellest saadaks osa ja
see annaks ka teistele võimaluse kogeda enamat. Inimene, kes on
piiratud, ümbritsetud ja kammitsetud valedest ning kogemas vajadusi,
ei loo kõigile ja vahel ka mitte iseendale – ta ootab, otsib ja
valib endale parimat, et täita oma vajadusi, kaitsta ennast vale
eest ja tulla toime piiratuses – tema võib ja saab seda teha ka
teisi vähendades – kellegi teise arvelt.
Takistuse ja segaduse korral otsib inimene lahendust – ta annab
endaga seonduvast teada ja ta otsib ning ootab välisest infot lisaks
– ta suhtleb, et leida üles takistuse põhjus ja kõrvaldada see.
Laps pöördub oma vanema/ kaaslase poole – ta annab endast teada
ja ootab vanema/ kaaslase vastust – miks on/ kuidas on/ kuidas
olema saab. Suurem laps pöördub kasvataja/ vanema poole, et too
teda aitaks kaaslasega seotud loo juures.
Lahenduse otsimine tähendab mõistmise otsimist, arutelu ja
läbirääkimisi – väikene laps ei mõista enese osa, enesega
seonduvas, loos ja seda, et tema enese osa tähtsus kasvab aina
olulisemaks – oluline on see, kuidas ja, mida tema ise on teinud
ja, kuidas olnud ning see, kuidas ja mida tema ise vajab ning ka see,
kuidas ja mil moel tema ise olukorda suhtub ning ühes olemisse
panustab.
Väikene laps ootab tingimusteta ühes olemist – vahesid ei tehta
ja välja ei jäeta. Üha suuremaks kasvav laps mõistab oma
käitumise osatähtsust, kuid ka tema ootab, et koos olemise alus on
tingimusteta ühte kuulumine - tema on olemas ja ühes ning samas on
kindlad perekonnaliikmed olemas – nad on koos – see näib olevat
nähtav ja kogetav normaalsus. Sama kehtib lasteaiarühma ja klassi
ja õues kohatud kaaslaste kohta – kõigis neis ühendustes on
lapsel oma koht olemas – ta ju näeb seda ja teised kinnitavad
selle üle.
Ajas kogeb laps, et ta võib olla teistega koos, kuid ta ei pruugi
olla iseendana ja kõigesse ühte võetud – see, mida ta kogeb ja
näeb ühes olemisena, tähendab tegelikkuses enesega seotud
keskkonnas erineval moel toimuvat ja erineval moel väljenduvat
suhtlemist. Veel olulisem tõde on selles, et iga suhtlemine ei
pruugi olla suhe – enesele valitud seotus, milles tahetakse
osaleda, millesse väljenduda ning, mida soovitakse alles hoida, sest
seda hinnatakse oluliseks.
Inimene, kes on olnud laps, kes on kasutanud solvumise tehnikat, et
enesega seonduvat lahendada ja parandada, kuid, kellel see ei
osutunud õnnestunuks, sest ta kaotas vajamineva tähelepanu - temale
sai osaks vale tähelepanu, ta ei saavutanud läbirääkimisi, ta
jäeti üksinda, ta vajas eemaldumist enese jaoks valest, kuid ei
saanud/ ei lubanud endal seda teoks teha, sest vajas Olulise Teisega
kontaktis olemist.
See inimene jäi kinni solvumise seisundisse – on olemas ootus,
sest on vajadus – on olemas vajadus, sest on millegi järele puudus
– on puudus, kuna on olemas info/ kogemus, et vajaminev on/ oli
võimalik, kuid temal seda, sel moel, ei ole (enam) olemas.
Solvumise kestmine tähendab, et laps oli olnud 100%-lises suhtes
inimesega, kes ei vastanud temale samaga. See laps oli seotud, enese
jaoks Olulise Teisega, – oma Emaga/ Isaga - kuid tema ei olnud,
ema/ isa jaoks, samal moel oluline ega vajalik.
Laps vajas oma isa/ ema, kui enese kindlust ja olemas olemise alust,
kuid erineval moel väljendunud valikuline ja katkendlik suhtlus
andis talle teada, et vanem ei seisnud oma lapse kõrval – nad ei
vaadanud ühte suunda ega kõndinud kõrvu.
Mida vähem oli neil ühist ja jagatavat seda kaugemal need kaks, kes
olid omal moel kõige lähedasemad inimesed, teineteisest olid. Neil
oli vahe vahel, sest vanemal oli oma rada, omad eesmärgid ja laps ei
kuulunud alati nende hulka – vanem sai oma lapseta elada nii nagu
teda ei olekski olemas.
Selle infoga kohtunud lapsel ei olnud võimalik enda positsiooni ja
enesega seonduvat parandada ega suhtlust lähedasematele alustele
viia – laps nägi ja koges tõde, kuid ta valis solvumise ega
astunud enese jaoks vajalikku sammu – olla eemal ja olla sõltumatu.
Ta ei teinud enese, kui eraldi oleva indiviidi jaoks vajalikku sammu
teoks, sest ta jäi ootama olulisema vajaduse täidetust – lähedust
selle inimesega, kes oli, lähedal olles, sageli kõige kaugem
inimene maailmas.
Solvunud laps vajas, et tema vanem vajaks teda - siis ta ei jätaks
last, siis ta arutaks lapsega seonduvat – siis oleks laps talle
oluline. Mida rohkem proovis laps lähedust saavutada, seda kaugemale
vanem ise astus ja seda kaugemale ta last enesest tõrjus ja peletas
– ta ei talunud rohkem, kui tema jaoks võimalik oli. Laps ei
andnud talle ega olnud temas ega olnud tal seda, mis oleks vanemat
tema poole tõmmanud. Laps ei olnud vanemaga üks ja vanem ei tahtnud
temaga üheks saada.
Sama muster kordub suureks kasvanud laste olevikus – läheduse
vajaduse ilmnemine sellise inimesega, kes võiks/ peaks/ saaks temaga
ühes olla, kuid sellest hoolimata teda ei vali – taas tuleb mängu
solvumine, kuna läbirääkimisi, et muuta olevat, ei toimu –
olevat ei saa muuta, sest kahe inimese vahe on vahel ja seda ära ei
kaotata.
Selliste kurbade, kuid vihaste lugudega antakse edasi sõnum –
Iseseisvu ja vali ning tee ise teoks enda jaoks sobiv ja õige
kaugus, sisu, kontakt või selle lõpetamine selle inimesega
seonduvalt, kes ei vali Sind!
Inimese jaoks väga oluliseks peetud, kuid ajas olemata jäänud
kogemused, tähendavad ära jäänud võimalusi – inimeste vahel ei
toimunud läbi rääkimisi, jäi ära ühine arutelu ja puudusid
selgitused, mis oleksid lahendanud segaduse. Inimene mäletab
selliseid jälgi solvumistena – ta ei ole nõus sellega, kuidas oli
ja ta ei ole nõus sellega, kuidas sai olema – oluline samm ja
tähtis otsus on vahepealt puudu.
Solvumine on automaatne reaktsioon, mis ei pruugi, teistele
nähtavalt, inimesest välja paistagi ega ka temale endale teadlikult
kohale jõudagi siis, kui see väljendus on olnud häbistatud,
keelatud ja karistatav, kuid ka siis, kui sellest on saanud inimese
nö loomulik olemine – olev viib läbi aegade teda tagasi – viib
kunagise laua alla istuma ja, midagi ootama.
Tegelikkuses on solvumine inimese info iseendale – minul on vaja
ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, et enese info teis(t)ele
inimes(t)ele edastada ja ühine põhi luua ning võrdsena arutelus
osaleda, et enese/ ühise jaoks vajaminev muutus saavutada. Laps läks
laua alla või pööras demonstratiivselt ennast teisale, et erinedes
ja eristudes tähelepanu enesele tõmmata ja sel moel täiskasvanut
enesega suhtlema ärgitada.
Sellise lahenduse valimine tähendas, et last ei olnud kuulatud ega
tähele pandud temale vajamineval moel – üsna tõenäoliselt oli
temast nö üle sõidetud, teda eiratud, vaikima sunnitud või oli
ootamas ees, midagi sellist, millele laps tahtis oma sõna sekka
öelda, et muuta enesele osaks saavat kogemust.
Solvumise kasutamine, kui suhtlemisele ärgitamine, ei tulenenud
sellest, et üksinda jääda, vaid vajadusest koos olla ja olulise
ning õige tähelepanu osaliseks saada. Kuid täiskasvanu tavaline
tehnika oli jätta laps üksinda – las mõtleb oma käitumise üle järele.
Teine variant oli, et täiskasvanu hakkas, üksinda või teistega
ühes, last arvustama/ osatama.
See tähendas, et soovitud ja vajamineva tähelepanu asemel sai lapse
osaks hülgamine – ta kaotas sellegi tähelepanu, mis tal vanemaga/
teistega ühes oli olnud. Nn ühise rinde moodustamine, aga tähendas
seda, et teised olid ühes ja ühinenud, kuid laps oli sellest
kooslusest väljas ja eraldi – ta tajus selgelt vahet tegevat piiri
– tema oli samas, kuid ta oli üksinda.
Laps oli vajanud õiget tähelepanu, võrdsete vestlust, toetuse
leidmist, et mõjutada enesele osaks saavat – tegelikkuses tähendas
see täiesti normaalset soovi tõsta ühiselu kvaliteeti ja osaleda
iseenda elu valikutes – laps nägi enese vastutust ja tahtmist
ennast teoks teha. Kuid ta koges, et teda ei kuulatud ühes olles ja
talle ei tuldud järele, kui ta teisale pööras – rohkem arutelu
võimaldavaid võimalusi ei olnud – jäi üle osaleda
tunnetekarussellides ja leida ise enda sisemistele pingetele, mis
kuhjusid enese jaoks valest, lahendusi.
Solvumist kogenud lapse elus on suhete seotusi ja lähedusi, mis
katkesid ja muutusid oma olemuselt, kuid tegelikkuses tema ei saanud neid muudatusi ellu viia. Seega on olemas argine pealispind ja sügavustes
peituv – ta ei ole iseendaga üks ja ta ei ole iseendaga aus.
Argine on jätkunud suhtlus, sest inimesed toimetasid ja olid ühes
edasi. Alateadvuse sügavustesse on peidetud täitumata jäänud
vajadus – kehtestada enese piirid, hoida neist kinni ja vähendada
lähedust ning teise inimese olulisust – teha ennast sõltumatuks
sellest, kes ei arvesta temaga, ei hooli temast ega austa teda, kui rollipartnerit ja inimest.
Erineval moel teostatud kommunikatsiooni tulemusena oli olemas info, mille alusel sündis otsus viia suhtlus uuele alusele kohas, kus laps elas ja nende inimestega seoses, kellega koos ta pidi elama/ olema. See keegi, kellega jäi teostamata uus ja enese otsusel põhinev
lähedus ning suhte sisu, võis olla ema, isa, mõni muu
lähisugulane, õpetaja/ kasvataja, naaber, kaaslane.
Teostamata
jäänud otsus ei tähenda rahu, vaid pooleli jäänud sammu – püsivat vajadust olla päriselt see, kogemas seda ja seismas tegelikkuses seal, kes, mida ja kus inimene omaenese otsuse järgi on.
Solvumisest kinni hoidmine tähendab, et inimene, kes on selles loos
endiselt, kui Laps, ei taha oma sammu teoks teha – ta ootab
läbirääkimisi – kui oluline teine arvestab, kuulab ja hoolib,
siis temal ei tule ühendust lõhkuda ning enese jaoks olulise
inimesega enese jaoks olulist lähedust kaotada.
See on mõistetav hirm ja olulise vajaduse ilmnemine, kuid samas on see enese arengu peatamine/ peatumine, mis on seotud enesega seotud inimestes ja keskkonnas toimuvate muutuste ja avalikuks tulemistega ning kõige sellega, kui reaalsuse vastuvõtmisega.
Mis
Sul juhtus? - Mida Sina vajad? - on need
küsimused, mida solvunud laps ootab. Ta ootab vanema huvi ja
valmisolekut lähtuma lapsest – kuulama, tegelema, osalema lapsest
tulenevast ja lapsele vajamineval moel.
Tavaline
on see, et laps/ inimene kuuleb küsimusi vähe teisel moel - Mis Sul viga on? - Mida Sina tahad? - kuid need ei
tähenda avatud suhtlemise algust, vaid vaikima ja lõpetama suunavat
ning jõulist vastulööki andvaid väljendusi. Mis omakorda
tähendab, et küsimuste sisu ja nende esitamine ei lähe omavahel
kokku, kui vanem/ teine inimene näitab välja oma vastumeelsust,
tüdimust, viha, põlgust, halvustamist – siis see ei ole see, mida ja,
kuidas laps/ inimene teiselt oli ootamas.
Mis Sul juhtus? ja Mida Sina tahad? ja Mida Sina vajad? on head küsimused
– laps võib proovida neile vastata ja ka enese vajadusi
väljendada, kuid on üsna tavaline, et ta peatub toimunul ja on
kinni tunnetes – see on mõistetav, sest laps kogeb seda, et temas
toimuv ei ole hea, sest tema kogemus ei olnud hea – ta vajab,
enesekaitset teostades, vanema abi ja toetust.
Lapse
puhul on tegu enese ja toimunu kogemisega, kuid põhjuste kaudse
adumisega – tunnetamisega, et tema piire rikuti ja temaga seonduv
ei olnud ainult tema enda süü/ vastutus. Lahendus, mida laps oma
vanemalt ootab, on kinnitus, et tema on oma vanemale oluline ja ta
saab, vajadusel, õige tähelepanu osaliseks – vanem ei tee talle
liiga, vaid hoiab teda ja väljendab seda selgelt ning üheselt
mõistetavalt ega muuda seda tõde teiseks – ei kunagi enam.
See
on turvatunde otsimine, ehmatanud iseendale, kuid samal ajal on see
loo pealispind ja kaude lähenemine, sest tegelikkuses vajab laps
läbi rääkimisi – ta on näinud ja kogenud vanema, kui Ema/ Isa rolli esindajaga, seonduvat valet – oli väljendus, mis ei sobinud/
oli tegu, mis ei olnud austav/ oli otsus, mis ei olnud arvestav/ olid
sõnad, mis ei olnud kohased. Laps vajab, et vanem võtab toimunu
eest vastutuse ja kannab tagajärgede eest hoolt.
Enese
info, vanemale, edastamine on tõsine töö ja ettevõtmine. Sageli
puudub lapsel oskus ja julgus ennast välja öelda – on aegu, mil
laps ise ei saa või veel ei oska ennast väljendada. Sageli teda ka
ei kuulata ega võeta tõesena/ tõsiselt võetavana/ võrdsena –
selle asemel teda naeruvääristatakse ja nimetatakse valeks –
nimetatakse iseloomustavate nimedega nii nagu ta olekski selline Kes.
Räigemal
juhul võib osaks saada mingi karistus ja füüsiline/ vaimne
vägivald - võivad kõlada ka laused - Kes Sina selline oled, et
midagi nõuad? Kuidas saad Sina sel moel oma Emale/ Isale teha! Oled
tänamatu! - need on infoga varustatud vastulaused siis, kui laps on
andnud vanemale tagasisidet mitte edukalt ja mitte kvaliteetselt
teostatud teda enese east vanemaks kasvama sundivate kogemuste eest.
Vanem
ootab, et laps on mugav, ise ennast reguleeriv, toimunut unustav,
iseendast vaikiv. See on soov, et laps oleks selline, milleks too ise
veel võimeline ei ole ega peagi seda olema – laps, hoolimata oma
vähemast vanusest ja vähematest oskustest, ei pea nõustuma ega
leppima olukorra ja käitumisega, mis on vägivaldseteks
liigitatavad.
Reaalselt
või kaude teostatud laua alla peitumine on protest ja toimuvast ära
minemine – see on selge sõnum, et toimuv on vale/ keskkond ei ole
sobiv/ enese sees on segadus. See on sõnum – mina olen ühes siis,
kui mina olen oluline - minuga arvestatakse ja mind austatakse –
mina näen ja kogen seda päriselt.
Väikesel,
kui ka suuremal lapsel on võimatu vahetust keskkonnast lahkuda –
temal puuduvad ressursid ja õigused. Tema elu traagika seisneb
selles, et tema ise peab laua alt välja ronima ja edasi kestma ning
jätkuvalt kogema ka siis, kui läbirääkimisi ei toimu.
Tema elu on
kogetav kiusamisena, kui ta ei saavuta põhilist – temaga ja tema
infoga arvestatakse – ta kogeb ennast kiusatuna, sest ta on
teistest vähem, kuna temal on jäänud saamata kogemus, et temal on
võimalik teostada, enesega seonduvas, enesega seonduv muutus temale
vajamineval moel ja ajal.
Laps
ronib ise, laua alt, välja või teda kästakse seda teha. On üsna
tõenäoline, et teda karistatakse ja nimetatakse ja
naeruvääristatakse enese vajadustest teada andmiseks kasutatud
lahenduse eest. See tähendab, et elu jätkub, kuid lugu ei kao.
Peale laotatakse häid, kuid heidetakse ka halbu aegu.
Taas
tuleb kätte kordi, mil solvumine ennast ilmutab ja kunagine Laps
jääb õige ja vajamineva, temale tähelepanu pöörava, vahetu
kontaktita – Mis Sul juhtus?/ Mida Sina tahad?/ Mida Sina vajad?
- ta jääb ootele, et alustada, endaga seonduva põhjal ja enese jaoks, läbirääkimisi.
Sel
moel saab laps oma minevikku kinni jääda – tema seljataha jääb rodu
solvumisega märgitud koos olemisi ootavaid saale, kuhu, peale tema
enda, kedagi teist ei ole sisse astumas – kohale oodatutest mõnda ei ole enam
olemaski ja mõni ei pidanud möödunus ega pea ka olevikus
vajalikuks seda teha.
See tähendab, et need eluliselt olulised küsimused tuleb temal endal, iseendale, esitada ja ise neile ka vastata - temal on vastutus enese ees. Kõik selle, mille keegi teine saab temale anda, saab too ka ära võtta - kunagine laps ise on kogu see aeg olnud enese pidav põhi ja tugev seljatagune.
Inimene
kogeb olukorda enese kiusamisena, st enesega mitte arvestamisega siis,
kui temaga seotud keskkonnas ei arutata temaga seonduvat ega jagata,
tema kohta käivat, ausat ning õigeaegset infot ja, mis olulisim -
ei kuulata teda ära siis, kui on midagi olulist, milles tema soovib
muutust – temal on olemas põhjused, miks tema seda soovib teha ja
ja olemas ka tingimused, mil moel peab muutus olema saama - millega ja kuidas tema on nõus.
Inimene
kogeb olukorda kiusamisena, kui temaga ei räägita ja temast ei
räägita temale vajamineval moel. Inimene kogeb toimuvat
kiusamisena, sest teda eiratakse – elu läheb edasi, vanal moel,
hoolimata sellest, et tema on enese välja öelnud ja/ või näidanud.
Selline
inimene kogeb ennast üksinda ja eraldi olevana ning hoolest ja mõistmisest ilma jäänuna – seda teadmist edastab talle solvumise tunne.
Solvumine tähendab, et ta on peatanud aja ja ootab muutust, et alles
seejärel, vabanenult, ühes edasi olla. Solvununa ootamine tähendab,
et ta istub justkui laua all – ta on olemas ja kohal, kuid samas on
ta ära. Ta ootab, et tema ära olekut/ puudu jäämist märgatakse
ja teda otsima hakatakse – ta ootab enesele tähelepanu –
kontakti võtmist ja vahetu kommunikatsiooni algamist.
Mitte
igalühel ei ole, trumbina, tagataskust välja võtta piraatide
kuldraha nii nagu Elizabeth Swannil, et nõuda, enese eluga seonduva
jaoks, läbirääkimiste korraldamist ja, et teda, kui ühena kõikide
hulgast, ka kuulatakse – kuigi Elizabeth näis võrdsena ja oli
südikas, siis ta ei olnud piraatidega sama ega võrdne – temal
puudus kogemus piraatide maailmast, ülevaade tavadest ja kokkupuude
mõttemustritega – ta sai selle kogemuse, valis oma sammu ning, mis
peamine - saavutas enese ellujäämise ja puhtuse.
Inimene,
kes on jäänud ootama suhtluse algust, kogeb seda aega kestva
kiusamisena siis, kui mitte keegi ei tule, mitte keegi ei otsi, mitte
keegi ei tee välja. Solvunu ei mõista, et selline vaikus ja üksinda
jäämine ongi teise inimese vastus tema enda käitumisele/ valikule/
sõnumile – see on tolle teise lahendus, kuidas toimuvaga toime
tulla. See on ka sõnum, et tema ei tee midagi – tulgu solvunu ise
laua alt välja ja alustagu kontakti võtmisega – ärgu mossitagu –
tulgu ise ja olgu ühes edasi.
Solvumine
on sellise, erinevasse ikka jõudnud, Lapse lahendus, kes on väiksena kogenud
ülekohut/ hoolimatust/ enesele mitte vastuvõetavat/ iseendast keeldumist/
vaimset-füüsilist vägivalda jne, ja ta ei ole sellepärast nõus
enam samal moel jätkama. See on läbirääkimiste vajadus ja teise
inimese kohal olemise ning loosse tõsiduse ja lapse aktsepteerimise
välja näitamise olulisus – teine aitab ja toetab teostada
muutust. Solvumise välja näitamine on katse teha iseenda ja enesega
seonduvat tähtsaks.
Väikene
laps ei mõista läbi rääkimisi – olukorra ja toimunu mõlema
poolset analüüsi, vastutuse võtmist ja selle põhjal teostatavat
arutelu – aluseks on olemas ühine Meie, mida mõlemad peavad
oluliseks ja vajalikuks. Läbirääkimiste juures on oluline punkt -
mõlema heaolu, väärtustamine ja hea toimetulemine on ühtemoodi
tähtsad.
Laps soovib kogeda ja näha enese väärtust – olla see
Mina, keda vanem vajab/ peab oluliseks ja seepärast asetub lapse
kõrvale ja poolele – laps vajab, et nad on üks – mõlemal on
üks ja seesama eesmärk – lapsega seonduv on oluline.
Vanemad
kasvatavad oma lapsi ja vanemad õpetavad oma lapsi – tugevad ja
osavad vanemad ei allu jonnile ega lapse kapriisidele ja nad ei
nõustu solvumisega. Vanematele ei meeldi solvumine, kuigi väikene
laps võib, solvununa, väga võluv välja näha. Vanemad valivad
solvumist eirata, kui nad ei näe ega vaata enese osa loos, vaid
näevad last, kes segab, enese kapriiside ja nõudmistega, vanema elu
ja tegemisi – laps kiusab.
Solvumise
eiramine tähendab, et vanemad ei mõista oma laste sõnumeid ega
lasku nendega võrdsete läbirääkimistesse. Kuid vanem võib,
solvununa väljendumise lõpetamiseks, kasutada ära ostmise ja
tähelepanu teisale juhtimise taktikat või kasutada ka vägivalda - kuid see ei lahenda solvumise põhjust.
Eiratud
ja mõistmist mitte kogeval lapsel tuleb ise välja astuda ja enese
solvunud olemine ära lõpetada – seni on ta teistest eraldi ja
toimuvast välja. Lapsel tuleb ise lõpetada, sest alles siis ollakse
temaga koos ja teda nähakse.
Ise, oma solvumise seisundist, välja astumine on
raske samm, sest laps oli oma vastuse, temaga toimunule, andnud ja on nüüd
ootamas, konkreetselt sellele, vajaminevat vastust, kuid see, mil
moel vanem talle vastab ja kuidas teda kohtleb, on VALE – see ei
ole vajaminev ega lahendav vastus.
Sellepärast
laps ootabki ja hoiab enese sõnumit, solvumise tunnet, kestvana
alles ka siis, kui ta enam sellisena ei väljendu – sel moel annab
ta endale ja varjatult ka vanemale/ teisele inimesele teada, et tolle
vastus ei ole vastus temale - olulisi läbirääkimisi ei ole aset leidnud.
Kiusaja on ärritaja – teise inimese õrritaja. Kiusamine on
kontakti loomisele suunatud katse – see on katse panna teist
inimest enesele reageerima. Kiusamine tähendab, et see ei ole hea ja hoidva kontakti
poole püüdlemine, vaid kontakt läbi vähendamise ja erineval moel
väljenduva vägivalla. Kiusaja ärritab kiusatut, et teda enesele
reageerima panna – sundida teda kontakti vastu võtma sellel
tasemel, millel tema seda edastab.
Sellist tegevust kogetaksegi/ tõlgendataksegi kiusamisena just üksteisest erinevate tasandite pärast - laps kogeb, et vanem kiusab teda - õpilane kogeb, et õpetaja kiusab teda - vähesema haridusega kogeb, et temast haritum kiusab teda - vaene kogeb, et riik kiusab teda maksudega jne.
Ennast kiusatuna kogemine tähendab, et tegemist on ebavõrdsuse kogemisega, enese vähemana nägemisega ja vastupanu avaldamisega toimuvale/ seda võimalikuks tegevale isikule, mis siis, et tegemist on loomuliku katsega panna inimest enese eest vastutust võtma ning tõsta või ärgitada teist kasvama ja pürgima endaga samale/ olevast järgmisele tasemel.
Kiusamine, mis väljendub info moonutamisega ja inimese manipuleerimisega, on katse teda vähendada - panna teda reageerima, et too valiks kontakti loonu taseme ja seal - tunnetega lahmimise sõjas - on toda võimalik veel rohkem, endast, allapoole suruda.
See on võimalus, kuidas näha ja kogeda reaalselt, et sel moel ollakse teisest üle - kuid see tähendab, et ise ei kasvata, inimesena, enese teel ja arengus edasi, vaid omades jõudu, väljendades kontrolli ja teostades võimu nähakse ning tuntakse ennast teisest üle olevana. Kiusaja kiusab, sest eneses sees ta teab ja enese elus ta näeb, et teine on temast enam.
Kiusaja, hoolimata oma vanusest, on endiselt Laps, kes ärritab oma
vanemat/ olulist täiskasvanut/ kaaslast selleks, et kontakti saada –
ta vajab tähelepanu enesele – ta vajab võimalust avada/ lahendada
oma tunded, millele ta nime ei oska anda, millega tema ise tegeleda
ei taha/ ei saa. Kiusamisega saavutatud kontakt annab talle võimaluse
suunata, teist inimest, endale negatiivse jõuga vastama, et saada
võimalus avada enese varjatud ja suletud pool – elada ennast välja
– teostada oma viha ja valu – leevendada ülepinget ja lahjendada
segadust.
Alguses on laps lihtsalt see laps, kes pöörab ennast vanema poole,
et suhelda – jagada, küsida, kogeda – see on loomulik enese
olemas olemisega kaasnev ennast väljendav ja vanemat ning Maailma
tundma õppiv kommunikatsioon. On aegu, mil vanem on ainus/ olulisim
lapse suhtluspartner – vanem on see inimene, kes saab toetada
vajadusepõhist arenguprotsessi – vahetu, toetav ja aus vastus Lapse avastustele,
sammudele, tunnetele.
On hetki, mil vanem kogeb ärritust, sest teda segatakse, millegi
temale olulise juures – tema ei taha keskendunud kontakti – tema
ei taha oma pühendunud tähelepanu lapsele suunata. Laps tegelegu
ise endaga – kuuletugu ja jälgigu vanemat, et mõista, millal ja millega sobib segada ja, millal mitte.
On hetki, mil vanem on ärrituv – ta on tundlik – ta vajab rahu
ja ise olemise ja ise valimise vabadust. Laps võtab, tähelepanu
nõudes, vähemaks sealt, kus enese jaoks on niigi vähe järgi.
Ärritunud ja vihase vanema reaktsioon ei ole vastavuses lapse omaga
ega sageli ka täiskasvanule kohane – see on üle võlli ja karm.
*****
„Oli aeg, mil vanemad lapsed käisid muusikakoolis ja kodus tuli
neil harjutada pillimängu ning õppida mõnele pahimat nuhtlust –
solfedžot. Pillimäng oli, minu kui vanema jaoks, lihtne – laps
luges nooti ja mängis etteantud lugu teatud arv kordi läbi –
harjutamine oli selgelt näha ja lapse enda teha. Solfedžoga oli
raskem – seda tuli kontrollida ja õpetada.
Mina ei ole musikaalne, klassikalise muusika õpetamise mõõdupuude
järgi, ega oma ka musikaalset haridust. Vanemate laste isa oli
konservatooriumis õppinud ja ametilt helilooja, kuid ta ei valinud
õpetada ega aidata lapsi töödeks/ eksamisteks valmistumisel. Mina,
kes ma ei olnud pädev, olin kõrval, küsisin ja kontrollisin üle.
Olin ärritunud, vihane ja üle võlli, kuid ei läinud ära ega
lasknud lapsel vahele jätta.
Tänases mõistan, et olin vihane, sest olin ebakindel ja
rahulolematu – teema oli minu jaoks raske ja ma kogesin seda ülekohtusena, sest kõrvaltoas magas/
oli ärkvel see, kes oskas ja teadis suurepäraselt kõike
vajaminevat – ta oli ka õpetajana ametis. Olin vihane, sest olin abitu - teine ei
võtnud vastutust ega toetanud teekonda.
Tänases mõistan, et olin
kannatamatu ka siis, kui laps ise ei võtnud vastutust ega tahtnud
teemaga tegeleda – tema õppis koolis – ei mina, kuid mina ajasin
tagant ja hoidsin teda paigas senikaua, kuni ta oskas ülesantut.
Mina kasutasin enese jõudu ja energiat, et lükata tagant seda, kes
ise ei tahtnud või sel hetkel ei valinud astuda - vajasin viha jõudu, sest olin abitu, kui laps ei teinud koostööd ega suhtunud endaga seonduvasse tõsiselt. See oli ka minu aeg ja ressurss, mis seal vähemaks tiksus. Aega ja närvirakke kulus, kuid mõlemad lõpetasid
muusikakooli ja said ka oma solfedžo eksamid tehtud.”
*****
Laps ei mõista ärritunud vanema reageeringut, kui sõnumit – ta
ei saa aru sellest, mida tema jaoks selgelt ja mõistetavalt välja
ei öelda. Vahel, kogedes ennast kiusatuna, ta muidugi ka keeldub mõistmisest ja enese osa nägemisest. Ärritunud ja vihase vanema reaktsiooniga kohtunud lapse
jaoks tähendab lugu seda, et olulised/ vajaminevad sõnumid on
edastatud erinevatel tasanditel. Vanem ei kohtu temaga, kui Lapsega, kes on Inimesena võrdne,
vaid kohtleb teda, kui Vaenlast, kelle Ohvrina ta ennast kogeb ja esitleb.
Tavaliselt lahenevad sellised lood nii, et vanem ei võta vastutust
enese osa eest – ta ei põhjenda ega selgita eneses/ enesega
toimunud muutust. Ta käib justkui ära ja on siis jälle tagasi nii
nagu ei oleks midagi olnudki. Selline Laps on pidetu – tema elu, ühes vanemaga, tähendab tervikuks ühendamata teekonda – on olemas augud,
mil vanemat ei olnud tema jaoks olemas ja tema ise oli vale - ta oli justkui keegi teine.
Sellel vanemal, kellel on, ka mujal, raskusi enesega seotud eluvaldkondades ja, kelle laps ei vasta ootustele, vaid toob vanemas
esile negatiivsuse – sellel vanemal on puudu vajaminevast
tähelepanust – ta ei saa olla ja kogeda ennast sellisena nagu ta
soovib ja vajab. Selle asemel näeb ja kogeb ta ennast vähemana ja
alla jäävana – inimesena, kes peab seda, mida tema ise ei taha.
Sageli ärritab - tõlgendatult kiusab, sest teeb justkui meelega ja tahtlikult - sellise vanema laps, oma vanemat, iseenda erinevusega, olemas
olemisega, tunnetega, välimusega, häälega, söömisega, sõnade
kasutamisega – kõik sobib. Vanem kogeb seda enese kiusamisena,
sest lapse iseendana olemine on järjekindel ja pidevalt silmade ees - see kordub ka siis, kui on korduvalt ära olnud keelatud.
Vanem ärritub, sest ta tahab tüli – kontakti tunnete tasandil, et
ennast välja elada. Tunnetena reageerimine on tunnetekarusselli
käivitamine. See on olukorra enese huvides ära kasutamine – lapse
teise rolli asetamine – vastutuse nõudmine ja vastuse andmise kohustamine ning vastutuse kandmisele sundimine tegude/ olemise eest, mida laps ise ei ole teinud või need ei ole, sellise raskusega, karistust väärt, sest on olnud iseolemise vaba väljendus/ kogemata või rumalusest tehtud/ enesele leitud lahendus, kuna vanem ei ole enese eest vastutust võtnud/ lapsele vajamineval moel toeks olnud.
Siia lisandub ka Lapse käest
sellise käitumise ja väljendumise ootamine/ nõudmine, mis ei ole
eakohane/ lapse rolliga kaasnev. Valetamine – enese tegude õigeks/
vajalikuks/ ainuvõimalikuks nimetamine. Keeldumine - lapse Ei ja isiklike piiridega ei
nõustuta – Minu ees ust kinni Ei pane! Minule Ei ei ütle! Minuga
nii Ei käitu! Ning ka lapsele, kel on piiratud ressursid, kuid olemas enese vajadused, vajamineva andmisest keeldumine/ lubamisest ära ütlemine - need seotakse kuulekusega ja kontrollile allumisega.
See on enese kehtestamine ja lapse allutamine. See on lapse
ebaõiglane kohtlemine ja vähendamine. See on ennast välja elava ja
enese tunnetega toime tulemise tehnika. See on info ja lapsega manipuleerimine
– see on enese Ohvrina esitlemine – Laps on süüdi vanema
muutuses, vanemaga toimuvas – Vaata, mida Sina minuga tegid!
Suletud keskkonnas saab ennast kiusatuna kogevast Kiusaja, kes hakkab, ainult alguses, enesele teadvustamatult last õrritama, et saavutada enesele vajaliku
tunnetetasandi kontakt. See on sellise vanema lahendus, kes ei ole enesest teadlik ega arvesta rollide suhte ja Lapse, kui inimese ja temast eraldi seisva indiviidiga, kel on õigus iseendale ja enesega seonduvale.
Vanemal on õigus oma tunnetele nii nagu igal
inimesel, kuid samal moel on tal olemas vastutus eluterve ja teist
austava ja isiklikest piiridest kinnipidava eluterve lahenduse
valimisele. Samuti kohustus mõistmisele, mis on tema enda teema – kus koha pealt
tema enese king tema enese varbaid pigistab.
*****
„Aegu tagasi jagasin oma elu emaga ja ju ma siis kurtsin ühte ja
teist raskust – ei mäleta täpsel enese osa, kuid mäletan, kuidas
tema salvas, et – Mida tead Sina raskustest – Sinul on lapse
jaoks pampersid ja muu luksus – Sinul ei ole häda mitte midagi!!!
Olin jahmunud emas toimunud muutusest, tema sõnade sisust ning toonist, millega need olid öeldud. Tundsin ennast valena, sest nägin, et ema näitas end Ohvrina – mis tähendas, et mina olin teinud justkui oma emale liiga. Eks ma kaitsesin siis ennast nii nagu oskasin -
osalesin, ema poolt käima lükatud, tunnetekarusselli sõidus.
Tänases mõistan, et ema koges enese tundeid – ta tundis viha,
kadedust ja solvumist, sest koges uuesti ja ehedalt enese raskusi ja mähkmetega
seotud üleelamisi – kuid selle asemel, et ise mõista ennast ja
jagada enese aega ning mõista, et siis ei olnud teistmoodi võimalik
ja ka seda, et mina, kui Laps, olin tema enese valik ja minu olevik, Lapsevanemana, ei olnud tema kiusamiseks mõeldud ning minu raskused
olidki minu selle hetke ja koha raskused, mida jagasin, Lapsena, oma Emale, sest
otsisin temalt toetust.
Ühinesin tunnetekarusselliga, sest kogesin, ema reaktsiooniga ühes, enese sees tundeid
– hirmu, solvumist, ära tõukamist, süüdistamist – need olid tunded, mis kaasnesid, kui olin
mõistnud, et ema oli minu peale kade ja ärritunud ega suutnud
endast mööda vaadata ega olnud kohal Emana. Tundeinfo, ema sisemuses peituva kohta, oli olnud ehmatav - sel hetkel ma adusin seda, kuid ma ei peatanud aega, et, sellega kohanedes, iseendaga tööd teha - selle asemel viskusin tavalisse ja kätte õpitusse ning tegelesin tunneteenergiale tunneteenergiaga vastamisega.
Tookord jäi see lugu sinnapaika nii nagu
paljud teisedki – olime kasutanud võimalust, ilma tegelikke põhjusi
mõistmata, oma tunneteenergia voogusid, teineteise äraspidisel toel, välja elada.”
*****
Inimene ei pääse oma tunnetest vabaks, ükstapuha, kui palju ta ennast ka, kellegi teise peal välja elab. Tema tunded on tema enese info, mida tema ise seni vastu ei ole tahtnud võtta ega nendega arvestada. Selleks, et jõuda lahenduseni, tuleb tal alustada iseendast - lahutada enese lugu kõikide teistest omadest ja vaadata sellele otsa, mis on Minu ja Mina, ning seejärel astuda selle sisse, et sellest läbi kõndima hakata.
Kiusamiseks nimetatav tegevus on omal moel keskkonna
tasakaalustumisega kaasnev enese regulatsiooni lahendus. Uue tulija
lisandumine, ühe liikme teistest erinev areng või arengu
pidurdumine toob kaasa ebakõla – tähelepanu teisale suundumine/
suunamine ja eelnevast erineval moel jagunemine toovad endaga kaasa
selle, et harjumuspärane, turvaline ja tuttav saavad häiritud.
Häiritus tuleneb sellest, et lisandunud/ muutunud vajadusega liige
tahab sellisele iseendale kohta ühises, mitte ainult nimelist ja
pingilist, vaid päriselt tunnustatud kohta – tema ja tema
vajaduste/ ettepanekute/ infoga arvestavat õigust.
Uue liitumine/ muutuse ilmnemine toob kaasa erinevate infode
intensiivse edastuse ja tõlgendamise – selle hetke info vahetuse
kvaliteet ja sisu näitavad ära, kui üksmeelne, avatud ja vaba või
varjatud hoovuste ja, millise pealispinna ning sisu erinevusega see
keskkond on.
Uus element toob kaasa asümmeetria, mida kogetakse takistustena ning
see tähendab, et vaja on taastada tavalisus ja voolav rütm – on
vaja uuel moel ühineda, kuid enese jaoks ebamugavat ja valet ei
taheta endaga ühte. See, kes on kohal olnud enne – see, kes on ei
taha ennast seniselt kohalt liigutada ega ennast muuta ega enesele
osaks saavast ilma jääda – see takistab teise sulandumist ja
teisega seonduvat lainetamist – see takistab uue vabadust,
teis(t)est erinevat arengut ja eheda iseendana nähtaval olemist.
Selles kohas ilmneb kiusamine – mittesobiva erinevuse ja eelnevast
erineval moel vajamise takistamine. Kiusaja ehk reeglite kehtestaja
ja nende täitmise kontrollija teeb Kiusatule selgeks, et just tema
on see, kes omab kontrolli, tema kehtestab reeglid ja kontrollib
nende täitmist – temaga tuleb arvestada. Need reeglid ei järgi
ega anna ruumi inimese järgi, vaid on kehtestatud keskkonda ja
toimuvat Kiusaja jaoks sobivana hoidmiseks.
Sellise tegevuse saab liigitada kiusamiseks, sest see on suunatud
inimese vähendamisele – olemise rahu häirivale inimesele
keelatakse väljendus, ettepanekud, olemine, mis lähtuvad
isikupärast ja iseendana olemises. Kuigi need ei ole vastuolus
ühise eluga ega ole tehtud nimme ehk teistega mitte arvestades - näidatakse ja nimetatakse need valedeks – inimene ise ehedal moel käib kiusamisega tegelevale närvidele.
Kiusaja ei tule enesest erineva ja ennast ohustavaga st enese
tunnetega toime. Pealt nägemine, et saab ka nii olla, et saab ka
sellisena olla ja, et toimuv ei allu tema kontrollile ning see mõjutab ka temaga seonduvat – on häiriv nägemine. Kogemine, et teine vajab
rohkem või saab rohkem või vajab erinevalt, tundub Kiusajale tema
enda kiusamisena kogeda.
Kiusaja, kes kogeb ennast kiusatuna, ei ole vaba – tema omab seda
keskkonda/ tema on suletud sellesse keskkonda. Tema on ennast alla
surunud, peitnud, ohverdanud, kaotanud – tema peab seda, mida tema
ise ei taha – seda isegi siis, kui tema ise on selle endale
valinud.
Tal puudub väljapääs olukorrast – tal puudub kontakt iseendaga –
ta keeldub iseenda tunnete poolt edastatud infot vastu võtmast.
Seega leiavad tema tunded vormi ja väljenduse Kiusatuga „tööd”
tehes. Sinna saab ta ennast õigusega suunata ja teoks teha.
Kiusatu, selleks, et selles keskkonnas ellujääda, omab rolli, mida
ta kaotada ei taha – vajab rolli, mille poole ta püüdleb. Kiusaja
peab olema rollis, milles saab enesele vajaliku – tähelepanu,
tõestuse muutuste elluviimisest, kontrolli ja võimaluse seista
enese eest. Kiusajana tegutsemine tagab talle sellise rolli, milles
endasse suletud iseennast välja elada – ta esitleb teist enese kiusajana - nimetades Kiusatu enese
vastaspartneriks näitab ta, et justkui tolle väljendused ja olemine
oleksid valed ja tema pihta suunatud.
Ennast Kiusatuna kogev, kuid Kiusajana väljenduv inimene keeldub
tööst iseendaga ja teiste inimestega ühes olemisest lähtuvate
muutustega kohanemast – tal on hirm enese pärast – ta kardab
olemas olevast lahti lasta ja oma samme teha. Ta kogeb ennast üksinda
olevana – ta usub, et keskkond ei toeta teda – tema jäetakse
välja, nimetatakse valeks või teda sunnitakse tagant, kui ta enese
ausa info välja ütleb.
Kiusajana omab ta jõudu ja võimu ning suudab olla ohtlikust
Kiusatust üle – see tähendab, et tema on see, kes omab ja kontrollib
keskkonda ning selles toimuvat – teda ei sunnita muutuma ega endale kuuluvast/
vajaminevast ilma jääma.
Sind takistavaks teguriks on see tähelepanu, millist Sina ei ole
võimeline taluma, millega Sa nõus ei ole ja, millist väldid. Sinu
tiibadeks on see tähelepanu, mille paistel ennast tõstetuna tunned,
mille oled heaks kiitnud ja, mille poole püüdled.
Sind takistamas ja Sind kandmas on see tähelepanu, millega Sina ise
ennast vaatad ja millega usud, et keegi teine Sind vaatab. Tähelepanu
ei tee Sinust Sind ega kustuta Sind ära – Sina oled enesena olemas
ka siis, kui keegi teine Sind ei vaata ega tähele pane.
Ehedast ehedaim oled Sa siis, kui Sa ei vaja ega oota tähelepanu –
Sina lihtsalt oled enesena olemas ja väljendumas.
Suletud keskkonnas jäävad Kiusatu ja Kiusaja enesesse, kui rolli,
kinni – nad jäävad samasugust mustrit kasutama ka suureks
kasvanutena – ühelt poolt on see harjumus – neid on nähtud ja
nimetatud sellistena, kuid teiselt poolt on see õpitud käitumine -
nende ellujäämise lahendus.
Kiusamise esinemine tähendab, et keskkonna moodustavad inimesed ei
ole ühise olemise eest vastutust võtnud – nad ei ole teise
inimese jaoks kohal inimestena ega panusta, endast enamat luues, kõigile ühes olijatele - on olemas subjektiivsust ja eristamist näitavad valikud. See tähendab, et nad käituvad, valivad ja kohtlevad enesega ühes
olijaid rollidena ja rollidest lähtuvalt – ka iseennast näevad
nad rollis olevana/ rolli vajavana/ rolli poole püüdlevana. Kõik rollid ei ole samasuguse väärtuse ja tähtsusega - on võimu andvaid, kuid ka vähemana näitavaid rolle.
Omal moel võtab Kiusaja keskkonna üle – see arvestab temaga ja
hakkab tema taktikepi all, soovitud moel ja suunas, liikuma. Keskkond
aitab Kiusajal ennast teostada ja ümbritsevaid enese jaoks
sobivatena hoida. See tähendab, et Kiusaja hakkab, õukonna toel,
vähendama eneste hulgast või enesega seotud ümbrusest seda, kes
erineb teistest, kes julgeb olla ise ja on oma mõtetes/ ideedes/ lahendustes vaba - too ei vaja rollide mängu.
Selle kiusamise juures on olemas oluline nüanss – sellel, kelle ta
valib kiusamiseks välja, ei ole vajadust kuuluda ühte ega
tähelepanu järele – sel inimesel puudub vajadus selle järele,
sest tema peab tähelepanu ühises olemisega kaasnevaks, loomulikuks
ja enesele osaks saavaks ega pea hirmsaks, kui teda ei vaadata ega
kuulata – talle sobib ka üksinda olemine ja tegutsemine. Ta tuleb ja on ja
teostab ennast iseendana – tal ei ole ennast piirvaid uskumusi ega
hirme.
Ennast Kiusatuna kogeva inimese juures on olemas oluline nüanss –
temas on vajadus olla ühes, kuuluda teistega kokku, olla ja saada
ühisest osa, olla enesena vastu võetud ja olla sellisena
tunnustatud. Ennast Kiusatuna kogev inimene on see, kes vajab
tähelepanu õigel moel – temas on vajadus olla nähtaval ja kogeda
ennast turvaliselt hoituna – teda vajatakse ja see öeldakse ning
näidatakse välja.
Vaba inimese lisandumine keskkonda toob ennast kiusatuna kogevas
välja Kiusaja – too tahab endale seda, mida näeb teisel olevat ja,
kuidas kogeb teda saavat – aktiveerunud Kiusaja teeb Kiusatuga
seda, mida temaga tehakse/ tehti – ühes olemise ja tunnustuse
jaoks tuleb ennast piirata ja allutada – välja on toodud
tingimused, mis muudavad inimese talutavaks, sobivaks, alluvaks.
Ainult sel moel tagab Kiusatu enesele ühes olemise ja iseendale, kui rollile, vajamineva
tunnustuse.
Kiusatust Kiusaja dikteerib nüüd ise, mil moel, kes ja kuidas –
tema on oluline, teda ei saa eirata ega välja jätta – teda
vajatakse, et kogeda ennast väärtuslikuna ja näha ennast ühte
lubatuna. Kiusajas räägib ühes olemise ja tunnustuse vajadus –
ta ostab selle jõu ja manipuleerimisega - Kiusaja suudab ära tõestada, et tema suudab määrata teisega toimuva - tema lubab ja keelab ühes olemise ning määrab, teisele osaks saava, tähelepanu suuna ning sisu.
Kiusaja müüb tähelepanu – Kiusatu ostab tähelepanu. Kiusatu
müüb ennast – Kiusaja ostab sobivaks tuunitud kraami. Mõlemal on
sama vajadus ja lahendus – vajadus õige tähelepanu järele ja uskumine, et õige tähelepanu lahendab enesega seotud olukorra. Sel moel ei looda enamat - koos olemise tulemus on suletus ja piiratus – Kiusaja saab võimaluse tõsta ennast teise arvelt - tema on parem, olulisem ja vajalikum, sest Kiusatu ise vähendab ennast Kiusajale sobivaks ja tõestatult alla jäävaks.
Suureks kasvanud Kiusajad/ Kiusatud mängivad sama mängu edasi seni,
kuni nad ei ole enese sees teemat lahendanud ja nendega seotud
keskkond/ inimesed enese osa loos tunnistanud ja lõpetanud
kiusamisele kaasa aitamise. Kiusaja tegevus ja sellega nõustumine ei
aita keskkonnal kasvada, sest tema tegevus ja sellega nõustujad
vähendavad, vähendades üht eneste hulgast, ka ise ennast - iga liige on sama kõigiga.
Perekondade, suguvõsade, klasside, rühmade, külade jne sisemine kultuur ja ühised väärtushinnangud – inimesena kasvamise pidurdumine/ pidurdamine,
paikapandud ja jäigad reeglid, vana muutumatuna alles hoidmine,
inimlikkuse ja erinevuse valeks nimetamine, sellisest inimesest
eemale hoidmine, tähelepanuga kontrolli all hoidmine.
Kiusamisega seotud keskkonnas ilmneb kiusamise teema, sest see on moodustatud inimeste enamusest, kes on kogenud enese vähendamist ja välja jätmist/ eraldamist ja/ või neil on liider, kellel on selline kogemus ja, kes teostab ennast sel moel. Kiusamine ilmneb, kui Kiusatu(d) tunneb/ tunnevad ennast ohustatuna. Vähendamise ja välja jätmise/ eraldamise kogemus - inimesest ei sõltunud temaga toimuv - nähti pealt ja ta võis ka öelda, et tal on paha, kuid see ei lugenud - talle sai, ka korduvalt, osaks see, mis ja kuidas keegi teine otsustas ja see ei olnud inimesele parim võimalik.
Mida Sina minult veel tahad – olen ju, teen ju ja annan ju – jäta
mind rahule – mina tahan oma elu elada !!!! Kelle ellu ja kellega
kokku kuulub see laps, kes on olemas ja, kellel ei ole kedagi ega
midagi teist peale selle, kus ta on ja kellega ühes ta on – kõik
taandub sellele, et temal on olemas ainult tema ise.
Kiusatu ja Kiusajana defineeritavad ning ennast sellisena kogevad
inimesed on need inimesed, kes ei tule, konkreetses keskkonnas,
endaga seonduva/ toimuvaga üksinda toime. Kiusatul ja Kiusajal, kui
inimestel, puudub väärtus enesena – nad on justkui asjad ja
vahendid, kellegi teise mängus. Neid ei kuulata, neist ei sõltu,
nad ei saa endaga seonduvat muuta ega parandada – nemad peavad
kuuletuma ja alluma ning laskma kõigel sündida.
Kiusamine ilmneb sellises keskkonnas, kus nende inimeste jaoks
olulisest vaikitakse ja sellega ei tegeleta, nende jaoks, õigel moel
– keskkond ei panusta vajaliku atmosfääri ja tingimuste loomiseks
ega vajalike lahendusteni jõudmiseks. Nendega toimuv on nende
isiklik teema – nad peavad sellega üksinda toime tulema ja mitte
segama teisi, tegemast seda, mida on tegemas ja kuidas olemas.
Mõlemal on olemas samasugune kogemus – tema olemas olemine ei ole
sellele keskkonnale oluline – ei ole vahet, kes ta on või teda ei
ole. Nii Kiusaja, kui Kiusatu otsib, sest on olemas vajadus,
tähelepanu ja kogemust – tema on tõeliselt ja kinnitatult oluline
– ilma temata on keskkond/ koos olemine vähem. See teadmine annaks
kindluse – tema jaoks on koht olemas ja see jääb alles.
Kiusatu/ Kiusaja on konkreetse keskkonnaga seotud ega saa ära minna.
Selle jaoks, et, enese jaoks vales, edasi kesta, tuleb leida lahendus
– leida enesele tõestus – iseendana väljenduse kanal ja vorm.
Kiusaja on aktiivne ega oota luba - tema tagab enesele vajamineva
kogemuse ise – tema kiusab kedagi. Kellegi tasakaalust välja
viimine tähendab, et tema võimed on olemas - tema suudab teostada
muudatuse – teda kuulatakse, talle allutakse, tema poole
vaadatakse. Tahe liikumises olla ja veel rohkem tähelepanu kogeda.
Kiusatu kogeb, et tema ei saa endaga seonduvas muudatust ellu viia,
sest ennem on vaja kindlust ja toetust, et alles siis ennast
väljendada – ta ootab luba ja selget märguannet. Seda ei saabu.
Selle asemel teda kiusatakse – häiritakse ja segatakse – teda ja
temaga seonduvat muudetakse. Talle pööratakse tähelepanu, mida ta
kogeda ei taha – teda näidatakse ja vaadatakse häirivalt valesti
– ei tugevusi, vaid nõrkusi – ei head, vaid vigu – ei toetust,
vaid maha tegemist. Hirm ennast liigutada ja nähtaval olla.
Kiusamise ilmnemine tähendab, et tegemist on keskkonnaga, milles
inimeste kasvamine on pidurdunud ja/ või ainult reeglitele ning
kontrollile alludes võimalik. Kiusamise olemas olemine tähendab, et
vaja on muutust ühes olemise kvaliteedis ja inimese olulisena
nägemisel/ tunnustamisel, kuid selle asemel pööratakse pilk
Kiusajale/ Kiusatule – võtku tema/need kõigi eest vastutus enese
kanda – tema/nemad on probleem – tema/nemad tegelegu iseendaga.
Kui keskkond ei sobi, siis vaikigu või mingu ära – kui ei lähe
ega vaiki, siis see inimene vaigistatakse, murtakse, allutatakse.
Kiusaja ja Kiusatu olemas olemine tähendavad, et ühes ollakse, kuid
ei tegeleta ühes olemise kvaliteedi tõstmisega. Vaja on muutust
väärtushinnangutes ja võimalust omada indiviidile sobivat ja
vajaminevat vaba väljendust – loovusele suunda ja loomingule
tähelepanu.
Vaja on kiusaja ja kiusatu mõistmist loo põhjani välja. Tavaline
käibefraas - Palun vabandust! Mina enam ei tee! - ei anna infot,
mida teine on mõistnud enese ja enese poolt tehtu kohta.
Vabandusega, sümboolselt, nõustumine ei anna teada tegelikkusest,
vaid see on kohustuslik vastus, mida oodatakse, et täiskasvanud/
teised osalised saaksid loo lõppenuks lugeda – välises, kuid ei
laste/ inimeste sisemuses.
Keskkonad sunnib enesele õiget tähelepanu vajava ummikusse. Pingega
toime tulemiseks – enese tundmatute ja segavate tunnetega toime
tulemiseks – enese lahendamiseks näitab inimene, kiusates teist,
ennast välja – ta näitab, mil moel ja kuidas ta enesega seonduvat
kogeb – teda vähendatakse, sunnitakse ennast piirama ja kellegi
vägivaldsetele, temaga mitte arvestavatele, nõudmistele alluma.
Kiusatu ja kiusaja on enesega seotud keskkonna tegelikkus. Selle, mille olemas olemist – vabaduse püüdlust, teistsugust
mõtlemist, loovust, iseenda otsimist, keskkonna ja selles osalejate
kohta edastatud vahetut infot - ei taheta tunnistada, seda eiratakse.
Valik näidatakse välja suhtumise ja vaikimisega või edastatud info
vähendamisega ja ümber pööramisega, survestades ja reeglite
täitmist kontrollides, näidatakse ette, millist käitumist
oodatakse ja mil moel infot valitakse vaadata.
Ära keelamine – mitte, et iseendana olemine oleks olnud vale või
kellelgi liiga teinud – ei taluta sellist olemist. See oli inimene,
keda võeti isiklikult. Korralikuks kasvatamisega ei taheta aidata
last, vaid kaotada ära see, mis ei ole paika pandud mõõdupuu järgi
mõõdetuna õige – enda jaoks vale vaatamise ja kogemisega ei olda
nõus.
Inimestel ei lasta kasvada iseendani – nad peavad õppima olema
õiged. Varja ennast – muuda ennast – vasta tingimustele. See
tõsiasi tähendab, et on olemas info - ei olda võrdne –
parameetrite seadja/ kontrollija näeb ennast õigena ja paremana – üle
olevana. Selline kohtlemine näitab, milline on ühes olemise hind.
Suletud keskkonnad näitavad seisvat vett – neis ei ole võimalik
vaba olla - ei ole võimalik parandada ühes olemise kvaliteeti, kuna ühes olijad ei ole valmis muutuma ega olemas olevat ning rutiiniks muutunut ümber vaatama ja hindama.
Kiusaja ei luba kiusatul olla vaba – ta vähendab
kiusatut – kiusatu tahab vabadust, et olla tema ise paremal moel.
Sundides, Kiusajat vabandama, antakse talle töötav lahendus, kuidas
tegelikult ei ole vaja mitte midagi teoks teha. Sõnad vabastavad ega
takista.
Sundides Kiusatut – Palun vabandust! - sõnadega leppima ilma, et
oleks muudatusi tehtud – ühineb keskkond kiusajaga. Kiusatult
võetakse ära lahendus, millega tema ennast aitas – infot
edastades juhtida tähelepanu teemale ning saada toetus oma
tegelikkusele – info vaba avaldamise lubamine ja selle kuulamine
tähendanuks võimalust, et ühiselt Kiusaja peatatakse ja talle, kui inimesele, otsitakse lahendust.
Kiusaja kasvamine inimesena – teise piiridega arvestamine ja
iseenda teemadele otsa vaatamine ja neile lahenduste otsimine.
Kiusatu kasvamine inimesena – enese piiride seadmine ja iseendana
väljendumine - enese mitte muutmine teise pärast ja jaoks.
Kiusamise ilmnemine tähendab, et kasvus pidurdunud keskkond toetab
inimese kasvamist nö äraspidisel moel, kuid ta ei paranda enese
kvaliteeti – keskkond ei muuda ennast inimese järgi, vaid inimene
peab kohanduma millegagi, mis ei ole vaba ega loov – see on elutu.
Inimene kogeb ennast selles kohas üksinda – talle ei ole selles
toetust.
Üle kuu ja aasta kestev kiusamine näitab, et teema on
keskkonnas ja selle enamuse kallutatusega – üldine kultuur ja käibel olevad väärtushinnangud inimest puudutavate lugude
lahendamisel – millele on pööratud tähelepanu, kuidas suheldakse ja suhtutakse, mil moel panustatakse, mis on keelatud avalikult ja varjatult, mida ei
soosita, mille eest karistatakse, millal ja mille eest tunnustatakse.
Kiusaja ja Kiusatu olemas olemine näitab, et inimeste vahel on vahed - osad on õiged ja osad on valed - kui laps/ inimene loetakse valeks, siis ta eraldatakse ja jäetakse välja - teda vaadatakse teisiti ja temaga käitutakse teisiti - ta ei ole ega saa olla positiivne osaline, sest väidetavalt, iseendana olles, ta vähendab teisi. Kiusatu on inimene, kes ei saa olla iseendana - Kiusaja on inimene, kes omab kogemust, et ta ei saa olla iseendana ja seega on ta endale rolli valinud/ ennast oma rolliga samastanud.
Vajadus olla koos ja tunda end ühes olevana, kui ühena – ilmneb
sellises kohas, kus ollakse koos mingi või mitmete ühte siduva(te)
nimetaja(te) alusel. See ühine nimetaja annab teadmise, et kõik
ühes olijad on võrdsed ja olulised. Seda ühist ei saaks olla, kui
selle liikmeid ei oleks – iga, ühisesse kuuluva, liikme
tunnustatud olemas olemine ja omal kohal olemine on vajalik, sest
ainult sel moel on tervik olemas ja energia vool, selle liikmete
vahel, vaba.
Vajaduse, ühte kuuluda, ilmnemine annab märku sellest, et ühena
esinevas on erinevad osad, mis ei ühine omavahel. Osade vahele
jäävad vahed, mis on märgatavad ja tuntavad, sest on ühed, kes ei
võta teist/ teisi endaga ühte olema. Ühises on osad, mis on õiged
ja on osad, mis on valed - valed jäetakse, sinna samasse, eraldi
olema. Erineval moel antakse mõista, et vale on, tegelikkuses
endiselt ühise olles, justkui ühisest välja jäetud.
Üksteisega ei ühineta vastuolude tõttu – see ei ole Minu ega
Mina. Inimesed, kes ei taha olemas olevaga/ toimuvaga nõustuda ega
ole ise seda endale valinud, nimetavad enese jaoks vale ja eraldavad
selle enesest. Ühine on peale sunnitud kohustus - ühes olemist
talutakse, kui välja pääsuta olukorda – peab taluma seni, kuni
teist võimalust ei ole. Ühine on võimalus, millest saab olla osa, kui selle eest on, ühise omanikuks nimetatule/ ennast selleks pidavale, makstud.
Tervikust eraldatud osa valeks nimetajad võtvad ühisest selle, mis
neile sobib – muu jätavad kõrvale, kuid kui ära ei saa minna ja
edasi peab olema, siis antakse enese valikust, ühel ja teisel moel, teada – minuga/ meiega seonduvast on see või need välja jäetud. Kui vale
on liiga lähedal või tahab ühineda, siis kasutatakse vaimset ja
füüsilist vägivalda ning infoga manipuleerimist, et vale ise
ennast vaos hoiaks ja eemale läheks.
Sel moel tehakse lugu endale söödavaks, kuid ei kasvata ühte, sest
ikka ja jälle otsitakse võimalust eralduda ja eraldada. Just
sellises keskkonnas ilmnevad Kiusatu ja Kiusaja – kindla tähelepanu
vajadusega inimesed, kelles on tahe määrata enesega seonduvat –
otsustada ise, kellega koos olla, millisena ja kuhu kuuluda, kuidas
ja mille nimel toimetada.
Loo mõlemad osapooled kogevad ennast kiusatutena ja teist enese kiusajana, sest eesmärgid on erinevad. Üks tahab endaga seonduvat
parandada sel moel, et tõuseks ühes olemise kvaliteet – ühine on
alus ja oluline - kõik liikmed panustavad sellesse – see tähendab
ka tööd iseendaga ja vahede kaotamist. Teine tahab endaga seonduvat
parandada sel moel, et vahed ja kontroll jääksid alles –
iseendaga toimuv ja kogetav on olulisim – ühise ära kaotamine ja
lõhkumine on lubatud teguviis – kellegi välja jätmine ja
eraldamine on aktsepteeritud, kui too takistab enese huvides olla/
toimetada ja tervikuga kaasnevat kasutada.
Minu ema oli Kiusatu võimu ja aja poolt, Mehe poolt ja oma Õe poolt
ja oma suguvõsa poolt ja ka oma Laste poolt – oli piiratus ja
vabaduse ning iseolemise puudus, oli kohustus olla olemas teiste
jaoks ja pärast. On üsna tavaline, et kiusatust tuleb kiusaja – enese
võimu tõestaja ja õige tähelepanu nõudja ning manipuleerija.
Minu ema oli Kiusaja, kes ise koges ja nägi ennast Kiusatu ja Ohvrina - ta ei näinud enese
osa loos ega võtnud vastutust enese tegude eest – kõik oli
vajalik ja õigustatud – ka enese lapsed said, tema jaoks, olla
vaenlased ja tema ära kasutajad lihtsalt sellepärast, et olid
olemas ja vajasid endaga seonduvat enesele sobival moel.
Ta oli Kiusaja, kui andis teada, et laps saanuks parema kohtlemise
osaliseks ja loa ühes, ehk kodus elamiseks, olemiseks siis, kui ta
olnuks oma vanema jaoks õige ja kuulekalt alluv – temaga koos
olemine ja elamine oli privileeg mitte õigus – selle sai lapselt
ära võtta. Info ja kogemused, et ühisest, st emaga koos olemisest, välja
jätmine oli karistus – lapsel ei olnud õigust enese määramisele
ja enesega seonduva kvaliteedi parandamisele - tema ise oli enesega toimuva ära teeninud.
Mina olin laps, kes oli Kiusatu kodus ja koolis – minul ei olnud
võimalik muuta enesega seonduvat ega vahetada keskkonda. Mina olen
olnud Kiusaja, sest vajasin oma pingetele lahendust ja teadmist, et
suudan muuta ja mõjutada. Kuid ma olin Kiusaja ka lihtsalt sellepärast, et
olin olemas ja elasin ning toimetasin teistega ühes.
Ajas on leidnud aset huvitav nüanss – mida kauem ma enese teel
olen kõndinud ja oma, kuid ka kõikide nende, kellega olen ühisesse
liidetud, lugu olen mõistnud – seda enam, päritolu perekonnas,
möödunu võimendus – peenelt ja ka robustselt teostatud
manipuleerimine, tähelepanu suunamise ja info kallutatusega –
eesmärgiks minu, kui vale ja Kiusaja, eraldamine õigeteks
ühinenutest.
Mina olin Kiusaja, sest vajasin seda, mida saadaval ei olnud -
vajasin ühte kuulumise kogemust – ilma vahedeta, välja jätmiseta
ja valeks nimetamiseta rahus olemist. Ma ei saanud seda kogemust –
kohtumised, mis väideti ja näideldi ühes olevatena, oli pealispinnale manatud vale –
me võisime seista füüsilistena ühes, kuid meie vahel olid vahed,
mida ei olnud võimalik ületada, sest sillad olid põletatud. Võisin
kuulda sõnu – kui oleksid sobiv, siis oleksime Sinuga ühes olnud - kuid samas on olnud teadmine, et mina ei
kuulu nende inimestega kokku – nende lauas ja eludes ei ole minule
kohta, sest nemad ise ei vali mind.
Kas, kus ja kuidas olen see ei ole olnud oluline – minuga koos
olemist taluti, kui vältimatut ja sellistes kohtades anti mõista,
et vahe on vahel ja sel moel, nagu mina ühes olla soovin, ei tule kõne
allagi – nõudmistele ei alluta ja läbirääkimisi ei peeta –
kõik kohtlemise olevat ise välja teeninud ja paremat osaks ei saa –
inimestele ei lugenud see, kuidas nad ennast lõid – mind
vähendades vähendasid nad ennast, sest nad ei loonud enamat ega
rahu, vaid ennast rollis olevatena ja olijatena – nad vajasid
Agressiivse OhverPäästja rolli – nähtavalt ja ära tõestatult.
Minus ilmnenud vajadus tähendas, et olin soovinud seda, mis oli võimalik, kuid
mida tegelikkuses olemas ei olnud – ühise nimetajaga inimesed seda
ühist, kuhu mina kuulusin, reaalsuses kogeda ja elus hoida ei
soovinud. Minus enese tunded – kurbus, solvumine, viha, jõuetus,
kadedus – andsid teada sellest, mis ja kuidas oli ja valiti
päriselt - mina oli vajanud selle tõe vastupidiseks tegemist. Mina olin vajanud selle perekonna ja suguvõsa reaalsuse muutmist – kuid teoks on tehtud elavate liikmete isiklikud valikud.
Vaatasin inimestest mööda, jätsin nende poole pöördumise ja
igatsemise – jätsin nende vajamise – avarusest leidsin teadmise,
et mina kuulun – mina olen osa tervikust – just sellega kuulungi
kokku – mina ei pea olema teistega koos reaalsuses – seda punkti
ei ole vaja saavutada. See teadmine, et kuulun, tuleneb minu enese
seest – minu sünd ja olemas olemine on selle tõestuseks.
Inimesed, oma isiklikest teemadest lähtudes, valivad enese eraldamise
füüsilisest inimesest. Minu tõde ja teadmine ei muutu valeks ega mõttetuks,
kui keegi teine selle valeks nimetab või seda ei kuula. See
tähendab, et too inimene ei ole avatud ja protestib selle vastu,
mida endale tunnistada ei taha – ta ei näe ega kuule endas seda,
mida tema ise näha ja kuulda ei vali. Tal on roll ja rollid kanda –
ta ei kohtu enese, kui inimesega ja see ongi põhjus, miks ta mind,
kui inimest, ei näe ega vali – tema ei vali selle tasandi kontakti.
Kokku saamise ja koos olemise võimatuse taga ongi teabe edastamise ja vastuvõtmise tasandite erinevus - mina ei vali enam rollide omamise ja jahtimise nimel mängimisest tulenevat tasandit. Rollidest välja astununa, ehk enesena olemas olemisega, ma ei võta mitte kelleltki midagi ära ega
vähemaks – see, mis ja kuidas minul on olemas – on minu enese
tee.
Inimesed, kes kardavad muutust, eneses ja enesega seonduvas, et
äkki nad kaotavad endale olulise, et äkki nad jäävad enda jaoks olulisest ilma – tunnevad hirmu ja
teevad ning valivad nii, et nendega samas oleva ja samasse kuuluv, keda nähakse endale kuuluva ohustajana, ei
kogeks nendega ühes olemist – nad ei tunnusta ega näe seda
inimest võimalusena - nad vähendavad teda, et suruda teda endast
vähemaks – sel moel saavad nad tunda end paremana ja ainsana –
nemad kontrollivad enesega seonduvat ja iseenda Maailma – see on
võim ja agressioon, valeks nimetatu vastu, et saavutada enesele vajamineva alles olemine.
Tegelikkuses on kõik omavahel seotud – iga vastukäimine ja välja
jätmine, iga takistuse loomine ja vastutuse võtmata jätmine, iga
keeldumine ja ühes olemise lõhkumine - tähendab elamise ja olemise halva kvaliteedi teostamist –
inimene ise võtab endalt võimaluse jätta positiivne jälg enese ja
ühise aja teele. Vähendades, enesega seonduvat, inimene ise vähendab ennast - tema potentsiaal on piiratud ja pärsitud, kui ta keeldub olemast üks sellega, kellega ta on üks.
