Jippijee - see siin on 2000-s lendulastud lugu ...
Inimene tunneb piiratust ja enese, kui mitte iseendana olemist siis, kui tema elus on olemas roll, milles ta ei saa muutuda – ta teab ja tunneb, et iseendana ta saab ja ka teistes rollides saab ta olla erinev eilsest – see näitab, et ta on võimeline muutuma – tema kasvamine ja teistsugusena väljendumine on mujal võimalikud. Kuid tema elus on olemas roll, vahel ka rollid, mis ei avardu ega kõnni temaga kaasa – neis rollides kestaks justkui igavene kordus – kõik teed viivad sama tulemuseni – seal ja selles ta ei ole muutunud – tema jääb samaks – tema rollipartner ei näe ega näita teda teistsugusena ja mis veel hullem – inimene ise tabab ennast vanadelt lahendustelt, tunnete väljendustelt ja kunagisi otsuseid järgimast.
Inimese elus on rolle, mida ei saa uuesti alustada ja korrata – neis rollides on kaasas ajalugu, mida ei saa olematuks teha. Kuid inimene on see, kes tahab eilse seljataha jätta – olla oma eilsest parem – näha ennast läbi teis(t)e silmade paremana. Inimene soovib tähelepanu sellele, et kui tema tänane Mina oleks olnud eilses, siis ei oleks sellist viga/ selliseid vigu tehtud - kunagised vead saaksid sel moel teistsuguse lahenduse/ tulemuse - sel moel oleks olemas tunnustatud tõestus inimesena kasvamisest.
Mis üldse on see, mis näitab inimese kasvamise teekonda – need on teod ja lahendused, mida tehti ja, mida enam ei valita teha ega kasutada. Ühtlane headus ja tublidus ei näita inimesena kasvamist, vaid korrektset sooritust - hästi ära õpitud reegleid – selles ei ole näha, mida ja kuidas inimene on mõistnud iseenda, kui inimloomuse kohta – ja ka seda, kuidas ning mille eest ta on võtnud vastutuse – ega seda, millised on tema muutunud väärtushinnangud – või, mis on see, mille eest ta seisab oma tänases.
Inimese algus tähendab perekonda ja suguvõssa sündimist – teiste poolt kujundatud lavale astumist ja tähelepanuvalguse osaliseks saamist. Suguvõsas ja perekonnas olevad rollid on sageli ainsa võimaliku olemisega – ema/ isa/ laps/ vend/ õde – neist moodustuvad rollipaarid, mida ei saa teisiti alustada ega teisel moel läbida – mööda läinud aega ei saa tagasi pöörata ega olematuks teha – kõik tehtu ja kogetu on kaasas ning inimesed mäletavad seda.
Kui kasvamise aeg oli valuline ja ühes olemine raske, siis jääb inimene vahel oma rolli kinni – teda ei valita näha inimesena – nähtavale jääb ebaõnnestunud rollisooritus – igavene märge, mida ei kustutata. Kui kasvamise aja pinged kõnnivad kaasa suureks olemise aega, siis võivad inimesed sulgeda oma möödunu ja elada oma elu tervenisti mujal – elada ja kasvada seal ja selles, kus kordused/ vahetused/ suunamuutused on võimalikud ja edu elamused ning positiivne tähelepanu saavutatav. Selles Maailmas on olemas vabadus muutuda ja muuta – võib ja saab valida ning oma otsused teoks teha.
On üsna mõistetav, et inimene ei taha minna tagasi sinna ega olla koos seal, kus ta oli selline laps/ ema/ isa/ õde/ vend, millisena ta enam ei taha olla ja milline ta enam ei olegi – tema valikud, võimalused, väljendused ja vajadused ei ole enam eilse omad. Ta ei taha minna tagasi siis, kui teda ei valita näha seal sellena, kes ja milline ta on olevas – inimene iseendana.
Kui nn küpsetuskatla aeg saab läbi, siis lõppeb ära see periood, milles peab seda, mida ise ei ole valinud või sellisena valinud ja peab ka siis, kui ise ei taha – lõppeb ära see aeg, mil roll ja inimene võisid olla vastuolus – hind, mis tuli koos olemise eest maksta oli liiga suur olnud. Selle perioodi lõpp tähendab, et käes on uue tasakaalu otsimise ja läheduseastme ning suhte sisu määramise aeg – see tähendab, et tuleb teha tööd iseendaga ja ka selle teise/ nende teistega koos, kellega ollakse seotud läbi oma rollide.
Selles kohas on võimalikud erinevad variandid - inimesed jätkavad inertsist või siis rebivad ennast vabaks või valivad kasvada koos. Selles kohas tulevad nähtavale varjatud mängud ja allasurutud tunded – ilmneb see, millistena/ kellena ollakse sellesse punkti jõutud – kas tegemist on inimestega või rollidesse kinnijäänutega.
Olev ilmneb läbi selle info, mida ja kuidas nüüd edastatakse – kuidas öeldakse välja see, mida enne ei valitud/ ei julgetud/ ei mõistetud/ ei olnud luba öelda. Oluline on eesmärk, mille jaoks info välja öeldakse – mida sellega tahetakse saavutada ja kas see on lõpetav või koos olemist toetav – kas see on teist inimest vähendav või teda toetav ja mõista püüdev.
Kui inimesed ei ole oma rollides edasi kõndinud – inimestena koos olema ei ole jõutud – siis nad püüavad toime tulla/ püüavad õiglust saavutada/ kedagi enda kannatuste eest vastutust võtma panna – ilmnevad ohvrid ja süüdi mõistetud/ süüdi jäetud. Süüdlane on see, kes oli vale – tema põhjustas valed kogemused ja tunded ning tolle pärast jäid õiged vajadused täitmata ega saadud kogeda kõike seda, mis pidi kvaliteetse rollipartneriga kaasas olema.
See, kes salgab oma tundeid ja/ või otsib neile autorit ja/ või keeldub enese osa loos nägemast, vajab rollipartnerit, kui süüdlast. See on inimene, kes ei taha kasvada edasi st ta ei saa seda teha, sest tema teel on olemas kohad, mis tähistavad kriise – ta ei ole neist kohtadest edasi kasvanud ja ta vajab, et teine püsiks paigal – mängiks oma rolli edasi.
Kuid seni, kuni kriisid ei ole läbitud, siis on tegemist Lapsega, kes näeb ennast Ohvrina ja tema partneriks ei ole Ema/ Isa/ Vend/ Õde vaid Süüdlane – selline inimene ei ole võtnud vastutust enese ega iseenda loo eest – tema tegeleb võitlusega ellu jäämise nimel – see on Lapse keeld iseendale – ta ei vali kasvada edasi sellest kohast, mis ja kuidas oli vale. Ta ei vali astuda omaenese tunde sisse, mis selles kohas endiselt alles on ja ta ei vali teha otsust, kuidas ja kellena tema edasi elab.
Ei ole olemas täiuslikku inimest ega ilma eksimusteta Ema/ Isa/ Õde/ Venda/ Last – see tähendab, et inimesele on iseloomulik süütunde olemas olemine – see on enese osa nägemine ja mõistmine. See on loomulik tunne, sest tegelikkuses ei tahetud sageli seda, mis ja kuidas sai olema ega mõeldud, mis ja kuidas saab edasi. See on süü ja häbi tunne – millisena nähti, kuidas kogeti, milleks oldi võimelised ja millisena mäletatakse – seda olemust/ olemist ei saa ära kustutada enese ega kellegi teise mälust. Keegi ei tea ka seda, kas see oli põhi.
Seega ei tea inimene, mida ta võib kaotada, kui ta valib oma elu elada – ta ei tea ette, millisena ta võib väljenduda oma rollipartneriga koos olles/ elades. Ta ei saa kõike ära hoida ega üle kontrollida – ta ei tea kõike ka iseenda kohta. Elu koos kellegi teisega ongi seikluslik ja ohtlik ettevõtmine, sest sageli ilmnevad tagajärjed alles siis, kui on tehtud ja ära olnud – vahel ka aastaid/ kümneid hiljem. See ongi see - infoga lagedale tulemise koht – pretensioonid ja rahulolematus kogemuste ja tulemusega.
Soovide kokkulangemine – üks saab olla Ohver, kui teine valib olla Süüdlane. See on Mudelimaailm – Agressor-Ohver-Päästja – milles on kokkuleppeliste rollide kokkuleppeline valimine – kui üks saab ja on, siis teine ei saa olla – kuid haiget saanud ja oma elu parimal moel elanud vajavad kaitset ja mõistmist – see on püüd olla Ohver või saada luba olla Päästja selleks, et vältida Süüdlase rolli. Süüdlane on see inimene, keda ei kuulata, mõisteta ega vabaks anta.
Kuna, veel täis kasvamata, Laps soovib kordust – selle sama hetke täpset kordust, et seal ja siis reageerida vastu ja tõestada enese üle olemist ja jõudu. Siis sellepärast jätab ta selle, enese jaoks vale teise, Süüdlase rolli - ta ei näe ega näita ega kohta teda inimesena – see on vaenlane, kes tuleb võita. Laps ei mõista, et see vaenlane, kes teda takistab, on tema enese tundekogemuse põhjal tehtud otsus. Laps vajab enese Ohvrina tunnustamist, sest ta ei taha olla süüdi enese kogemustes ja valus.
Ei Süüdlane ega Ohver ega Päästja saa kasvatada Lapsest täiskasvanut ja laps Ohvrina/ Süüdlasena/ Päästjana ei saa inimesena täis kasvada – lapse kõrval tuleb olla vastutuse võtnud täiskasvanuna, muidu on tegemist ülepea kasvanud lapsega. See on ühine kasvamise teekond – Meieni jõudmine – meie koos tegime, meie põhjustasime ja meie jõudsime sellise tulemuseni – ilma teise olemas olemiseta ei oleks sellist elu elatud ja kogemusi kogetud.
Inimesed ei kasva täis ühel ja samal ajahetkel – igalühel on olemas oma teekond, eesmärgid ja motivatsioon. See toob kaasa selle, et keegi elab uues ja keegi elab vanas. Inimesele võib tunduda, et ta on muutunud/ ennast muutnud ja ammugi edasi kasvanud – tema tee on sellekohaseid tõestusi täis. See võib ja saab sel moel olla, kuid see, kelle rollis, millisena ja kuidas inimene tegelikult väljendub siis, kui ta kohtab vanaaja kordusi ja perekonna/ suguvõsa rollide partnereid, selgub alles siis, kui ta sealsetel lavadel seisab ja etendustes osaleb. Siis on tema rolli valik kõigile näha.
Väline ja sisemine ei ole kooskõlas, kui inimene ei ole ise ennast – läbi oma aegade – ühendanud – kui ta ei ole juurde õpitut kasutanud kunagise küpsetuskatla avamiseks ja iseenda ning oma looga kohtumiseks. Sel juhul alustab ta rollidemängu ja teeb kõik endast oleneva, et rollipartnerit oma mänguga ühendada – sõnad, pilgud, füüsiline väljendus, tähelepanu – kõik need suunavad toda teist talle jäetud rolli poole.
Kui kaks erinevat Maailma saavad kokku, siis see inimene, kes on möödunust edasi kasvanud, kogeb, et ta oleks nagu peeglitagusesse maailma astunud – see ei ole see koht, mille sees tema on tema. Seda kogev inimene püüab saavutada möödunu lõpetamist – olla oma rollis see, kes ja millisena ta olevas on. Ta on teadlik, et ta ei ole enam see, kes ja milline ta oli ja ta näeb, et ta ei saa olla see, kes ja milline ta on. See näib väljapääsuta olukorrana. Roll on, partner on – inimesed on edasi kasvanud, kuid rollidena kohtudes proovib üks saavutada vana ja teine olla see, kes ta on olevas.
Teineteisele edastav info on erinevate tasandite ja rollide oma – inimesed ei kohtu ega mõista teineteist. Selles kohas ei ole ühte ja ainsat võluvõtit, mis muudaks kogu lugu, sest tegemist on protsessiga ning info vastu protestiva lapsega – kes ei saa oma rollikogemust möödunus ära muuta. Saab ja tuleb teha seda, et see, kes on täis kasvanu, paneb paika oma piirid, ütleb ja näitab need välja ning ütleb, koheselt, Ei sellisele käitumisele, mis ei ole austav ega hoidev ja loomulikult ei osale ta enam rollidemängus - ta kohtleb Last tolle eale vastavalt - vastutuse suurus ja kohustus.
Lapse rollis olija – tõestab ja loetleb seda, miks ta ei pea ega saa koos olla – ta toob välja kõik selle, mida ei saa ära muuta – tema tunded, millega ta ei ole tegelenud, on kõige sellega seotud – laps ei vali koos olemist, sest teine on tema tunnete autor. Laps nõuab olevas seda, mida ta väiksena ei saanud – ta vajab, et tema tunnetega arvestataks - st tehtaks need olematuks. Laps, kes ei tee vahet, et ta on suureks kasvanud – elab, teostab ja näeb ennast ning ka teisi AOP Mudelimaailmas olevatena.
Täis kasvanu ei sea koos olemist küsimärgi alla – tema nimetab need põhjused, kuidas ei ole ühes hea olla – need on põhjused, mida saab muuta – need on käitumise ja väärtushinnangutega seotud. Oma tunnetega tegeleb täis kasvanu ise. Täis kasvanu ei ulatu jonniva ja ennast sulgenud lapseni – lapsel tuleb ennast avada ja olla valmis teise inimesega kohtuma. Laps ei kasva täis, kui teda ümbritsevad inimesed, kes päästavad teda tema tunnete käest – samas perekonnas/ suguvõsas on olemas teised, kes hoiavad AOP mudelimängu elus – neil on omad huvid mängus. Kui üks kasvab, siis tuleb ka teistel seda teha või endale uus/ uued mudelipartnerid leida.
Lapse rolli lahendust saab muuta – ära ei saa muuta oma kogemusi – kuid saab muuta vaatenurka ja näha ise ennast ja oma rollipartnerit tervikuna ja inimesena. Oluline on kasvamine, just selles koosluses, inimestena - Minu info – Sinu info – mis, miks ja kuidas oli – kuidas ja mil moel me mõtestame - mida oleme mõistnud oma teekonnal. Ilma hinnanguteta – ausalt – iseenda ja teise jaoks kohal olles.
Mõistmine, et elu ja koos elamine on improvisatsioon – see on kohapeal sündiv, mida ei saa ette ära kontrollida ja, mis ei pretendeeri igavesele ning lukku löödud loole - iga järgnev samm muudab olnut ja olevat - ainult inimene on see, kes tahab enese ümbruse muutumatuna hoida siis, kui ta ei vali näha teed enese sisse ja ise ennast oma sammude taga.
Marianne
28.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar