Inimese areng tähendab erinevate etappide läbimist – võib ja saab üle hüpata või lihtsalt vahele jätta, kuid oma õppetunnid tuleb läbi käia ja eksamid sooritada. Inimesena kasvamise protsess ei ole üksühele vastav ega täielikus kooskõlas vanuse muutumisega – kasvamine, erinevates valdkondades, tähendab eluaegset muutumise ja muutmise teekonda – uus mõistmine annab uue ja sügavama vaatenurga.
Kui see, kuidas oli olnud, ei olnud hea olnud – kui varem ei julgenud, osanud, ei saanud, siis mingil hetkel võib ja saab inimene pöörduda omaenese loo juurde tagasi – tuua välja need punktid ja kogemused, kuidas ja kus temal oli halb olla – kus ta ei saanud piisavalt või temale vajaminevat tuge ega mõistmist ning, mis olulisim – tema EI ei pidanud või see nimetati valeks. Selle sammu eesmärgiks on see, et inimene tahab enese loole tähelepanu saada.
Loomulikult puudutab möödunu avamine ka teisi – kõiki neid, kes selle looga seotud on. Vanade lugude avamine on nagu Pandora laeka kaane kergitamine, sest keegi ei tea ette, mis sealt välja võib tulla ja kuhu see tegu välja võib viia. Inimesed ei näi ega tunne end olevat, olevas, need, kes nad olid eilses – täna nad ei teeks/ ei tee samal moel nagu vanasti – siis, milleks see kõik.
Kuid vunki lisab juurde see, kui möödunu elab edasi olevas – samad mustrid ja lahendused on käigus ka tänase aja lugudes – siis tuleb reaalselt, midagi ja kuidagi muuta/ muutuda. Olgu ühel või teisel moel, kuid ühe samm, leida enese jaoks lahendus, tähendab seda, et ka teistel tuleb enese sisse vaadata ja oma looga tegeleda.
On selge, et kui seni ei ole mõistmist ega üksteisega arvestavat koostööd harjutud/ õpitud tegema ja ausat infot välja ütlema ning sellega arvestama, siis avalduvad tunded – ennast kaitsvad ja valele vastu astuvad reaktsioonid. Mitte keegi ei taha endale tähelepanu, mis näib teda valeks nimetavat – süüdi mõistvat.
Esimese reaktsioonina, kui öeldakse välja oma info, kõlabki vastu - Sina süüdistad mind iseendaga seonduvas – mina ei ole Sinu autor! Kui on pretensioonid ja nõudmised, siis on need Sinu tee ja töö – Sina oled selles ise süüdi, et Sinuga on nii nagu on – tee tööd iseendaga!
Üks erakordselt huvitav lugu on mingis kindlas keskkonnas kasvamisega – selge on, et see on koht, kus kõik mõjutavad üksteist – iga liikumine, mis liidab või lõhub/ oluline valik/ avalduv tunne/ valitsev energia/ kasutusel olevad lahendused/ võimalused/ piirangud/ ressurside jagunemine/ info tõepärane-moonutatud edastamine ja sellega arvestamine/ erinevustega arvestamine/ suhtlemisoskused/ enese haritusse panustamine jne – puudutab ka teisi – keegi ei jää puutumatuks.
Seega, ei ole infoga välja tulemine süüdistamine, vaid lahenduse otsimine – et see, kes tegi, võtaks vastutuse enese osa eest ja aitaks leida tee, kuidas minna edasi nii, et samal moel ei jätkuks ja inimesed tunneksid ennast hoitutena ning mõistetutena.
Koos olemist nähakse ja tunnistatakse siis, kui inimesed püsivad tüünetena, kuid millegipärast on jama ainult ühe – selle, kes looga alustas – teema. Kõik teised astuvad eemale ega võta osa – see ei puuduta neid – nemad ei ole, midagi ega kuidagi valesti teinud – nemad on head inimesed ja olid puu otsas, kui pauk käis. Või ütlevad, et teema algataja on ise olnud ja teinud ühte koma teist – seega ei ole tal õigust kaebusele ega tähelepanu sellisele suunatusele. Sel moel ütleb kollektiiv - Sina Ise - Meie ei taha muutust – Meile sobib see, mis ja kuidas on.
Kooslus, kes keeldub infost, mis on tõene ja on öeldud selleks, et tõsta ühist energiat, ei soovi kasvada selles koosseisus inimestena – nad võivad näha ja tunda ennast heade ja õigete inimestena, kuid kui nad keelduvad valgusest ja eraldavad, kellegi eneste hulgast, sest tulevad toime siis, kui valed omad on välja jäetud ja nad keelduvad muutmast oma senist käitumist, mis on takistanud paremat ühes olemist, siis nad ei vali vaadata enese tegudele otsa ega võtta vastutust enese osa eest – olev on nende endi sammude ja tegude tagajärg.
Inimesele on omane olla koos teistega – välja astumine, teiste hulgast, on erandlikum samm – see järgneb siis, kui on selge, et selles keskkonnas ei ole võimalik olla iseendana, kuid inimene on kasvanud sinnamaani, et ta valib, vale asemel, iseenda. Enne seda ta proovib muuta keskkonda – ta annab teada sellest, mis ja kuidas ei ole hea olnud – mida ja kuidas tuleks muuta – ta ootab vastu seda, et teised oleksid kohal, annaksid aega ja panustaksid – muudaksid oma tähelepanu kvaliteeti ja suunda.
Inimesed, kes valivad vale, elavad peeglitagusel maal – nad ei vali vaadata seda, mis ja kuidas on ega tunnistada seda, mida ja kuidas neil ei ole, nad valivad endale rolli ja etendavad seda – üks või mitmed osad, neist kui inimesest, jääb alati varju ja üks või enam osasid, neist kui inimesest, jääb alati igatsema seda, mida neil ei ole – ausat ise ennast iseendana. Ometi, hoolimata enese kaotusest, nad ei vali selles koosluses enese tõde. Nad kardavad kaotada oma kohta – mängust välja heitmist.
Kui kooslusest on saanud mäng – kindlaks määratud rollidega mudel, siis selle sees ollakse isiksusena piiratud ja kogetakse inimesena piiratust – sellepärast ei panustata nö ühise kvaliteeti, sest see näib ülekohtuse ja mõttetuna – see koht püsib alles selleks, et hoida oma rolli alles. Selle koosluse eesmärgiks ei ole juba ammu see parim, mida inimesed selle sees õppida saavad ja kuhu inimesena jõuda võivad, vaid tegemist on arengule peatatud suletud mulliga.
Ega mängus osalevad inimesed ole ennast inimestena ära kaotanud – nad elavad tervikutena seal, kus nad ei karda oma mängurollist ilma jääda – nad teevad seda kusagil mujal – iseendale loodus ja iseenda kontrolli all olevas. Just sellepärast, et nad ei ole kahte maailma ühendanud, siis ei taheta anda endast rohkem, kui mudeli alles püsimiseks ja rolli kindlustamiseks vaja läheb, sinna, mis on peatatud aeg – mudelisse, mis on koosneb Lastest, kes ei ole oma lapsepõlve kriise läbi töötanud.
See tähendab, et hingeline kasv, Inimesena, on pidurdatud – enese algus kidub – õpitakse juurde/ ollakse teistsugusena, kuid kõiges mujal – lapsepõlv on ajajärk, mis justkui unustatakse/ lõpetatakse ära – suletakse sel moel, et selle sisu jääb muutumatuks. Seal ja selles inimesed ei vaata ennast iseenda, kui tervikuna, vaid rollina – nähakse ennast lapsena, kes on Ohver – see on see laps - Kes ei saanud olla Laps. Keegi, kas juba on nimetatud selle eest vastutavaks ehk süüdlaseks või siis elatakse uskumuses, et saatus on süüdi. Süüdlase olemas olemine on Ohvrile eluliselt vajalik, sest see pühitseb rollide mudeli.
Kui mudelis elanu tahab kaotada mudeli – see tähendab elada reaalset ja ausat elu ilma rollideta, siis see osutub võimatuks ülesandeks, kui tema oli viimane Süüdlane. Ta saab elada iseendana eraldi neist, kes mängivad, sest koos olles on ta haaratud mängu – piisab olemas olemisest ja ühisesse elava jälje jätmisest, kui Ohvrid ja Päästjad saavad iseendi rollidele kinnituse. Sel moel tundub, et pärismaailm ja enese päritoluperekond jäävad igavaseks eraldi.
Selle jaoks, et läbida täis kasvamise protsessid, on vaja minna tagasi ja lahendada ära iseenda lugu – on vaja leida ennast üles sellest kohast, kuhu pidama jäädi. Selleks, et lõbusam ja huvitavam oleks, on vaja teiste osalejate tegusid – osutamist sellele kohale, mis kripeldab ja avab peidetud tunde. Jah, see on valus ja üksildane teekond, kui teised ei ühine sellega – nemad vajavad ennast Lastena Kes on Ohvrid – nad ei näe ennast lastena, kes on väikesed inimesed.
Tahtes, tagasi, koos olemise sisse – perekonnana koos olemise sisse – sinna ei saada, kui tegemist on mudelimänguga. Süüdlane ei saa mudeli sisse – tema jääb välja ja nähtavale. Mudeli Päästja on tema tee peal ees – ta ei lase Süüdlast Ohvrile lähedale, kui Ohver ei ole selleks luba andnud. Mudelis osalejate ühine tähelepanu on see, mis tõestab ühisest välja jäetust ja vahele jäetava maa olemas olemist.
Lapse hirm, enese kaotuse pärast, toob kaasa klammerdumise enese alguse külge – on soov astuda lähemale, on soov olla koos, et kogeda toetust ja mõistmist ning kasvada ühes edasi. Ohver ja Päästja näevad selles katset vallutada mudel ja allutada Ohver – lükata valitseja troonilt ning muuta rollide jaotust. Seega astub mudelirahvas sammu kaugemale, tõrgub vastu ja keeldub - teistsuguse tõe olemas olemisest – iseendi sammudele ja tegudele otsa vaatamast.
Seega - inimlik info – minul on halb – ei leia kõlapinda – kannata ära/ ei ole tunnet/ ei saa toetust/ ei ole õigust tundele/ vaigista ennast/ muuda ennast/ tunne tänulikkust ehk süüd – Sinul ei ole õigust iseendale. Selleks, et Süüdlane alles jääks ja edasi usuks ning mudelisolijatele sobida püüaks st mudelit elusana aitaks hoida, jagavad nad ettekujutusi ja pettekujutelmi – ehk, saaks, võiks, kunagi, võib-olla, oleksime saanud, kui ei oleks ...
Mudelimaailm ei ole lahenduse tee – Laps mängib selles, sest tal on oma Emaga teema pooleli. Laps saab Inimesena kasvada iseendani, kui ta mõistab, et õiguste, võimaluste ja vajaduste täitmise kõrval on temal olemas vastutus ja ka kohustused - nii iseenda, kui vanema ja samas keskkonnas olijate ees – lapse/ vanema/ kellegi teise roll ei tervik, vaid ainult üks osa tervikust - roll on seotud inimesega, kes seda kasutab/ selles avaldub. Sama mõistmine pädeb ka kõigile teistele mudelis osalejatele.
Lapse jaoks jäävad nüansid peitu – tema jaoks on kaks varianti - on või ei ole. Kui on halb, siis järelikult ei ole hea. Kui ei ole hea, siis tuleb kellelgi teha nii, et saaks olema hea – kuid, kui vanem ise on see, kes on teinud nii, et lapsel sai olema halb või ei ole too halba ära hoidnud, siis kes on see, kes peaks Lapse Maailma korda tegema – kes saab seda üldse teha, kui Ema ei ole ega tee – kuni laps on Laps Kes on Ohver, siis ei olegi mitte kedagi, kes seda saaks või valiks teha. See ongi kindlate rollidega mudeli alguse ja kestmise põhjus.
Lapse vaatenurk – Ema on süüdi – tegi meelega, tegi tahtlikult, sest tema sai valida, kuidas saab olema – vanem valis tulemuse – puudub mõistmine - kuidas sai Ema oma Lapsele sel moel soovida ja teha. Lapse teekonnal jääb väga palju infot puudu – vanem, kes oli kohal, elas oma elu inimesena, kellel olid erinevad rollid. Tema otsused sündisid erinevatel põhjustel – see tähendab, et oli olemas ka asju, mida ei saadud/ ei osatud teha teisiti ega ka ema teadnud oma valikute tagajärgi ette ja selge on see, et ema võis panna lapse lasteaeda, kooli või saata õue mängima – kuidas see seal õnnestus ja mida sellest kaasa võeti oli lapse enese tee ja töö.
Laps, kes ei mõista enese osa ega vastutust, jonnib ja vaidleb – ta on süüdlase ees ukse sulgenud – ta on otsustanud, et tema tuleb välja alles siis, kui Ema on ta enese Ohvriks tunnistanud. Süüdlane ei saa vabaks – Ema ei ole, Inimesena, lapse jaoks olemas enne, kui tema ise ei ole ust avanud nägemaks, et Süüdlane on Inimene, kellel on oma teekond käia. Lapse valu ja solvumine tähendavad armastuse ja turvatunde puudust – kuna Ema ei ole, siis ei saa olla Laps - tuleb muutuda - olla keegi teine. Lapse teekonda võib teha raskemaks ka see, kui ta ei kohtu oma ema, kui inimesega - vanem on oma lapsega seotud ainult läbi ühe kindla rolli ja väljendub selle raames ennast minimaliseerides.
Mina ei saa/ mina ei pea – on mudelis mängija vastus sellele, et ta ei näe rollis olijana ja teise rolli taha, inimest – roll ei ole tervik – inimene, tervikuna, avaldub ja on kusagil mujal. Mudelist kinnihoidmine tähendab püüdu oma Ema poole – püüdu iseenda poole – vaba iseenda poole väga vastupidisel moel.
Üsna tõenäoliselt jääb Laps mudelimaailmasse kinni sellepärast, et ta on/ oli osaline oma ema poolt loodud/ elus hoitud rollidemudelis. Senikaua, kuni ema ei ole ise täis kasvanud ega enese teekonna eest vastutust võtnud, ei ole lapse kõrval inimest, kes talle Ei ütleks ja kelle Ei peaks sel moel, et laps võtaks enese eest vastutuse enesele.
Kui mudelimaailmas olev ja elav vanem kohtab lapse informatsiooni – enese lugu enese poole pealt vaadatuna – siis tunneb vanem ohtu lapsetasandil – sellest ei tule dialoogi ega ühist teekonda – vanem kogeb infot oma tunnetest lähtuvalt – see näib talle rünnakuna ja võitlusena Ohvri rolli pärast – ta ei näe last võrdsete õigustega inimesena. Laps on tema väike ja kasvatamatu, kuigi võib-olla ka armas ja vajav, Mina. Läheb lahti tunnetekarussellil sõitmine – tuulutatakse pealispinda ja võetakse välja varuks hoitu, et lahmida ja võidelda ning siis vanadesse rollidesse tagasi maabuda.
Roll ei ole inimene - kui inimene ei ole oma rollis õnnestunud või selles on kogetud partneripoolset vähendamist või kvaliteedis on puuduseid, siis ei taha inimene selle rolliga tööd teha. Sellepärast ta ei mõista, et selle rolli kvaliteedi tõstmine tähendaks võimalust iseendale. Sellepärast ka ei anta iseendale ega teisele ega suhtele võimalust – ei valita koos kõndida ja elamist õppida, sest ollakse lahterdanud see suhe kohustuslike suhete alla – kui ei peaks, siis ei valiks – kui ei saa enese jaoks õigel moel, siis ei valigi – seda, miks ei saa, oskab Ohver väga hästi nimetada.
Valmisolek kasvamiseks – Inimesena – tähendaks võitluse, enese, kui rolli nimel, lõpetamist ja Maailmale ukse avamist.
Marianne
30.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar