Mina ei ole tundetu

 

Kiusamisega seotud loo kirjutamisel oli mitu eesmärki – selgineda, kogemused välja kirjutada ja oma sõnades sisalduva info teatavaks tegemine. See tähendas, et tõlkisin selle loo ka soome keelde ja seejärel avaldasin oma soome keelses blogis ning kaassõnaga varustatult avaldasin lingi kohaliku Fb grupi lehel. Sealsamas, kuhu on liitunud kõik need, keda see lugu vahetult puudutas – nemad olid ja on aidanud sellel kõigel olema saada – nemad on olnud ja on osalised.

Mina ei ole tundetu, kuigi vahel teeks see elamise ja olemise kordades kergemaks. Peale Fb-s – Avalda – nupu vajutamist, jätkus erinevate tunnete segadus - sellised kogemuste tööga kaasnevad tagajärjed on tavalised. Kuni olen enese energia koondanud ja keskendunud olulisele, seni olen justkui eraldi enesest, kuid siis kui lugu läheb lendu ja ma tõmbun tagasi – saan nö jalad jälle alla – olen lihtsalt inimene ja mina ise enese argisuses.

Kui sõnad on teele saadetud ja need - kellega rääkisin, kellele kirjutasin - vaikivad või lähevad ära või ei võta ühendust, siis tavaline ja harjumuspärane on olnud minna tagasi enese sõnade juurde – lausuda neid üle, et tõestada enese õigust ja leida veel paremat sõnastust ja täpsemaid väljendusi – see on olnud soov olla liikumises ja tegevuses, et hoida kontakti, elavana, selleks, et säiliks võimalus – olev ei ole reaalsus – see muutub, sest seda muudetakse, kui mind, lõpuks ometi, mõistetaks/ kuulama jäädakse.

Sõnade vool, enese sees, oli minule vajalik, sest, nähtavalt ja välises, olulist muutust ei toimunud  – mina olin endiselt üksinda, sest keegi ei olnud valinud teemaga ühineda ega kõrvale astuda, et nähtavalt toeks olla või enese tegude ja valikute eest vastutust võtta. 

Mina ei tahtnud olla ja jääda üksinda - minus on olnud vajadus, et tee jätkuks ühiselt kõndides, sest tegelikkuses olin kogenud kestvat puudust – näiliselt ühes olemine ei tähendanud, et tee teis(t)ega oleks olnud ühine. Vajadus sündis ja jätkus, sest eirasin enese infot – selles kohas minuga ei arvestata – ei ole vahet, kas olen olemas või mitte – seal olen üksinda ja ainult ise, enese ja minu jaoks olulise ühise eest väljas.

Jäämine ja jätkamine lootuses, et olukord muutub – see vaadatakse ümber – tähendas, et ma kogesin enesega seonduvat kiusamisena. Kiusatuna kogeb ja defineerib ennast see inimene, kelle tunnetega ei arvestata ja, kellel ei ole võimalik muuta, iseennast reetmata, talle osaks saavat tähelepanu/ kohtlemist. 

Tema aus info, eneses/ enesega/ keskkonnas toimuva kohta, ei too kaasa muudatusi, vaid süvendavad tema eraldatust/ talle osaks saavat – tema väärtuse vähendamine jätkub. Temale, kui iseendale, ei ole seal ja selles kohta – ta ei ole õige, vajalik ega väärtuslik – keegi teine, kellegi teise tunded ja Minu Oma kontrolli all hoidmine määravad olulisuse ja olulise. Teda vajatakse/ talle ollakse nõus andma koht, kui ta võtab vastu talle määratud rolli ja täidab enesele ettekirjutatud osa - jah, see tähendab enesele olulisest lahti ütlemist ja enesele vajamineva keelamist.

Tunnete segadus - mina olin kurb, sest olin vajanud, enese jaoks, teistsugust tulemust – olin oodanud ja lootnud enamat. Mina olin kurb, sest ei olnud suutnud muutust saavutada – vahet tegevale ja vähendavale tegevusele ja väärtushinnangutele anti õigus edasi olemas olla. Mina olin ärevuses, sest teadsin, et keskkond jääb samaks – ma ei koli kohe minema ja laps jätkab samas koolis - see tähendab, et minul tuleb, vahel, minna ühistesse kohtadesse ja olla endiselt vaikivate ja eemale hoidvate inimeste keskel, kuid kes oskavad naeratada nii nagu oleksid nemad minuga või oleksin mina nendega - sõber.

Tõde – mina oli kirjutanud ja oma sõnad avalikuks teinud, sest olen täiskasvanud – kui minul on oluline sõnum, siis mina ütlen selle välja ja olen valmis koos tööd tegema, et vajaminevad muutused saaksid ellu viidud. Vastutuse võtnud inimesed just sel moel teevadki – nad räägivad ja lahendavad.

Tõde - mina olin kirjutanud oma sõnad, sest päris elus ei olnud looga seotud keskkond huvitatud ei tõstatatud teemast ega sellega seonduvatest muutustest. Mina ei olnud valinud võimalust vaikida ja säilitada sel moel rahulik pealispind, vaid jätkasin teekonda, et olla täpsem ja selgem ning näidata teistele teed – on vajalik ja on võimalik.

Eneses siuglevad ja tormlevad tunded tähendasid virvendust ja hoovuste liikumist – mina olin vaadanud toimuvat - kiusamisega nõustunud Lapse mälestuste jälgedes kõndides. Tõde – tegelikkuses olin ma teinud, enese jaoks, suure sammu – mina ei ole enam Laps - kui ma ka tunnen hirmu ja ärevust, siis ma ei vali neid takistusteks – vaikijad ei ole takistavaks teguriks – ma ei lõpeta ega katkesta enam enese teekonda ka siis, kui mulle vastatakse selle või mõne muu tehnika manipulatsiooniga.

Ma ei karda enam üksinda jäämist, olemist ega seismist, sest see ei tähenda elule ohtlikku olukorda ning ma ei näe maailma lõppu selles, kui kellelgi teisel on minust erinev käitumine, väärtushinnangud, lahendused – see on selle teise valikud ja põhjused – ei minu ega mina. Kuid, kui need puudutavad mind ja/ või minuga seonduvat, siis ma ütlen välja enese piirid - see on lubatud - too mitte.

Möödunus elanud Lapse jaoks oli vältimatu jätkata rollimänguga ja suruda end alla, kuigi oluline teine/ täiskasvanu ei olnud tema jaoks sobiv ega valinud, olulise info ilmnedes, midagi ega ka ennast muuta. See oli katkiste inimeste püüd hoida enese ja teiste tundeid kontrolli all - inimese vabale minale ei olnud selles kohas kasvamise ruumi ega väljendamise võimalust – olid piirid ja reeglid, mis püsisid jäikadena ning keelasid valguse, olemas oleva nähtavale toomise vältimiseks.

Kirikutes kuulutatav Jumal on täiskasvanute võimalus anda kokkulepitud viisil ära oma vastutus - olla see Laps, kellel on Vanem olemas – palu andeks ja saad päästetud. Kommentaar – see kehtib nende kohta, kes on selle konkreetse kiriku pidajate meelest sobivad ja õiged – kõigile see privileeg ei kehti. 

Kui inimesel ei ole kiriku Jumalat, siis ta valib endale teise jumala - raha, alkoholi, narkootikumid, suitsu, söögi jne - nendega ühes olemine annab talle võimaluse muuta enesega toimuvat ja kogetavat - ilma selle vahendita tema ise ei ole selleks võimeline.

Tavaline, inimestele vahendatav, Jumal soosib vastutuse võtmata jätmist - see ei ole täis kasvanud inimese lahendus – täiskasvanu mõistab enese vastutust – kui tema on teinud, siis tema enda tee on tasakaal taastada ja tuleviku jaoks järeldused teha. Täis kasvav inimene ei torma kirikusse ega hakka jumalat paluma, vaid küsib siis, kui tema poole pöördutakse või temale on teatavaks saanud oluline info – Räägi lähemalt, kuidas mina Sind aidata saan!

Inimese jaoks on okey olemine ja elamine arenevas ja kasvavas keskkonnas arenevate ja kasvavate inimestega ühes – seal, kus reaalsusest rääkimine leiab toetuse ning olevat paremaks muutvad mõtted leiavad lahenduse ja toetuse. Tunded ei määra ega takista, sest inimesed on enesest teadlikud – nad mõistavad enese teekonda – nad ei vaja selle kustutamist ega häbenemist ega enese valeks nimetamist – nad võtavad seda, kui õppematerjali ja loogilist teekonda – tänane info ei olnud eilses nähtav ega mõistetav hoolimata sellest, et see oli olemas – inimene ei olnud selle teadlikkuseni veel kõndinud.

Inimeste Maailma võlu ja valu seisneb selles, et ega inimene ei valiks astuda ega kogeda nii sügavalt ja täiega, kui tema osaks ei saaks kõike seda, mis talle osaks saab – igal lool, kohal ja inimesel on oluline roll enesena kasvamise teel. Kõik on täpselt õige ja paras - täpselt sobival teemal ja sobivas koguses - pane aseained käest ja asendusmaailm kõrvale, võta jalad alla ja hakka õppima.

Marianne

16.09.2024.a

Meil kõigil on olemas valiku tegemise võimalus

 

Ära vaiki, ära jää üksinda – otsi abi. See õpetus antakse lapsele ja inimesele kaasa, et ta teaks, mida teha siis, kui ta kohtub kiusamisega. Väga lihtsad ja selged sõnad, kuid selle lahenduse teoks tegemine ja selles iseendana ellu jäämine on raske – see nõuab väga tugevat inimest, tõelist tahet ja tegelikku toetust, sest infoga kokku puutuvad inimesed valivad, kuhu nad kiusamisest teada andva inimese puhul, oma tähelepanu suunavad – kas sinna, kuhu info osutab või selle inimese isikule, kes oma teadmise/ abipalve välja ütleb. Alles seejärel selgub ju, milline teekond valitakse ja millist eesmärki või keda lahendama hakatakse.

Mitte just väga paljud inimesed ei vali endale võimalust seista kiusamisega seotud keskkonnas, kiusamisega seotud inimeste ees – olla üksinda ja öelda välja, et kiusamine on jätkunud juba aastaid ja seda peetakse normaaluseks, sest enam ei mõisteta kiusamise ning austava ja väärtustava ühes olemise vahel vahet teha. Olla kõikide ees ja öelda välja, et samad inimesed on ise teostanud või nõustunud kiusamisega. Öelda välja – teie olete minule näidanud, et mina ei ole teiega võrdne ega samasuguse väärtusega, kohas, kus ma tegelikult olen seda.

Mina tegin seda – mina valisin võimaluse rääkida sellest, mida ma tean. Kui ma olin seda teinud, siis ma jäin üksinda – sõnade kuuljad lahkusid ega keegi neist valinud näidata välja toetust ja mõistmist. Justkui ei oleks olnud mitte midagi – üks inimene lihtsalt peatas korraks nende aja – nad olid kohal ja siis, jätkasid sealt, kuhu pooleli olid jäänud.

Mina tundsin enese sees mühisevat segadust – minu sõnad jätkasid sisemist voolamist – mina kaitsesin ennast, mina tõestasin enese sõnade tõde ja seda teadmist, et on vaja reageerida – MEILE kõigile on see oluline. Tunnetetorm tähendas, et mina olin vajanud reaalset tähelepanu ja kogemust, et minu kõrvale astutakse seisma – nägemist, et mina ei jää üksinda – on olemas veel keegi, kes valutab ja hoolib – kuid, nii nagu mina olin, nii ma ka jäin üksinda.

Mina oman reaalseid kogemusi, kuidas olla see laps, keda kiusatakse - kes koges füüsilist ja vaimset vägivalda – löömist, nimetamist, eiramist, vähendamist – endaga seotud keskkondades, ka kodus – teostatuna eakaaslaste, kuid ka täiskasvanute poolt. Mina ise olen olnud ka kiusaja. Mina ei saanud abi, mina ei leidnud toetust – toimuvast ei räägitud, sellest ei räägitud nii nagu see oli, seda nimetati iseenda poolseks põhjustamiseks ja tõestati, kuidas ma olin saanud riided, toidu ja peavarju – olin tänamatu, kui ei hinnanud tehtut. See ei kustutanud kiusamist ega nimetanud seda ümber – mõlemad pooled olid olemas. Minu reaalsus on see, et olin oma teemaga üksinda – see oli minu elu.

Minu lapsi on kiusatud – vajadusel ja võimalusel olen ma seisnud nende kõrval ja olnud toeks – ma ei ole vaikinud ega olnud mugav – ma elasin endale osaks saadud tähelepanu üle. Tuleb ausalt tunnistada, et mina ise, ema kohustusi täitva emana, olen põhjustanud oma lastele lisa ülekohtusi kogemusi.

Kiusamist puudutava info jagamisel on olnud tagajärjed – ühel või teisel moel on laps saanud karistada ja mind ei ole olnud, sel hetkel, tema jaoks olemas ega ise oma sammude eest vastutust võtmas ega nende tagajärgedega, võrdsemana kui laps, kohtumas – teine täiskasvanu, kooli personal, kaaslased –nende poolt, kiusamisega ja sellele pühendatud tähelepanuga tegelemiseks, kasutatavad lahendused ei ole olnud head kogeda. Õpetaja ei ole toetanud last – ta on lahendanud last, kui probleemi ja kaaslased on õpetanud vaikima – MEIE ei räägi sellest, mida me teeme – kui tahad olla MEIE, siis vaikid sellest.

Oma kogemuse põhjal saan öelda, et kui kiusamise teatavaks tegemisest on möödunud kuu ja enamgi, aasta ja enamgi – kuid endiselt on samad õpilased kiusajad ja samad õpilased on kiusatud, siis see on tõestus, et senised lahendused ei ole töötanud. Kuid ega aeg ole jooksnud tühja - lapsed/ inimesed on oma oskusi arendanud – kiusamine on muutunud – seda teostatakse varjatult ja ka lubatud tegevuse sallitud raamides – see on nähtaval, kuid see on maskeeritud, millekski tavaliseks ja piiri peal kõndivaks argiseks.

Kiusamisega tegeledes ei ole ainult kontroll ja kindlad reeglid teemat lahendavaks lahenduseks, sest laps/ inimene jätkab sellega, mida ta vajab eneses oleva teema lahendamiseks/ väljendamiseks. Ta jätkab senikaua, kuni tal ei ole mõistmist, miks ta seda vajab ja tal ei ole olemas teistsugust, töötavat ja käepärast, lahendust. Temal on vaja ellu jääda seal, kus ta on üksinda – see on tema reaalsus.

Sel hetkel, kui ütlesin oma lapsele, kes kiusas ise, sest teda kiusati ja, kes ta lootis sellega vältida enese väljajätmist enese jaoks olulisest kambast – et igasugune füüsiline ja vaimne vägivald on keelatud – siis nägin, et tema maailm kukkus kokku – mina, tema ema, keelasin temale vajaliku enesekaitsemehhanismi ära – temal ei olnud teist lahendust olemas – ta ei teadnud, mida teha ja kuidas ellu jääda – tema aju oli lühises – ta tundis meeletut hirmu ega olnud valmis enese lugu arutama ja harutama. Omal moel oli sel hetkel tema elu läbi – ta koges kaotust. Ta pidi leidma uue lahenduse, kuid ta ei teadnud, millise ja kuidas ja, kas see ka töötab.

Kiusamine lähtub tähelepanust ja selle vajadusest. Kiusamine näitab, et ei olda teisega võrdne ega iseendana väärtuslik. Ollakse vähem ja ollakse vale. Teistega, kindlaks ja pidavaks, ühes olemiseks peab kiusatu/ kiusamist vältiv inimene valima endale kindla rolli ja väljenduma sellisena – see tähenda, et ta peab tegema ka seda, mida ja kuidas tema ise ei valiks ning varjama/ kustuma ise ennast – ta peab olema sobiv vaadata ja õige kogeda – ta peab seda sunnitult.

Kiusamine tähendab, et see, peale sunnitud või enesele vajatud, olemine ehk roll ei ole seda inimest väärtustav, vaid vähendav – see ei aita teda kasvada paremaks, vaid näitab teda vähemana ja tema ebavõrdsena olemist – see võtab ära iseendana olemise vabaduse ja julguse – inimeses on hirm eksida. Hirmust lähtuvalt valib ta endale „huvitavad” lahendused ja kasutab neid – see loob aluse vajadustele – pidevale puudusele ja janule – turvatune järele, julguse järele, iseendana olemise õiguse järele, väärtuse kinnitamise järele – see on konkreetselt ja kõigile nähtavalt väljendatud tähelepanu vajadus, mis moondub ajas vajaduseks üleüldiselt tähele pandud saada.

Sellega, et peale koosoleku lõppu tõstsin käe ja rääkisin, tunnetest ja ärevusest saadetuna, natukene segaselt ja ülemääraste vigadega soome keeles, ausalt sellest, mida ma teadsin kiusamise kohta ja sellest, kuidas see mind ennast, vahetus keskkonnas, oli puudutanud ja andsin teada abivajadusest – olin astunud, enese jaoks, meeletu sammu – mina olin oma erinevates aegades üks – olin kiusamise kogemusega inimene, kes ütles välja – kiusamine ei ole aktsepteeritud.

Ei ole minu võimuses muuta seda, mida muuta ei valita – kiusamise tegelikke tagamaid. Kuid minul oli ja on võimalus tuua oma teadmised avalikkuse ette – minul oli ja on võimalus anda oma lastele eeskuju – teadmine, et on väga oluline rääkida enese jaoks olulisest. Mina ise, kes ma olin kartnud kogu rääkimise aja ja ka nüüd ´tunnen hirmu, et mind vaigistatakse ja minul ei lubata öelda ja mind ei kuulata, olin/ olen andnud endale teada – mina ei vaiki ega karda teiste tähelepanu ega eiramist ega vähendamist ega vaikust – mina tean enese väärtust – mitte keegi teine ei saa seda mulle anda ega minult ära võtta. Ükski roll ei ole sellise väärtusega, et ise nõustuda enese vähendamisega.

Kiusamine ei ole kadunud, sest tänase aja lahendus õpetab inimest nahka vahetama ja valetama – teod, sõnad, enese sisu ja väline nägu ei lähe omavahel kokku - vahetud kogemused näitavad, et kiusamisest/ vähendamisest vaikimine on parem lahendus – vastasel juhul on valeks nimetav ja eirav tähelepanu kindlustatud ja kui ebameeldivast eemale hoidmine tagatud. Puuduliku tundehügieeniga ja enese väärtusega kimpus olevad inimesed ei tule toime neid puudutava vahetu infoga - kiusamine ei kaunista mitte kedagi ega taga vajaminevat tähelepanu - inimene ei vali seda, mis saab teda vähemana näidata.

Kui inimene ei ole, inimeste maailmas, õiges rollis, siis teda on võimalik ja lubatud kiusata - see on nii. Inimest ümbritsevad inimesed ja keskkond otsustab ja näitab ette, millised on õiged rollid – kodus, õues, koolis, tööl, külas, linnas, riigis, maailmas. On inimese isiklik ebaõnn ja tragöödia, kui ta ei saa endale, teda kiusamisest vabastavat rolli või tema ise ei oska/ ei saa/ ei vali ennast sellisena luua – see võib õnnestuda välja vahetatud seltskonnas ja keskkonnas, muutunud maailmas või järgmises elus - kuid ellu tuleb jääda seal, kus toimub reaalsus. 

Suurim julgus ja vabadus on elada eheda ja ausa iseendana – rääkida sellest, mis on oluline – mida saab muuta. Selleks, et mõista, mida on vaja muuta, on vaja võtta vastutus ja rääkida sellest ja kuulata seda, mida, miks ja kuidas on tehtud. Vaikimine ei muuda olematuks ega heaks seda, mis on tehtud ega tegelikkuses ole olnud hea.

Marianne

13.09.2024.a

Iseenda tõlkimine ja tõlgendamine VI – Alguse asi

 

Kui küsida toetust, siis see antakse. Tundesõnumi erinevate tasandite mõistmiseks sain kogemuse – meie sõitsime peateel autoga, kõrvalteelt keeras ette üks teine auto – meie vähendasime natukene kiirust eeldades, et teise auto juht kiirendab ja liikumine sujub – selle asemel tuli teine auto järjest lähemale – ja korraga tundsin ma elavat Hirmu, sest teise auto kapott oli vaevu mõne meetri kaugusel - siis vajutas mees pidurit ja olukord sai kontrolli alla.

Jep – esimesele hetkel keerasin oma tähelepanu mehele – tema oli süüdi, et mina hirmu tundsin – tema ei vajutanud pidurit ega hoidnud olukorda kontrolli all – minul oli võimalus tema peale vihane olla ja oma hirm, sel moel, teise tundena välja elada. Siis olin vihane ka teise juhi peale, et miks tema vastutust ei võta ega vabanda – omal moel mind korda ei tee – tema vabandus kaotanuks hirmu, kui hoiatuse tuleviku jaoks – teine enam ei tee – ta mõistab minu tundeid ja arvestab minuga.

Mõistsin, et see oli pealispind ja enesega mitte tegelemine. Seejärel vaatlesin olukorda täiskasvanu selgusega – olukorra hindamine, teise tegevuse eeldamine, enese info mitte välja ütlemine – mina ei olnud võtnud vastutust toimuva eest. Mõistsin, et see ei ole ka nüüd see, miks Hirm ennast ilmutas. Vastus oli lihtsaimast lihtsaim – hirm saatis sõnumi – Hallooo – häireee - tee nüüd midagi – liiguta ennast ometi ja võta midagi konkreetset ette, sest enese elu on ohus! Ei ühtegi teist viga ega süüdlasi – lihtne ja konkreetne ning enesega piirnev sõnum - Hirmu ei olnud enam vaja.

Teine näide – avalikus saunas oli inimene, kes oli valjuhäälne ja haises alkoholi järele – ta otsis kontakti ja esitas erinevatele inimestele küsimusi, et leida enesele suhtluspartner ja saada sel moel võimalus nautida ennast. Mina vältisin teda, korra hoidsin kätega kõrvu kinni ja siis läksin ära ujuma – kui ta mind tagasiteel kohtas ja oma küsimuse esitas, siis ma vastasin sobivasti ühe sõnaga ja läksin edasi.

Ma olin valinud oma käitumise, kuid ma tundsin ennast, sellepärast, halvasti ja ärevalt – ma ei olnud hea olnud. Avalikult vaadeldava inimese hirm – milline ma teisele paistan, kuidas mind tõlgendatakse – millised tagajärjed see minule kaasa toob. Viha selle teise vastu, et ta ei olnud, minu jaoks, õige ega sobiv – ta ei kontrollinud ega teinud ennast korda. Solvumine, et mina pidin sellises olukorras olema ega saanud enesele sobivat keskkonda tagada. Varjasin ennast, sest ma ei tahtnud, et need tunded välja paistavad ja mind määrivad.

Aus info – mina olin avalikus saunas, kus kõigil, pileti ostnutel, oli õigus olla – mina ei omanud privileege – kõik oli nii nagu oli – mina vajasin aega ja kohta iseendale – mina olen enesele oluline – mina soovin, et minule oluline kogemus on kvaliteetne – minu enese valik, kuidas lahendan – jään või lähen ära - ei ole mõtet jonnida ega pirtsutada, keegi lugu korda ei tee - st privaatset sauna ei taga, kui mina ise sellist endale ei borneeri.

Kolmas näide – eile helistas kauge sugulane ja õnnitles tagantjärele – küsis paar kohustuslikku küsimust, millele vastasin napisõnaliselt – mina ise midagi vastu ei küsinud – olin just kirjutamas ega soovinud enesesse liigset infot.

Üks küsimus, millele vastamisele eelnes hetk viivitust ja tagantjärele lainetust oli – Mida Sa tööks teed? Vastasin, et kirjutan lugusid inimestest ja nendega seonduvast – sellest, millest nad ise ei vali rääkida või aru ei saa, kuid mis on oluline ja, mille tagajärjed kõnnivad ajas kaasas. Ta küsis paar küsimust lisaks ja kommenteeris enese mätta otsast.

See selleks – mina kasutasin mõni hetk hiljem võimalust ja süüvisin enese sisse – minu käitumist ja vastuse valikut oli suunanud eeldatav tähelepanu. Ma ei tahtnud ausalt öelda, mida ja miks ma teen – hoiatasin ennast, et see võib kaasa tuua tagajärjed - mind ei mõisteta – tööd ei hinnata – seda ja minu valikut arvustatakse - tähelepanu ei ole toetav ega tunnustav ega siiras.

Sellepärast väljendusi konkreetsena, tõrjuvana, suletuna, ennast kaitsvana, iroonilisena ja õigustavana. Minu hirm takistas mind olemast vabana ja avatuna – see mõjutas kogu vestlust – ma ei nautinud seda – see oli, midagi vältimatut, mis tuli üle elada.

Süüdistasin, enese tunnete pärast, mõttes teist - et ega ta minust nagunii hooli ega ta nagunii tõsiselt huvitatud olnud – vaatasin seda ja teist, mida ja kuidas ta ütles ja üleüldse pole ta minu elus millegagi osa olnud – ainult sünnipäeva õnnitlus, kui meelde tuleb ja kaastunde avaldus, kui ema möödunud aastal suri. Põhjendused, miks minu reageering oli sobiv ja vajalik - näitasin ennast kannatavana ja vähemana.

Kõige taga oli minu enese uskumine – minu töö ei ole väärtuslik ega hinnaline, sest mitte keegi ei tõesta seda – ma ei saa sellekohast tähelepanu ja ma olin kindel, et ka tema vaatab seda sellisena. Ma ei tahtnud saada haiget, kui avanen ja räägin selle põlemisega nagu ma oma lugusid läbi elan ja välja kirjutan, kuid siis saan vastuseks tühjuse või vähendamise. 

Minu enda põhi oli puudu – minu enese kindlus – minu enese otsus – mina ja minu töö on parim, mis osaks võib saada – minule on minu töö oluline. Selle enese tõeks tegemine tähendab, et ei ole vahet, mida ja kuidas keegi teine arvab ja ütleb – see on tema arvamus enese oskustest, tasemest ja vajadustest lähtuv – ei mina ega minu. 

Huvitav eks ole, kuidas enese tõde muutub ja muudab enesega toimunut ja toimuvat. Enamus nn salajasi tundetõdesid käibki tähelepanu kohta – millist tähelepanu ja miks inimene tegelikkuses vajab. Kadedus – teisel on olemas vajalik, mida inimene vajab või usub, et ta peab omama, et vältida valet tähelepanu ja kogeda õiget – saada luba olla endana olemas, kogeda täidetust, olla väärtuslik jne. Viha - inimest ei nähta õigena ja temale vajalikul moel - ta vajab, kuid ta ei saa seda enesele tagada, kuid ilma selleta ei ole tal kindlust ja turvatunnet - ta ei julge seista iseendana. Hirm - inimest vaadatakse ja kogetakse valena - sellel on tagajärjed, mis mõjutavad tema enese elu pöördumatult - ta vajab teda õigena nägevat tähelepanu - ta vajab enesele toetust, et julgeda olla Mina Ise.

Marianne

12.09.2024.a

Iseenda tõlkimine ja tõlgendamine V – Ärge tapke sõnumitoojat!

 

Pole midagi keerulisemat ja samas lihtsamat, kui enese tundega saabunud sõnumit mõista. Mina olen kurb – mina kogen kurbust ja seega mina väljendun kurvana. Mina olen vihane – mina kogen viha ja seega mina väljendun vihasena. Mina vajan kurbust, kui protsessi, mis aitab toime tulla, millegi kaotusega. Mina vajan viha, kui jõudu, et toime tulla sellega, mis ei ole minu/ mis võtab liiga palju jõudu/ mida ei saa muuta – kõik see, mida PEAB.

Tundub ju lihtne ja loogiline, kuid üsna sageli paneb inimene, enese mõistmisega, üsna pikalt puusse – tema jaoks ei tähenda tunde tõlgendus ainult ühte ja ainsat tõde, vaid erinevad ja varieeruvad tõlgendused lähtuvad erineva vanuse teadlikkusest – algne tunne ja kõik selle peale kasvanud ja kuhjatu – algsõnumi üles leidmine on järjekindluse ja püsiva tahte tulemus.

Inimese katse keelduda enese sisse süüvimisest - Mina ei taha tunda/ Mina ei tohi tunda/ Mina ei saa tunda – tähendab, et sel moel kaob enese teadlikkus – alles jääb ellu jäämist ehk kindlat rolli kindlustavate tehnikate kasutamine ja möödunust tulenev puudulik tundehügieen – inimene vajab tundena väljendumist ja väljendamist – ta tahab ennast tunda – ta tahab ennast õigena tunda – tema peab ennast õigena ehk õige tundena tundma – selle peab ta saavutama ja sel moel teda õpetatakse enesega toimetama. Kuid enese sõnum iseendale ei ole kunagi „õige” ega poliitiliselt korrektne.

Keerame nüüd vinti peale – inimene on osanud oma tundeinfot täiesti tõsiselt mõista, kuid tema ise ei ole lubanud, endale, sellega arvestada ja seda täide viia – ennast teostada. Kui kunagi ammu info ütles Lapsele, et minu Ema/ Isa ei hooli ega arvesta minuga, siis see oli tõsi – tõestuseks korduv vägivaldne ja ülekohtune kohtlemine.

Olulise info edastamise hetkel leidis aset erinevate infode töötlemine – laps, kogedes enese piiratust, tõdes – mina ei saa olevat muuta/ mina ei saa ära minna/ mina ei vali ära minna. Ta tegi otsuse - mina pean jääma ja edasi olema, kuigi see tähendab, et mina pean kogema. Enesele, kui isikule, ohtu edastav sõnum tuli üha uuesti tagasi, kuid sama järjekindlalt jäi laps oma valiku juurde.

Selleks, et tulla kafkaliku olukorraga toime ja anda enesele välja elamise vorm, vajas laps seda, kes/ mis aitaks tal viha kasvatada – ta vihkas ennast, sest ta põlgas ja häbenes ise ennast, kuid ta armastas oma Ema/ Isa. Ema/ Isa oli valgus – Laps oli pimedus. Lapses ja lapsel puudus väärtus – ta ei saanud olla iseendana st Lapsena, kui tema Ema/ Isa teda sellena ei näinud – tema oli see, keda Ema/ Isa nägi ja nimetas ning kellega parajasti kontaktis oli. Laps võõrandus enesest – teine oli temast olulisem – teise tähelepanu oli, Lapsele, enesest olulisem.

Sel moel valimine tähendab, et hilisemas elus nõustub selline Laps, erineval moel ja erinevate isikute poolt teostatud, kiusamise ja vägivallaga – see on ka vastus küsimusele, miks elatakse vägivaldseks osutunud abielus/ kooselus. Sellist kohtlemist nähakse teise inimese õigusena. Selline kohtlemine on vältimatu paratamatus – inimene ei saa ära minna – tema vajadus, millegi järele, on olulisem, kui temaga toimuv.

Alguse infole lisatakse juurde - hülgamise tunne, sest Vanem on Lapse hüljanud ja üksinda jätnud - solvumise tunne, sest Vanem ei arvesta Lapsega - väärtusetuse tunne, sest Vanem ei hinda ega näe Last iseendana - kadeduse tunne, sest Vanem suhtub, kellessegi teisesse (ka iseendasse) hoopis paremini - võimaldatakse privileegid - hirmu tunne, sest kardetakse olla vale - ärevuse tunne, sest elatakse pidevas hirmus jne. 

Need tunded on kõik ühe ja sama pendli üks äär - inimene jääb vajama selle pendli teist äärt - selles suhtes on tal jätkuvalt puudu turvatundest, armastusest, hoidmisest, toetusest, väärtusest jne. Ta kõigub nende kahe ääre vahel, kuid ta ei jää kunagi nn heale poolele pidama. Ta ootab teiselt enesele täidetust - teine on süüdi, et too ei ole Lapse vastu õige. Mitte miski ei püsi ega täida, sest all on teadmine - Ema/ Isa on minuga sellises kindlas läheduses seotud - selles on see ja see ning seda ja seda ei ole - enesele soovitud elu jaoks tuleb ise midagi ette võtta ja see reaalselt teoks teha.

Kui inimene ise ei ole enda, kui Inimese, väärtust endale selgeks teinud ja ei ole seda selgelt välja öelnud, siis ei tee seda mitte keegi – inimene, kes ise ei saa seda teha, ootab seda teda kasutavalt. Seega, nõustutakse osalema selles ja jääma paigale sinna, kus tegeletakse enese, kui inimese, vähendamisega – kantakse pealesurutud ja väärtuslikke rolle, millel ei ole pistmist enesega – koos on inimesed, kellel on vajadused – vajadus omada võimalust kogeda kindlat rolli – korrata lapsepõlve situatsiooni, mida inimene ei ole teadvustanud ega osanud elutervelt lahendada.

Sellisest mängust jäädakse osa võtma, sest tahetakse, et teine võtaks vastutuse enese eest ja ei vahetaks välja seda rolli, milles kokku saadi, kuid samas tähendab paigale jäämine ja mängus osalemine, et teise lahendusele, enese vajadust rahuldada, on vaba tee antud. See tähendab, et seotuse rolli nime all, väljendutakse Lapsena ja vajatakse vastaspoolele Vanemat, kui Last, keda allutada ja, kellele enda jõudu näidata või Vanemat, kellest lahti kasvada, kuid kelle käest ka hoitust ja armastust kogeda – väärtusetu inimene ei saa anda endale seda, mida Oluline Teine peab temale andma ja, kuidas olema.

Tundesegadus tähendab, et enese kasutuses olevad infod on üksteisega vastuolus – ära minemine on ohtlik, sest teine on oluline – Mind ei ole ilma teiseta olemas – meie oleme, läbi rollide, seotud – mina saan ainult siis olla, kui teine on olemas. Kuid kohale jäämine võrdub enese müümisega – Mina kannatan, sest mina ise ei vali teistsugust lahendust - ühes olemine enda jaoks valega, tähendab sõnumit iseendale – mina olen väärtusetu, minu info ei ole oluline – see ei ole oluline teisele – mis veel olulisem – see ei ole oluline iseendale.

Nö elu komistuskivid – oma vanematega/ kellegi teisega sarnased mehed ja naised – on inimesele võimalus, kuidas enese alginfoga kokku saada ja see enese jaoks teadvustada – jõuda enese põhja välja - vahepealne "tõde" on loo enesele söödvaks tegemine ja ära seletamine sellest vaatevinklist, et midagi ei ole muudetav. Alasti tõde on ehe ja sageli ka valus, kuid meeletult vabastav – inimene ei varja seda, mida ta teab ja vajab – ta vaatab enese lugu Hinge Silmadega.

Tundeinfo aus vastu võtmine ja enese tee valimine – Mina ei luba ennast vähendada – mina ise ei vali ennast samastada, kellegi teise poolt lavale asetatud rolliga ja sellisena koheldud saada. Iga minu hetk, iseendana ja ka teadlikus rollis olijana, on oluline ja väärtuslik. Mina jään ellu ka siis, kui ma ei vali enesega ühes keskkonnas olijate, mind ja ühist vähendavate, väärtushinnangutega nõustuda – ütlen selle info koheselt ja selgelt välja – vajadusel astungi eraldi seisma/ jään teistest eemale/ lahkun.

Marianne

12.09.2024.a

Iseenda tõlkimine ja tõlgendamine IV – Kus ma olen/ Kes ma olen/ Miks ma olen

 

Inimest õpetatakse iseendaga tegelema – ole teadlik oma tunnetest, räägi tunnete keeles – tunnetega kirjeldades. Seda selleks, et siis seda inimest mõistetakse ja nähakse enese osa – elatakse kaasa, tuntakse kahjutunnet, kogetakse süütunnet – toetatakse, võetakse vastutus, lubatakse ennast parandada, kui asitõendid on nähtavale toodud.

Inimest õpetatakse konflikte vältima – ära mine isiklikuks, ära süüdista teist. Selle lahenduse eesmärgiks on – ära tekita teises tundeid, millega too toime ei tule. Inimene peab näitama ainult enese osa loos – mina tunnen ja mina kogen – justkui ta oleks üksinda selle jama sees. Tema esitluse peale teine alles vaatab, kas ja kuidas ta üldse inimese kannatuse teega ühineb.

Need on vajalikud lahendused, kuid siiski pealiskaudsed ja tegelikkust mitte lahendavad. Need tagavad, et inimesed jäävad kinni oma tunnetesse – nad seisavad õiguse eest oma tundeid tunda – see tähendab inimeste keeles – tundeid välja elada selles ruumis, kus need tunded alguse said või ilmnevad. Kuid see ei tähenda tundega edastatud infoga vahetut ja täpset tegelemist.

Tunde välja elamise vajadus on tunnetega kaasnev nähtus – inimene edastab endale sõnumi energiana – tunne jääb alles ega kao ära, kui inimene ei ole selle sõnumit, enesele, vastu võtnud. See tagab, et kurbus jääb alles, viha jääb alles, solvumine jääb alles, pettumus jääb alles, kadedus jääb alles, lootusetus jääb alles seni, kuni vajadus tunde järele jääb alles.

Inimesest saab rikkiläinud masin, kes saadab endale üha uuesti samanimelisi sõnumeid, kuid inimene ei vali neid mõista, sest tema tegeleb sõnumit edastanud tunde nime, sisu ja energiaga – ta suunab oma tähelepanu tunde alla surumisele, ülekirjutamisele, välja vahetamisele, reaalsele välja elamisele ja peale selle otsib ta oma tundele autorit – huvitav, kuidas saab tema enda sõnum, iseendale, olla, kellegi teise oma. Kuid ometi ta usub, et need erinevad lahendused võtavad temalt tunde ära – muudavad tema energia talutavaks/ positiivseks – temal on enesena parem olla.

Selle tulemusel, et inimene väldib tegelikkust, toimuvad tema kehas muutused – haigused, kasvajad, moondumised, valud jne. Need on valesti lahendatud protsessi tulemused – kuhugi peab kuhjuv ja seisev energia endale välja elamise sängi leidma ja mingil moel peab endale edastatav sõnum lisa väljendusvormi saama – see avaldubki füüsiliselt nähtavana ja kogetavana ning ka vaimsete teemadena. Ega ka siis õiget teed valita - siis tulevad mängu tabletid ja rohud ja arstid, kes aitavad tegeleda tagajärgedega.

Selle tulemusel, et inimene keeldub endaga täpselt tegelemast, tema suhted teiste inimeste ja Inimeste Maailmaga on keerulised ja tema ise on kaotanud iseenda. See inimene, kes ei vali olla aus – ta ei vali kuulata ega mõista iseennast - muudab ennast – ta teeb enese elu huvitavaks – ta valetab enesele ja teistele – tema ise valib olla vale – ta alustab ise mänguga ja/ või ta ühineb, kellegi teise mänguga, mille eesmärgiks on – mina/ meie ei ole aus(ad) – mina/ meie ei räägi sellest, kuidas tegelikkuses on – mina/ meie eitame tegelikkust ja vaikime tegelikkusest – mina räägin/ meie räägime asjadest nii nagu väidame/ sõnadega tõestame, et on – seda ka siis, kui teod, tunded ja sõnad ei lähe üksteisega kokku.

Suhtes ja suhtluses kisub jamaks siis, kui üles tõuseb tunde teema – üks ei mõista teist, sest üks ja/ või mõlemad ei mõista ise ennast. Inimeste tundehügieen on puudulik – koos on lapsed, kelle vanemad on neid saatnud või nad ise on asunud isiklikku ja eraldi toimuvat elu elama ja vanemad ei ole enam, lastele vajalikul hetkel, lahenduseks – lapsed ei saa neilt tundeabi ega oma tunde väljenduse järel isiklikku alles jäävat objekti.

Jama tähendab seda, et tundereaktsioonidel on tagajärjed – teine või ise ei ole nõus kogema ennast ja/ või teist. Osaks saav tähelepanu, tundega tegelemise eest, ei ole õige – see ei toeta ega kaota tehtut – see nõuab, et ollakse kohal ja vastutatakse enese eest – üksinda ning täie naha ja karvadega. See on ebameeldiv ja seda välitakse – laps ei ole mõistnud enese osa enesega seotud lugudes – tema keeldub teemat töötlevas/ lahendavas protsessis osalemast.

„Edukamalt” tullakse toime nendes suhtlustes ja suhetes, kus puuduliku tundehügieeniga inimesed kasutavad ühesugust lahendust – nende lahenduseks on vaikida sellest - mida ei taheta tunnistada/ mille olemas olemist peetakse valeks ja häbiks/ mida ei nähta enese osana/ mida peetakse enese õiguseks, kuna on olemas vajadus. Justkui vaikiva kokkuleppe alusel ei räägita tegelikkusest – see maskeeritakse, värvitakse, nimetatakse teiseks.

Nende inimeste tundesõjad toimuvad selle eesmärgiga, et, jõudu demonstreerides, nimetada see, kelle tõde on tõesem – kellel oli sel korral õigus oma tunde välja elamisele ja selle omamisele – korraga saab selle õiguse ja võimaluse üks – teine on teisele vahendiks. Kumbki ei võta enese tunde eest vastutust ega aktsepteeri teise õigust iseendale. Kumbki ei väärtusta iseennast - inimesed ei ole suhtes Inimestena – tunnetega tegelemise hetkel on nad nende rollidena, millise tähelepanuga neid vaadatakse ja olema nimetatakse – samastatakse ja samastutakse.

Sellistes suhetes sõditakse enese eest – isiklikud huvid on mängus ja olulised – ühine ei ole oluline, sest ei mõisteta enese osa selles – laps oli ühisega seonduvast eemal – tema võttis ja kasutas talle osaks saavat/ võimaldatut. Ühine kuulus ja selle kvaliteet oli täiskasvanu teema, kes vastutas – laps ei mõistnud ega näinud, et tema panus oli/ oleks olnud oluline ja, et tema ise oleks saanud tegelikkuses, midagi muuta ja ka enesega seonduvat muuta, kui ta oleks enese tunnetega ise tegelenud ja ka vanemaga, kui inimesega, ja tema tunnetega arvestanud.

Kordades keerulisem on nendes suhetes, kus üks osapool ei taha nõustuda/ leppida eelnevate lahendusega – tema soovib endaga seonduvat ja ühist parandada – tema soovib vastutada ainult isikliku ja enese osa eest ühises ja sama ootab ka teiselt – eesmärk on selles, et mõlemal on ühes hea. 

Ühe ausus ja tegutsemine, teise eesmärkidest erinevalt, tähendab sõda ja toob kaasa kriisi – mõlemad kogevad ennast valena. Seni, kuni ei ole olemas ühist eesmärki, rahu ei sünni – mõlemale peab olema oluline sama – suhte olemas olemine peab olema samasuguse tähenduse ja väärtusega. 

Ühes jätkates, kuid erinevat soovides, ei ole kellelgi hea – mõlemad valetavad endale ja teisele ning, kui muutuse soovija enam ei jaksa ja ta keeldub ennast allutamast ning ka vastustaja keeldub valele tõele allumast ja nõuab endale tunde väljaelamise õigust, siis tõusevad tunded pinnale ja selle asemel, et ühist teed astuda, ollakse teise vastu ja lükatakse teda endast eemale – seistakse üksinda – mis ongi tõsi – sel moel valinutena ongi inimesed sellises suhtes üksinda – neil ei ole tugevust – teine ei seisa nende kõrval.

Inimestena kasvamine õnnestub valutumalt neis suhetes, kus mõlemad on ausad – räägivad asjadest nii nagu need on – tegelevad tegelikkusega – vaatavad otsa enese mustritele, süüvivad tunnete infosse ja annavad endaga seonduvast/ toimuvast teda – neid huvitab ühine teekond – oluline on ühes olemine ja ühes kasvamine – ühise enama loomine – täie potentsiaali avamine, kasutamine ja väljendamine - eheda iseendana elu elamine.

Marianne

11.09.2023.a

Olulisuse järjekord

 

Inimest saadavad õpetused – Tee teisele seda, mida ja kuidas Sa soovid, et Sinule tehtaks! - Tee teisele head, siis see tuleb ringiga tagasi!

See tee on uskumuse loomine – ole ja anna teisele, siis teine teeb Sinule ja Sinu jaoks. See on enese sisse puuduse loomine ja enese pettmine - ole teise vastu enesele vajamineval moel, siis on teine Sinu jaoks samal moel olemas. Alles peale teist saab enesele vajamineva.

Teine inimene on oluline – kui on võimalik, siis toeta teda - kui oled valmis, siis ole tema jaoks olemas – kui on vaja, siis ära mine mööda - kuid ära tee seda enese arvelt ega lootuses vastu saada.

Enne andmist ja olemas olemist kaalu endas ja enese jaoks – kui see tegu on kergus ja loob mõlemas enamat, siis tee teoks sel moel, et see toetab mõlemat – on mõlema jaoks õige. Seejärel lase lool minna – see ei olnud kohustama sundiv ega siduv – see oli ühe teekäija toetus teisele ja ühe teelise kohal olemine teise jaoks.

Tegelikkuses ära Sina ise loo enese sisse puudust - ole ise enese vastu kõik see, mil moel ja kuidas on Sinu jaoks oluline, vajalik ja õige - Sinust endast piisab - teine on illusioon ja vahel ka boonus.

Marianne

10.09.2024.a

Oluline päev – elu iseendana

 

Enese elupuule jäetud järjekordne aastaring sai täis – üks number muutus ja nüüd tuleb meeles pidada, et vanuse number on vahetunud. Ärkasin varahommikul, enne päikesetõusu, selle peale, et keha oli liiga kuum – uni ei tulnud tagasi ning mina jäin oma mõtetes ja tunnetes selgust tegema. Tegin enesega tööd – otsisin enese seest vastuseid – nii nagu tavaliselt siis, kui midagi nimetut, mis on juba kohal, on veel kinni püüdmata.

Enese aja loo eest jalga ei lase – enese reaalsus on enesega ühes. Minu sünnipäev muutunud Maailmas – mida see minu jaoks tähendab – enam ei ole möödunut - peale aastakümneid huvitavat elu olen lõpuks enese isiklikud piirid paika pannud ja ei vali enam endist ja ei nõustu enam kõige ja kõigiga. Ei nõustu enam ka kõigi õnnitlusetega – valin ise, kellelt sõnad vastu võtan ja, kelle ees ust ei ava.

Minu sünnipäev on minu päev – see on isiklik ja oluline – see tähistab ja pühitseb minu sündimist. Minule on oluline - kuidas, mille eest ja millal mind õnnitletakse ja kes seda teeb. Minul on õigus öelda EI, kui minule edastatu ei ole kvaliteetne ja selgelt on näha, et selles puudub soov olla minuga koos rõõmus ja õnnelik – on sõnad, kuid ei ole soovi jagada minu päeva.

Mina ei pea vastu võtma ega tänama selle eest, mida tehakse, sest usutakse, et seda peab tegema – õnnitleja tahab seda teha isiklikel põhjustel. See on temale, tema enda tähtsaks tegemine – tema esile astumine – see inimene näeb selles teos ennast – tema saab enesele soovitud kinnituse – Mina olen ... - Mina olen õige, hea, tore. Tegemata jättes näeks ta ennast valena või alla jäänuna – õnnitlus tähendab tõestust temale endale.

Aastaid tundsin ennast halvasti, sest ma ei öelnud ennast välja – ma ei olnud öelnud EI, kuigi teadsin õnnitlevate sõnade sisu. Mina ju tahtsin ka õige olla ega mitte näidata ennast valena ja nõrgana. Kui teine tahtis, siis tema pidi saama seda, mida tahtis – mina ei julgenud ära keelata, sest ma ei tahtnud konflikti ja teine ei oleks mõistnud minu soovi.

Seega - vastasin Aitäh! ja tundsin ennast, seda tehes, halvasti – olin ennast reetnud – ma ei olnud tõtt öelnud siis, kui mind õnnitles inimene, kes muidu vältis mind, kes valetas minu kohta, kes keeldus minuga suhteid lahendamast, kes mõnikord naeratas ja, siis tundepurskega ennast teiseks muutis ega vabandanud kunagi, kes puudus minu argipäevast enese tahtmise pärast ja kes oli saatnud mind pikalt juba sajand tagasi ning, kelle sõnad olid öelnud, et minus puudus igasugune väärtus.

See inimene ei mõistnud, et õnnitlemine oli osa tema agressioonist – vaimne vägivald. Janu, ennast tõstva tähelepanu järele, oli sellele teisele olulisem, kui see, mida ja kuidas ta oli valinud teha – kvaliteet ei olnud oluline – võimalus, ennast ise näha, oli vajalik. Tema samm tähendas, et ta oli teinud minu arvelt ennast tähtsamaks – tema kasutas võimalust, mille minu olemas olemine talle andis – sel moel astus ta üle minu isiklikest piiridest, sest temale ei olnud ega ole selleks luba antud – ta ei ole sel moel lähedane, kellega rõõmu ja isiklikku jagada.

Otsustasin, et minul ei ole põhjust tunda süümekat – süüdi olemist, kui teine nimetab mind, kes ma olen enese väärtuse välja öelnud ja piirid teatavaks teinud - tänamatuks, ebaviisakaks, tundekülmaks, sotsiaalselt ebaküpseks ja minu teo teda solvavaks.

Tõlgin temale tema sõnad ära – ärritus ja viha tõuseb, kui tähelepanusõltlane ei saa talle vajaminevat tähelepanu – ei ole kinnitust, mis annaks talle teada, et ta on Õige, Oluline, Hea, Tore. Pendlil kõikuja, ilma õige tähelepanuta jäädes, tunneb automaatselt, et ta on nende sõnade vastas pool ja tal on vaja enese viha, et selle uskumusega toime tulla ja süüdlast, kelle pärast ta tunneb end halvasti.

Mina ei ole ainus, kes sellise agressiooniga kokku on puutunud ja kes ei ole julgenud öelda välja – Mina ei luba Sinul endale õnne soovida. Inimene kardab kaotada seda, mida tal ei ole – ta kardab tõmmata vahele piiri, millest enam üle astuda ei tohi. Ta kardab seda teha, sest siis ei saa ka tema ise seda piiri ületada – ta kardab olla Olulise Teise jaoks vale – ta reedab enda, ta laseb endale haiget teha, kuid ta ei ütle Ei – ta jätab endale alles lootuse – kontakti teisega – kuid ta keeldub tunnistamast reaalsust - inimene, kes päriselt austab, armastab ja hoolib, ei tee teisele, vägivalda kasutades, haiget ega lõhu, vähendvaid lahendusi kasutades, ühist – sel moel valija ei ole huvitatud mõlemale osaks saava kvaliteedist, vaid oma vajaduste täidetusest.

Õnnitlused ei ole lihtsalt formaalsus ja kohustuse täitmine – on inimesi, kellelt ei ole soovitav „häid” sõnu vastu võtta ja nende eest aitäh öelda – Lumivalgukese poolt hammustatud õun nägi pealtnäha väga ilus ja isuäratav välja – tõsised tagajärjed jäid tema enda kanda. 

On oluline kuulata enese tundeid ja tajuda enese reaktsioone – on eluliselt oluline teada, et loeb tegelikkus - loeb energia, millega sõnad teele saadetakse ja loeb see, mida need sõnad katavad ja loeb see pilk, millega, sisimas, sõnade saajat vaadatakse ja loeb see, milline on tegelikkuses teostatava eesmärk - see kõik puudutab ja elab oma elu - sellele kõigele on õigus öelda täiesti rahulikult ja asjalikult - Mina EI võta vastu - Mina Ei ole see, kellele neid sõnu edastatakse! 

Marianne

10.09.2024.a

Iseenda tõlkimine ja tõlgendamine III – Võimatu ülesanne

 

Inimesel on olemas suhe/ inimene osaleb suhtluses – selles jääb puudu konkreetsest olulisest – inimeses on vajadus, mis annab sellest puudujäägist teada. Selles suhtes/ suhtluses olles jääb ta kogema puudust, sest tema vajadus ei saa seal täidetud. Olles edasi ja suheldes edasi tuleb leida kompenseerimise võimalus – temal endal tuleb leida lahendus, kuidas kustutada nälg eneses.

See on suhte ja suhtluse mõtestamise koht – mis on oluline – millega ollakse nõus ja kuhu maani ollakse nõus. Mis annab teada, et enam ei ole okey – ei ole okey siis, kui ühes olemine tuleb enese arvelt – inimene ei saa seal ja selles olla, Mina ise, ilma lahinguta – teda viisakalt ja austavalt kohtlemisest ning tema reaalsetest vaimsetest/ füüsilistest iseendana kasvamise soovidest, on saanud talle vajadus, sest see ei ole selles suhtes enam normaalsus, vaid teise poolt teostatav ja teisele pealesunnitud valikuline kohtustus, mida too ei pea valima siis, kui too ise ei taha/ ei pea õigeks/ ei näe vajalikuna.

See tähendab, et selles suhtes/ suhtluses ei ole inimene võrdne teisega - ta on vähem. See tähendab ka seda, et tal ei ole tundetasandipartnerit – teine ei ole tunnete aktiveerumise hetkel inimese kõrval ega ka seismas omal kohal – teine on sellise kogemuse vastu – teine keeldub osa olemast, osa saamast ja enese tunnete osa eest vastutust võtmast. 

Teine ei tegele enese tundehügieeniga – ta ei ole valmis ise ennast avama ega enese sisse vaatama. Talle ei sobi, et tema tunnetest ja tundetegudest räägitakse ausalt nii nagu need on – tema õigus, mille ta on enesele taganud, suhtes olles, on see, et temal on õigus elada ennast seal välja – seejärel raputada ennast puhtaks ja minna edasi nii nagu ei oleks ta midagi valesti teinud ega kuidagi valel moel olnud.

Ühist edasi minemist peatades ja tähelepanu, teise „isiklikule õigusele”, kui ebaõiglusele suunates ning seejärel koostööd oodates – kostub teise poole pealt vastu – Mina ei teinud midagi valesti - Sina ise põhjustasid minu reaktsiooni – tegele nüüd iseendaga ise – ise tundsid ja ise oled süüdi – mina ei vali Sinu jaoks ja pärast olemas olla ega Sinu tundeid enesega lahendada – mina seisan iseendaga, sest minule tehakse praegu liiga – mind esitletakse ja vaadatakse pilguga, mida ei ole hea kogeda!

Selline vastus tähendab, et teine ei vaatle oma tundeid ega näe nende tegelikke põhjusi, eesmärke ja tagajärgi – ta keeldub oma tundeid omamast, avamast ja nendega tööd tegemast. Ta usub, et tema ei pea seda tegema – temas puudub oleva aja teadlikkus – tasand, milles ta oma tundeid ja nendega seonduvat tõlgendab/ väljendab, on Lapse oma.

Suhtes on konfliktne segadus, sest tegemist on rollide segadusega – öeldes välja, kuidas ja mis ei ole, teise käitumise/ väljenduse juures, inimese jaoks okey – on inimene olnud teise jaoks vale – tema ei ole Lapse rollis ega vali olla Vanema rollis – see tähendab, et ta on jätnud teisele ise kanda ja ise vastutada iseenese isikliku osa eest loos.

Kuid, kui teine valib automaatselt/ tahtlikult enesele Lapse rolli, siis see tähendab, et tema tunded on suuremad temast endast – tema vajab, enesega ühes olema, temale kuuluvat ehk kuuletuvat Vanemat, kes võtab vastutuse Lapse eest ja ütleb, et – Nojah, ei ole midagi! - Laps saab loa edasi mängida. Kuid, kui teine valib enesele automaatselt/ tahtlikult Lapse rolli, siis see tähendab, et tema vajab, enesega ühes olema, teist Last, kelle saab allutades muutuma sundida ja sel moel tolle „valed nõudmised” kõrvaldada. 

Teine proovib järjekindlalt kumb variant läbi läheb – ta pommitab ühega ja teisega ning vahetab enese väljendust vastavalt olukorrale ja soodsate võimaluste nägemisele. Need lahendused olid talle möödunus võimalikud/ need lahendused omandas ta vahetult kogedes ja pealt nähes.

Siis, kui veel ei ole selget enese teadlikkust ja teine on tähtsam iseendast, tähendab see seda, et inimene võtab kogu lugu isiklikult – ta tunneb, et tema on väärtusetu – tema ise on süüdi – tema on vastutav teise osapoole käitumise ja tunnete väljenduse eest. Kuid temas tõuseb protest – tema ei taha olla väärtusetu/ tema ei taha olla süüdi. Väärtusetu olemine tähendab, et temal ei ole õigust iseendale. Süüdi olemine tähendab halvustava ja nimetava tähelepanu käes üksinda seismist – teine on temaga ühes, kuid teist ei ole tema kõrval.

See on kunagise traumaatilise kogemuse jälg – Laps ei olnud Vanemaga võrdne – Laps oli ja jäi üksinda seisma – Vanem ei näinud enese osa ega võtnud vastutust toimunus. See tähendab, et saamata jäi kogemus, milles Vanem oleks astunud Lapse kõrvale ja oleks olnud temaga koos - Meie. See tähendab, et saamata jäi kogemus, milles Vanem oleks seisnud Lapse kõrval ja olnud temaga sama – Vanema samasisuline tundetegu ei olnud saanud samasuguse negatiivse ja eraldi jätva tähelepanu osaliseks. Mitte ühelgi juhul ei olnud olemas Meie-t ega võrdsust - möödunust jäi lapse sisse vajadus olla iseendana õige ja tunnustatud ja väärtuslik.

Möödunu kogemus tähendab erinevaid tundeid – erineva infoga sõnumeid iseendale. Inimene, kelle sees elab möödunu jälg, teab, et teisel on oma osa loos. Seega suundub tema pilk teise poole – see tagab, et esimesele tundesõnumile lisandub teine ja kolmas tunne ehk enamgi veel – järgmised tunded on enese algtunde tõlgendused - mitte mõistetud/ vastuvõtmata jäetud sõnumi katmine/ asendamine/ kustutamine.

Möödunus võimatuna näiv lahendus, kuidas lõpetada ülekohus ja seista enese eest – Laps ütleb Vanemale välja oma info ja jääb ellu. See hirm kandub ajas kaasa - Kuidas mina teisele ütlen seda, mida ja kuidas mina vajan – kuidas teine sellele reageerib – kas teine arvestab minu infoga – kas teine võtab arvesse ja muudab oma väljendust/ otsust/ käitumist – kas tema on minu jaoks õigel ja vajamineval moel olemas – kas minu, kui Lapse/ Inimese, austav kohtlemine saab olema normaalsus?

Selleks, et vabaneda möödunust ja kasvada iseendani, inimene proovib edastada oma sõnumit sellele, kes kohtleb teda vähendavalt – ta teeb seda mitmeid kordi – ta teeb seda erinevate tundesõnumite infot kasutades. Ta ebaõnnestub seni, kuni peab seda teist, kes temaga ülekohtuselt käitub, enesest tähtsamaks ja olulisemaks – seni, kuni Laps kardab kaotada Olulist Teist.

Möödunu jäljed avanevad – alateadlik Lapse tasandiga reageerimine enese infole vastu tulnule – inimene kasutab Lapse rolli siis, kui ta tunneb ärevust ja hirmu, sest teisega toimunud ootamatu muutus ei ole teda hoidev – teise poolt edastatud info muutis suhtluse sisu ja tähendust – teine ei olnud enam normaalne – teine oli vahetanud enese väljendust ja rolli.

Teine käitus ja kasutas tehnikat, mis ei näinud/ ei näidanud inimest Inimesena ega neid ühendava rollis olijana. Teine surus inimest hoopis teistsugusesse rolli – teine nimetas ja joonistas välja, kedagi teist, kuid see ei olnud see inimene ega teda teisega ühendav roll. Teine keeldus inimese infot kuulamast/ kasutamast. Teine tegi oma otsuse, toimunu ja inimene isiku kohta ning tuleviku jaoks, valedel alustel, kuid kinnitas, et see on tõsi – teine tegi selle nii nagu inimene oleks olnud selles rollis, mille teine talle andis. Lisaks sellele jättis teine oma osa loost kõrvale – teine näitas ja väitis, et tema vastu tehti – teda kasutati ära – tema oli selles loos Ohver.

Selline teine, kes valib, tema kohalolekut vajavas olukorras ja enese vastutust võtma nõudvas situatsioonis, Lapse rolli, käitub ebaadekvaatselt – tal on oma eesmärk – tema poolt valitud rolli väljenduse ja lahendusega ei saa olulist teemat arutada ega harutada. Hoolimata sellest, kes ta on, tuleb talle Ei öelda ja sellest situatsioonist ära minna – olukorra alles hoidmine on ülekohus enese vastu. Selle hetke olulisim sõnum iseendale – see, et teine ei vali mind, Inimesena, ei tähenda, et minu elu oleks ohus – minu elu ei ole ohus – mina olen iseendana olemas ka siis, kui teine ei vali mind, minuna, näidata ja näha.

Möödunu mälestus – enesest ei piisa, sest Lapse võimalused on piiratud – tähendab, et avanenud on tundesõnum - „Appi – minu elu on ohus – teine on hirmutav ja minust üle – ta vähendab mind ja keeldub mind, minuna, nägemast st minu infot kuulamast ja vastu võtmast – mina ei saa enam iseendana olla. Ellujäämiseks tuleb valida see roll, kellena teine mind näeb ja kellega kontaktis on nõus olema." See on uskumus - ainult sel moel säilib seotus.

Möödunu aja tõde – kuigi koos olid Laps ja Vanem, kes oli täiskasvanu, siis tegelikult oli ka Vanem, tunnetega teostatavas lahingus, Lapse tasandil ja keeldus valimast Täiskasvanu oma. Oleva aja tõde – selliselt valiva inimesega ühes olemine tähendab vältimatuid konflikte. Selliselt valiv inimene ei teadvusta enese tehnikat ega taha leida teistsugust lahendust – ta ei tee vahet enese erinevatel rollidel ja iseendal, kes neid rolle endale valib – talle meeldib olla Suur Laps – tal on olemas võim ja ta kehtestab ennast ja ta ei vastuta, sest talle on kõik enesele vajalik lubatud – see on lahendus, kuidas tema suudab enda jaoks – tundeid äratavast valest üle ja vale vastu olla.

Enese erinevate tundesõnumite tõlgendus – Minu elu on ohus – tähendab, et selles suhtes mina ei saa olla Mina – mina ei saa olla Laps, sest minul ei ole Ema/ Isa - mina ei saa olla Inimesena, sest minu kõrval ei ole Inimest - mina ei saa olla iseendana nt Naisena, sest teine ei ole iseendana nt Mehena. Järelikult olen Mina ohus, kui teine on valinud enesele rolli, mille partnerina mina ei väljendu/ kellena mina ei ole nõus olema.”

Pead olema minu rollile partneriks, sest mina tahan saada/ pean saama iseendale, kui enese tunnetele, vaba väljenduse! – see on, vastutuse jagamise hetkes toimuv, vastutust vältiv ja oma tunnetele, kui iseendale, õigust nõudev tehnika. See on enese tunnetes süüdi nimetatu Lapse rolli asetamine/ surumine – põhjus on selles, et seda Last saab kohelda samal moel nagu kunagi varem kohtles Vanem seda inimest, kes sellist lahendust enese vajaduse täitmiseks vajab – see on võimalus olla enesele soovitu/ enesele vajalik – rollid on vahetunud - Vanem allub Lapsele. 

Inimese sisemine Laps vajab õigel moel tähelepanu, et kogeda ennast vajalikul moel. Kuid inimene, kes koges Lapsena puudust ja vajas endale, kui Lapsele, vabastavat väljendust, ei ole täis kasvanu, vaid endiselt Laps, kes ei vastuta enese tundetegude eest – Vanem ei õpetanud talles sellist lahendust, sest Vanem ise ei teinud seda - Vanem ei näidanud, kuidas võtta oma osa eest vastutus ja olla täiskasvanu.

Laps, kes tegelikkuses soovib olla väärtuslik ja oluline laps, vajab tähelepanu enesele, kuid ei enesena kasvamiseks, vaid enese suuremaks ja tugevamaks ja julgemaks kasvatamiseks - möödunus Vanemale võrdseks olemiseks, kuid oma äraspidisel moel teostab ta selle nii, et ta kasvatab end Vanema rolli valitud Lapsest suuremaks - ta allutab teise endale. 

See, kes on valmis teisele haiget ja valu tegema ega näe seda, on Laps, kes tahab tagasi teha - ta tahab, et teine tunneks seda, mida tema koges - sel moel on ta õigluse jalule seadnud. Inimene, kes on kogenud valu, vägivalda ja hirmu, ei taha seda kogemust teisele - ta ei vali selliseid lahendusi, sest need ei muuda möödunut - tema kannab ise enese teed.

Marianne

09.09.2024.a

Nõu kasutada andmine

 

Info jagamine/ edastamine võib viia inimeste kohtumise/ koos olemise tasakaalust välja - kui ei ole küsitud, siis ei ole seda teadmist soovitud või seda selle inimese käest teada tahetud. Teine ei pruugi olla selleks valmis – see on midagi üleliigset – mängu tulevad tema aeg ja tasakaal ning see, kas temas on soov panustada kuulamisse ja mõistmisesse.

Temale antud nõu on kogus midagi – selle kvaliteet või sisu või kogus ei pruugi tema tasandil edastatud olla – ta on juba teadlik või ta ei saa sellest aru või ta ei näe selles toetust/ head/ väärtust. Hoolimata sellest, millest tema ise peab või mida tema ise teab, peab tema selle nõuga midagi tegema – sobitama endaga või laskma kõrvust mööda või kaitsma ennast selle eest. See tähendab, et kontakt muutub intensiivsemaks ja sügavamaks – isiklikumaks. See tähendab, et alguse rollid ja tähelepanu muutuvad – inimesed ei pruugi enam näida ega tunda end võrdsetena.

Hoolimata sellest, kuidas sõnad kipuvad üle huulte voolama või teadmisi jätkub või tahaks ühes olla - ära anna nõu, mida ei ole küsitud – ära sekku vestlusesse, kuhu ei ole kutsutud – ära ühine seltskonnaga, kuhu ei ole kohta jäetud/ tehtud. See oleks samm üle teis(t)e inimes(t)e piiride – liiga lähedale astumine ja olemas oleva tasakaalu rikkumine.

Kõige sagedamini kohtub inimene üleliigse ja kohatu infoga siis, kui tema telefonile helistavad või talle astuvad, avalikus kohas, ligi müügimehed, kes tegemas oma tööd. Veel sagedamini toimub, sellel hetkel, kohatuna tunduva info jagamist isiklikus ruumis – kodus, koolis, töökohal – kuid ka trennis, saunas, järjekorras jne. Ikka seal, kus inimesed on koos ja mõnel neist jääb aega enesega tegelemisest üle ning ta pöörab mingil põhjusel tähelepanu teisele ja talle piisab, et nad on samas ja teise tähelepanu temale kättesaadav - siis ta loob kontakti ja alustab enesele olulise täideviimist.

Teise poolt edastatud infoga kohtuja ei ole just alati nõus temale kuuluva isikliku aja ära andmisega - temal ei ole ruumi ega aega ega soovi, et tegeleda, kellegi teise infoga ning temale suunatud intensiivse ja konkreetsesse punkti suunava tähelepanuga. Inimesel on õigus ja vastutus öelda, sellisel juhul, EI. Ka teisel inimesel on õigus, samasugusel juhul, ka temale EI öelda. Viisakas nägu ja enese keskenduma sundimine ei tähenda head – teisele ei pea tegema heategu siis, kui edastatav on kaotus mitte kingitus – see ei ole aus mitte kummagi vastu.

Teise tõkestamine ja tema tegevuse lõpetamine on hirmu tekitav olukord – üsna ebameeldiv hetk on öelda teisele inimesele EI. See toob kaasa tähelepanu sisu ja kvaliteedi muutuse – enne oli olemas isiklik eraldatus või huvi, soojus ja ühes olemine, peale seda tõmbutakse eemale ja vaadatakse, kui vaenalasele vastu, sest inimene kogeb seda EI-d isiklikult – ta ei mõista, et see öeldi tema käitumise valikule mitte temale. Kuid, kui inimene tahtis tähelepanu ja soovis ennast mingis kindlas rollis kogeda, siis ta mõistab seda EI-d teda ära keelavana.

EI kaalu vähendamiseks ei ole vaja seda teha tähtsaks, kuigi see on raske, sest selle sõna eesmärk on panna teine peatuma ja oma tegevust/ sõnu lõpetama – vanal moel edasi ei saa. Kuna EI on liikumise peatamine ja teekonna lõpetamine, siis selles kohas raskus mängu tulebki – kuidas minna edasi – kuidas olla ühes edasi.

Inimene kogeb häbi – minule öeldi/mina ütlesin – mõlemal juhul tundub Mina olevat Vale. Mind ei väärtustata/ mina ei ole väärtuslik – minult võeti/ mina võtan teiselt - väärtuse ära. Mina ei saa anda teisele luba/ minule ei anta luba – meie ei saa koos olla – EI seisab meie vahel. EI muutis suhet ja ühist – mälestus jääb alles ja elavana meelde – tundeinfo püsib alles.

EI toob sageli kaasa vajaduse kompenseerida, teisele teda tabanud, kogemus - seletada/ põhjendada/ siluda - see on omal moel, tehtu eest, vabanduse palumine ning enese ohutuks ja sõbraks tõestamine - minul on õigus EI öelda/ ära pea pikka viha. See on teise tunnete eest vastutuse enese peale võtmine - see on enese vähemaks tegemine, sest on hirm teise tunnetega kohtuda - iseenda tunnetega ei osata toime tulla. 

EI ütlejale on oluline jalgealune - minu vajadused on olulised/ minu tundeinfo on oluline – mina ütlen oma info välja – mina seisan iseendaga ühes. EI kuuljale on oluline jalgealune – mille peale EI öeldi - miks mina oli tahtnud sel moel väljenduda ja olla – mida see minule andis – miks tähelepanu muutus minule teravalt mõjus – millisena mina ise ennast vaatasin ja kellena kogesin – mida minu tundeinfo minule kõneles – kuidas ja millise teadlikkusega mina seda enesele tõlgendasin?

Kui Ei mõjub raskuse ja valena – mõtle see Ei samasuguseks, kui - Ei, mina ei soovi suhkrut/ Ei, mina ei pane mütsi pähe/ Ei, mina ei võta suuski kaasa. Kogemus - minule öeldi Ei - pane see võrduma samaga, kui teine ei soovinud sel õhtul kinno minna/ teine soovis muusikat vaiksemalt kuulata/ teine valis üksinda jalutama minna. Selgub, et EI ei olegi eluohtlik ega suhet ohtu seadev – see on konkreetne ja täpne info, millega arvestada. EI, rahulik ja asjalik, vastu võtmine hoiab ära edasised valed ja ebameeldivused.

Marianne

08.09.2024.a

Ennast kaitsev talisman

 

Neil inimestel, kes on olnud elu poolt kiusatud – neid ei ole koheldud austavalt ja hoidvalt – neid on vähendatud, see tähendab, et kõigile on näidatud ja tõestatud nende väärtusetust – neil inimestel on väljakujunenud oma ellu jäämise kindlustamise ja iseenda kaitsmise mehhanismid. Need on üsna huvitavad ja mitmekülgsed, kuid mis peamine - need on aidanud anda enesele vajamineva info ja oma sõnade tõestuse – olen Laps, kellel ei ole seda KES oleks minu jaoks olemas - mina ise kaitsen ennast – olen enese jaoks olemas.

Kui öelda selliselt valinud inimesele, et temal ei ole õigust selleks ja tolleks - ära ole teise inimese vastu selline/ ära tee teisele sel moel/ ära käitu selliselt – siis ta reageerib nendele sõnadele ärritunult ja sõjakalt. Kui öelda talle, et teisel on õigus iseendana olemas olla – naerata ja ole sõbralik/ kuula teist ja arvesta temaga/ mõista teist ja jäta talle ruumi  - siis ta reageerib solvumise ja vihaga.

Selliste ettepanekute sisu tähendab tema jaoks ohtlikku ja temaga mitte arvestavat sõnumit – Lase relvad alla ja ära kaitse ennast! See toob kaasa hirmu ja paanika, sest talle öeldakse, et tema ei tohi ise ennast kaitsta – talle keelatakse ja tema käest võetakse töötavad lahendused ära. Teda nimetatakse nende kasutamise pärast valeks – tema jääb alla ja saab karistada selle eest, et tema ise on enese jaoks olemas.

Möödunu kogemused, uskumused ja traumad – teine ei arvesta, teine teeb edasi, teine teeb veel rohkem. See on meeletu enese kaotuse hirm – Mina saan haiget – kohe tehakse minule liiga ja mina pean seda taluma! Inimesele näib, et temale ei ole kohta ega lahendust – selles keskkonnas teda ei hoita – temale lubatakse seal liiga teha.

Inimene läheb lukku, sest tema peab seda, mida ta ei suuda – olema hea oma vaenlase vastu, kes kasutab olukorda ära ja jätkab. Inimene peab seisma ilma kaitseta – näitama teisele, et ta on alla andnud ja enam ei kaitse – tema ise annab teisele loa vallutada ja allutada. 

Tema on jätkuvalt Laps, kellest ilma kaitseta ei piisa – ta on üksinda – tal tuleb ellu jääda – uus lahendus leida – vanade eest võidelda – ära minna. Kui ta ei saa ära minna, siis ta vaibub – kaotab iseenda või võitleb võimalike võimalustega edasi.

Jah – esimene samm on vaadata, kelle rolli antud keskkonnas/ teisega ühes kantakse – mitte seda, kellena ollakse kokku saadud ja seotud, vaid seda, millisena ise ennast nähakse ja teine/ teised tundub/ tunduvad väitvat või ka tegelikult nimetavad olema. Oluline on teha tegelikul enesel ja sellel rollil vahet - näha selget vahet – on kaks eraldi olevat suurust - reaalne ja ettekujutatav.

Teine samm on tunnistada enesele antud ülesannet – enese kaitse teostamine – põhjuseks on see, mille jaoks/ kuidas selles kohas sunnitakse/ peab enese vastaselt olema. Tuleb leida vastus küsimusele - Mida see minuga teeb?

Kolmas samm on vaadata ennast kõrvalt - Miks minul on vaja sel moel reageerida? – Mida selline lahendus minule annab? – Mida see aitab tõestada/ ära hoida? - Mida/ kuidas mina muidu ei saa?

Kui enese lugu on avatud ja loo sisse on süvenetud ja küsimustele on vastused leitud, siis tuleb teha tutvust sellega Kes ollakse olevas hetkes – selle aja vanuse, teadlikkuse ressursid ja võimalused - millised on reaalsed lahendused ja võimalused.

Vähendaja ja vähendatu teemat, kui ühise keskkonna teemat, tuleb harutada ja arutada ühiselt – ühist tervikut silmas pidades. Põhjus on inimestes ja keskkonnas – seal on midagi, mida ja kuidas mõlemad tahavad, kui arvavad, et teine ohuks – teise pärast ei saa.

Ennast kaitsnud inimene võib ja saab enesega tööd teha ja leida teistsugused lahendused, kuid kui tegemist on ealiselt lapsega, siis selline variant võib kaasa tuua veel tugevama surve – ühe muutumine toob mänguväljal kaasa muutuse ja sellega ei pruugita nõustuda – vähendamine toimub veel tugevamalt ja julmemalt - rollid on ohus. 

Kõigil, kes looga seotud, tuleb mõista tegelikkust, näha oma tegude/ sõnade/ valikute tagajärgi ja võtta nende eest vastutus ning julgeda olla iseendana – näha väärtust eneses, mitte kindlas ja selles keskkonnas olulisimas ja ihaldatuimas rollis, mis aitab saavutada ja kogeda seda, mida hariliku iseendana olemine ei võimalda.

Marianne

06.09.2024.a

Möödunu korda seadmine - Meditatiivne rännak vol 46

Aega on seljataha jäänud omajagu – olen sellest läbi kõndinud. Täna tundub, et kogu aeg oli kuhugi vaja minna ja midagi teha – paigale ei saanud jääda – elu tahtis elamist – ennast tuli tõestada, midagi tuli kinni püüda ja omada, millegi eest tuli põgeneda, midagi tuli salata ja varju jätta - kuidagi tuli toime tulla kõige sellega, mille olin endale valinud tähtsaks teha.

Minule on oluline kord – asjad on selged ja nad asuvad oma kohtadel – nad ei kaota enese väärtust ega muutu omatahtsi – nad on olemas sellisena nagu nad on. Minule on oluline selgus – lood on selged ja lahendatud – neid on võimalik mõista lõpuni välja – neis ei ole pimedaid nurki ega moonutatud infot. Minule on oluline vabadus – olev on reaalsus ja sellest läheb tee edasi – kusagilt ei ole välja ronimas uut ja veel ausamat „tõde”, mis muudaks oleva kahtlaseks ja möödunu mõttetuks.

Enese teelt olin kaasa võtnud Valu, sõnade, tegude ja tunnete vigastustest, ja Solvumise, mis katmas ennast, kui häbi. Olid olemas ja teekonnalt meeldejäänud – näited ja väited ja pilgud ja teod - enese vähendamise põhjused – need ei andnud alust, enese, kui väärtuse, olemas olemisele. Olin ise, kuid teised olid mind määranud, määritlenud ja nimetanud – mina ise ei olnud eneses selgusele jõudnud ega iseendana seisma õppinud. Olin kartnud kaotada seda, mida mina kunagi ei omanud.

Ühine elu ei olnud hea – selle kvaliteet oli nigel – inimesed ei muutunud ühes olles paremaks – ei endale ega ka teis(t)ele antud võimalust, sest iseenda osa, lugude võimalikuks saamisel, keelduti nägemast. Keegi teine oli teinud ja sellepärast oli olema saanud.

Kui inimesed ustega prõmmisid ja ühisest välja astusid, siis ei tähendanud see korda, selgust ega vabadust - ühine elamine jäi koristamata. Koristajaid välja ei ilmunud, sest möödunut vajati, kui õigustust ja põhjendusi – sealt sai võtta, ühte ja teist, et kasutada seda enese kannatuste ette näitamiseks ja enese õiguse tõestamiseks – ikka oli liiga tehtud ja vähemaks oli võetud.

Koristamata tuba tähendas, et möödunu elas olevikus edasi – justkui toimunuks kõik vahetult ja äsja – see oli põhjus, miks ei saanud ühes olla ega ilma sõjata kokku saada. Enese ja teiste salatud ja kirvendavad tunded olid vermeile kraabitud ja neile ei antud võimalust paraneda – nende olemas olemist taluti, kui ei kohtutud või suudeti, valeks nimetatud teist, kontrolli all hoida.

Mina nägin ennast olevikus ja möödunus – mina soovisin selgust, korda ja vabadust – mina ei olnud kõige autor ega põhjustaja – mina olin osaline just täpselt samal moel nagu teisedki – kogu vastutus ei olnud minu kanda – mina ei olnud süüdlane inimes(t)ega toimuvas, kuid mind jäädi süüdistama, et oleks olemas keegi, kes vastutaks tunnete eest, millega inimesed ise, järjekindlalt, toime ei valinud tulla ega tegeleda otsustanud.

Mina soovisin olla, ühises Maailmas, üks ja ainus – see mina, kes ja milline ma tänases olen. Edastasin minule teada oleva info, seisin oma kohal ja ootasin teisi tagasi - teemaks vastutuse võtmine/ jagunemine/ jagamine. Teised ei valinud kohale tulla – nemad vältisid kohtumist ja ühise suurpuhastuse ette võtmist – nemad ei olnud valmis oma rolle kaotama ega ise endaga kohtuma.

See ja selline ei olnud enam minu valik - mina ei mänginud enam kaasa – otsisin ise ja andsin endale lahenduse.

*****

Asetu kuhugi, kus Sinu ümber on ruumi ja võimalus olla rahus. Avatud silmadega tähista, ennast ümbritsevas, kindla suurusega ring. Loo sellesse energiaväli. Seisa püsti ja selles ringis sel moel, et Sinu ees ja seljataga oleks vaba ruumi.

Nüüd kujuta enese ette konkreetne inimene – ütle selge ja kõva häälega välja selle inimese, kellele oma süsteemis koha annad, täis nimi ja teid ühendavast rolliseotusest tulenev rollinimi.

M. A. - Ema – Mina, Marianne Umborg - Sinu tütar - tänan Sind, Ema, meie ühise loo ja ühise teekonna eest. Mina tänan iseennast selle kogemuse eest – see on minu õppimise teekond, mis ei määra mind. Väljal on meie ühine lugu – Valge Valguse toel eraldan sellest enese, kui Tütre ja Inimese osa – see on minu ja see olen mina – mina võtan selle, kui oma õppetunni vastu.

Ema – Sinu kanda jääb, meie ühisest loost, see osa, mis kuulub Sinule, kui Emale, Naisele ja Inimesele – need lood ei ole mina ega minu. Kui meie ühises loos on teisi, kelle osad jäävad väljale, siis need on nende kanda – need ei ole ei minu ega Sinu.

Mina, Tütrena, võtan Sind, Emana, vastu ja Mina annan Sinule koha oma seljataga – oma vasaku õla taga. Mina tänan.

*****

Ole hetk paigal ja hinga rahulikult. Kui toimub sügav välja hingamine, siis on rännak läbi saanud ja toimunu vastu võetud ning lõpetatud. Plaksuta käsi ja raputa ennast, kui unest virgudes. Tee mõned sammud ja, kui tarvis, siis joo leiget vett või teed. 

Kui selles loos, mida soovid korrastada, on teisi, siis jätka sama mudeli järgi. Kui ei ole/ enam ei ole, siis lõpeta väli – kutsu oma energia tagasi ja puhasta, enesele sobival moel, ennast ja ümbrust. Pese käed külma jooksva veel all ja kindlasti joo - süüa soovitan kerget või sellega mõni hetk oodata.

Võid tunda väsimust ja nukrust, võid tunda rõõmu ja kergust, võid tunda emotsioonide puhangut ja äkilisi tunnete sööste - need on loo/ lugude järellainetused. Soovitan minna loodusesse - ujuma, metsa, kividele kõndima, küünla süüdata - kasutada nelja elemendi võimu ja väge, et lahustada kogetu ja eneses kantu - anda endale aega ja toetust vabaneda ja sirguda.

Marianne

06.09.2024.a

Positiivne sõõm suitsu

 

Inimese elus on nii palju teemasid, mida ta ei ole enese jaoks mõtestanud – läbi töötanud ja teadliku otsuse/ tegevuse valinud. Inimene jätkab justkui autopiloodil vanas mullis ja harjumuste orjana – see on tuttav teekond muutuva Maailma sees – dekoratsioonid vahetuvad – inimesed vananevad, kolivad ühest kohast teise, remondivad seinu ja sisu, vahetavad töökohti ja kaaslasi, saavad lapsi ja kannavad lisanduvaid rolle – kuid mustrite tee jääb samaks.

Mingil kummalisel kombel kõnnib inimene mõningaid teid, kui suletud ringe, milles kordub sama. Seal aset leidev ei pruugi meeldida ega sobida, kuid seda ei muudeta – seda võetakse paratamatusena – nii on olnud ja sel moel jääb. Need on mängukaartidest ehitatud majad – kui teha muutus või võtta, midagi, kusagilt, vähemaks või lisada juurde, siis ei pruugi need enam püsti seista – inimene vajab neid maju, kui enesele olemas olevat kohta – seal saab ta rollis olla – seal peab ta rollis olema – ta on seotud.

Kaardimajakesed on ehitatud ühes olnud inimeste poolt – inimesed on omi elusid tõsimeeles läbi elanud, kuid nad on mänginud – nad on mänginud ühist elu. Nad ei ole ehitanud ühiselt vundamenti, millel maja saaks püsida – nad on astunud, sündimise ja liitmise/ liitumise järjekorras, sisse ja seadnud end kuhugi – lisanud juurde võimalikuna olevat ja enesel vajaliku või selle, mida neilt oodati/ nõuti. Nad ei ole, majade sees ja jaoks, saanud kõike teha ega nad ole valinudki ka kõike teha.

Need majad on suguvõsad ja perekonnad, kes ei näe üksteises oma tugevust ega austa kõikide olemas olemist ja olulisust. Need on kohad, mis peavad täitma liikmete vajadusi ja olema olemas, et nad saaksid kogeda end rollis olevatena – koht, kust saada enesele lubatu ja tõotatu – tähelepanu ja täidetus.

Need on kohad, kus inimesed kogevad võimaluste puudust ja sundust – neid on kohustatud elama vastumeelselt, osalema vastumeelses ja kandma vastumeelset – nende käest ei ole küsitud ja nemad ei ole nõusolekut andnud – nemad ei ole saanud valida mängus osalevaid kaaslasi ega kohti, kus majad asuvad ega neis elamise võimalusi. Nad on piiratud – neil puudub enese jaoks sobiv ja õige väljund, keskkond ja rollipartner(id). Nad ei vali muuta ega muutuda – nad valivad kasutada.

Elu perekonnas ja suguvõsas tähendab suhtlust erinevate, kuid samanimeliste, inimeste vahel. Suheldakse siis, kui saadakse kokku, käiakse läbi või elatakse koos. Näib, et need on suhted – inimesed on ju seotud ja neist jäetud jälgedes seisavad mälestused ühisest möödunust. Mõned neist ongi suhtelaadsed seotused – inimesed on jätkanud koosolemist ja läbikäimist – nad teavad teise teed ja jagavad ennast ja endast – kuid teatud piirini – nad ei ulatu teineteiseni – vahet tegev kaart on vahel.

Suhtlused on, kuid sageli on need pigem harjumused, mis ei seo tugevalt ega hoia ühes – need kestavad senikaua, kuni ei ole raskusi ega vastukäimisi - siis kaob ära põhjus ja vajadus – ei ole tegelikku ühist põhja. Ei ole vahet, et teine on olemas ja temaga saab ühes olla – ei taha, ei pea, ei vali – ei ole mugav. Kui ei ole mugav, siis see tähendab, et ei tehta tööd ühes olemise nimel – keeldutakse tööst iseendaga – iseenda osa nägemisest loos.

Kellegi teise valed valikud kasvatavad ahvatlust minna mujale. Mujalt leitakse teistsugused võimalused, mis köidavad uudsuse ja kergusega – seal ei ole, midagi veel sündinud ega tehtud. Alles on algus, kus kõik naeratavad ja hoiavad enda Mina-sid tagasi – on meeldivad ja hoidvad ja sõbralikud ja püüdlikud. Seal saab ise valida ja doseerida, sest keegi ei oota midagi – ollakse rõõmsad uue näo üle – ta on huvitav ja uudne – tema ei tea teistest ja teised ei tea temast – kõikide paremad omadused ja ilusamad vaated saavad võimaluse ilmneda.

Selleks, et olla mujal, tuleb minna vanast ja valest ära – tuleb elada ja käia mujal. Olla seal, kus on hea olla – osaks saav tähelepanu on õige ja enesega ühes olijad on enese poolt välja valitud. Enese elu on enese poolt valitud ja teostatud – selles saab teha muutusi ja muudatusi – seal ja selles on vabadus olemas – seda soovitakse alles hoida ja paremana kogeda – selle nimel ollakse valmis panustama.

Vahel toovad teed tagasi – kohustused või südametunnistus sunnivad kohale minema ja kaardimajakeste ustest sisse astuma. Ka siin on lahendus olemas – see, kes on ära läinud ja kadunud olnud – distantsi pidanud ja enesega seonduvat varjul hoidnud – saab luua endale positiivse elamuse - olla oma suguvõsas/ perekonnas külaline – kohale saabudes saab ta kõigi positiivse tähelepanu osaliseks – see on kui võimas magusa laks.

Mitte keegi ei vaata viltu ega nori möödunu pärast või heida ette vahele jäetud maa pikkust – kõik mõistavad, et see on üürike hetk – teised ei dikteeri ega vali ega pretendeeri – nendele pakutakse võimalust – jagada hetke. See võetakse vastu ja asutakse mängima – ehedaid emotsioone kogema – saab olla hea ja kogeda heana – küll meie oleme toredad – küll mind on hea kogeda.

Istutakse ühiselt maha ja külaline saab kogeda huvi ja tähelepanelikkust – temalt küsitakse, temal lastakse rääkida ja teda kuulatakse – see on 100% kvaliteetsest tähelepanu. Seejärel astutakse uksest välja ja ollakse kadunud nagu suits, et siis ilmuda ootamatult välja ja olla taas see, keda kõik tervitavad ja kallistavad. Selline taktika tagab, et ei räägita millestki raskest, ebameeldivast ja tegemata jäetust ning kahtlastest valikutest. On ohutu ja tüüne pealispind.

Kauem koos olla ei valita, sest sellega ei tulda toime – seda ei valita kogeda - ühise alles hoidmise nimel tööd ei tehta – ühist põhja ei ole. On mälestused ja tavad, et koos tuleb olla ja kokku tuleb saada. Koos olemise, kui terviku, nimel ei panustata – kokkusaamine on enese elust kõrvale põikamine. See on parajaks timmitud hetk, mis elatakse üle – see tähendab - talutakse ära.

Kui ei ole ühiseid tegemisi, raskuste jagamisi ja ühiste hetkede kogemisi – siis sellisele teisele toetuda ei saa – külaline on külas käija – temaga majapidamise asju ei aruta ja toimetulekut ei haruta – see ei kuulu pidupäeva juurde. Enesest ausalt ei räägita – sellele ei ole kohta ega aega ega kuulajat. Teemasid ühes ei lahendata – möödunu segadused jäävad harutamata, ilma vastuseta küsimused õhku rippuma.

See tähendab, et suguvõsa, perekond on koht, kuhu astutakse külalisena sisse ning enne magusa ja joovastava odööri lahtumist astutakse taas sealt välja. Jääjatel tuleb tõded - sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saanud midagi! Argipäev läheb edasi – kõik elavad oma elusid seal, kus nad seda valivad teoks teha.

Ja siis, vahel, saab kellegi kodust taas see kaardimaja, kust tullakse enesele täidetust saama - olijad laovad ennast hetkeks kokku ja mängivad ühes olemist - Meie. Kui uks on külalise või külaliste järgi sulgunud, siis jääb järele reaalsus - üürike hetk oli positiivne sõõm suitsu - maitsestatud e-sigaret. Ühised kopsud köhivad, sest neil ei ole õhku hingata - ühes olemine ei tähendanud armastuse jagamist, vaid positiivset näitemängu.

Marianne

05.09.2024.a